Kas te aitaksite teadvuseta alkohoolikut?

[Külaline]

Lootuse küla on hea asi, aga kui inimene on selline funktsioneeriv alkohoolik, tal on lapsed, pangalaen, töö, siis ta ei saa ju aastaks kuskile ära minna. Siis seal ongi peamiselt vangid ja kodutud, ehk viimane aste, kelle elu ongi juba selles punktis, et põhi on käes ja kaotada pole midagi. Abi oleks siiski natuke varem tarvis.

Ei pruugi olla vang või kodutu. Paljud alkohoolikud on küll töötud, aga oma naise ülalpeetav. Või siis teeb juhutõid ja aeg-ajalt kusagile jälle läheb tööle, pikalt ei püsi, stabiilne sissetulek on naise poolt.

Sama teeb ju välja. Inimene elab kellegi teise seljas, kellel on hea meel temast lahti saada. Aga kui inimesel on veel siiski säilinud kohustused, perekond, mingi roll ühiskonnas, ta ei saa ju aasta lihtsalt kuskile uttu tõmmata. Naistel on lapsed, kuhu nad panevad need. Sinna saabki minna vang, kodutu, töötu ja igati kasutu inimene.

nii on, inimesel ei tohi olla ühtegi rahalist kohustust, et ta saaks sinna minna. Isegi üksi elav kojamehena töötav alkohoolik ei saaks minna. Kaotaks nii oma kööktoa kui ka töökoha.

[Külaline]

Kas siis tõesti ei olegi võimalik alkohoolikuid ja vaimse tervise probleemidega inimesi (tihtipeale need ju kattuvad) päriselt aidata?

Väline jutt on ilus küll, et "jaa, meil on mitmeid programme, samuti on olemas teraapiad ja tabletid ja..." - aga liigagi suur on nende protsent, keda need asjad ei aita. On proovinud, kusjuures. Kusjuures ärge tulge seletama, et ju siis need inimesed ise ei tahagi abi. Tahavad küll, ja otsivad seda ka aktiivselt. Aga tegelikkus on reklaamist üsna erinev, paraku. Liiga suur hulk meie inimesi on jäänud abita ja lihtsalt tiksuvad koduseinte vahel, üritavad end ise aidata ja üritavad seda teha ka nende lähedased, aeg-ajalt käivad end arstile näitamas ja ongi kõik.

[Külaline]

Kas siis tõesti ei olegi võimalik alkohoolikuid ja vaimse tervise probleemidega inimesi (tihtipeale need ju kattuvad) päriselt aidata?

Väline jutt on ilus küll, et "jaa, meil on mitmeid programme, samuti on olemas teraapiad ja tabletid ja..." - aga liigagi suur on nende protsent, keda need asjad ei aita. On proovinud, kusjuures. Kusjuures ärge tulge seletama, et ju siis need inimesed ise ei tahagi abi. Tahavad küll, ja otsivad seda ka aktiivselt. Aga tegelikkus on reklaamist üsna erinev, paraku. Liiga suur hulk meie inimesi on jäänud abita ja lihtsalt tiksuvad koduseinte vahel, üritavad end ise aidata ja üritavad seda teha ka nende lähedased, aeg-ajalt käivad end arstile näitamas ja ongi kõik.

Sest kui inimene juba on joodik, siis ongi raske aidata. Tunduvalt lihtsam oleks teda aidata selle punktis, kus algab alkoholi liialdamine. See on koht, kus ta ise saaks palju ära teha. Eemaldu sõpradest, kellele meeldib napsutada. Lahuta abielu, mis ei toimi. Leia hobi, mis sind köidab jne.

Teiseks joogikultuur laiemalt. Mõnes riigis on tavapärane veini iga päev söögi kõrvale juua ja isegi lastele anda, aga joodikuid vaatamata sellele vähe. Meil aga minnakse joogi järele ka siis, kui midagi on halvasti ja tuju sant. Tekib muster - stressiga haara pudel.

