Lapse halb käitumine ja reisi ära jätmine.

[Külaline]

Küsin nõu, sest enam ei tea mida teha ja kas see on vale otsus mida teha. Ehk liiga ränk lapsele?
Mul on 12.aastane tütar. Igapäevane käitumine on kohutav. Pidevalt vastu hakkamine, trampimine, ropud sõnad, kadedus jne.
Mees plaanis lapsega reisile minna kui kool läbi. Reis oli ette teada alates märtsist. Pidid minema Disneylandi. Laps väga ootab/ootas. Iga päev oleme rääkinud tema käitumisest. Mitmeid kordi olen öelnud, et kui end kokku ei võta siis jätan selle reisi sul ära. Vahepeal isegi pööritatas silmi, teadis et ehk saab niikuinii. Mõni päev on tõesti väga okei ja korralik ja talitseb ennast. Täna aga viskas nii üle mul.
Hüppas kolme sõbrannaga batuudil ja sai vastu silma sõbranna käega. Kulm katki ja nuttu palju. Läksin sinna ja vaatasin silma üle. Polnud hullu midagi. Ütlesin, et see ju aja küsimus millal keegi haiget saab. Ma ei luba enam mitmekesi hüpata. Ja siis käratas sõbrannade kuuldes, et mis ema ma olen kes ei lohuta. Teiste emad küll lohutavad ja marssis tigeda näoga minema. Küsisin, et kuhu läheb nüüd ja isegi ei vastanud. Tel kõned vajutab alati poole pealt kinni kui ningi asi ei meeldi mida ütlen. Hetkel tundub see pisiasi, aga need kõik asjad kokku. Iga päev . Püüan rääkida temaga normaalselt. Teen tema lemmik sööki. Lähen tema tuppa temaga juttu ajama. Tema aga vaatab mind sellise näoga nagu ma oleks maailma halvim ema. Hommikuti on vihane nägu ees ja ilmselt ta ise ka aru ei saa miks ta selline on.

Nüüd täna ütlesin, et kõik. Reisile sa ei lähe ja ehk see mõjub su käitumisele. Nüüd terve päeva on nuttu ja hala, trampimist, asjade loopimist, kodust isegi jooksis minema ja jättis tel tuppa. Ostsime mitu tundi taga linnapeal. Ma olevat maailma halvim ema ja tema ei anna seda mulle kunagi andeks.
Nüüd mõtlen, et kas on õige karistus? Et ei lase reisile minna? Ma olen kuu aega öelnud, et see oleneb sinu käitumisest. Kui ei suuda end kontrollida siis on kõik.
Nüüd mul süda valutab ja näen kui valus tal on.
Reisile läheks kaasa mehega väiksem laps sel juhul.
Aga tõesti. Mitte miski muu asi pole aidanud. Olen mitmeid kordi hoiatanud. Mida Teie teeksite?

Isegi selle napi kirjelduse põhjal võib aru saada et lapsel on tõsine probleem. Ja seda ei saa ravida mingi käsutamise või paikapanemisega. Tõenäoliselt enamik siin kirjutajaid arvab et tegemist on mingi lapse tahtliku ja sihipärase tegevusega mida siin kahjuks ei ole. Kirjeldatud muster viitab sellele, et lapse ajukeemias on midagi segamini ja aju toodab stressi või muid halbu ühendeid millede mõju tulemuseks on impusliivne käitumine, vanemates ja käsutamises ohu nägemine, ettearvamatu kõnepruuk, jne. Tulemuseks tujutsev, kuri ja ettearvamatu käitumine ning ka ropendamine. Kahjuks peate leppima et laps ise seda kontrollida ei saa. Samuti oma muud impulsiivset käitumist. TA kirjutab - ta ei saa isegi aru ja täpselt nii see ongi. Aju toodab stressi ja muid halbu hormoone lihtsalt niisama, ilma igasugu põhjuseta. Ka öösel, ehk siis hommikul ongi laps vihane just nende ainete pärast.

Selle lapse probleemi ja lihtsalt halva käitumise erinevusest paljud vist ei taha aru saada - ehk et lapse käitumine ja meeleolude muutus ei allu tema tahtele. Ta ei tee seda meelega ning oma sassis ajukeemiat ta ei saa muuta. Lisaks ei pruugi ta üldse aru saada et ta käitub valesti kuna selline käitumine tundub olevat tema tavaline olek. Ehk seetõttu ka tema valulik reageering selle reisi ärajätmise teatele kuna ta ei saa aru mille eest teda karistatakse.

