Lapse halb käitumine ja reisi ära jätmine.

[Tolmukübe]

Mis siin ebakohast juttu on? Et pätt on pätt juba lapsena? Kui sa väga lihtsast asjast aru ei saa, pole sul endal normintellekti, ei maksa enda omadusi mulle kaela määrida. Nii lihtsale asjale ma ei hakka näiteid ka tooma, usu, mida tahad, ela edasi, roosad prillid ees.

Iga jonniv titt pole pätt ja loomulikult saab teda kasvatada. See sinu näide on ju täiesti mööda, kuidas kaheaastane tahtis multikat vaadata ja hakkas jonnima, kui ei saanud. Siis olekski pidanud ema laskma jonnida, mitte andma uut multikat. Nii rikutaksegi laps väiksena ära, ei kehtestata ennast ega panda piire. Sinu arust pole kasvatusel mingit mõtet, mis on väga vale. Mida raskema iseloomuga laps on, seda rohkem tuleb tema kasvatamisega vaeva näha. Väga raske on aru saada, miks sa võtad sõna laste kasvatamise teemal, kui sul pole mingit kogemust sel alal, endal lapsi pole ja teadmisi ka mitte.

Ei taha solvata, aga kas sa siis tõesti ei jaga kohe kuidagi? Ütled, et ema olekski pidanud laskma jonnida, mitte andma uut multikat. Kuidas ta oleks pidanud laskma, kui see imik peksis tema pead oma peaga? Ega see peksab nii kaua, kuni oma tahtmist saab. Kas ema oleks pidanud laskma end peksta? Või sülest ära tõstma (see võis ka 1, 5a olla, ei mina oska neid nii täpselt määratleda) istme peale, hakkab vähkrema, kukub istmelt maha ennast vigaseks, jälle ema süüdi.. Või hakkab peaga ema külge peksma. Kuidas see ema ennast seal bussis kehtestama pidi siis? Hakkad piire panema, ta lihtsalt peksab sind selle peale, juba imikuna hakkab pihta. Ema laseb end siis seni peksta, kuni imik (laps) ümberkasvab, sedasi või? Peaasi, et piirid on seatud. Las saab peksa. Ja keegi ei ütle, et ta ümberkasvab.

[Külaline]

Mis siin ebakohast juttu on? Et pätt on pätt juba lapsena? Kui sa väga lihtsast asjast aru ei saa, pole sul endal normintellekti, ei maksa enda omadusi mulle kaela määrida. Nii lihtsale asjale ma ei hakka näiteid ka tooma, usu, mida tahad, ela edasi, roosad prillid ees.

Iga jonniv titt pole pätt ja loomulikult saab teda kasvatada. See sinu näide on ju täiesti mööda, kuidas kaheaastane tahtis multikat vaadata ja hakkas jonnima, kui ei saanud. Siis olekski pidanud ema laskma jonnida, mitte andma uut multikat. Nii rikutaksegi laps väiksena ära, ei kehtestata ennast ega panda piire. Sinu arust pole kasvatusel mingit mõtet, mis on väga vale. Mida raskema iseloomuga laps on, seda rohkem tuleb tema kasvatamisega vaeva näha. Väga raske on aru saada, miks sa võtad sõna laste kasvatamise teemal, kui sul pole mingit kogemust sel alal, endal lapsi pole ja teadmisi ka mitte.

Ei taha solvata, aga kas sa siis tõesti ei jaga kohe kuidagi? Ütled, et ema olekski pidanud laskma jonnida, mitte andma uut multikat. Kuidas ta oleks pidanud laskma, kui see imik peksis tema pead oma peaga? Ega see peksab nii kaua, kuni oma tahtmist saab. Kas ema oleks pidanud laskma end peksta? Või sülest ära tõstma (see võis ka 1, 5a olla, ei mina oska neid nii täpselt määratleda) istme peale, hakkab vähkrema, kukub istmelt maha ennast vigaseks, jälle ema süüdi.. Või hakkab peaga ema külge peksma. Kuidas see ema ennast seal bussis kehtestama pidi siis? Hakkad piire panema, ta lihtsalt peksab sind selle peale, juba imikuna hakkab pihta. Ema laseb end siis seni peksta, kuni imik (laps) ümberkasvab, sedasi või? Peaasi, et piirid on seatud. Las saab peksa. Ja keegi ei ütle, et ta ümberkasvab.

