Arutle Foorum

Külaline kirjutas: ↑28 Juun 2025 19:04 Hiljuti oli vist Postimehes lugu ühest tublist eesti mehest, kes sündinud vist 1949 ja kes anti väikelapsena lastekodusse. Keegi leiab ehk lingi? See lugu nõukaaegsetest lastekodudest oli nii masendav ja kurb, et võttis pisara silma. Seal puudus igasugune inimlikkus ja soojus. Pani mõtlema miks nõukogude inimesed nii julmad olid? Polnud mingit vajadust ega sundi neil kasvatajatel ja töötajatel olla lastega julm. Ühel direktoril oli kombeks iga uus kasvandik alustuseks läbi peksta.

Mäletate millise kirjaniku raamatud müüsid nõukaajal nagu soojad saiad? Tohutud tiraažid. Täna oleks selline kirjanik miljonär. Raimond Kaugver. Kellest ta kirjutas? Noortest ja nende probleemidest. Seega probleeme jagus ka nõukogude noortel rohkem kui rubla eest.

Kahjuks ei kohelda ka tänapäeval lastekodu lapsi hästi.

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 14:48

Mina sain küll, juurviljapoes müüdi, harva küll, aga mõnikord sai. Ja vaat' see vaene banaan oli ka hoopis teise maitsega, kui praegune. Siis oli ta lihtsalt jumalik, sööks iga päev, kui saaks, aga see, mida praegult banaani pähe müüakse... Ju vene ajal oli mingi teine sort, ei ma oska muud mõelda.

Oleks praegu banaan selline delikatess, mida saaksid vaid mõned korrad aastas suure õnneliku juhuse läbi, küll siis kiidaks ka, et sulab suus ja jumalik vili.

Mina elasin lapsena ühes Kesk-Eesti väikelinnas. Ja seal ei müüdud terve vene aeg mitte kunagi banaani. Konkreetselt mitte kunagi. Esimest korda sain banaani, kui läksime külla ühele vanemate tuttavale, kes töötas kaubalaos. Pakun, et aasta võis olla siis 1983. Sündinud olen ma 1972. Ja tõesti, see vili oli täiesti jumaliku maitsega. Ehkki mäletan, et see banaan oli just kui täitsa roheline ehk toores alles.

Seejärel läksid aastad, mil ma seda imevilja ei saanud. Ja ei saanudki enne, kui tuli Eesti aeg, mil välismaised puuviljad meie lettidele jõudsid.

Täna ma pigem ei söö banaani. Vaid mõnikord harva. Poest ei osta kunagi. Söön, kui töö juures antakse (meil on puuvilja päevad).

Loomulikult ei müüdud meie linnakeses ka teisi puuvilju. Kodumaiseid õunu vast sai. Apelsine sain lapsepõlve jooksul mõned üksikud korrad. Kord sain Tallinnast. Ja paar üksikut korda toodi ka meie linnakese poodi.

Kord müüdi autolavkast mureleid. Meeletu järjekord. Kui järjekord minuni jõudis, sai otsa.

Kuskilt ajakirjast nägin pilti kiivist. Mulle tundus täiesti uskumatu, et selline vili saab olemas olla. Ma ei tea miks, aga täiesti ebareaalne

Tegelikult oligi meeletu isu vene ajal just puuviljade järgi. Elu esimene välisreis viis mind Rootsi. Aasta oli 1990. Sealne pererahvas pakkus puuvilju ja siis ma kaotasin igasuguse viisakuse ja mõõdutunde ning lihtsalt sõin end silmini täis puuviljadest.

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 15:38 Nõukajal tundus kõik imeline, nii need keemiat täis joogid kui kõik muu, mis on nüüd igapäevaselt saadaval. Ma mäletan, et sain mingit Soome nätsu, issand kui hea. Ja ma ei usu, et see tänapäevasega võrreldes midagi nii teistsugust oli, lihtsalt nõukaajal olid paljud asjad lihtsalt saast ja neid välismaiseid asju ei saanud nii lihtsalt. Tavalise õuna ja porgandi kõrval tundus see banaan mingi imeloom.

Ooo! Tutti Frutti ja Donaldi nätsud. Nendel oli niiiiii välismaa lõhn ja maitse!

