Arutle Foorum

Kuidas sealt maakolkast siis kavatsed tööl käia, autot ka pole? Siis pole ju sugugi ükskõik, kuhu kolida, Ja hakata loksuma kuskilt kaugelt ühistranspordiga tööle, on ikka väga elumuutev otsus. Ma ise olen proovinud, ei soovinud seda kaua teha, kuigi auto oli olemas.

Olen küll ülikooliharidusega, kuid töötanud 15 aastat kaubanduses. Üks mu endine kolleeg, kes minust 15 aastat vanem, kõnnib iga tööpäeva hommikul rongi peale 2.5km, sõidab Tartusse, töötab poes 10-21 ja siis teistpidi koju tagasi. Ja on ikka elurõõmus. Üks teine ekskolleeg elab Saadjärve kandis ja peab hommikul juba kell 7 tööl olema, temal on küll auto. Nii et elusid on igasuguseid.

Aga miks sa siis ainult Maximast allahinnatud kaupa ostma pead, kui sul on töökoht olemas? Ma teenin Eesti keskmist palka ja ei pea ostma ainult Maxima allahinnatud kaupa, saan lubada endale Coopi, Rimi, Prisma, Selveri külastamist.

Ma teenin kaubanduses töötades lihtsalt nii vähe (n700€ 0.75kohta), et saangi vaid allahinnatud toitu lubada. Ja käin samuti teistes poekettides, lihtsalt kodule lähim pood on Maxima. Kui osta allahinnatud toitu ja piirata muid kulutusi, siis on võimalik mustadeks päevadeks kõrvale panna. Keegi pole meist täna kaitstud ootamatu koondamise eest.

TA kirjutas, et ka ta ema elab Tartus, temast kilomeetri kaugusel ja ta peab arvestama, et edaspidi peab emal abis käima. Kui TA kolib liiga kaugele, siis jääks ilmselt ka ema külastamine tulevikus harvemaks. Kui koliksid kusagile koos, siis ei pea tõesti Tartu lähikonnaga piirduma.

Ma ei taha emaga niipea kokku kolida. Elasime koos kuni minu 30. eluaastani, kui tekkis soodne võimalus lahku kolida ja see oli ainuõige otsus, sest me oleks muidu teineteise ära söönud. Mina jäin elama meie endisesse kodusse ja siin meenutab kõik seda endist elu, minu olematut lapsepõlve, kus ma pidin oma ema kõigiti teenima, et see ongi vast peapõhjus, miks tahan siit minema. Aga kuna me oleme teineteise jaoks ainsad lähedased sugulased, siis ma väga kaugele ei tahaks temast minna. Muidugi ma adun, et see aeg võib jõuda kätte kiiremini kui ta enam üldse endaga hakkama ei saa.
Tabivere tundub selline hea koht, mis oleks piisava suurusega, arenenud infraga ja sobivas kauguses. Kui tekib tahtmine minna Tallinna ennast tuulutama, lähen rongiga ja kui on vaja Tartusse minna, eelistan bussi, mis on siiski rongist odavam. Ma olen eluaeg ühistranspordis loksunud, isegi Tartus ma väga jala ei liikle, seega saaksin hakkama selle bussitülpimusega.
Nüüd aga vaatan, et isegi kui ostaksin kuskile korteri, siis maakohtades on kommunaalarved palju suuremad kui mul siin Tartus. Renoveeritud maja oleks etem, kuigi seal peaks taguma veel aastaid laenu kinni, rahaline kasu tekib ju pärast laenu kustutamist. Renoveerimata majades on küttekulud 2x kõrgemad kui Tartus. Praegu maksan kommunaalarveid 150 kanti, Tabiveres peaksin maksma 300. Märjal pakutakse korterit, mis elektriküttel - 350 oleks elektrikulu ja maja muud kulud 100. Pole üldse kindel, kas suudaksin seda kõike üldse endale lubada. Aga väiksemat pinda kui praegu ka ei tahaks, mul on siiski 6000-köiteline kaasavara.

Milleks piirata oma valik Tartu lähikonnaga, kui leidub ometi nii palju häid kohti kus elada.

Olen vaadanud kaugemale, täna vaatasin juba Valgamaad - Otepää, Puka, Rõngu, Keeni... järjest odavamaks korterid lähevad ja need on täiesti ilusad, renoveeritud kodud, tihtipeale kohe-kohe renoveerimisele minevates hoonetes. Mõnel kohal pole Tartuga mingit bussiühendust, kuid on rongiühendus, sõbrants ütles seepeale, et need on juhilubadega ja kodus töötava inimese jaoks.