See ei ole ju adekvaatse inimese jutt.

[Külaline]

Suur enamus lapsed on sündides filtrita jobud. Vanemate ülesanne ongi neile õpetada, mis on õige ja vale ja neist vormida normaalsed, funktsioneerivad inimesed. Ja see algab juba imikueas. Piirid(mõistlikud) on lastele vajalikud.
Nende olemasolul on neil endal ka palju lihtsam maailmas hakkama saada. Kuigi mingis vanuses võib tunduda, et nii pole, sest nad protesteerivad kõigele vastu. Aga järjepidevus ja enesele kindlaks jäämine ongi siin võtmesõna. Tuleb valida asjad, mis on kindel ei ja siis osad asjad, milles võib vahel kompromissi leida. Aga vanemana ütlen, et selle tasakaalu leidmine on raske.

Mul poeg on juba 11. Ta on pehmema iseloomuga aga eks ka tema mingis vanuses üritas piire katsetada. Ta on oma vanuse kohta väga mõistlik. Vb mul vedas temaga. Ma siiralt loodan, et ta paari aastaga ära ei pööra teismelise tujud ikka vahel juba käivad peal. Aga poiss ei ole mitte kunagi mulle halvasti öelnud. Muudele pereliikmetele ka mitte ja sõpradele ka(ma kuulen, mida nad ps mängides räägivad. Ja kui hakkab sinnapoole liikuma asi, siis ma alati teen märkuse. Ja ma imestan, et senini on hästi läinud, kuna lapse isaga meil olid väga erinevad arvamised kasvatamisest. Praeguseka hetkeks oleme juba lahus. Mina olin see paha/karm emme ja issi hea ja lubas kõike teha.
Aga ausaltöeldes ma tunnen, et ma midagi olen ikkagi õieti teinud, sest probleemidega pöördub laps esmajoones mibu poole. Osasid asju lausa kardab isale rääkida.


Plika on mul veidi alla 2a ja tema on hoopis teisest puust. Juba nüüd on aru saada, et temaga läheb 3x raskemaks. Kui ma aga tema iga jonni ja kriiskamise peale nunnutama hakkaks ja piire ei seaks oleks mul tulevikus väga raske temaga.


Nagu ma ütlesin, siis mina ikka kohe kindlasti jätaks reisi ära, kui juba sellega ähvardatud on.
Kui ta lapsel on see hiljuti tekkinud käitumine, siis võib lapsel tõesti mure olla. Aga kui selline käitumine on juba aastaid olnud, on asi pigem piisavate piiride puudus, tühi ähvardamine vms.

[Külaline]

Nägin kord bussis, ema oma ca 2a lapsega, see istus tal süles, nutitelefonist tulid multikad, see neid vaatas, kui multikas otsa sai, tuli tige urin ja imik virutas mammile täiest jõust laubaga vast pead. Ema otsis ruttu uue multika lagedale, imik kilkas rõõmsasti ja vahtis seda üksisilmi. Ja tõesti ongi naiivitare, kes usuvad, et sellist annab "kasvatada".