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 15:41 Nõukaajal banaan ja ananass? Tartus said vist ainult ülikud, poes küll ei esinenud. Harva oli mandariine ja natuke sagedamini apelsine. Viinamarjadki olid hapud pisikesed junnid ja ainult sügisel.

Lapsena vaatasin "Pisuhända" ja tundus lihtsalt uskumatu, kui seal pakuti šampanja kõrvale ananassi. Mõtlen siiani, et kas see oli butafooria või päris ananass

Tegelikult oligi meeletu isu vene ajal just puuviljade järgi. Elu esimene välisreis viis mind Rootsi. Aasta oli 1990. Sealne pererahvas pakkus puuvilju ja siis ma kaotasin igasuguse viisakuse ja mõõdutunde ning lihtsalt sõin end silmini täis puuviljadest.

Ka mina käisin nõukaaja lõpus mõned korrad välisreisil ja mulle tundus tavalise Lääne pere elu nagu mingi imedemaa. Puuviljad laual, suur külmkapp head ja paremat täis. Kõik oli ilus ja hästi lõhnav, inimestel ilusad riided, kaunid soengud, mina tundsin ennast küll nagu mingi vaene sugulane. Puuviljad panin ka kõik nahka, need vaatasid, et vaesed nõukogude inimesed on puhta näljas. Sõime mingit chips and fishi, see tundus ka niivõrd hea, et oleks lõputult seda söönud. Ma mäletan seda kontrasti, mis mina tundsin eluga Läänes, kusjuures need ei olnud mingid rikkad inimesed, täiesti tavalised ja elasid nii, nagu meie vaesemad inimesed täna elavad. Ma küll ei tea, kuidas saab seda nõukaaega kuidagi idealiseerida ja heaks pidada.

Mulle lapsena banaan kohe üldse ei sümpatiseerinud, mingi läila löga. Ma olin harjunud, et puuviljadel on alati rohkem või vähem ka hapukad. Aga nüüd söön ja kui on küps banaan, siis väga hea meelega.

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 16:07

Külaline kirjutas: ↑28 Juun 2025 15:41 Nõukaajal banaan ja ananass? Tartus said vist ainult ülikud, poes küll ei esinenud. Harva oli mandariine ja natuke sagedamini apelsine. Viinamarjadki olid hapud pisikesed junnid ja ainult sügisel.

Nõukaaeg oli 1944-1990. sinna vahele mahtus nii mõndagi. ja väga erisuguseid aegu: selliseid, kus poeletid olid toitu täis, ja selliseid, kus letid olid tühjad ning Vaata Kööki saates õpetati tammetõrudest "kohvi" tegema.
nt kui me võtame lahti mõne 1950ndatel välja antud kokaraamatu, siis seal tehakse süüa ikka päris ulmelistest koostisosadest, järelikult pidid need osised olema ka saadaval.
nt olevat minu 2a sünnipäeval, 1960ndate lõpul, pakutud külalistele ananassi (ja mul olevat tekkinud allergia), sest seda oli olnud meie lähedal toidupoes parasjagu müügil. Uuesti sain värsket ananassi juba täiskasvanuna.
Banaane mäletan mina oma lapsepõlvest ikka päris mitmest korrast, aga nt kui me 1980ndate keskel piknikul olime ja mõned keskturult ostetud banaanid kaasas olid, siis väitis mu onupoeg, et tema sööb banaani esimest korda elus.

Mina loeksin Vene aja alguseks 1939.

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 19:59 Mulle lapsena banaan kohe üldse ei sümpatiseerinud, mingi läila löga. Ma olin harjunud, et puuviljadel on alati rohkem või vähem ka hapukad. Aga nüüd söön ja kui on küps banaan, siis väga hea meelega.

Mulle tõi ema ühe banaani, kui ta käis Soomes. Oligi ainult üks banaan, mis siis lapsele toodi. Ja ema ja isa vahtisid kõrval, et noh, kuidas siis on. Mulle eriti ei meeldinud, aga ei julgenud öelda, ütlesin, et oi-oi, on ikka hea asi tõesti. Emale ja isale andsin ka siis maitsta, ütlesin, et sööge-sööge.