Seda saab muuta raviga mis tõenäoliselt on mingi teraapia + ravimid. Millised täpsemalt oskavad prühhiaatrid ehk paika panna. Samuti diagnoosida mis tüdrukut tegelikult vaevab. Ropendamisega tuleb meelde ka näiteks Tourette sündroom, mis samuti ei allu kontrollile. Lisaks on kõiksugu erinevad ATH ja Aspergeri jt. häirete vormid olemas, ehk spekter on lai.

Reisi ärajätmine lapse probleemi ei lahenda ega paranda vaid tõenäoliselt süvendab seda nagu on ka mitu teist kirjutajat siin maininud. Tasuks pigem tõsiselt arstidega konsulteerida ning alustada mingite sammudega lapse ajukeemia korrastamiseks. Kui sellega aga mitte tegeleda võivad need hood ja impulsiivsed tegevused veelgi suureneda ning kõiksugu jamadega lõppeda. Ja võibolla on mingid leebemad ravimid millega alguses seda halva ajukeemia tekkimist maha suruda ning ka reisil paremini hakkama saada.

[Külaline]

Küsin nõu, sest enam ei tea mida teha ja kas see on vale otsus mida teha. Ehk liiga ränk lapsele?
Mul on 12.aastane tütar. Igapäevane käitumine on kohutav. Pidevalt vastu hakkamine, trampimine, ropud sõnad, kadedus jne.
Mees plaanis lapsega reisile minna kui kool läbi. Reis oli ette teada alates märtsist. Pidid minema Disneylandi. Laps väga ootab/ootas. Iga päev oleme rääkinud tema käitumisest. Mitmeid kordi olen öelnud, et kui end kokku ei võta siis jätan selle reisi sul ära. Vahepeal isegi pööritatas silmi, teadis et ehk saab niikuinii. Mõni päev on tõesti väga okei ja korralik ja talitseb ennast. Täna aga viskas nii üle mul.
Hüppas kolme sõbrannaga batuudil ja sai vastu silma sõbranna käega. Kulm katki ja nuttu palju. Läksin sinna ja vaatasin silma üle. Polnud hullu midagi. Ütlesin, et see ju aja küsimus millal keegi haiget saab. Ma ei luba enam mitmekesi hüpata. Ja siis käratas sõbrannade kuuldes, et mis ema ma olen kes ei lohuta. Teiste emad küll lohutavad ja marssis tigeda näoga minema. Küsisin, et kuhu läheb nüüd ja isegi ei vastanud. Tel kõned vajutab alati poole pealt kinni kui ningi asi ei meeldi mida ütlen. Hetkel tundub see pisiasi, aga need kõik asjad kokku. Iga päev . Püüan rääkida temaga normaalselt. Teen tema lemmik sööki. Lähen tema tuppa temaga juttu ajama. Tema aga vaatab mind sellise näoga nagu ma oleks maailma halvim ema. Hommikuti on vihane nägu ees ja ilmselt ta ise ka aru ei saa miks ta selline on.

Nüüd täna ütlesin, et kõik. Reisile sa ei lähe ja ehk see mõjub su käitumisele. Nüüd terve päeva on nuttu ja hala, trampimist, asjade loopimist, kodust isegi jooksis minema ja jättis tel tuppa. Ostsime mitu tundi taga linnapeal. Ma olevat maailma halvim ema ja tema ei anna seda mulle kunagi andeks.
Nüüd mõtlen, et kas on õige karistus? Et ei lase reisile minna? Ma olen kuu aega öelnud, et see oleneb sinu käitumisest. Kui ei suuda end kontrollida siis on kõik.
Nüüd mul süda valutab ja näen kui valus tal on.
Reisile läheks kaasa mehega väiksem laps sel juhul.
Aga tõesti. Mitte miski muu asi pole aidanud. Olen mitmeid kordi hoiatanud. Mida Teie teeksite?