Mine seenele oma jutuga. Sa ei saa ühe bussis pealt nähtud situatsiooni põhjal otsustada, et lapsest tulebki pätt ja kaabakas. See ema oleksin võinud olla mina 25 aastat tagasi. Ilma nutiseadmeta muidugi (25 aastat tagasi neid veel ei olnud), aga põhimõte oli sama. Mu noorem poeg oli täiesti pöörane. Pöörane paariaastasena, pöörane hiljem, väga keeruline teismeline. Ja ma kasvatasin teda kogu aeg. Kasvatamine ei tähenda muidugi peksmist ega ka enda peksta laskmist. Ma ei hakka kõiki neid võtteid kirjeldama, mida ma tegin, põhiidee oli kogu aeg piiride hoidmine ja vaikset vastavalt eale lapsele endale vastutuse andmine. Selles bussisituatsioonis oleks ma ka järele andud - mitte seepärast, et ta mind peksis, aga seepärast, et bussis sõites ei saa suure kisaga kõiki kaasreisijaid häirida. Poest või mänguväljakult võid jonniva tegelasega ära minna, aga bussis oled sa seepärast, et kuhugi kohale jõuda. Sa ei saa lihtsalt välja astuda ja näitkes lapsega arstile minema jätta, sest laps jonnib. On olukordi, kus on tagem järele anda. 99% ajast seda niikuinii ei tee. Aga jah, vastupidiselt mõningate tolmukübemega sarnaste targutavate tädide ennustustele ei saanud mu lapsest pätti ja kaabakat. Vaatamata kõigile lapseea probleemidele kasvas ta suureks, õppis ülikoolis, nüüd töötab väga heal töökohal ja saab oma eluga väga kenasti hakkama. Tore ja tubli täiskasvanu on.

[Külaline]

Oi jah, need nõuanded tõesti ei ole adekvaatsed. Tolmuimega tõmbamine ei tohiks olla mingi karistus, samamoodi mingisuguse essee kirjutamine.

Kodutööd ei tohiks tõesti karisuts olla. Aga esse võibolla ei olegi nii paha mõte. Muidugi mitte suvalisel teemal. Aga kui ikka laps käitub pidevalt pööraselt ja temaga rääkimine kuidaig välja ei tule, siis ehk ei olekski halb mõte ta kirjutama ja ennast analüüsima panemine. Et kui oled öelnud, et reis jääb ära, aga näed kui väga laps seda siiski tahab, siis võib ju veel pakkuda varianti: OK. kui sa tõesti niiväga tahad reisile, siis kirjuta esseee/kiri, kus põhjendad oma käitumist. miks sa käitud nii halvasti ja kuidas sa plaanid edaspidi seda parandada. ja kuidas meie sind aidata saaksime, et su käitumine parneks. Ütledki, et kui laps sellise teksti kirjutab ja siis seda käitumise parandmaise osa ka järgib, siis saab reisile. kui kirjutamast keeldub ja ikka edasi plärtsub, jäääb reis ära. See oleks lihtslalt võimalus, et laps ise ennast analüüsima hakkab ja aitab ka vanematel last paremini mõista ehk.

[Külaline]

Oi jah, need nõuanded tõesti ei ole adekvaatsed. Tolmuimega tõmbamine ei tohiks olla mingi karistus, samamoodi mingisuguse essee kirjutamine.

Kodutööd ei tohiks tõesti karisuts olla. Aga esse võibolla ei olegi nii paha mõte. Muidugi mitte suvalisel teemal. Aga kui ikka laps käitub pidevalt pööraselt ja temaga rääkimine kuidaig välja ei tule, siis ehk ei olekski halb mõte ta kirjutama ja ennast analüüsima panemine. Et kui oled öelnud, et reis jääb ära, aga näed kui väga laps seda siiski tahab, siis võib ju veel pakkuda varianti: OK. kui sa tõesti niiväga tahad reisile, siis kirjuta esseee/kiri, kus põhjendad oma käitumist. miks sa käitud nii halvasti ja kuidas sa plaanid edaspidi seda parandada. ja kuidas meie sind aidata saaksime, et su käitumine parneks. Ütledki, et kui laps sellise teksti kirjutab ja siis seda käitumise parandmaise osa ka järgib, siis saab reisile. kui kirjutamast keeldub ja ikka edasi plärtsub, jäääb reis ära. See oleks lihtslalt võimalus, et laps ise ennast analüüsima hakkab ja aitab ka vanematel last paremini mõista ehk.