Tundub, et parim alkoholi tõrje on religioon. Piirkondades, kus religioon raudselt välistab alkoholi tarbimise, joodikute probleemi pole.

[Külaline]

Öeldakse jah et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Aga kas te olete seda pereliikme joomise puhul ise kogenud?
Mina mõtlesin ka ema elu ajal, et poleks vahet, kas ta elab või sureb. Ma olin väsinud murestsemisest ja hingevalust, mis see mulle põhjustas. Kui ta aga suri viina kätte, siis see lein oli ikka nagu lein. Ja polnud sugugi parem kui "lõputu õudus."

Minul oli küll lõputu vabanemine. Mäletan, kui tulin järgmisel päeval peale surmateadet kodu poole ja sain aru, et ei pea enam iial mõtlema, kas koju minna on turvaline, kas keegi märatseb seal, magab täiskusnuna põrandal, on kuskil mujal ja pead iga krõpsu peale võpatama - kas nüüd tuleb koju, mis seisus tuleb, kas pääsen vajadusel välja, kas on midagi, mis võiks tulijas viha põhjustada....? Olen iga päev lõputult õnnelik, et mu kodu on turvaline paik.

[Külaline]

Öeldakse jah et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Aga kas te olete seda pereliikme joomise puhul ise kogenud?
Mina mõtlesin ka ema elu ajal, et poleks vahet, kas ta elab või sureb. Ma olin väsinud murestsemisest ja hingevalust, mis see mulle põhjustas. Kui ta aga suri viina kätte, siis see lein oli ikka nagu lein. Ja polnud sugugi parem kui "lõputu õudus."

Minul oli küll lõputu vabanemine. Mäletan, kui tulin järgmisel päeval peale surmateadet kodu poole ja sain aru, et ei pea enam iial mõtlema, kas koju minna on turvaline, kas keegi märatseb seal, magab täiskusnuna põrandal, on kuskil mujal ja pead iga krõpsu peale võpatama - kas nüüd tuleb koju, mis seisus tuleb, kas pääsen vajadusel välja, kas on midagi, mis võiks tulijas viha põhjustada....? Olen iga päev lõputult õnnelik, et mu kodu on turvaline paik.

Joodik võib olla ka rahulik. Teeb kahju endale. Kedagi ei löö ega märatse

[Külaline]

Öeldakse jah et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Aga kas te olete seda pereliikme joomise puhul ise kogenud?
Mina mõtlesin ka ema elu ajal, et poleks vahet, kas ta elab või sureb. Ma olin väsinud murestsemisest ja hingevalust, mis see mulle põhjustas. Kui ta aga suri viina kätte, siis see lein oli ikka nagu lein. Ja polnud sugugi parem kui "lõputu õudus."

Minul oli küll lõputu vabanemine. Mäletan, kui tulin järgmisel päeval peale surmateadet kodu poole ja sain aru, et ei pea enam iial mõtlema, kas koju minna on turvaline, kas keegi märatseb seal, magab täiskusnuna põrandal, on kuskil mujal ja pead iga krõpsu peale võpatama - kas nüüd tuleb koju, mis seisus tuleb, kas pääsen vajadusel välja, kas on midagi, mis võiks tulijas viha põhjustada....? Olen iga päev lõputult õnnelik, et mu kodu on turvaline paik.

Joodik võib olla ka rahulik. Teeb kahju endale. Kedagi ei löö ega märatse

Emotsionaalselt ikka teeb.

Minul oli ka pigem kergendus(ma tean, et nii on julm ja südamrtu öelda aga kes ise seda kogenud pole, ei saagi aru) kui teate sain. Sai ema ise ka lõpuks rahu. Sest seda ängistust temas endas oli ka raske näha/kuulda. Kuigi viimased mõned aastad ma distanseerisin nii palju kui võimalik. Ma ma ausaltöeldes leinasin ema ära juba siis, kui ta veel füüsiliselt elus oli.