Isegi selle napi kirjelduse põhjal võib aru saada et lapsel on tõsine probleem. Ja seda ei saa ravida mingi käsutamise või paikapanemisega. Tõenäoliselt enamik siin kirjutajaid arvab et tegemist on mingi lapse tahtliku ja sihipärase tegevusega mida siin kahjuks ei ole. Kirjeldatud muster viitab sellele, et lapse ajukeemias on midagi segamini ja aju toodab stressi või muid halbu ühendeid millede mõju tulemuseks on impusliivne käitumine, vanemates ja käsutamises ohu nägemine, ettearvamatu kõnepruuk, jne. Tulemuseks tujutsev, kuri ja ettearvamatu käitumine ning ka ropendamine. Kahjuks peate leppima et laps ise seda kontrollida ei saa. Samuti oma muud impulsiivset käitumist. TA kirjutab - ta ei saa isegi aru ja täpselt nii see ongi. Aju toodab stressi ja muid halbu hormoone lihtsalt niisama, ilma igasugu põhjuseta. Ka öösel, ehk siis hommikul ongi laps vihane just nende ainete pärast.

Selle lapse probleemi ja lihtsalt halva käitumise erinevusest paljud vist ei taha aru saada - ehk et lapse käitumine ja meeleolude muutus ei allu tema tahtele. Ta ei tee seda meelega ning oma sassis ajukeemiat ta ei saa muuta. Lisaks ei pruugi ta üldse aru saada et ta käitub valesti kuna selline käitumine tundub olevat tema tavaline olek. Ehk seetõttu ka tema valulik reageering selle reisi ärajätmise teatele kuna ta ei saa aru mille eest teda karistatakse.

Seda saab muuta raviga mis tõenäoliselt on mingi teraapia + ravimid. Millised täpsemalt oskavad prühhiaatrid ehk paika panna. Samuti diagnoosida mis tüdrukut tegelikult vaevab. Ropendamisega tuleb meelde ka näiteks Tourette sündroom, mis samuti ei allu kontrollile. Lisaks on kõiksugu erinevad ATH ja Aspergeri jt. häirete vormid olemas, ehk spekter on lai.

Reisi ärajätmine lapse probleemi ei lahenda ega paranda vaid tõenäoliselt süvendab seda nagu on ka mitu teist kirjutajat siin maininud. Tasuks pigem tõsiselt arstidega konsulteerida ning alustada mingite sammudega lapse ajukeemia korrastamiseks. Kui sellega aga mitte tegeleda võivad need hood ja impulsiivsed tegevused veelgi suureneda ning kõiksugu jamadega lõppeda. Ja võibolla on mingid leebemad ravimid millega alguses seda halva ajukeemia tekkimist maha suruda ning ka reisil paremini hakkama saada.

Minu arvates just selle lühikese kirjelduse põhjal on aru saada, et tegu on lihtlabase lärtsuva ja tänamatu hormoonimöllus teismelisega. Ja ema ilmselt on siiamaani liiga pehme olnud(vb ka niisama ähvardusi õhku paisanud, aga toeks pole tehtud). Plika teab, et lärtsugu palju tahes, ikka saab oma tahtmise. Emme teeb lemmiksööki ja nunnutab ja üritab asja siluda.

[Külaline]

Jätad reisi ära. Mis sa kujutad ette, et muutub? Laps hakkab hästi käituma? Saab oma karistuse reisist ilma jäämisega. Aga edasi?

[Külaline]

Isegi selle napi kirjelduse põhjal võib aru saada et lapsel on tõsine probleem. Ja seda ei saa ravida mingi käsutamise või paikapanemisega. Tõenäoliselt enamik siin kirjutajaid arvab et tegemist on mingi lapse tahtliku ja sihipärase tegevusega mida siin kahjuks ei ole.

Ilmselt halvad geenid, mis pärit vanematelt.

[Külaline]

Olen TA

Mina ei käitunud kunagi oma vanematega halvasti. Ma isegi ei julgenud öelda ühtegi halba sõna või veelvähem vastu hakata. Korra proovisin ja sain kohe rihma. See jäi ka viimaseks korraks kui midagi sellist tegin. Ei ole mõttessegi tulnud, et sõbrannade ees ema maha teen või ta üldse p***e saadan.
Olen proovinud hea või kurjaga. Miski ei muutu. Olen püüdnud rääkida. Null mõju. Olen püüdnud ka sakutada või vitsa anda. Ta ainult naerab selle peale või ütleb et polnud valuski või ei saanud pihtagi. No mis sa veel enam teed lapsega? Uputad merre või?
Ma ei oskagi enam midagi teha...