Arvad, et teismelised ei oska ChatGPT-l lasta selle essee ära kirjutada? Äkki tuleb veel mõni ajast ja arust soovitus?

[Külaline]

Oi jah, need nõuanded tõesti ei ole adekvaatsed. Tolmuimega tõmbamine ei tohiks olla mingi karistus, samamoodi mingisuguse essee kirjutamine.

Kodutööd ei tohiks tõesti karisuts olla. Aga esse võibolla ei olegi nii paha mõte. Muidugi mitte suvalisel teemal. Aga kui ikka laps käitub pidevalt pööraselt ja temaga rääkimine kuidaig välja ei tule, siis ehk ei olekski halb mõte ta kirjutama ja ennast analüüsima panemine. Et kui oled öelnud, et reis jääb ära, aga näed kui väga laps seda siiski tahab, siis võib ju veel pakkuda varianti: OK. kui sa tõesti niiväga tahad reisile, siis kirjuta esseee/kiri, kus põhjendad oma käitumist. miks sa käitud nii halvasti ja kuidas sa plaanid edaspidi seda parandada. ja kuidas meie sind aidata saaksime, et su käitumine parneks. Ütledki, et kui laps sellise teksti kirjutab ja siis seda käitumise parandmaise osa ka järgib, siis saab reisile. kui kirjutamast keeldub ja ikka edasi plärtsub, jäääb reis ära. See oleks lihtslalt võimalus, et laps ise ennast analüüsima hakkab ja aitab ka vanematel last paremini mõista ehk.

Arvad, et teismelised ei oska ChatGPT-l lasta selle essee ära kirjutada? Äkki tuleb veel mõni ajast ja arust soovitus?

Nutiseadmete ja interneti keeld selleks ajaks. Et laps ikka oma peaga mõtleks.

[Külaline]

Päris õudne, kui lapsega niigi palju rääkida ei suudeta, et temaga niisama asju arutleda, vaid peab panema esseed kirjutama. Palju edu siis sellega.

[Külaline]

Päris õudne, kui lapsega niigi palju rääkida ei suudeta, et temaga niisama asju arutleda, vaid peab panema esseed kirjutama. Palju edu siis sellega.

Aga äkki see ema on temaga aastaid tundide viisi iga päev muudkui arutlenud niisama? Ja kui lõpuks julgeb panna esseed kirjutama, siis on sul kohe kisa lahti.

[Külaline]

kui sa tõesti niiväga tahad reisile, siis kirjuta esseee/kiri, kus põhjendad oma käitumist. miks sa käitud nii halvasti ja kuidas sa plaanid edaspidi seda parandada. ja kuidas meie sind aidata saaksime, et su käitumine parneks.

Hea mõte, minu kiri oleks selline
Kallis pere,
Ma tean, et viimasel ajal on mu käitumine olnud keeruline ning ma olen teid kurvastanud ja pettumust valmistanud. Ma tunnen selle pärast siirast kahetsust. Ma ei tahtnud kunagi olla lugupidamatu ega põhjustada teie jaoks stressi, lihtsalt vahepeal on mul raske oma tundeid sõnadesse panna ja see väljendub valesti.
Ma tahan väga reisile minna, sest see on mulle oluline — uute kogemuste, inimeste ja võimaluse tõttu õppida iseseisvust. Aga ma mõistan nüüd, et käitumine ja usaldus on seotud, ning kui ma tahan, et mind usaldatakse ja toetatakse, pean ka mina näitama, et olen selleks valmis ja vääriline.
Edaspidi tahan rohkem kuulata, paremini suhelda ja oma tundeid ilma negatiivse käitumiseta väljendada. Mul on plaan pidada paremini kinni kokkulepetest, võtta rohkem vastutust ja pingutada selle nimel, et meie suhted oleksid tugevamad ja toetavamad.
Kui te olete valmis, siis sooviksin teiega koos arutada, kuidas me saaksime seda teekonda koos alustada. Võib-olla saame leppida kokku reeglites, mille järgimine aitab teil näha minu pingutusi? Ja kui ma eksin, siis palun aidake mul sellest õppida, mitte ainult karistada.
Teie tugi, mõistmine ja usaldus on mulle väga kallid — ja ma tahan seda väärtustada igal sammul.