[Külaline]

Kuigi viimased mõned aastad ma distanseerisin nii palju kui võimalik. Ma ma ausaltöeldes leinasin ema ära juba siis, kui ta veel füüsiliselt elus oli.

Mul oli sama. Olin ise ka imestunud, et kui surmateate sain, siis nagu ei olnudki erilist kurbust, pigem kergendustunne. Nutsin tema pärast juba viimased kümme aastat ja lõpuks oligi ainult tuimus järel. Ootasin siis ka last, kui ema suri ja kõik olid minu pärast nii mures ja tundsid kaasa. Aga mina mõtlesin, et siis ei olnud minust kellelgi kahju, kui see minu päriselt kahjustamine käis. Siis ei teadnudki keegi, mis toimus.

[Külaline]

Öeldakse jah et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Aga kas te olete seda pereliikme joomise puhul ise kogenud?
Mina mõtlesin ka ema elu ajal, et poleks vahet, kas ta elab või sureb. Ma olin väsinud murestsemisest ja hingevalust, mis see mulle põhjustas. Kui ta aga suri viina kätte, siis see lein oli ikka nagu lein. Ja polnud sugugi parem kui "lõputu õudus."

Kuulsa joodiku kuulus kirjanikust lesk: "Ma tunnen temast puudust iga minut aga ma ei taha teda sekundikski tagasi"

[Külaline]

Ma jään ootama, kas ajakirjaniku sulega Toivo ka paksude kohta ühe arvamusloo kirjutab.
Et oma halb valik. Koormab med süsteemi oma haigustega, mida tal poleks, kui peaks kaalu normis. Koormab personali sõna otses mõttes, sest raskes seisundis tuleb neid keerata. Mitmekesi. Nad samamoodi oksendavad ja kakavad.
Joodikutega selles mõttes lihtsam ja kiirem. Nad saab sellest seisundist kiiremini välja turgutatud. Põhi paugu saabki nendega emo, kes neid peseb ja ootab kuni kaineks saavad. Aga kui nad joovad endale pankreatiidi või maksahaiguse, siis on nad samasugused haiged nagu nt paksud. Kel on ka mitmeid haigusi seepärast.
Või narkomaanid. Mis nendega teha? Jätta ka vedelema?

[Külaline]

Ma jään ootama, kas ajakirjaniku sulega Toivo ka paksude kohta ühe arvamusloo kirjutab.
Et oma halb valik. Koormab med süsteemi oma haigustega, mida tal poleks, kui peaks kaalu normis. Koormab personali sõna otses mõttes, sest raskes seisundis tuleb neid keerata. Mitmekesi. Nad samamoodi oksendavad ja kakavad.
Joodikutega selles mõttes lihtsam ja kiirem. Nad saab sellest seisundist kiiremini välja turgutatud. Põhi paugu saabki nendega emo, kes neid peseb ja ootab kuni kaineks saavad. Aga kui nad joovad endale pankreatiidi või maksahaiguse, siis on nad samasugused haiged nagu nt paksud. Kel on ka mitmeid haigusi seepärast.
Või narkomaanid. Mis nendega teha? Jätta ka vedelema?

Kuigi mu ema oli joodik ja saan väga hästi arstidest aru, kes nendega tegeleda ei taha, siis arsti sulest ma ei oleks soovinud lugeda sellist kirjutist. See joomine on ühiskondlik probleem, miks see nii hull on, on paljuski riigi poliitika tulemus. Ravivõimalusi samuti pole, vaimse tervise probleemidega samuti ei saa abi. Oleks võinud arutada, kuidas seda siis parandada, mitte süüdistada neid konkreetseid joodikuid, kes raviraha ja tema väärtuslikku aega kulutavad. Inimesed polegi täiuslikud, väga paljud on ise oma haigustes süüdi, olgu selleks ülekaal, kehv toitumine, vähene liikumine, suitsetamine, narko jne, jne. Sageli on vähk samuti inimese elustiiliga seotud, näiteks mu onu suri vähki, sest suitsetas juba 13 aastasest peale. Isa suitsetas ka, suri insulti. Tal oli 39 aastaselt esimene infarkt, mis ei pannud teda oma elustiili ümber vaatama, ikka vohmis rasvast liha ja suitsetas kaks pakki päevas. Kas tema oli nüüd parem kui mu ema, kes ennast surnuks jõi, ei tea. Arst ei peaks niimoodi kedagi halvustama, isegi kui tal on õigus.