[Külaline]

Jätad reisi ära. Mis sa kujutad ette, et muutub? Laps hakkab hästi käituma? Saab oma karistuse reisist ilma jäämisega. Aga edasi?

Edasi on nii, et laps saab õppetunni põhjus-tagajärg seosest. Kas õpib sellest või ei, on tema valik.

[Külaline]

Jätad reisi ära. Mis sa kujutad ette, et muutub? Laps hakkab hästi käituma? Saab oma karistuse reisist ilma jäämisega. Aga edasi?

Edasi on nii, et laps saab õppetunni põhjus-tagajärg seosest. Kas õpib sellest või ei, on tema valik.

[Külaline]

Jätad reisi ära. Mis sa kujutad ette, et muutub? Laps hakkab hästi käituma? Saab oma karistuse reisist ilma jäämisega. Aga edasi?

Edasi on nii, et laps saab õppetunni põhjus-tagajärg seosest. Kas õpib sellest või ei, on tema valik.

See on heal juhul tõesti nii. Aga see võib tekitada veel suuremat trotsi ja halba käitumist. Naerab su üle, et no mis sa veel ära keelad. Sest ega saab ju elada telefonita ja arvutita ja kõigeta. Me ju elasime.

[Külaline]

Olen TA

Mina ei käitunud kunagi oma vanematega halvasti. Ma isegi ei julgenud öelda ühtegi halba sõna või veelvähem vastu hakata. Korra proovisin ja sain kohe rihma. See jäi ka viimaseks korraks kui midagi sellist tegin. Ei ole mõttessegi tulnud, et sõbrannade ees ema maha teen või ta üldse p***e saadan.
Olen proovinud hea või kurjaga. Miski ei muutu. Olen püüdnud rääkida. Null mõju. Olen püüdnud ka sakutada või vitsa anda. Ta ainult naerab selle peale või ütleb et polnud valuski või ei saanud pihtagi. No mis sa veel enam teed lapsega? Uputad merre või?
Ma ei oskagi enam midagi teha...

Üks viie lapse ema ütles teismelisealiste kohta, et on ainult üks võimalus - proovida ise kogu see aeg kuidagi üle elada...

[Sajajalgne]

Mulle tundub, et olete tütrega justkui sõjas omavahel. Soovitaksin terapeudi abi, kes aitab teil mõlemil kõrvalt oma käitumist näha ja seda tagasi peegeldada. Ilmselt on mingi hetk teie suhted väga sassi läinud. Kuidas isaga suhted on? Edu ja vastupidavust!

[Külaline]

Mulle tundub nagu veidi liiga emotsionaalne teismeline. Mul on 13-aastane tütar ja ka tujutseb jubedalt. Vahet pole, mida ma teen, ikka on kõik valesti. Näiteks tuleb koolist ja küsin, kuidas läks, hakkab karjuma: “see f*cking ajaloo õpetaja pani mulle ebaõiglaselt märkuse… “ kui ütlen, et ära karju, räägi rahulikult, siis hakkab kriiskama, et sind üldse ei huvita ja blablabla. Kui ma ei küsi, kuidas läks, et tema kisa mitte kuulata, siis karjub jälle, et sind üldse ei huvita ning lööb oma toa ukse pauguga kinni. Meil on varjupaigast võetud üsna nõrga närvikavaga kass, kes iga valju hääle peale peitu poeb, temast on kõige rohkem kahju.

[Külaline]

Olen TA

Mina ei käitunud kunagi oma vanematega halvasti. Ma isegi ei julgenud öelda ühtegi halba sõna või veelvähem vastu hakata. Korra proovisin ja sain kohe rihma. See jäi ka viimaseks korraks kui midagi sellist tegin. Ei ole mõttessegi tulnud, et sõbrannade ees ema maha teen või ta üldse p***e saadan.
Olen proovinud hea või kurjaga. Miski ei muutu. Olen püüdnud rääkida. Null mõju. Olen püüdnud ka sakutada või vitsa anda. Ta ainult naerab selle peale või ütleb et polnud valuski või ei saanud pihtagi. No mis sa veel enam teed lapsega? Uputad merre või?
Ma ei oskagi enam midagi teha...

