Miks me ei võiks Võidupühal oma ausammaste juurde lilli viia?

[Külaline]

Ma olen kaua mõelnud, miks eestlane, kes ometi Vabadussõda üldiselt väga austab ja selle tähtsust mõistab, ei vaevu Võidupühal ehk enne jaanipäeva lähima Vabadussõja samba juurde kimbukest lilli viima? Alati on nende ausammaste juures ainult ametlikud valla või riigi poolt pandud pärjad. Mina ka vahel viin, kunagi pole teisi kimpe näinud. Venelane viib 9. mail Aljoša juurde sületäie nelke, alati, igal aastal.

Kutsun üles - harjutaks endale ka selle kombe külge, et austaksime oma esivanematest sangareid? Sellest on vähe, kui jaaniõhtul kolmanda õlle juures "Hommikul kui tõuseb päikene .." lauda.

[Külaline]

Minu meelest väga ilus mõte. Mu vanematekodu lähedal on üks vabadussõja ausammas ja sinna viiakse pidevalt lilli, mitte ainult tähtpäevadel. Teiste ausammaste kohta ei oska öelda.

[Külaline]

Ma olen kaua mõelnud, miks eestlane, kes ometi Vabadussõda üldiselt väga austab ja selle tähtsust mõistab, ei vaevu Võidupühal ehk enne jaanipäeva lähima Vabadussõja samba juurde kimbukest lilli viima? Alati on nende ausammaste juures ainult ametlikud valla või riigi poolt pandud pärjad. Mina ka vahel viin, kunagi pole teisi kimpe näinud. Venelane viib 9. mail Aljoša juurde sületäie nelke, alati, igal aastal.

Kutsun üles - harjutaks endale ka selle kombe külge, et austaksime oma esivanematest sangareid? Sellest on vähe, kui jaaniõhtul kolmanda õlle juures "Hommikul kui tõuseb päikene .." lauda.

Olen midagi seda mõelnud, et ei ole meie peredel mälestada esivanemaid, kes Vabadussõjas võitlesid. Seal pronskjunni läheduses on ju ka sadu Vabadussõjas hukkunud mehi, kellest võiks rääkida. Aga ei, meedias on vaid selle punamonumendi pildid. Pole nüüd Ukraina sõja ajal käinud, aga varem oli kurb vaadata, kuidas nõukogude sõdurite kivid olid Venemaa rahade eest läikima löödud, aga Eesti meeste hauad unarusse jäetud.

Koolides võiks ajaloo tunni raames olla noortele üheks ülesandeks uurida oma perekonna seotud Vabadussõjaga. Kas on fotosid, arhiiviallikad jne.

[Külaline]

Koolides võiks ajaloo tunni raames olla noortele üheks ülesandeks uurida oma perekonna seotud Vabadussõjaga. Kas on fotosid, arhiiviallikad jne.

Aga ongi. Minu poeg igatahes eelmisel aastal uuris esiisade ja Vabadussõja seoseid hariliku ajalootunni jaoks (gümnaasium). Palju huvitavat saime teada.

[Külaline]

Venelane viib 9. mail Aljoša juurde sületäie nelke, alati, igal aastal.

Venelastel on selja taga tuhat aastat õigeusu traditsiooni, kus pühakujude ette küünlaid ja lilli viia, suurte rahvahulkadega ristikäigus neid austamas käia jne.

Eestlastel jälle on protestantlik taust, mis tähendab, et pühakojad olid lagedad (sealt muide tuleb otsapidi ka see nn skandinaavia stiil) ja igaüks pani oma lahkunud lähedasele vaikselt kodus küünla.

[Delphine]

Mina viin alati perega 23ndal vabadussamba juurde lilli. Alustasin seda traditsiooni siis, kui esimene laps sündis ja sellest ajast peale pole kordagi vahele jäänud. Vahel oleme kodust kaugemal, siis viimegi lilli lähima vabadussamba juurde. Ja tõesti, enamasti pole seal ühtki lilleõit peale meie toodu, heal juhul ainult valla poolt asetatud pärg vms. Ükskord viisime lilli Vabaduse väljaku ausambale ja isegi see oli tühi. Kurb..