[Külaline]

Arst ei peaks niimoodi kedagi halvustama, isegi kui tal on õigus.

Ka mind hämmastas see halvustav toon, millega TT joodikuid iseloomustas. Ise sama kontingendiga töötades ma teda ühest küljest mõistan, teisalt aga on see kirjutis talle endale MINU MEELEST ohumärk.

Sellise suhtumisega peaks endalt küsima, kas ma ikka teen õiget asja. Oma õppeaja jooksul tuleb arstidel praktika läbida ka sellistes osakondades, kus tegeletakse mitte nii üllaste probleemidega ja just nende raskeimate juhtumitega toimetulek näitabki, kas inimene sinna üldse sobib. Kui ei, siis tuleb valida perearsti liin või ilukirurgia, kuhu joodikuid ja narkomaane patsientideks ei satu.

[Külaline]

Ka mind hämmastas see halvustav toon, millega TT joodikuid iseloomustas. Ise sama kontingendiga töötades ma teda ühest küljest mõistan, teisalt aga on see kirjutis talle endale MINU MEELEST ohumärk.

Jah, tundub, et ta hakkab juba läbi põlema ja see arstiamet ei sobigi talle nii hästi, kui ta arvas. Samas meditsiinis saab ju erinevate ametite vahel valida, näiteks mu sõbranna ei talu stressi, läks töötervishoiuarstiks. See EMO ongi tugevatele ja ega seal eluaeg ei töötatagi. Endal on raske töötada, kui patsiendid sulle ei meeldi. Kunagi töötasin õpetajana, siis mõne lapse puhul tegin endale hommikuti nimekirja, mis on temas head, sest kui laps hakkab sulle närvidele käima, on see ohumärk. Põletad ennast, laps tajub seda ja hakkab veel hullemini käituma. Sama on arstidel.

[Külaline]

Ma töötan haiglas ja... pole need joodikud nii halvad midagi. Sageli on nad palju tänulikumad ja sõbralikumad inimesena, kui korralikud inimesed. Need korralikud inimesed muudkui nõuavad, sest on ju makse maksnud

[Külaline]

Ka mind hämmastas see halvustav toon, millega TT joodikuid iseloomustas. Ise sama kontingendiga töötades ma teda ühest küljest mõistan, teisalt aga on see kirjutis talle endale MINU MEELEST ohumärk.

Jah, tundub, et ta hakkab juba läbi põlema ja see arstiamet ei sobigi talle nii hästi, kui ta arvas. Samas meditsiinis saab ju erinevate ametite vahel valida, näiteks mu sõbranna ei talu stressi, läks töötervishoiuarstiks. See EMO ongi tugevatele ja ega seal eluaeg ei töötatagi. Endal on raske töötada, kui patsiendid sulle ei meeldi. Kunagi töötasin õpetajana, siis mõne lapse puhul tegin endale hommikuti nimekirja, mis on temas head, sest kui laps hakkab sulle närvidele käima, on see ohumärk. Põletad ennast, laps tajub seda ja hakkab veel hullemini käituma. Sama on arstidel.