[Külaline]

kui sa tõesti niiväga tahad reisile, siis kirjuta esseee/kiri, kus põhjendad oma käitumist. miks sa käitud nii halvasti ja kuidas sa plaanid edaspidi seda parandada. ja kuidas meie sind aidata saaksime, et su käitumine parneks.

Hea mõte, minu kiri oleks selline
Kallis pere,
Ma tean, et viimasel ajal on mu käitumine olnud keeruline ning ma olen teid kurvastanud ja pettumust valmistanud. Ma tunnen selle pärast siirast kahetsust. Ma ei tahtnud kunagi olla lugupidamatu ega põhjustada teie jaoks stressi, lihtsalt vahepeal on mul raske oma tundeid sõnadesse panna ja see väljendub valesti.
Ma tahan väga reisile minna, sest see on mulle oluline — uute kogemuste, inimeste ja võimaluse tõttu õppida iseseisvust. Aga ma mõistan nüüd, et käitumine ja usaldus on seotud, ning kui ma tahan, et mind usaldatakse ja toetatakse, pean ka mina näitama, et olen selleks valmis ja vääriline.
Edaspidi tahan rohkem kuulata, paremini suhelda ja oma tundeid ilma negatiivse käitumiseta väljendada. Mul on plaan pidada paremini kinni kokkulepetest, võtta rohkem vastutust ja pingutada selle nimel, et meie suhted oleksid tugevamad ja toetavamad.
Kui te olete valmis, siis sooviksin teiega koos arutada, kuidas me saaksime seda teekonda koos alustada. Võib-olla saame leppida kokku reeglites, mille järgimine aitab teil näha minu pingutusi? Ja kui ma eksin, siis palun aidake mul sellest õppida, mitte ainult karistada.
Teie tugi, mõistmine ja usaldus on mulle väga kallid — ja ma tahan seda väärtustada igal sammul.

Lapsed ei kirjutaks eluilmas sellisel tasemel ega oskaks niisugust eneseanalüüsi teha. Kirjutamisoskus on üleüldse väga nõrgaks jäänud, ei osata eestikeelseid sõnugi leida.

[Külaline]

kui sa tõesti niiväga tahad reisile, siis kirjuta esseee/kiri, kus põhjendad oma käitumist. miks sa käitud nii halvasti ja kuidas sa plaanid edaspidi seda parandada. ja kuidas meie sind aidata saaksime, et su käitumine parneks.

Hea mõte, minu kiri oleks selline
Kallis pere,
Ma tean, et viimasel ajal on mu käitumine olnud keeruline ning ma olen teid kurvastanud ja pettumust valmistanud. Ma tunnen selle pärast siirast kahetsust. Ma ei tahtnud kunagi olla lugupidamatu ega põhjustada teie jaoks stressi, lihtsalt vahepeal on mul raske oma tundeid sõnadesse panna ja see väljendub valesti.
Ma tahan väga reisile minna, sest see on mulle oluline — uute kogemuste, inimeste ja võimaluse tõttu õppida iseseisvust. Aga ma mõistan nüüd, et käitumine ja usaldus on seotud, ning kui ma tahan, et mind usaldatakse ja toetatakse, pean ka mina näitama, et olen selleks valmis ja vääriline.
Edaspidi tahan rohkem kuulata, paremini suhelda ja oma tundeid ilma negatiivse käitumiseta väljendada. Mul on plaan pidada paremini kinni kokkulepetest, võtta rohkem vastutust ja pingutada selle nimel, et meie suhted oleksid tugevamad ja toetavamad.
Kui te olete valmis, siis sooviksin teiega koos arutada, kuidas me saaksime seda teekonda koos alustada. Võib-olla saame leppida kokku reeglites, mille järgimine aitab teil näha minu pingutusi? Ja kui ma eksin, siis palun aidake mul sellest õppida, mitte ainult karistada.
Teie tugi, mõistmine ja usaldus on mulle väga kallid — ja ma tahan seda väärtustada igal sammul.