[Külaline]

Ma olen kaua mõelnud, miks eestlane, kes ometi Vabadussõda üldiselt väga austab ja selle tähtsust mõistab, ei vaevu Võidupühal ehk enne jaanipäeva lähima Vabadussõja samba juurde kimbukest lilli viima? Alati on nende ausammaste juures ainult ametlikud valla või riigi poolt pandud pärjad. Mina ka vahel viin, kunagi pole teisi kimpe näinud. Venelane viib 9. mail Aljoša juurde sületäie nelke, alati, igal aastal.

Kutsun üles - harjutaks endale ka selle kombe külge, et austaksime oma esivanematest sangareid? Sellest on vähe, kui jaaniõhtul kolmanda õlle juures "Hommikul kui tõuseb päikene .." lauda.

Ainult venelasi õpetatakse maast madalast, et kõige tähtsam on RIIK. Sangarlus, kodumaa armastamine, reeturite vihkamine ja kõik taoline sõjateema taotakse neile pealuu sisse lasteaiast saadik. Venelane joob end maani täis ja langeb lahingus - nii suur häbi oleks deserteeruda.

[Külaline]

Ainult venelasi õpetatakse maast madalast, et kõige tähtsam on RIIK. Sangarlus, kodumaa armastamine, reeturite vihkamine ja kõik taoline sõjateema taotakse neile pealuu sisse lasteaiast saadik. Venelane joob end maani täis ja langeb lahingus - nii suur häbi oleks deserteeruda.

Eestlastele õpetatakse maast madalast, et mitte mingil juhul ei tohi välja näidata, et riik sulle midagi loeb? No mul on sinust kahju.

Venelastel on selja taga tuhat aastat õigeusu traditsiooni, kus pühakujude ette küünlaid ja lilli viia, suurte rahvahulkadega ristikäigus neid austamas käia jne.

Eestlastel jälle on protestantlik taust, mis tähendab, et pühakojad olid lagedad (sealt muide tuleb otsapidi ka see nn skandinaavia stiil) ja igaüks pani oma lahkunud lähedasele vaikselt kodus küünla.

Tänan selle mõtte eest, see on ilmselt tõesti tõsi. Kuid minu arust väärib see sisse harjunud tava siiski muutmist. Tänakut ja Erki Noolt ju läheme tervitama, kui nood kuskilt autasuga tagasi on. Miks siis mitte kõige olulisemat - rahva vabadust - tänada.

[Külaline]

Venelane viib 9. mail Aljoša juurde sületäie nelke, alati, igal aastal.

Venelastel on selja taga tuhat aastat õigeusu traditsiooni, kus pühakujude ette küünlaid ja lilli viia, suurte rahvahulkadega ristikäigus neid austamas käia jne.

Eestlastel jälle on protestantlik taust, mis tähendab, et pühakojad olid lagedad (sealt muide tuleb otsapidi ka see nn skandinaavia stiil) ja igaüks pani oma lahkunud lähedasele vaikselt kodus küünla.

Miks nad siis kirikusse neid lilli ei vii, vaid mingi paganliku puusliku juurde?

Meie luteri kirikutes saab ka küünla panna. Kõikides kirikustes on see koht olemas.

[Külaline]

Ma olen kaua mõelnud, miks eestlane, kes ometi Vabadussõda üldiselt väga austab ja selle tähtsust mõistab, ei vaevu Võidupühal ehk enne jaanipäeva lähima Vabadussõja samba juurde kimbukest lilli viima? Alati on nende ausammaste juures ainult ametlikud valla või riigi poolt pandud pärjad. Mina ka vahel viin, kunagi pole teisi kimpe näinud. Venelane viib 9. mail Aljoša juurde sületäie nelke, alati, igal aastal.

Kutsun üles - harjutaks endale ka selle kombe külge, et austaksime oma esivanematest sangareid? Sellest on vähe, kui jaaniõhtul kolmanda õlle juures "Hommikul kui tõuseb päikene .." lauda.

Ainult venelasi õpetatakse maast madalast, et kõige tähtsam on RIIK. Sangarlus, kodumaa armastamine, reeturite vihkamine ja kõik taoline sõjateema taotakse neile pealuu sisse lasteaiast saadik. Venelane joob end maani täis ja langeb lahingus - nii suur häbi oleks deserteeruda.