Guest kirjutas: ↑05 Mai 2025 21:01
Iga päev bussiga maakohast mitukümmend kilomeetrit linna sõita on tegelikult suht koormav. Eriti, kui on veel mingid liikumisraskused ja kehv tervis.

Jätate tähelepanuta, et see on ka arvestatav lisakulu! Ilmselt kulub tal edaspidi kogu tagasihoidlik palk bussisõidu peale, ei jää enam isegi allahinnatud kauba jaoks.

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 01:50 Olen vaadanud kaugemale, täna vaatasin juba Valgamaad - Otepää, Puka, Rõngu, Keeni... järjest odavamaks korterid lähevad ja need on täiesti ilusad, renoveeritud kodud, tihtipeale kohe-kohe renoveerimisele minevates hoonetes. Mõnel kohal pole Tartuga mingit bussiühendust, kuid on rongiühendus, sõbrants ütles seepeale, et need on juhilubadega ja kodus töötava inimese jaoks.

Tundub, et sõbrants on sinust palju targem. Nagu ka siinsed kommenteerijad. Aga sina jaurad ikka oma. Eks osta see korter kuskile s.taauku ära siis, öeldakse ju: loll õpib ainult enda vigadest.

"Olen vaadanud kaugemale, täna vaatasin juba Valgamaad - Otepää, Puka, Rõngu, Keeni... järjest odavamaks korterid lähevad ja need on täiesti ilusad, renoveeritud kodud, tihtipeale kohe-kohe renoveerimisele minevates hoonetes. Mõnel kohal pole Tartuga mingit bussiühendust, kuid on rongiühendus, sõbrants ütles seepeale, et need on juhilubadega ja kodus töötava inimese jaoks."


Kohe, kohe renoveerimisele minevates majades võib kommunaalarve järsult palju kallimaks minna. Mul on kaks korterit. Ühe kom arve läks natukene suuremaks pärast renoveerimist. Teine maja hakkab renoveerimisele minema ja kogu majarahvas peab arvestama edaspidi päris korraliku kom makse tõusuga.

Lisaks on maja üldrenoveerimine päris hull stress majarahvale. Seda tolmutamist, lõhkumist ja kolistamist on küll ja veel. Minu võeti näiteks korteris köögis ja vannitoas pool seina maja, kuna oli vaja torusid vahetada. Selle hiljem korda tegemine tähendas meie perele olulist lisakulu ja -tööd.

Peaksid endale siiski töövõimetust taotlema. Ega see päris tavaline ju ei ole, et täiesti terve ja ilma igasuguse koduse koormuseta inimene (perekondlikke kohustustusi ju ei ole) käib tööl vaid osalise koormusega. See peab üsna tõsine tervise asi olema, mis ei lase 40-aastasel, kes peaks olema täies elujõus ning kel vaba aega tegelikult küll ja veel, täiskohaga tööd teha ja natukene elamisväärsemat palka teenida.

Töövõimetus hüvitis ei ole küll suur, aga mõnisada eurot tuleb ikka juurde.

Külaline kirjutas: ↑06 Mai 2025 01:50

Ma ei taha emaga niipea kokku kolida. Elasime koos kuni minu 30. eluaastani, kui tekkis soodne võimalus lahku kolida ja see oli ainuõige otsus, sest me oleks muidu teineteise ära söönud. Mina jäin elama meie endisesse kodusse ja siin meenutab kõik seda endist elu, minu olematut lapsepõlve, kus ma pidin oma ema kõigiti teenima, et see ongi vast peapõhjus, miks tahan siit minema.

See seletab su kolimise soovi osas nii mõndagi. Mõni inimene lihtsalt ongi keskkonna osas tundlikum ja ei taha elada kohas, kus kerkivad esile negatiivsed emotsioonid minevikust. Sellisel juhul võid kaaluda korteri vahetust. Kui sul on 60 m2, 3-toaline, 5-korrusel, siis oleks ehk mõistlik kolida madalamale ja vaadata samas hinnaklassis teist soodsamat piirkonda peale Annelinna?