Kas see on nö uus nähtus, või on ta väikelapsest(nii umbes 5-7a alates) peale selline olnud?

[Külaline]

Olen TA

Mina ei käitunud kunagi oma vanematega halvasti. Ma isegi ei julgenud öelda ühtegi halba sõna või veelvähem vastu hakata. Korra proovisin ja sain kohe rihma. See jäi ka viimaseks korraks kui midagi sellist tegin. Ei ole mõttessegi tulnud, et sõbrannade ees ema maha teen või ta üldse p***e saadan.
Olen proovinud hea või kurjaga. Miski ei muutu. Olen püüdnud rääkida. Null mõju. Olen püüdnud ka sakutada või vitsa anda. Ta ainult naerab selle peale või ütleb et polnud valuski või ei saanud pihtagi. No mis sa veel enam teed lapsega? Uputad merre või?
Ma ei oskagi enam midagi teha...

No aga ise sa ju ütlesid, et sinna reisile mitte saamine on tüdrukule tõsiselt valus. Et ta väga ootas seda reisi ja nüüd isegi on valus vaadata, kuidas ta nutab.

Nii et sa oled ju leidnud vähemalt ühe asja, mis talle tõesti korda läheb. Karistus peabki olema mingi sellise hüve ära võtmine, millest ilmajäämine karistatavale tõeliselt korda läheb. Küllap, kui sa mõtlema hakkad, on neid asju veel, mis last ükskõikseks ei jäta.

Mingite selliste asjadega, mille peale vaid naerab, ei tasu tõesti jamadagi.

[Külaline]

Jätad reisi ära. Mis sa kujutad ette, et muutub? Laps hakkab hästi käituma? Saab oma karistuse reisist ilma jäämisega. Aga edasi?

Edasi on nii, et laps saab õppetunni põhjus-tagajärg seosest. Kas õpib sellest või ei, on tema valik.

See on heal juhul tõesti nii. Aga see võib tekitada veel suuremat trotsi ja halba käitumist. Naerab su üle, et no mis sa veel ära keelad. Sest ega saab ju elada telefonita ja arvutita ja kõigeta. Me ju elasime.

Ei usu mina, et nii kohutavalt palju on neid, kellelt võta kõik nende lemmiktegevused/ajaviited ära ja - ikka stoiliselt rahulikud ja on rõõmsad ja nõus askeetlikult "kõigeta" elama. Tänapäeva heaolus kasvanud noorte hulgas eriti - kus te selliseid noori reaalselt näete? Esimesel hetkel võib ju bravuur ja poos olla, aga kauaks seda jätkub?

[Külaline]

Mul on 12-a poeg, kellele viimane kooliaasta oli erinevatel põhjustel ja mitmel teismelistele olulisel teemal keeruline. Minu alati ”heast ja naerusuisest lapsest” on saanud samamoodi plärtsuv, tujutsev, inetusi ütlev ja asju loopiv noor. Ja järgmisel hetkel võib ta lapselikult nutma hakata ja kallistada. Iga ”paha” laps on endaga tegelikult väga puntras ja see, mida kirjeldame kui ”halba käitumist”, on tema ainus oskus end väljendada.
Kui TA samuti 12-a tütar oleks minu laps, siis ei võtaks ma mitte mingil juhul oodatud reisi. Lihtsalt lõputult rääkida, hoolida ja hoida tuleb ning kahjuks ka pikalt saatmised alla neelata ja pärast jälle rääkida. Vinti peale keerates teeb seda ka teismeline ja ähvardused stiilis ”kuniks su jalad mu söögilaua all…” viivad suhete kiire halvenemiseni.

[Külaline]

Edasi on nii, et laps saab õppetunni põhjus-tagajärg seosest. Kas õpib sellest või ei, on tema valik.

See on heal juhul tõesti nii. Aga see võib tekitada veel suuremat trotsi ja halba käitumist. Naerab su üle, et no mis sa veel ära keelad. Sest ega saab ju elada telefonita ja arvutita ja kõigeta. Me ju elasime.

Ei usu mina, et nii kohutavalt palju on neid, kellelt võta kõik nende lemmiktegevused/ajaviited ära ja - ikka stoiliselt rahulikud ja on rõõmsad ja nõus askeetlikult "kõigeta" elama. Tänapäeva heaolus kasvanud noorte hulgas eriti - kus te selliseid noori reaalselt näete? Esimesel hetkel võib ju bravuur ja poos olla, aga kauaks seda jätkub?