Me tuleme samast süsteemist ja õpetati meid sama nõukogude ajupesu programmi järgi. Aga näe meile ei hakanud külge.

[Külaline]

Minu arvates on eestlased igasuguste traditsioonidega väga leiged. Jaanid ja jõulud on veel jäänud, aga seal pole meil ka eriti mingeid traditsioone peale valimatu õgimise. Noorem põlvkond tsikke on usinalt omaks võtnud ameeriklaste traditsioonid a la baby shower, tüdrukute õhtu ja halloween, aga seda vähem teavad nad üle midagi eestlastega seotud tähtpäevadest. See ei huvita neid mitte üks gramm.

[Külaline]

Ma olen kaua mõelnud, miks eestlane, kes ometi Vabadussõda üldiselt väga austab ja selle tähtsust mõistab, ei vaevu Võidupühal ehk enne jaanipäeva lähima Vabadussõja samba juurde kimbukest lilli viima? Alati on nende ausammaste juures ainult ametlikud valla või riigi poolt pandud pärjad. Mina ka vahel viin, kunagi pole teisi kimpe näinud. Venelane viib 9. mail Aljoša juurde sületäie nelke, alati, igal aastal.

Kutsun üles - harjutaks endale ka selle kombe külge, et austaksime oma esivanematest sangareid? Sellest on vähe, kui jaaniõhtul kolmanda õlle juures "Hommikul kui tõuseb päikene .." lauda.

Ainult venelasi õpetatakse maast madalast, et kõige tähtsam on RIIK. Sangarlus, kodumaa armastamine, reeturite vihkamine ja kõik taoline sõjateema taotakse neile pealuu sisse lasteaiast saadik. Venelane joob end maani täis ja langeb lahingus - nii suur häbi oleks deserteeruda.

Neile õpetatakse, et võim on jumalast ning valitseja on jumala asemik maa peal.

[Külaline]

Venelane viib 9. mail Aljoša juurde sületäie nelke, alati, igal aastal.

Venelastel on selja taga tuhat aastat õigeusu traditsiooni, kus pühakujude ette küünlaid ja lilli viia, suurte rahvahulkadega ristikäigus neid austamas käia jne.

Eestlastel jälle on protestantlik taust, mis tähendab, et pühakojad olid lagedad (sealt muide tuleb otsapidi ka see nn skandinaavia stiil) ja igaüks pani oma lahkunud lähedasele vaikselt kodus küünla.

Miks nad siis kirikusse neid lilli ei vii, vaid mingi paganliku puusliku juurde?

Meie luteri kirikutes saab ka küünla panna. Kõikides kirikustes on see koht olemas.

Viivad kirikutesse ka, aga kommunismiajal asendati jumal Lenininga. St riitused jäid vormilt samaks, aga sisu muutuks kommunistlikuks: ristikäik ikoonide ja kirikulippudega ümber kiriku asendati oktoobri (jm) pühade marsiga, kandes parteijuhtide pilte ja punalippe. Pühapiltidele ei kujutatud enam Jeesust lastega, vaid Leninit oktoobrilastega jne.

Meie luteri kirik on selle üle võtnud katoliiklastelt käesoleval sajandil (nagu palju muudki).

[Külaline]

Ma olen kaua mõelnud, miks eestlane, kes ometi Vabadussõda üldiselt väga austab ja selle tähtsust mõistab, ei vaevu Võidupühal ehk enne jaanipäeva lähima Vabadussõja samba juurde kimbukest lilli viima? Alati on nende ausammaste juures ainult ametlikud valla või riigi poolt pandud pärjad. Mina ka vahel viin, kunagi pole teisi kimpe näinud. Venelane viib 9. mail Aljoša juurde sületäie nelke, alati, igal aastal.

Kutsun üles - harjutaks endale ka selle kombe külge, et austaksime oma esivanematest sangareid? Sellest on vähe, kui jaaniõhtul kolmanda õlle juures "Hommikul kui tõuseb päikene .." lauda.

Ainult venelasi õpetatakse maast madalast, et kõige tähtsam on RIIK. Sangarlus, kodumaa armastamine, reeturite vihkamine ja kõik taoline sõjateema taotakse neile pealuu sisse lasteaiast saadik. Venelane joob end maani täis ja langeb lahingus - nii suur häbi oleks deserteeruda.

