Lapse halb käitumine ja reisi ära jätmine.

[Külaline]

Küsin nõu, sest enam ei tea mida teha ja kas see on vale otsus mida teha. Ehk liiga ränk lapsele?
Mul on 12.aastane tütar. Igapäevane käitumine on kohutav. Pidevalt vastu hakkamine, trampimine, ropud sõnad, kadedus jne.
Mees plaanis lapsega reisile minna kui kool läbi. Reis oli ette teada alates märtsist. Pidid minema Disneylandi. Laps väga ootab/ootas. Iga päev oleme rääkinud tema käitumisest. Mitmeid kordi olen öelnud, et kui end kokku ei võta siis jätan selle reisi sul ära. Vahepeal isegi pööritatas silmi, teadis et ehk saab niikuinii. Mõni päev on tõesti väga okei ja korralik ja talitseb ennast. Täna aga viskas nii üle mul.
Hüppas kolme sõbrannaga batuudil ja sai vastu silma sõbranna käega. Kulm katki ja nuttu palju. Läksin sinna ja vaatasin silma üle. Polnud hullu midagi. Ütlesin, et see ju aja küsimus millal keegi haiget saab. Ma ei luba enam mitmekesi hüpata. Ja siis käratas sõbrannade kuuldes, et mis ema ma olen kes ei lohuta. Teiste emad küll lohutavad ja marssis tigeda näoga minema. Küsisin, et kuhu läheb nüüd ja isegi ei vastanud. Tel kõned vajutab alati poole pealt kinni kui ningi asi ei meeldi mida ütlen. Hetkel tundub see pisiasi, aga need kõik asjad kokku. Iga päev . Püüan rääkida temaga normaalselt. Teen tema lemmik sööki. Lähen tema tuppa temaga juttu ajama. Tema aga vaatab mind sellise näoga nagu ma oleks maailma halvim ema. Hommikuti on vihane nägu ees ja ilmselt ta ise ka aru ei saa miks ta selline on.

Nüüd täna ütlesin, et kõik. Reisile sa ei lähe ja ehk see mõjub su käitumisele. Nüüd terve päeva on nuttu ja hala, trampimist, asjade loopimist, kodust isegi jooksis minema ja jättis tel tuppa. Ostsime mitu tundi taga linnapeal. Ma olevat maailma halvim ema ja tema ei anna seda mulle kunagi andeks.
Nüüd mõtlen, et kas on õige karistus? Et ei lase reisile minna? Ma olen kuu aega öelnud, et see oleneb sinu käitumisest. Kui ei suuda end kontrollida siis on kõik.
Nüüd mul süda valutab ja näen kui valus tal on.
Reisile läheks kaasa mehega väiksem laps sel juhul.
Aga tõesti. Mitte miski muu asi pole aidanud. Olen mitmeid kordi hoiatanud. Mida Teie teeksite?

[Külaline]

Teeksin sama. Ja kui on juba välja öeldud, et jääb ära reis, siis sellele ka kindlaks jääda.

[Külaline]

Küsisin nõu oma 23a tütrelt, et mis tema sellisest olukorrast arvab. Ta pakkus, et kui see tütar nüüd reisist ilma jätta, siis läheb asi veel hullemaks. Las käib reisil ära ja peale seda minge perega psühholoogi juurde. Sest midagi on lapses , mis teda vaevab.

[Külaline]

Sina tunned oma last kõige paremini ja tead, mis talle mõjub. Seetõttu suhtu pisut kriitiliselt, mis nõu sa siit saad.
Aga mulle isiklikult tundub, et piirid on paika panemata ja juba mõnda aega - pole nagu austust sinu kui vanema vastu ja see on suur probleem.
Kui tegemist oleks mu lapsega, siis kõigepealt prooviksin rahulikult uurida, miks ta nii käitub ja seletada, kuidas ta käitumine mulle mõjub - umbes nii, et ma proovin sind rõõmustada, teha su lemmiktoitu ja organiseerida reisi, kuid sa pööritad mu pingutuse peale silmi ja mõjud tänamatult. Selline käitumine teeb mulle haiget ja ei ole okei vms. Kui ta aru ei saa, siis peab aru saama, et ta käitumisel on tagajärjed. Reisi ärajätmine on ok, kui oled teda korduvalt hoiatanud ja käitub endiselt lugupidamatult ning seda peab talle selgelt ütlema. Jätaksin ära ka muud preemiad nii kauaks, kuni suudab vähemalt reflekteerida, et käitub nõmedalt.

[Külaline]

Ma lubaks lapse reisile, kui ta vannub kätt piiblil hoides, et rohkem selliseid asju ei juhtu ja nüüdsest algab tal uus elu. Soovitan mõelda ka mõne koguduse liikmeks astumisele.