Ta kohaneb. Leiab muid tegevusi. Kasvatab kangust ja viha. Ma võtsin järjest ära halva käitumise eest. Ja lõpuks tuli ta toime kõigega. Sest mis võimalused mul midagi piirata on, ongi arvuti ja telefon. Aga arvutit on vaja koolitööks ja telefoni et mina teda kätte saaks. Sõpradega kohtumisst saab piirata. Õue minekut. Aga see on jällegi vajalik ja koolis ja trennis nägi sõpru niigi. Kuhugi mitte minekuga tuli ka toime.
Ma mõtlen et ehk toimib just paremini väike ebamugavus. Nt telefoni ära võtmine. See on üle elatav. Aga selline asi, mis teeb tõeliselt haiget, nagu see reisi ära jätmine, jääb väga halva mälestusena meelde.
Pärsast kui nad on suured, nad mäletavad seda niimoodi, et ema ei tulnud kasvatusega toime. Kasvatada ei osanud, karistada oskas. Ja siis lähevad nad psühholoogile - lapsepõlvetrauma. Vanemate süüdistamine on nagu moes. Ja see teadmine, et kõik on alguse saanud lapsepõlvest.

[Külaline]

See on heal juhul tõesti nii. Aga see võib tekitada veel suuremat trotsi ja halba käitumist. Naerab su üle, et no mis sa veel ära keelad. Sest ega saab ju elada telefonita ja arvutita ja kõigeta. Me ju elasime.

Ei usu mina, et nii kohutavalt palju on neid, kellelt võta kõik nende lemmiktegevused/ajaviited ära ja - ikka stoiliselt rahulikud ja on rõõmsad ja nõus askeetlikult "kõigeta" elama. Tänapäeva heaolus kasvanud noorte hulgas eriti - kus te selliseid noori reaalselt näete? Esimesel hetkel võib ju bravuur ja poos olla, aga kauaks seda jätkub?

Ta kohaneb. Leiab muid tegevusi. Kasvatab kangust ja viha. Ma võtsin järjest ära halva käitumise eest. Ja lõpuks tuli ta toime kõigega. Sest mis võimalused mul midagi piirata on, ongi arvuti ja telefon. Aga arvutit on vaja koolitööks ja telefoni et mina teda kätte saaks. Sõpradega kohtumisst saab piirata. Õue minekut. Aga see on jällegi vajalik ja koolis ja trennis nägi sõpru niigi. Kuhugi mitte minekuga tuli ka toime.
Ma mõtlen et ehk toimib just paremini väike ebamugavus. Nt telefoni ära võtmine. See on üle elatav. Aga selline asi, mis teeb tõeliselt haiget, nagu see reisi ära jätmine, jääb väga halva mälestusena meelde.
Pärsast kui nad on suured, nad mäletavad seda niimoodi, et ema ei tulnud kasvatusega toime. Kasvatada ei osanud, karistada oskas. Ja siis lähevad nad psühholoogile - lapsepõlvetrauma. Vanemate süüdistamine on nagu moes. Ja see teadmine, et kõik on alguse saanud lapsepõlvest.

Jah, nii on. Kusjuures teismelise jutt psühholoogile on umbes selles laadis, et ema keelas tal ära kõik reisid, hoidis teda aastaid koduarestis ja peksis nii, et kõik luud murtud Ja kuna psühholoog teab kodu olukorrast ainult niipalju, kui talle räägitud, siis võtabki seda puhta kullana.

[Külaline]

Jah, nii on. Kusjuures teismelise jutt psühholoogile on umbes selles laadis, et ema keelas tal ära kõik reisid, hoidis teda aastaid koduarestis ja peksis nii, et kõik luud murtud Ja kuna psühholoog teab kodu olukorrast ainult niipalju, kui talle räägitud, siis võtabki seda puhta kullana.