Lapsed ei kirjutaks eluilmas sellisel tasemel ega oskaks niisugust eneseanalüüsi teha. Kirjutamisoskus on üleüldse väga nõrgaks jäänud, ei osata eestikeelseid sõnugi leida.

See on ju AI-ga tehtud tekst. Mis tase, mis eneseanalüüs.

[Külaline]

kui sa tõesti niiväga tahad reisile, siis kirjuta esseee/kiri, kus põhjendad oma käitumist. miks sa käitud nii halvasti ja kuidas sa plaanid edaspidi seda parandada. ja kuidas meie sind aidata saaksime, et su käitumine parneks.

Hea mõte, minu kiri oleks selline
Kallis pere,
Ma tean, et viimasel ajal on mu käitumine olnud keeruline ning ma olen teid kurvastanud ja pettumust valmistanud. Ma tunnen selle pärast siirast kahetsust. Ma ei tahtnud kunagi olla lugupidamatu ega põhjustada teie jaoks stressi, lihtsalt vahepeal on mul raske oma tundeid sõnadesse panna ja see väljendub valesti.
Ma tahan väga reisile minna, sest see on mulle oluline — uute kogemuste, inimeste ja võimaluse tõttu õppida iseseisvust. Aga ma mõistan nüüd, et käitumine ja usaldus on seotud, ning kui ma tahan, et mind usaldatakse ja toetatakse, pean ka mina näitama, et olen selleks valmis ja vääriline.
Edaspidi tahan rohkem kuulata, paremini suhelda ja oma tundeid ilma negatiivse käitumiseta väljendada. Mul on plaan pidada paremini kinni kokkulepetest, võtta rohkem vastutust ja pingutada selle nimel, et meie suhted oleksid tugevamad ja toetavamad.
Kui te olete valmis, siis sooviksin teiega koos arutada, kuidas me saaksime seda teekonda koos alustada. Võib-olla saame leppida kokku reeglites, mille järgimine aitab teil näha minu pingutusi? Ja kui ma eksin, siis palun aidake mul sellest õppida, mitte ainult karistada.
Teie tugi, mõistmine ja usaldus on mulle väga kallid — ja ma tahan seda väärtustada igal sammul.

See ju ei anna mingit infot, miks laps halvasti käitub. Mõttetu AI tekst.

[Külaline]

Proovi võimalikult palju kirjeldada oma tundeid ja emotsioone, et ka tema õpiks oma tunnete tekkimise põhjuseid teadvustama. Ma olen kurb, vihane, nördinud sellepärast, et ... Sageli emad kurjustavad, et miks laps ei aita koristada või ei aita kodutöödes, aga kunagi ei põhjenda miks see neid vihastama paneb.


Minu arvates on kaks võimalust.
1) Lubataks ta sellele reisile. AGA järgmise reisi toimumise otsuse teeks tema käitumise põhjal. Otsus kas järgmine reis üleüldse broneeritakse tehakse a la 6 kuu pärast. Kui kõik on sama, siis ei hakka mingit reisi planeerimagi.

2) Ei luba reisile. Las saab väikese šoki. Küll aga planeeriks juba järgmise reisi lähitulevikus. Tal on võimalus end parandada ja sinna kaasa saada.