Tead, tahaks sind kohe kallistada su postituse, eriti viimaste ridade eest. Oleks vaid rohkem selliseid toredaid ja tarku õpetajaid, kes oskaksid näha oma tööd laiema pilguga, mitte üksnes emotsiooni tasandil.
Jah, ka minu laps oli üks neist, kes ei saanud õpetajaga läbi. Kusjuures enne uut õpetajat oli ta käitumine alati eeskujulik. Ja siis uuega äkki algasid probleemid, no lihtsalt iseloomud ei klappinud. Meil kodus sai nii mõnigi õhtu üheskoos mitu peatäit nutetud, sest mis sa teed, kui õpetajat ärritab su laps ja siis võib see laps kasvõi pea peal käia, ikka on kõik valesti. Peagi ei jaksanud see laps enam hea olla ja kõik läks allamäge. Aitas vaid koolivahetus, aga psühholoogi juures (paraku tulutult) käime siiamaani. Juba tekkinud ärevushäireid, koolihirmu ja muud sellist toredat enam korda ei tee, see jääbki alatiseks.

[Külaline]

Ma töötan haiglas ja... pole need joodikud nii halvad midagi. Sageli on nad palju tänulikumad ja sõbralikumad inimesena, kui korralikud inimesed. Need korralikud inimesed muudkui nõuavad, sest on ju makse maksnud

Ma nii nõustun sinuga. Mitte, et ma siin alkohoolikutele kaitsekõnet tahaks pidada, aga näen samuti, et oma loomuselt on nad tihtipeale väga südamlikud inimesed. Tihti väga õrna hingega ja kui natuke tausta uurida ning inimest tundma õppida, siis selgub, et joomine tuli tema ellu järk-järgult, kurvameelsuse ja maailmavalu leevendamiseks.

[Külaline]

Öeldakse jah et parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
Aga kas te olete seda pereliikme joomise puhul ise kogenud?
Mina mõtlesin ka ema elu ajal, et poleks vahet, kas ta elab või sureb. Ma olin väsinud murestsemisest ja hingevalust, mis see mulle põhjustas. Kui ta aga suri viina kätte, siis see lein oli ikka nagu lein. Ja polnud sugugi parem kui "lõputu õudus."

Minul oli küll lõputu vabanemine. Mäletan, kui tulin järgmisel päeval peale surmateadet kodu poole ja sain aru, et ei pea enam iial mõtlema, kas koju minna on turvaline, kas keegi märatseb seal, magab täiskusnuna põrandal, on kuskil mujal ja pead iga krõpsu peale võpatama - kas nüüd tuleb koju, mis seisus tuleb, kas pääsen vajadusel välja, kas on midagi, mis võiks tulijas viha põhjustada....? Olen iga päev lõputult õnnelik, et mu kodu on turvaline paik.

Joodik võib olla ka rahulik. Teeb kahju endale. Kedagi ei löö ega märatse

Nii ja naa, ta võib olla ümbritseva maailmaga rahulik ja sõbralik, aga mitte lähedastega. Paljud neist elavad oma pensionärist emaga ja siis pensipäeva järel käib äge võitlus, kas kulutada raha viinale või toidule ja muule vajalikule.

[Külaline]

Nagu siit lugeda, on probleem suur. Kusjuures alkoholism ei puuduta mitte ainult haiget ennast, vaid ka tema lähedasi ja sõpru.

Mu enda pereringis on ka alkohoolik, kusjuures tema on valmis abi otsima ja püüab end aidata, nii palju kui suudab. Aga teda ei võeta ravile. Ta proovis mitu korda ravile pääseda, ka ma ise suhtlesin haiglaga - kahjuks keelduti. Toodi põhjuseks, et tal on lisaks vaimse tervise probleemid. Ent tegelikkuses ongi alkoholism ja vaimse tervise probleemid omavahel väga tihedalt seotud ja tingivad üksteist.

Seega on meil olukord, kus ka need inimesed, kes väga tahavad abi saada, seda tegelikult ei saa.

Ega Eestis polegi ju mingit erilist ravi.

Aga võiks olla. Arvestades, kui suur probleem see on ja kui paljusid inimesi lähedalt puudutab. Igasugu imelike asjade jaoks raha leitakse nagu niuhti, aga ühe suurima surmapõhjuse jaoks mitte.

Kas enam isegi Anonüümsed Alkohoolikud ei tegutse?

[Külaline]

Kas siis tõesti ei olegi võimalik alkohoolikuid ja vaimse tervise probleemidega inimesi (tihtipeale need ju kattuvad) päriselt aidata?