Jälle hakkab peale. Kas prokuratuuri teemas vahutamisest on vähe. Sina ei tea, mida see psühholoog usub või mitte, ükski psühholoog ei võta kellegi juttu puhta kullana. Aga nüüd siis tuleb välja, millest see sinu kibedus igasugu ametimeeste vastu tuleb, kelle vastu sa lubasid elu lõpuni võidelda. Sa oled läbikukkunud ema ja psühholoog ütles seda sulle, et võiksid midagi muuta. Kui laps nii plärtsub ja käitub, on kontakt lapsega mingis punktis kadunud. Ja kahjuks sind ei huvitagi miks, sa ei soovigi seda parandada, vaid süüdistad teisi, mingit psühholoogi, jumal teab keda selle asemel, et võtta nõuandeid kuulda, kuulata ka oma lapse pool ära ja proovida seda kõike lahendada.

Mis praegust olukorda puudutab, siis on raske nõu anda, kui ei tea kõiki asjaolusid ja ei tea suhet lapsega või mis tal siis päriselt viga on, et ta nii käitub. Igal juhul ei pea ta emast lugu, ei oska käituda lugupidavalt ja viisakalt. Kust see on tulnud, on raske öelda, kas näiteks isa suhtub emasse lugupidamatult, laps võtab eeskuju, piirid on väiksena jäänud paika panemata (reageerida tuleb esimese halva käitumise peale, õpetada, et plärtsumine, inetud sõnad, uste paugutamine jne ei ole lubatud), vanemad ise väljendavad end nii, et sõimavad, lõhuvad vms. Lapsed õpivad mudeldamise teel ja sa ei saa nõuda lapselt mitte midagi, mida sa ise ei tee. Mina ei tea teie perekonna olukorda, milles on siin põhjus. Ja edaspidiseks see nõuanne, et karistused, millega sa ähvardad, peavad olema läbi mõeldud. Need ei tohi olla sellised, et sa pärast ise kahtled, kas teha nii või naa, nagu praegu on juhtunud. Kõike, mida sa lubad, tuleb ka täita. Karistuseks pigem ei tohiks olla reisi ära jätmine või mõni muu suur asi, mis sinus endas ebamugavust tekitab. Ja kõike seda tuleks rakendada juba päris algusest peale. Nüüd on asi juba kehvaks pööranud, siis tuleks minna pereteraapiasse näiteks, et arutada läbi kogu pere dünaamika. Siit näiteks ei selgu, kas laps käitub ka isaga samamoodi või on asi ainult emas. Sellisel juhul tuleks teha ka vanemate vahel koostööd, kõige hullem lugu ongi see, kui üks vanem nö toetab (vaikivalt) halba käitumist ja siis teine proovib mingeid reegleid rakendada. Tihti on vanematevaheline salajane võimuvõitlus ja halb suhe põhjuseks, miks lapsed halvasti käituvad. Aga põhjuseid võib olla mustmiljon, mida võikski terapeudiga arutada.

[Külaline]

Ma ei ole teemaalgataja, sestap ei oska öelda, kas tema lapsel võib tegemist olla algava psüühikahäirega. On öeldud, et teismelise aju ongi sassis ja meenutab väga psüühikahäirega inimese oma. Suuremast osast plärtsuvatest teismelistest tulevad igati tublid täiskasvanud. Samas võib mõnikord harva olla tegemist ka algava psüühikahäirega. Mis see on, seda ei oska praeguses faasis öelda absoluutselt mitte keegi.

Minu soovitus on olla meditsiiniliste sekkumistega ettevaatlik. Vaimse tervise meditsiini kvaliteet on väga kõikuv ja psühhiaatrite ning psühholoogide tõekspidamised väga erinevad. Mõni arst on sügavalt tabletiusku, kirjutab tablette välja üsna vähese info põhjal ja juba väga noortele lastele. Need tabletid võivad aidata, aga võivad samahästi teha arenevale ajule ka hoopis kahju. Mõnel lapsel võivad just ravimid vallandada psühhoosid. Teiseks võib ravimitest tekitatud heaolutunne harjutada last väliselt tulnud mõnutundega ja aidata kaasa sõltuvuse tekkimisele - alguses võetakse oma ravimeid, seejärel otsitakse kedagi, kellelt saab neid lisaks juurde osta (nt psühhiaatriahaiglast leitud uutelt sõpradelt), sealt edasi on juba libe tee narkootikumideni. Jah, te võite eitada sellise probleemi olemasolu ja öelda, et see kõik on valejutt, aga päriselus siiski on selline stsenaarium üsna levinud.