See emotsioonide kirjeldamine ei tööta. Lapsele lihtsalt ei jõua need kirjeldused kohale. Emotsioonid on niisugused asjad, mida igaüks, kes kasvanud normaalses inimühiskonnas, õpib läbi tajumise ja kõikide meelte abil. See on sotsiaalne interaktsioon. Väikelaps lollitab söögilauas, ei kuula ema palvet ilusti istuda, loobib toitu põrandale ja lõugab naerda. Siis muutub ema nägu endisest rõõmsast kurjaks, hääletoon muutub teravamaks ja lõpuks, kui laps ikka ei kuula ja edasi lollitab, hääletoon ka tõuseb. Ning kui laps emale keelt näitab ja talle näkku sülitab, siis ilmselt katkeb emal ka kannatus ja ta tõmbab lapse lauast minema ning paneb nurka. Laps näeb ema emotsioone vägagi hästi, talle ei ole tarvis hakata pikalt-laialt seletama, et näe, emme on nüüd kurb ja vihane. Ta teab seda kõike niigi. Küsimus on pigem selles, kas see teadmine, et ema on kurb, muudab ka lapse käitumist? Ei pruugi ju.

Ka teise punktiga ma ei saa nõustuda. Reis on siiski üsna kallis, eriti kui korrutada minejate arvuga, ja selle maksab ju kinni vanem. Kui plaanitud reisile kolmele Disneylandi lähevad ainult kaks inimest, siis kolmanda pilet läheb lihtsalt raisku. Ning pärast seda reisi hakkab vanem kiiruga organiseerima uut samasugust reisi lähitulevikku, et last lohutada. No ma ei tea... näiteks meie pere pole küll nõnda rikkad, et jaksaksime lubada endale kahte järjestikust Disneylandi külastust vms. Pealegi, kes garanteerib, et ka too järgmine reis lapse halva käitumise tõttu ära ei jää?

Sa räägid väikelapsest, aga meil teemaks teismelised. Muidugi ei hakka 3-aastasele pudruloopijale pidama monoloogi ema tunnetest. Arutleda tuleb ikka vastavalt lapse arengutasemele. Enda tunnetest rääkimise eesmärk pole ainult empaatiavõime kasvatamine, vaid sellega annad eeskuju, kuidas oma tundeid analüüsida ja milliste sõnadega väljendada. Eelkõige lapsel endal on vaja õppida oma tunnete valitsemist ja analüüsimist.

Ma ei mõelnud, et järgmine reis on samuti Disneylandi. Ei peagi reisima kuhugi maailma otsa. Leidub ka odavaid võimalusi. Kui käitumist ei muuda, siis noh kõikidele reiside ei saa, aga päris nüüd ilma ka ei jätaks.

[Külaline]

See ju ei anna mingit infot, miks laps halvasti käitub. Mõttetu AI tekst.

Ilmselgelt on see ümmargune jutt seal, aga 12-aastane ei tuleks nii paljugi peale, seal olekski ainult kökk-mökk.

[Külaline]

See ju ei anna mingit infot, miks laps halvasti käitub. Mõttetu AI tekst.

Ilmselgelt on see ümmargune jutt seal, aga 12-aastane ei tuleks nii paljugi peale, seal olekski ainult kökk-mökk.

Ja siit tulebki välja suur probleem... 12 aastane oskab väga hästi ennast väljendada. Kui tal lastakse ja ta mõtetele kaasa räägitakse. Kui aga koheldakse nagu titte, siia on jah ses kökk-mökk.
Ma ei tea, mu 11a oskab väga hästi ennast ka ilma esseeta väjendada. Ükspäev just arutasime, et miks osad küll tahavad loomadele haiget teha. Tema ise alustas seda juttu, sest nägi mingit halba(mitte otsest vägivalda) videot.