Me tuleme samast süsteemist ja õpetati meid sama nõukogude ajupesu programmi järgi. Aga näe meile ei hakanud külge.

Eestlased ei tule kaugeltki samast süsteemist. Põhjaeestlased vaatasid hommikust õhtuni Soome televisiooni ja kasvasid üles samade kultuuriilmingute keskel nagu kogu läänemaailm. Lisaks veel see, et NSVL-is oli kõik salastatud, millestki ei räägitud, samas kui läänes räägiti kõigest. Tänu Soome televisioonile teadsid seega eestlased Nõukogude Liidus toimuvast palju vähem kui mujal maailmas toimuvast.

[Külaline]

Minu arvates on eestlased igasuguste traditsioonidega väga leiged. Jaanid ja jõulud on veel jäänud, aga seal pole meil ka eriti mingeid traditsioone peale valimatu õgimise. Noorem põlvkond tsikke on usinalt omaks võtnud ameeriklaste traditsioonid a la baby shower, tüdrukute õhtu ja halloween, aga seda vähem teavad nad üle midagi eestlastega seotud tähtpäevadest. See ei huvita neid mitte üks gramm.

Siinkohal tasub meelde tuletada meie ajaloolist tausta:

Muinasaja lõpuks kujunesid vanade hõimude ja hõimumurrete baasil eesti rahvas ja eesti keel. Eestlased olid paiksed põlluharijad, kes nimetasid end maarahvaks. Kujunesid rahvakultuuri iseloomulikud piirkonnad: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti ja saared. Lääne-Eestile ja saartele olid iseloomulikud Skandinaavia mõjutused. Lõuna-Eestis säilisid mitmed vanapärased kultuurinähtused kõige kauem. Kogu eesti rahvakultuuri seisukohast olulisemate ja püsivamate ühiste elementidena võib nimetada regilaulu, rehielamut, rukkileiba, pulma- ja jõulukombeid ning sügisest hingedeaega.

Pärast Eesti vallutamist 13. sajandi ristisõjas läks Eesti Lääne-Euroopa kultuuri mõjusfääri. Kujunes seisuseühiskond, kus ülemkihiks ja valitsejateks olid valdavalt sakslased. Saksa kultuuri mõju eesti kultuurile on olnud ajaloos märkimisväärne. Uue nähtusena hakkas tekkima linnakultuur; linnade, kiriku, kloostrite ja mõisate kaudu hakkas eesti talurahvakultuur saama mõjutusi Kesk- ja Lääne-Euroopast ning sealsetest kunstivooludest. Gooti ja renessanss-stiili ornamendid jõudsid ka maarahva rõivastele ja tarbeesemetele. Järk-järgult sai eestlastele omaseks ristiusk, mis segunedes kohaliku eelkristliku usundiga moodustas nn külakatoliikluse.

16. sajandil Saksamaal alguse saanud reformatsiooniga kinnitas Eestis kanda luteri kirik. Kirjaoskusele ja trükisõnale rõhku panev luterlus pani alguse eestikeelsele kirjasõnale ja talurahvakoolile. Ka luterlikku tööeetikat peetakse eestlastele omaseks.

18. sajandil levis baltisakslastest valgustajate kaudu Eestis ratsionalism, hakkasid ilmuma esimesed ilmaliku sisuga rahvavalgustuslikud trükised. Samal ajal levinud hernhuutlaste liikumisel oli oluline osa vanade rahvausundi ning rahvakultuuri elementide väljatõrjumises ning kristluse tugevas juurdumises maarahva teadvuses.

Pärisorjuse kaotamine ning 1860. aastail alanud talude päriseksostmine andis eestlastele võimaluse majanduslikuks ja kultuuriliseks edenemiseks. Kasvas eestlaste rahvaarv. Euroopas levivate natsionalismi ja rahvusromantismi ideede toel sai alguse rahvuslik ärkamine, eesti rahvuse, iseseisva rahvuskultuuri ja rahvusliku haritlaskonna kujunemine. Eestlaste etnilise püsimajäämise ja rahvusliku arengu kõige olulisemaks tagatiseks pidasid rahvuspatrioodid omakeelse euroopaliku kõrgkultuuri rajamist.

