Külaline kirjutas: ↑12 Aug 2024 09:17
Külaline kirjutas: ↑12 Aug 2024 09:02
ei seostu käsitsi kirjutamine mitte kuidagi mingi suurema tekstimõistmise või kõrgema ajutööga.
Filoloog vast ei peagi teadma, aga käeline tegevus on absoluutselt vajalik just "kõrgema ajutegevuse" säilimiseks. Aju-käe koordinatsioon on üks hädavajalikumaid oskus. Ja käte ning keha liigutamine loob ajus uusi närviteid. Lisaks on päevikute jms käsitsi kirjutamine (mitte tippimine) üks teraapiavorm jnejne.
https://epica.com/blogs/articles-by-epi ... 0increases.
Ma võin sulle siia visata sada ja üks samalaadset "hämmastavat teadusavastust" ükskõik mille kohta. Näiteks liikus internetis veel mõni aeg hulgaliselt nn teadusavastusi, mis üritasid jätta muljet, et kõrgemaks ajutööks olevat võimelised beebina ainuüksi rinnapiima saanud lapsed.
Jah, tean, et üpris levinud on mh ka selline arvamus, mille kohaselt kõrgemaks ajutööks olevat võimeline ainult see, kellel on võimalikult hästi arenenud motoorika. Ma ise pole sellist asja küll eales täheldanud ega usu sellesse eriti. Näiteks minu vanaema oli intellektuaal, väga intelligentne ja arukas inimene, aga käsitööd ta vihkas (tollal oli see hirmus asi, et kuidas siis ometi naisterahvas ei tahagi heegeldada ja kududa!). Tal lihtsalt läksid kõik linikud koledasti pusasse, motoorika polnud tal suurem asi ja töö tulemus rändas kapipõhja. Vanaisa seevastu oli kuldsete kätega töömees, kes oskas valmistada väga häid asju ja tööpuudust polnud tal mitte kunagi. Küll aga ei toimunud tal kupli all kuigi suurt tegevust, hädavaevu suutis lugeda lihtsamat teksti ja kõik, mis temas oli, oligi koondunud kätesse.
Samuti ka mu lapsed - üks hakkas üheaastaselt rääkima, kusjuures hästi selgelt ja täislausetega. Aga motoorika oli tal erakordselt vilets, ta keeldus joonistamast, voolimast ja meisterdamast. Sai sisse kõikidesse katsetega koolidesse, kuhu proovis, ja õpitavat haaras lausa lennult. Siiamaani on tal ladus kõne ja vahe mõistus, kuid motoorika on endiselt halb; kui vahel harva saan ta kööki toimetama, siis lõhub kogemata nõusid ja lusikad kukuvad pidevalt käest maha.
Seevastu teine laps on suur kunstnik meil, meisterdas, voolis ja joonistas (ja teeb seda kõike praegugi) kui kulda. Aga rääkima õppis väga hilja ning praegugi on rääkimine, teksti mõistmine ja oma mõtete väljendamine ükskõik mil viisil suureks komistuskiviks. Nii et mina pole küll näinud, et lapsed, kes jube kõvad meisterdajad on, oleksid sellevõrra ka targemad. Pigem ütleks, et need asjad ei ole omavahel seotud.
Uuringuid ja "uuringuid" võib teha kõigest, aga sama palju kui neid luuakse, lükatakse neid ajale ja uutele tulemustele jalgu jäämisel ümber. Eks kõnealusegi uuringu idee ole ilmselt innustada vanemaid oma lastega rohkem tegelema. Koos joonistamine ja meisterdamine on loomulikult igati head ja mõnusad oskused, aga sihukest alusetut hirmu, et kui minu laps ei armasta meisterdada, siis järelikult on ta peast loll ega saa targaks enne kui meisterdama hakkab, ei ole küll vaja kultiveerida.
Tahaks siinkohal mainida, et minu jaoks ei seostu käsitsi kirjutamine mitte kuidagi mingi suurema tekstimõistmise või kõrgema ajutööga. Pigem just vastupidi - muutes eneseväljenduse tehniliselt võimalikult kiireks ja lihtsaks, jääb rohkem energiat üle sisu jaoks.