[Külaline]

Mitmeid kordi olen öelnud, et kui end kokku ei võta siis jätan selle reisi sul ära. Vahepeal isegi pööritatas silmi, teadis et ehk saab niikuinii. Mõni päev on tõesti väga okei ja korralik ja talitseb ennast. Täna aga viskas nii üle mul.
Nüüd täna ütlesin, et kõik. Reisile sa ei lähe ja ehk see mõjub su käitumisele. Nüüd terve päeva on nuttu ja hala, trampimist, asjade loopimist, kodust isegi jooksis minema ja jättis tel tuppa. Ostsime mitu tundi taga linnapeal. Ma olevat maailma halvim ema ja tema ei anna seda mulle kunagi andeks.
Nüüd mõtlen, et kas on õige karistus? Et ei lase reisile minna? Ma olen kuu aega öelnud, et see oleneb sinu käitumisest. Kui ei suuda end kontrollida siis on kõik.
Nüüd mul süda valutab ja näen kui valus tal on.
Reisile läheks kaasa mehega väiksem laps sel juhul.

Minu meelest kui sa juba lubasid, et kui laps ennast kokku ei võta, siis jääb reis ära (mitte sina ei jäta seda reisi tal ära), siis tuleb ka teha nii nagu lubatud, et jätta reis ära. Kui noorem laqps ja isa lähevad, siis ei jää reis ära, lihtsalt see laps ei lähe reisile. Ma oletan et lapsele ikka sõnastasid arusaadavalt. Aga kui oled ähvardanud, et kui sa nii käitud, siis... , siis tuleb ka see täide viia, miudu väheneb su usutavus lapse silmis (loodetavasti sa ei lubanud teda näiteks maha lüüa, see peab ikka reaalne karistus olema mida sa oled valmis täide viima). Ära ähvarda kuu aega, üks või maks kaks korda on maksimum, siis ole valmis ka oma ähvardus täide viima.
Ma soovitan edaspidi oma ähvardused paremini läbi mõelda (see kui noorem laos saab hoopis vanemale lapsele mõeldud reisle tundub lisakaristusena), pigem võiks mingeid väiksemaid stiimuleid kasutada mille ärajätmine oleks rahaliselt minimaalne. Ja neid väiksemaid stiimuleid siis ka rakendada, et lapses postiivseid emotsioone tekitada. Alati võib olukord ka hullemaks minna nagu üks 23 a lapse vanem kirjutas, samas nii noore lapse puhul ma siiski arvan, et kui vanem pole enne ennast kehtestanud, siis nüüd on viimane aeg näidata, et see mida saa räägid saab ka teoks, mitte pole mingu suvaline sõnamula ema suust mida ei tasu kuulata.

[Külaline]

Kui juba ütlesid, et reis jääb ära, siis ega sul palju valikuid ei ole. Jääbki ära. Aga soovitaksin üle vaadata ka oma käitumise, näiteks sellesama batuudiloo valguses. Sinu lapsel on puberteet, ega seda ei muuda aga meenutades oma kohutavat puberteediaega ja kõiki vigu, mida mu ema sellel ajal tegi, proovi muuta ennast.

[Külaline]

Selles olukorras olen isegi olnud ja mõelnud mida teha. Nüüd kui sellistest olukordadest on üle 10a möödas, ma suudan vaadata distantsilt. Karistus või sanktsioon on välja öeldud. Aga kas see muudab ta käitumist? Või lisab viha? Keera kraane kinni palju tahad, ei mõju.
Ma nüüd teeks nii. Annaks uue võimaluse, tingimusel et ta räägib minuga. Tunnistad et oleks võinud lohutada, aga sa olid pahane, sest oled ju rääkinud batuudil mitmekesi hüppamisest ja leidsid, et see ongi see tagajärg mille eest oled hoiatanud ja põhjus miks keelanud. Olid pettunud ja pahane. Aga see oli viga.
Aga rääkida tuleb nüüd sellest muust käitumisest. Kui ta pole nõus jääb reis päriselt ära. Kui on nõus rääkima, arutama, võib ta oma reisi veel päästa. Seda enam, et seal lõbustuspargis on ka reeglid. Kui ta neist ei hooli ei kodus, äkki ka seal, ta paneb oma tervise ohtu. Seega isal on vastutus valvata 2 last. Üks väiksem, keda nagunii peab valvama. Ja teine, kes hakkab seal ka vastu reeglitele. Nii pole reis turvaline kellelegi.
Vanasti oli see plärtsumine halb käitumine. Aga äkki on tal ka ath või mingi muu häire, millest nüüd palju räägitakse?