Väljapaistvad rahvusliku kultuuri viljelejad olid pastor Jakob Hurt, Mihkel Veske, kirjanik Friedrich Kuhlbars ning teised eesti soost kirjamehed ja kooliõpetajad. Koostati eesti rahvuseepos "Kalevipoeg". 1857 hakkas ilmuma esimene eestikeelne püsiv ajaleht Perno Postimees, väljaandjaks Johann Voldemar Jannsen. Jannsen võttis senise maarahva asemel omanimetusena kasutusele mõiste eestlased.

Hakati koguma rahvaluulet ning ainelist vanavara, mille kogude vahendusel saame tänapäevalgi pilku heita 18.–19. sajandi talupojakultuurile. 19. sajandi lõpul toimus samas traditsioonilise külaühiskonna ning rahvakultuuri märkimisväärne muutumine, rahvarõivad taandusid kasutusest, rehielamutest asuti korstna, laudpõranda ja suurte akendega elumajadesse.

Ärkamisaegses eesti kirjanduses ja kunstis valitses valgustusideedest lähtuv, muinasühiskonda idealiseeriv rahvusromantiline suund. Isamaalistes luuletustes ja lauludes ülistati Eesti looduse ilu ja väljendati palavat armastust kodupinna suhtes. Üha teadlikumalt eeskujuks võetud hõimurahva soomlaste rahvapärimuse ainetel konstrueeriti "muinaseesti maailmapilt", millesse kuuluvate rohkete mütoloogiliste tegelaste tekkest ja tegevusest loodi hulk kunstmuistendeid. Ajaloolistes jutustustes idealiseeriti muistset priiuseaega ja kirjutati rahva teadvusse ettekujutus 700-aastasest orjaööst.

19.–20. sajandi vahetusel mõjutas eesti kultuuri industrialiseerumine ja moderniseerumine ning linnade kiire areng. 1905. ja 1907. aasta revolutsioonide mõjul tekkis rahvusliku liikumise teine laine, mis võttis suuna omariikluse rajamisele. Rühmitus Noor-Eesti võttis sihiks rahvuskultuuri viimise kooskõlla Euroopa arengutega – "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!".

1940. aasta nõukogude anneksioon katkestas Eesti kultuurilise arengu ning allutas kultuuri ja hariduse ideoloogilisele kontrollile. Kunstis ja kirjanduses nõuti sotsialistlikku realismi. Samal ajal arenes märkimisväärne eesti kultuuri haru eksiilis: Rootsis, Kanadas jm andsid eesti kirjastused välja pagulaskirjanike teoseid, levis eesti seltsielu. Ka Eestis jätkus kultuuriinimeste vaimne vastupanu nõukogude võimu survele. Nõukogude ajastu eesti kirjandusele sai üldiselt iseloomulikuks n-ö ridade vahele kirjutamine ning kassi-hiire mäng ideoloogilist järelevalvet tegeva Glavlitiga.

Tänapäeva Eesti kultuurile on iseloomulik kiire sidemete taastamine maailmaga, tehnoloogiline areng ja otsingud uute kunstivormide alal. Samal ajal on Eestis kanda kinnitanud globaalse loomemajanduse toodang ja massikultuur.

Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti inimeste kultuuritarbimine keskmisest suurem ja sarnaneb sellega Põhjamaade vastavate näitajatega. Viimases Eurobaromeetri uuringus leiti, et võrreldes Euroopa keskmisega käiakse Eestis oluliselt rohkem kontsertidel ja teatris. Samuti tähendati, et Eestis harrastatakse palju rohkem käsitööd ja tantsimist ning lisaks on Eesti elanikud aktiivsemad interneti kasutamisel kultuuri tarbimiseks.

https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_kultuur

[Külaline]

Kas keegi käis lille viimas? Mina käisin. Nukralt tühi oli küll see samba esine. Isegi ametlikku pärga või kimpu polnud, võimalik, et polnud veel toodud, päev oli alles poolik.
Aga öösel oli eestlane äärmiselt patriootlik, kuskil kell 23 hakkas sugulase metsatalus äkki kuskilt metsast Untsakate "Jää vabaks Eesti meri" kostma ja kuskil kaugemal põrutas üle põllu ATV, mille peal seltskond makiga ning suurte Eesti lippudega. Loodetavasti käisid nad päeval ikka kohaliku ausamba juures ka austust avaldamas.