[Külaline]

Teine vaatenurk. Sellise jutukese oleks ka minu nartsissislik ema võinud omal ajal minu kohta valmis kirjutada, ilma, et tal silmgi pilkunud oleks.

Ja paljud oleksidki uskunud, et ma olen problemaatiline, halva käitumisega laps. Muidugi need mitte, kel sügavam pilk või endal sarnaste vanematega kogemusi. Mida "armastav ema" ise kodus korraldas, seda ta loomulikult maininud poleks.

Kindlasti oleks ta otsinud kõiki võimalusi, takistamaks mul isaga reisile minna.

[Külaline]

Mina kirjutaks sellise kirja ja loodaks reisile saada
Kallid emme ja issi,

Ma tean, et olen viimasel ajal pahandust teinud ja ma südamest vabandan selle pärast. Mõistan, et minu käitumine on teile muret valmistanud ja olen pettunud iseendas, et ma teile nii palju ebameeldivusi olen tekitanud. Ma tean, et minu teod ei olnud õiged ja kahetsen neid väga.

Olen viimasel ajal palju mõelnud ja saan aru, et pean oma käitumist muutma. Luban, et teen edaspidi paremini, olen hoolikam ja vastutustundlikum. Tahan olla laps, kelle üle te uhked olete.

Mäletate, et rääkisime reisile minemisest? See reis tähendaks mulle nii palju ja ma loodan südamest, et hoolimata minu pahandustest annate mulle siiski võimaluse minna. Ma usun, et see reis aitaks mul ka paremaks inimeseks saada ja annaks mulle võimaluse näidata, et ma suudan tõesti muutuda.

Mõistan, et pean teie usalduse tagasi võitma, ja olen valmis selle nimel pingutama. Palun andke mulle veel üks võimalus tõestada, et ma olen seda väärt.

[Külaline]

Emme võiks vastata umbes niimoodi
Kallis,

Sinu kiri liigutas mind väga. On hea näha, et sa mõistad oma tegude tagajärgi ja kahetsed neid. Ma tean, et sa oled viimasel ajal pahandust teinud, ja see on teinud meile isaga muret. Aga veelgi tähtsam on see, et sa oled valmis oma käitumist muutma ja püüdma parem olla. See näitab, et sa oled kasvanud ja õppinud oma vigadest.

Meie jaoks on kõige tähtsam see, et sa oleksid õnnelik ja vastutustundlik inimene. Me usume sinusse ja teame, et sa suudad oma lubadusi täita. Andestamine on tähtis ja me anname sulle uue võimaluse.

Mis puutub reisile, siis me oleme sinuga rääkinud ja otsustasime, et sa saad kaasa tulla. See on sinu võimalus näidata meile, et sa oled tõeliselt muutunud. Loodame, et see reis pakub sulle rõõmu ja aitab sul veelgi kasvada.

Ootame sind!

[Külaline]

Teine vaatenurk. Sellise jutukese oleks ka minu nartsissislik ema võinud omal ajal minu kohta valmis kirjutada, ilma, et tal silmgi pilkunud oleks.

Ja paljud oleksidki uskunud, et ma olen problemaatiline, halva käitumisega laps. Muidugi need mitte, kel sügavam pilk või endal sarnaste vanematega kogemusi. Mida "armastav ema" ise kodus korraldas, seda ta loomulikult maininud poleks.

Kindlasti oleks ta otsinud kõiki võimalusi, takistamaks mul isaga reisile minna.

Hea vaatenurk. Tõesti. Aga olles ise pikalt narsissistliku kaaslasega koos elanud, arvan,et ei oleks elu sees päriselt narsissistlik ema siia üldse teemat teinud ja veel vähem kahelnud, kas see karistus mitte liiga karm ei ole. Kui oleks teema teinud, oleks Ta selle kõik isa süüks ajanud. Ja oleks seda siin õhkavalt ka kirjeldanud.