Külaline kirjutas: ↑06 Mai 2025 06:00

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 01:50

Eks osta see korter kuskile s.taauku ära siis

Nõmetseda pole ka vaja. Väiksemate piirkondade mahategemine on tegelikult väiklane. Ka seal elavad inimesed ja mitte ainult joodikud ja elu hammasrataste vahele jäänud (neid leidub ka Tartus), vaid kõrgharidusega õpetajad, vallatöötajad jne. Elukohast on palju olulisem, milline on haridus ja millega inimene igapäevaselt tegeleb. Nt mõni kriminaalse taustaga kurjategija võib elada ka Nõmmel, aga see ei tee temast kuidagi paremat inimest, kui kusagil Tabiveres elav õpetaja.

Külaline kirjutas: ↑06 Mai 2025 01:50Tabiveres peaksin maksma 300. Märjal pakutakse korterit, mis elektriküttel - 350 oleks elektrikulu ja maja muud kulud 100.

Appi! Ma räägin, mul ei lähe majas kõige külmemal talvekuul ka nii palju elektri, side ja vee peale kokku ning mingeid muid ühiskulusid pole. Olgu, ahju kütan südatalvel juurde ja ca ruum puid võib kuuga ära minna, aga see on 60 euro kanti kulu.

siiski tundub, et kõige suurem probleem on konkreetne maja (korrus) ja korter.
Ehk aitaks selle müümine ja samas hinnaklassis uue ostmine? Üksinda pole kolmetoalist vaja, osta hea planeeringuga kahetoaline, ja hinnavahe arvelt võid lubada uuema korteri või parema asukoha.
Kui sa nüüd kuskile kolkasse suure korteri ostad, siis selle müümine tulevikus on ikka väga keeruline.

Külaline kirjutas: ↑06 Mai 2025 08:25 Üksinda pole kolmetoalist vaja, osta hea planeeringuga kahetoaline, ja hinnavahe arvelt võid lubada uuema korteri või parema asukoha.

Kirjutas, et vajab enda ümber palju ruumi, 60 m2 väiksemat korterit ei taha ja lisaks on tal 6000-köiteline raamatukogu.
Ta tõi näite, et üks endine kolleeg, kes on 15 aastat vanem, kõnnib iga tööpäeva hommikul rongi peale 2.5km, sõidab Tartusse, töötab poes 10-21 ja siis teistpidi koju tagasi ja on ikka elurõõmus. Ta ei kirjutanud, kas elab majas või korteris. Kui endisel kolleegil on näiteks suure aiaga oma maja, kus toimetamist ta täiel rinnal naudib, siis tema jaoks ongi 2.5 km kõndimist väike probleem ja võib-olla elu linnakorteris tunduks vastuvõetamatu. Kolimine on ehk mõttekam, kui korterielu muutub väljakannatamatuks ja ihkad elada eramajas. Isiklikult leian, et väikelinnas või maal on mõnusam elada ikka oma majas ja omada autot, korterielu tuleks kõne alla ainult suure linna puhul.

see endine kolleeg on ilmselt lihtsalt positiivse ellusuhtumisega inimene, kellel tass alati pooleldi täis. Teemaalgataja ilmselgelt pole selline inimene.
Mis ruumi puudutab - 60m2 kolmetoaline ongi palju ahistavam kui 40m2 avara planeeringuga ühetoaline. Kui see viimane asub veel väiksemas majas kenas asukohas, suure rõdu või maaterrassiga, siis on see hoopis teine elukeskkond.

See on ka huvitav, et raamatukogu pärast ei saa ratsionaalseid otsuseid teha. Kui raha pole, töökoht on kehv, autoga ei sõida, tuju on negatiivne, siis pole 60 ruutmeetri nõudest kinnihoidmine väga otstarbekas.

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 08:25 siiski tundub, et kõige suurem probleem on konkreetne maja (korrus) ja korter.
Ehk aitaks selle müümine ja samas hinnaklassis uue ostmine? Üksinda pole kolmetoalist vaja, osta hea planeeringuga kahetoaline, ja hinnavahe arvelt võid lubada uuema korteri või parema asukoha.
Kui sa nüüd kuskile kolkasse suure korteri ostad, siis selle müümine tulevikus on ikka väga keeruline.

Mulle tundub, et just ema on probleem. Tahaks temast kaugemale.

Siin üks otsis majapidajannat. Sulle sobiks see ideaalselt . Vana korteri jätad alles ja kui asi hapuks läheb, on koht, kuhu tagasi minna.

Kas seda raamatukogu peab tingimata säilitama? Müüa on raamatuid suht võimatu jah, ehk saad mõnele maakoolile ära kinkida.
Mis alal see kõrgharidus on millega targemat tööd kui poes orjamine teha ei saa?

