milliseid äpardusi on juhtunud?
Koolikatsetel ja vestlustel juhtub äpardusi igal aastal – lapsed on ettearvamatud, pinge on suur ja vahel reageerib laps olukorrale täiesti ootamatult.
Siin on levinuimad ja reaalsed äpardused, mis koolivestlustel ette tulevad, jagatuna kolme rühma.

Liigne ausus ehk "Kodu saladused"
Koolipsühholoogid küsivad sageli lapse igapäevaelu kohta, et luua vaba õhkkond. Lapsed räägivad aga täpselt seda, mida näevad:
• Vanemate tülid: Küsimuse peale "Mida su ema ja isa õhtuti teevad?" on lapsed vastanud: "Karjuvad üksteise peale" või "Isa joob õlut ja ema on telefonis".
• Koolikatsete tegelik tagamaa: Kui komisjon küsib, miks laps siia kooli tulla tahab, vastab laps siiralt: "Ema ütles, et kui ma siia sisse ei saa, siis me oleme vaesed" või "Ema lubas mulle Lego, kui ma siin korralikult istun".
• Tervis ja hügieen: Laps teatab keset vestlust valju häälega: "Mul tegelikult kõht valutab ja ma lasin hommikul püksi" või "Ema ütles, et ma ei tohi täna nina nokkida".

Protest, klammerdumine ja täielik vaikus
Mõnikord tabab last katsete päeval esinemishirm või lihtsalt jonn:
• Ukse taha kinni jäämine: Laps keeldub viimasel sekundil klassiruumi astumast, hoides kahe käega uksepiidast või vanema jalast kinni.
• "Kivi" mängimine: Laps istub komisjoni ette, paneb käed risti ja ei vasta terve vestluse jooksul mitte ühelegi küsimusele, vaadates lihtsalt põrandat või lakke.
• Oma reeglite kehtestamine: Laps teatab õpetajale: "Mulle need küsimused ei meeldi, ma ei vasta" või hakkab keset vestlust laua all roomama ja peitust mängima.

Vanemate endi äpardused
Sageli ei riku vestlust ära laps, vaid hoopis närveeriv lapsevanem:
• Eest vastamine: Komisjon küsib lapse nime või vanust, aga lapsevanem vastab automaatselt tema eest. See jätab mulje, et laps pole iseseisev.
• Lapse korrigeerimine keset testi: Kui laps eksib (nt ütleb, et lehmal on viis jalga), hüüab vanem vahele: "Sander, mis sul viga on, me ju eile kordasime seda!". See hirmutab lapse täielikult lukku.
• Hiljaks jäämine ja tormamine: Pere saabub katsetele viimasel minutil, higised, närvilised ja riius. Laps surutakse ruumi ilma, et ta jõuaks hingata või kohaneda.

Kuidas komisjon nendesse suhtub?
Õpetajad ja psühholoogid on professionaalid ja näinud kõike. Nad teavad, et 6–7-aastane laps ongi emotsionaalne. Kui laps ütleb midagi naljakat või piinlikku, siis komisjon ei mõista teid hukka – nad teavad, et see on laste pärusmaa. Palju hullemaks peetakse seda, kui vanem hakkab last ruumis riidlema või kui laps on silmapaistvalt ületreenitud ja vastab mehaaniliselt nagu robot.
Kas soovite teada, kuidas selliseid ootamatuid olukordi (nt lapse lukustumist) katsete päeval kohapeal kõige paremini lahendada?