[Külaline]

Küsisin nõu oma 23a tütrelt, et mis tema sellisest olukorrast arvab. Ta pakkus, et kui see tütar nüüd reisist ilma jätta, siis läheb asi veel hullemaks. Las käib reisil ära ja peale seda minge perega psühholoogi juurde. Sest midagi on lapses , mis teda vaevab.

Kõige lollim soovitus. Halba käitumist ei premeerita. Seda tüüpi laps on ammu aru saanud, et halb käitumine saab alati premeeritud.
Vanemad peavad joont hoidma. Jätab telefoni koju, edaspidi tal telefoni pole, katkestab kõne - telefon ära. Ja nii lihtsalt on. Vajadusel on nuputelefon.

[Külaline]

Te elate lapse isaga koos? Sel juhul näiks õiglasem, kui isa selle ära jätaks lapsele. Praeguse keeluga üritad sa võimu haarata lapse silmis. Kas sel on head tulemust?
Ma olin ise vastik laps. Ma hakkasin mõtlema, et kui midagi on kaalul, ma käitun hästi. Kui midagi kaalul polnud, polnud midagi kaotada. Või kui see preemia polnud eriti väärt mu silmis, et pingutada. Vorst vortsi vastu. Ühesõnaga, ma õppisin lipitsema, kui midagi oli vaja. Mina ei tea kuidas lapsi kasvatada. Aga ma usun, et see pole ka õige, nagu see meil välja kukkus

[Külaline]

Miks tal see telefon üldse on kui ainult räuskab, vingub ja helistamiseks ei kasuta? Mina võtan küll pubekalt siis telefoni jm ekraanid ära. Vahel ta ei ole saanud neid mitu nädalat.

[Külaline]

kas ajate isaga sarnast liini, või on hea issi ja paha emme?
minumeelest kui korduvalt öeldud, et reisile ei saa kui halvasti käitub, siis nii peakski tegema. Kui enne oli plaanitud isa ja laps kahekesi, siis jätaks reisi täiesti ära. Kui plaanis oli isa ja 2 last, siis mingu ühe lapsega. See pole hea mõte, et teine laps saab kaasa halvastikäituja asemel. Tekitab paksu verd nende vahel.
Istute isa ja lapsega maha ja ütletegi, et nii nüüd annuleerisime reisi. Aga - kui aasta pärast on su käitumine ok, siis teeme reisi ära.
Ja ühtlasi annaks lapsele mingid lihtsamad kodused kohustused - neid võib ka rahaliselt premeerida. Siis laps näeb, et võtate teda mitte titana enam, vaid suurema inimesena. Kui asi töötab, siis võite ju mõne kuu pärast väiksema üllatustripi lisaks teha.

[Tolmukübe]

Ega seal ei aitagi midagi. See on mingi psüühiline häire vist. Kasvab suureks, ja on samasugune edasi. Mina jätaks ka reisi ära, ja sellist ei maksa haletseda. Või et näed, kui valus tal on. Aga mis ta teistele inimestele põhjustab, see siis tähtsusetu või? Ja nutikas tuleb ka ära võtta, õppigu, et asjad ja reisid ei kasva puu otsas, et teed mis tahad, ja ikka hüved kukuvad sülle. Ega ikka ei kuku küll. Või kui teie peres nii on, eks siis ongi, laps näeb, et ei oma tähtsust, milline olen, ikka saan. Vbl olete ta ära hellitanud ka. Harjunud saama ja jaurama. Mingu suvel tööle ja teenigu endale (kasvõi osaline) reisiraha välja, selle asemel, et niisama vanematele vastu haukuda, las teeb midagi kasulikku ka. Või teeb kodus midagi kasulikku, premeerite teda, see ka nagu tehtud töö eest.

[Külaline]

Vahel tuleb süda kõvaks teha ja karistada, ainuke viis selleks ongi hüvesid ära võtta.
Teil olid kokkulepped ja ta ei pidanud nendest kinni, sellel on omad tagajärjed. Nii on koolis, on ka tulevikus tööl ja muudes eluvaldkondades.

Ju ta siis ei tahtnud sinna reisile ikkagi nii väga minna, kui see ei motiveerinud teda paremini käituma. llmselt ei taju ka ta seda, milline privileeg on reisimine üleüldse on. Seda ei saa lubada paljude hästikäituvate laste vanemadki, millega tema selle enda arvates välja on teeninud?