Kuskil 80-.date algupoole olid ilusad punapõsksed mahlased õunad korraks müügil. Umbes nagu nüüd Poola suured odavad õunad. Tirisin suure kotitäie koju ja aina sõin, sõin, sõin. Küll ma läksin kärna ja hakkasin sügelema.

Ma mäletan, et ma samuti suure innuga soovisin kõiki neid välismaa asju proovida ja aastal 1990 sain ka välismaale, aga samas olid need alati ka väike pettumus. Pakendid olid muinasjutuliselt ilusad, aga mulle ei maitsenud need kommid, ei küpsised, ei maitsenud need vorstid, ei maitsenud maisihelbed jne. Tallinnas raekoju platsil kõik seisid pikas sabas, et saada värvilist pingviini jäätist, aga minu jaoks oli see nii jube essentsiga ära rikutud jama. Tol ajal ma ei osanud sellele selgitust leida, aga nüüd ma tean, et need värvilised maiused ja igisäilivad keeksid olidki ju puhas keemia.

Tolmukübe kirjutas: ↑28 Juun 2025 16:58

Külaline kirjutas: ↑28 Juun 2025 16:44 Nõukaajal sain banaani vaid ühe korra ja kui see toodi, siis see oli täiesti roheline. Pandi kööki rippuma, et kollaseks läheks. Kui see siis pidulikult söömiseks võeti, olin maani pettunud, maitse oli mitte midagi ütlev. Ma ei sööks täna vist mitte üht toitu, mida meile kooli sööklas pakuti.

Jah, banaani müüdi rohelisena, läks kappi pimedasse, seal pidi hästi valmima. No näed, sinu jaoks tavaline maitse. Kas ei maitsenud, või saime eri sorte. Ühepajatoit oli hea. Ise ei teinud ja teha ei oska, ja see ühepajatoit, mida tänapäeval müüakse, see kõlbab süüa, aga see pole see. Olen mõelnud, vbl siis kasvatati teisi nt kaalika sorte, kapsa sorte, jne, mis sellele ühepajatoidule hea maitse andsid. Ma mäletan nõuka ajast, oli kuulus suur lihatomat härjasüda, sellest pole kaasajal meie turgudel lõhnagi. No aga sort on ju ometigi olemas, ja populaarne oli ta ka. Kuhu ta siis kadus?
Kooli sööklas pakuti lumepallisuppi, iga kell sööksin uuesti. Ei tea, kas seda kuskil toitlustusastuses tänapäeval ka pakutakse?

Eeee... Ühepajatoit tehakse ise, mitte ei osteta poest. Loomulikult ei saa poe oma olla midagi erilist.

Härjasüda on Eestis täiesti olemas. Väga paljud kasvatavad seda oma kodu kasvuhoonetes. Mina ka! Müügile aga kodune Eesti tomat üldse ei jõuagi. Ehk kuskil poe juures, turul või Hooviotil mõni müüb. Aga poest saad ainult "kontrollitud" Intsu talu või Võiste aiandi tomatit, mille maitse on suht jama ja välismaistega üsna ühes mastis. PÄRIS TOMATIT poodides ei müüda.

Ma käisin 1989. aastal elus esimest korda välismaal - Soomes. Mäletan, et sain supermarketis elu esimese paanikahoo. Nii palju kaupa! Nii suur valik! Ma ei teadnud, mida võtta või mida jätta. Raha ka eriti ei olnud, aga midagi tahtsin ikka osta kingiks koju. Seda enam ei mäletagi, mida ma sealt lõpuks siis ostsin.

Nätakas kirjutas: ↑28 Juun 2025 18:34Puudus võis nõukaajal paljus olla, aga oli olemas turvatunne - nälga ja peavarjuta sa ei jää.

Jah ikka mõukogude soldatid kaitsesid sind ja ei lasknud pahadel nato sõdalastel meie riiki vallutada Hiljem kui nõuka soldatid välja viidi, jäi neist järele lagastatud maa.

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 18:45 Valgamaal Otepääl toodetakse head vorsti, mis on õige maitsega. Kaaluga letist. Tallinnas pole näinud ja muidu eriti vorsti ei söö. Aga kui sugulastele külla lähen, siis pistan kogu nende Otepää vorsti nahka. Kui viilaka oled võtnud, siis pidama ei saa.

Ah mis sa plärad, head vorsti oskavad täna paljud teha.