Siin üks otsis majapidajannat. Sulle sobiks see ideaalselt . Vana korteri jätad alles ja kui asi hapuks läheb, on koht, kuhu tagasi minna.

Absoluutselt ju ei sobiks. Tundub, et TA on väga negatiivne inimene, samas ka väga põikpäine ja egotsentriline. Majapidajanna peaks olema siiski krapsakas, rõõmsameelne ja positiivne.

Külaline kirjutas: ↑06 Mai 2025 10:34

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 08:25

Mulle tundub, et just ema on probleem. Tahaks temast kaugemale.

Kui elas emaga 30-aastat ja 10-aastat omaette, siis oleks mürgiste suhete tõttu ammu mujale kolinud. Kirjutas, et ema pärast ei taha kaugele kolida. Arvan, et kogu elu ühes kohas elamisest on tekkinud lihtsalt tülpimus ja keskkonna vahetus, kasvõi Tartu piires tuleks kasuks.

5. korrusele on raske kõndida, aga maa lahmiks päevast päeva iga ilma ja iga teega hommikul vara ja õhtul hilja kilomeetreid kõndida?

Külaline kirjutas: ↑06 Mai 2025 01:50

Olen küll ülikooliharidusega, kuid töötanud 15 aastat kaubanduses.

Kui jätta IT-ala, meditsiin jmt valdkond välja, siis minu arust on Tartus elamise suurim probleem töövõimaluste väheseus ja eriti väikesed palgad, kuigi kinnisvara hinnad on teatud piirkondades Tallinnaga samaväärsed.
Kui teema autor on ülikooliharidusega, nt pehmel erialal, siis polegi tal vist olnud teist varianti, kui töötada 15-aastat kaubanduses, hea, et vähemalt korter on lapsepõlvekodu.
Igasugustele assisteerivatele kohtadele on tudengite ülekülluses, palgad väikesed ja kui osad isegi tahaks elada ka pärast kõrgkooli lõpetamist Tartus edasi, siis töövõimaluste kehva valiku ja väikeste palkade tõttu kolitakse ära. Pole nagu mõtet töötada kõrgharidusega ka 30-aastat sekretärina, võtta maksimum laen, mis antakse, et osta eluase ja tulla ots-otsaga kokku.
See ei tähenda, et väiksemates kohtades on tööalaselt suurem valik, ei ole, aga Tallinnaga võrreldes on vahe päris suur. Tegelikult on kurb, et haritud inimene peab töötama alal, mis ei nõua spetsiifilisi oskusi ja palk võimaldab osta ainult odavat toitu ja maksta kommunaale.

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 07:16
Peaksid endale siiski töövõimetust taotlema. Ega see päris tavaline ju ei ole, et täiesti terve ja ilma igasuguse koduse koormuseta inimene (perekondlikke kohustustusi ju ei ole) käib tööl vaid osalise koormusega. See peab üsna tõsine tervise asi olema, mis ei lase 40-aastasel, kes peaks olema täies elujõus ning kel vaba aega tegelikult küll ja veel, täiskohaga tööd teha ja natukene elamisväärsemat palka teenida.

Töövõimetus hüvitis ei ole küll suur, aga mõnisada eurot tuleb ikka juurde.

Muidu poes töötamine võibki olla stressirikas paljude inimeste jaoks, et ei suudaks täiskohaga pikalt seda tööd teha, isegi kui erilisi terviseprobleeme pole. Vähemalt ma ei suudaks. (pole teemaalgataja) Kas siis võib töövõimetust taotleda? Ei tea ..

Äkki teemaalgatajal selgem olukord muidugi.

Stressiga saab haiguslehte ka, aga sellega sissetulek väheneb veelgi.

Guest kirjutas: ↑06 Mai 2025 12:38 Tegelikult on kurb, et haritud inimene peab töötama alal, mis ei nõua spetsiifilisi oskusi ja palk võimaldab osta ainult odavat toitu ja maksta kommunaale.

ma arvan et ta ei pea, see on ikkagi oma valik. Kui lihtsam on suures linnas vireleda kui pingutada parema teenistuse nimel, siis nii ongi ja ilmselt pole häda väga suur. Ja paljudel ongi tõesti see stressitaluvuse tase nii madal, et paljas mõte kuhugile kandideerida tundub õudne. Rohkem palka = rohkem kohustusi ja vastutust. Kõigile ei sobi.