[Külaline]

Mina ei jätaks reisi ära. Selge on see, et sellel lapsel on niigi probleeme. Talle peaks abi leidma, mitte veelgi juurde karistama. Tavaliselt on sellistel "pahadel lastel" üsna sügavad põhjused, miks nad niimoodi mässavad. Selle reisi ärajätmisega võid kõik veel palju hullemaks teha. Lisaks, lugedes teemaalgatust, siis soovitaksin emal ise ka nt. Psühholoogi juurde minna ja arutada läbi neid situatsioone. 12 aastasega on veel vast aega suhteid korda saada.

[Külaline]

Minu meelest on laste kasvatamisel õige põhimõte, et esimese asjana ei lajatata valusat karistust - enne proovitakse ikka rääkida, seletada, teha kokkuleppeid jne. Lootuses, et ühel hetkel laps siiski võtab aru pähe ja hakkab täiskasvanuga koostööd tegema, eks. Kuid kõik need etapid on ema juba läbi käinud. Mis on siis järgmine loogiline samm? Karistus - eksole.

Muidugi, eks lapsed ole head "psühholoogid" ja tunnetavad instinktiivselt, et ema tegelikult on tema suhtes empaatiline ja ei taha teha seda viimast sammu ja talle karistust määrata. Aga paraku on lapsed lapselikult isekad ja kasutavad empaatilisust ema vastu ära: "Ma tean, et sul on raske näha mind karistuse valu tundmas - seega, ma kütan ennast üles, puhun oma valu veel suuremaks (nutan lohutumatult, loobin asju, trambin!) - ja ma tean, et emme, sul on raske seda vaadata ja sa murdud - hahaaaa! Ja siis olen mina selle sõja võitja!!! Hahhaaa! Mina saan oma tahtmise - lähen võidurõõmsalt reisile ja sina jääd süümepiinu tundma ja - sa ei saa mitte midagi teha!"

Nii et - ettevaatust! Mitte lasta lapsel endaga sellised mänge mängida. Kui täiskasvanu juba ütles välja, et karistus tuleb - siis täiskasvanu sõna ei tohi olla tühi õhuvõngutamine, mis ei tähenda mitte midagi. Kui sai selgelt välja öeldud, et karistus tuleb - siis nii ka on.

See reis peab tüdrukul seekord tõesti ära jääma. Tüdruku laamendamise peale tuleb rahulikult öelda: "Olgu, olen siis maailma halvim ema, aga otsus on tehtud. Sinu käitumise on olnud järjekindlalt nii halb, et seda reisi sa ei saa."

Ja nagu üks eelnev kägu soovitas, võib tütrele ka öelda, et kui su käitumine paraneb, siis vaatame sada asja - saad reisile tulevikus ( järgmisel aastal või millal iganes perekonnal järgmine reisimine plaanis oli) - oleneb sinust endast.

[Külaline]

Mina ei jätaks reisi ära. Selge on see, et sellel lapsel on niigi probleeme. Talle peaks abi leidma, mitte veelgi juurde karistama. Tavaliselt on sellistel "pahadel lastel" üsna sügavad põhjused, miks nad niimoodi mässavad. Selle reisi ärajätmisega võid kõik veel palju hullemaks teha. Lisaks, lugedes teemaalgatust, siis soovitaksin emal ise ka nt. Psühholoogi juurde minna ja arutada läbi neid situatsioone. 12 aastasega on veel vast aega suhteid korda saada.

Psühooloogi juurde võib minna.

Kuid see reis jäägu ära. Mis iganes põhjusel laps ülbelt käitub - ülbet käitumist ei premeerita. Kui seda elementaarset põhimõtet rikkuda, ei saa üksi psühholoog ka lõpuks imet teha.

[Külaline]

Te elate lapse isaga koos? Sel juhul näiks õiglasem, kui isa selle ära jätaks lapsele. Praeguse keeluga üritad sa võimu haarata lapse silmis. Kas sel on head tulemust?

Mismõttes võimu haarata? Võim perekonnas on täiskasvanute käes ja nii see peabki olema.

Võib öelda vastupidi, et täiskasvanu ei tohi lasta lapsel võimu haarata (emotsionaalse manipuleerimise või mille iganes teel). Muidu on tulemuseks türanniks muutunud laps, kes tantsitab vanemaid oma tahtmise järgi, mis ei ole sugugi tore olukord.

[Külaline]

Ühistranspordis ja tänaval olen märganud, et selles vanusegrupis lapsed ongi Eestis tohutult ülbed ja laiad. See on nagu mingi moevärk. Reede õhtutu on kesklinna neid paksult täis. Vaatan ja mõtlen alati, et kuidas vanemad nendega hakkama saavad. Ma ei tahaks minna koju, kus selline ülbik piiksub.

[Külaline]

Öeldakse et laps on kodu peegel. Ilmselt oli see ema ka noorena samasugune vastu haukuja. Las laps läheb isaga reisile, reis ilmselt makstud ka juba.