Ma ei ole kindel, aga mulle tundub, et vene ajal oli naistel tselluliiti vähem. Vähemalt noortel naistel seda ei olnud. Mida ei saa öelda praeguse aja kohta.

Ehk siis igasugu glutamaate (ei viitsi kirjapilti kontrollida) ja säilitusaineid ei olnud toiduainetes nii palju. Või ei olnud üldse?

Paksuse kohta ütleks seda, et meie klassis oli 49 last ja nendest ainult 2 olid paksukesed. Mitte väga paksud, vaid lihtsalt jämedad (I klass 1980). Kui käisin oma lapse 9nda klassi mingil kooliaktusel (2011) oli liialdamata iga neljas laps ülekaalus.

Ühepajatoidust... meil nimetati vanasti ühepajatoiduks seda, kui pandi suurde potti kapsas, porgand, liha, kartul, kaalikas. Ikka praktiliselt poolikuna, puljongis keema.
Mina ise teen ühepajatoitu ikka väikeste tükkidena.
Kuidas teie seda teete?

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 20:37 Paksuse kohta ütleks seda, et meie klassis oli 49 last ja nendest ainult 2 olid paksukesed. Mitte väga paksud, vaid lihtsalt jämedad (I klass 1980). Kui käisin oma lapse 9nda klassi mingil kooliaktusel (2011) oli liialdamata iga neljas laps ülekaalus.

Sellest võib ühemõtteliselt järeldada, et maitsvat toitu toona üleliia palju ei olnud.

Nätakas kirjutas: ↑28 Juun 2025 18:34

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 10:37

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 08:46 Mina ütlesin teises teemas ja ütlen ka praegu: nii palju meeleoluhäireid, depressiooni ja ärevust (ja seda ka noorte hulgas) nõukaajal ei olnud. Elu oli üksluine, aga stabiilne. Stabiilsus on see, millest tänapäeval puudu jääb ja mis inimesed ärevaks teeb.

Tegelikult oli, enesetappe oli rohkem kui praegu, aga keegi sellest ei rääkinud. Õnnetustest näiteks lastega rääkimata. Igasugu probleeme oli, aga ei räägitud sellest mitte midagi. Vait olla ja edasi teenida, oli moto. Väga palju ka joodi, mis just samuti vaimsele tervisele kaasa ei aidanud.

Ka täna tuleb tihti vait olla - lihtsalt põhjused on teised. Varem vaikiti riigikorra, nüüd karjääri ja edukuse nimel. Või selle nimel, et töökoht alles jääks ja nälg päris majas poleks. Minu meelest ei jooda praegu sugugi vähem, lisandunud on narko. Puudus võis nõukaajal paljus olla, aga oli olemas turvatunne - nälga ja peavarjuta sa ei jää. Ja see oli suur asi. (Muidugi ma olen nõus, et kõik muutused pole tulnud riigikorrast, IT-areng on elu ilmselt rohkemm muutnud, kui riigikord.)

Tänapäeval tuleb vait olla, sest võid kellegi tundeid riivata. Igatahes pean mõtlema, kuidas ja mida öelda. 30 a tagasi oli solvumine sinu õrna hinge probleem ja soovitati paksemat nahka. Ehk paranda oma viga. Ülemus võis sõimata, müüja, õoetaja jne ka.

Guest kirjutas: ↑28 Juun 2025 20:38 Ühepajatoidust... meil nimetati vanasti ühepajatoiduks seda, kui pandi suurde potti kapsas, porgand, liha, kartul, kaalikas. Ikka praktiliselt poolikuna, puljongis keema.
Mina ise teen ühepajatoitu ikka väikeste tükkidena.
Kuidas teie seda teete?

Väikeste tükkidena. Mees on lõunaeestlane, tema teada käib see ka nii, et terved porgandid, neljaks lõigatud kapsapea jne. Hiigelsuured asjad kõik pannakse potti. Minu vanematekodus tükeldati kõik ära ja mina teen ka nii.

Pakse lapsi oli jah vähem. Eks toit oli siis sel ajal põhiliselt mahetoit tänase mõiste järgi. Ma ise käisin Soomes esimest korda 1990 ja tõin sealt mõne purgi longerot. Kutsusin sõbrad külla ja koos siis mekkisime seda välismaist imejooki.