Väline jutt on ilus küll, et "jaa, meil on mitmeid programme, samuti on olemas teraapiad ja tabletid ja..." - aga liigagi suur on nende protsent, keda need asjad ei aita. On proovinud, kusjuures. Kusjuures ärge tulge seletama, et ju siis need inimesed ise ei tahagi abi. Tahavad küll, ja otsivad seda ka aktiivselt. Aga tegelikkus on reklaamist üsna erinev, paraku. Liiga suur hulk meie inimesi on jäänud abita ja lihtsalt tiksuvad koduseinte vahel, üritavad end ise aidata ja üritavad seda teha ka nende lähedased, aeg-ajalt käivad end arstile näitamas ja ongi kõik.

Minu arust peaks vaikimisi olema alkoholi müük kõigile keelatud. Alkoholi ostmiseks poest või baarist pead taotlema loa perearstilt. Luba aegub näiteks 5 aastaga. Lähed, annad vereproovid ja teed testid, kui ei ole sõltlane ning pole varem avaldanud soovi, et sa enam kunagi alkoholiluba ei saaks, saad uue loa. Ma ei ole kindel, kas ma ennast päris alkohoolikuks saan nimetada, aga liigtarbija olin ma küll oma 15 aastat, kuni arsti abiga täielikult loobusin. See jõud, mis iga päev mind poodi alkoholi järele vedas, oli nii suur, et on üsnagi ime, et temast jagu sain. Ilma kõrvalise abita on ikka ülikeeruline sellest karussellist väljuda.

[Külaline]

Ma töötan haiglas ja... pole need joodikud nii halvad midagi. Sageli on nad palju tänulikumad ja sõbralikumad inimesena, kui korralikud inimesed. Need korralikud inimesed muudkui nõuavad, sest on ju makse maksnud

Ma nii nõustun sinuga. Mitte, et ma siin alkohoolikutele kaitsekõnet tahaks pidada, aga näen samuti, et oma loomuselt on nad tihtipeale väga südamlikud inimesed. Tihti väga õrna hingega ja kui natuke tausta uurida ning inimest tundma õppida, siis selgub, et joomine tuli tema ellu järk-järgult, kurvameelsuse ja maailmavalu leevendamiseks.

Minu meelest algab probleem sealt, et liiga palju inimesi meil kantakse maha ja neil pole võimed normaalseks eluks. Lootusetus ajabki jooma. Tööturulgi otsitakse valdavalt ühte laadi inimesi, sellist ülikärmet krapsakat töövihtujat, kel samal ajal suu kõrvuni kliendile pugemiseks. Ega muidu ei postitataks ju siingi selliseid kommentaare:

50-57 enamasti ei sobi teenindajaks. Menopausiga harjujad. Kõik teised vanusegrupid sobivad. Eestlastest teenindajad viisakamad kui Eestis töötavad väljamaalased. Mida noorem teenindaja, seda toredam.

Vanamehed ei sobi üldse millekski. Nägin üht vanatoid Rimi kassas kuskil maal, seal vist pole tööd. No hullemat kobakäppa pole veel nähtud, ebaviisakas oli ka.

Olen naine, aga sellistel töökohtadel ise ka hakkama ei saaks.

[Külaline]

Ega Eestis polegi ju mingit erilist ravi.

Aga võiks olla. Arvestades, kui suur probleem see on ja kui paljusid inimesi lähedalt puudutab. Igasugu imelike asjade jaoks raha leitakse nagu niuhti, aga ühe suurima surmapõhjuse jaoks mitte.

Kas enam isegi Anonüümsed Alkohoolikud ei tegutse?

Tegutseb, ja inimene ka käib seal. Kuid tegemist on puhtalt kogemusel baseeruva grupiga, ehk siis seal on lihtsalt teised samasuguse kogemusega inimesed, kes vabatahtlikus korras isekeskis üksteist toetavad. See pole ravi.