Samas päris nii ka ei saa, et ema hiilib aastaid kikivarvul, lihtsalt kõike välja kannatades. Pealegi, juhul kui peaks tulema see halvim stsenaarium, ehk et tegemist ongi mõne tõsisema psüühilise haiguse algusega, siis ainukene asi, mis veidigi aitab, on just piiride seadmine ja selle inimesega mingigi koostöö tekitamine. Kujuta ette, kui sul on tulevikus noor täiskasvanu, kellel ongi nüüd lõpuks diagnoositud mingi isiksushäire, mistõttu tema käitumine jääbki ebastabiilseks ja väljakutsuvaks - kuidas sa temaga hakkama saad? Ilma piiride ja koostööta sellise inimesega lävida ei saa, ja need tuleb talle sisse kasvatada juba lapsepõlvest.

Mida te selliselt käituva teismelisega ette võtta saaksite, seda ongi väga raske öelda. Teatud piirideni on plärtsumine eakohane ja normaalne, kuid ikkagi ainult teatud piirideni. Oluline oleks püüda jälgida, et ta magaks korralikult, sööks tervislikult ega kapselduks oma tuppa nutikasse. Soovitaks mõnda levinumat ja ajaproovile vastu pidanud vaimse tervise tehnikat nagu näiteks joogat. See on tõesti niisugune meetod, mis ei saa kuidagi kahju teha. Ja kui laps ei taha seal käia, siis võib proovida teda kasvõi "ära osta", et maksad kasvõi taskuraha, et ta joogas käiks. Võimalik, et pikapeale hakkab meeldima, ja kui ei hakka, siis vähemalt olete proovinud. Tõsisemate meditsiiniliste sekkumiste osas tasub olla ettevaatlik, kuna absoluutselt mitte keegi (ka mitte arst) ei oska öelda, kuidas need sekkumised arenevale lapseajule mõjuvad.

Konkreetselt reisi osas. Tavaliselt on sellised reisid vanema poolt pikalt ette planeeritud, hotell broneeritud, lennukipiletid võetud jne. Ehk siis, tegelikult kannatab suuresti ju lapsevanem, kelle raha ilmaasjata raisku läheb. Kõige parem olnuks muidugi reisile mitte lubamisega üldse mitte ähvardada. Aga kui see tehtud ja arvad, et laps vast saaks reisile siiski minna, siis võid öelda lapsele, et tal on võimalus olukorda heastada, ja kui ta sellega toime tuleb, siis võib ta vast minna. Milles see heastamine seisneb, selle peate ise oma perega välja mõtlema. Aga see peaks olema võimalikult selge ja konkreetne ülesanne. Midagi, mis lapselt ka ikka miskit nõuab, näitamaks tema head tahet. Lihtsalt, et "Käitu hästi!" ei ole konkreetne. Mina ise olen sedalaadi situatsioonides andnud lapsele ülesandeks pesta ära põrandad ja tõmmata tubades vaibad tolmuimejaga üle. Või andnud talle paberilehed ja palunud kirjutada nt kaheleheküljeline essee mingil suvalisel teemal. See, kui laps ülesande täidab, näitab, et ta on koostööst vanemaga huvitatud ja on nõus koostöö nimel pisut pingutama. Mõtle välja niisugune ülesanne, mis ei oleks liiga raske ega keeruline, aga näitaks just lapse huvi koostööd teha. Ideaaljuhul võiks sellest olla kasu ka lisaks majapidamises (koristamine) või siis lapsele endale (kirjutamise harjutamine). Kui aga laps ka sellest keeldub ja emale ainult vastu karjub, siis on igatahes selge, et reisile ta minna ei saa. Sest laps, kes vanemaga kohe üldse koostööd ei tee, ei pruugi reisil hakkama saada. Võõras riigis reisil olles peab laps vanemaga koostööd tegema, mitte aga nii, et jalutab suvalisel hetkel kuskile minema ja teeb, mis endale meeldib.

[Külaline]

Minu soovitus on olla meditsiiniliste sekkumistega ettevaatlik.

Mina jälle soovitaks sinul olla igasuguse diagnoosimisega väga ettevaatlik. Kust see psüühikahäire ja tabletiravi jutt nüüd tuli. Sinu isiklik väljamõeldis, mitte keegi pole seda soovitanud.