Unistuste töö ja reaalsus

[Külaline]

Ma ei tea, mis oleks mu unistuste amet, aga seda tean küll, et mu praegune töö mulle olemuslikult üldse ei sobi. Olen kahjuks teinud elus mitmeid valesid otsuseid, õppides eriala(sid), mis on tundunud põnevad, kuid jätnud selle juures täiesti läbi mõtlemata, kas ma ise tegelikult sobin neid töid tegema või mitte. Tulemusena teen oma tööd küll kohusetundlikult, aga vastumeelselt, mis on väga kurnav ja stressirohke. Praegu on minu jaoks hilja põhimõttelist muutust teha, ainus variant oleks leida mingi lihttöö, mis ei nõua erilist ettevalmistust ega haridust. Olen ise vähenõudlik ja saaksin ehk ka väga väikese palgaga elatud, aga kuni lapsed pole veel iseseisvad, ei saa endale lubada täielikku vaesusesse kukkumist. Ega ma praegugi kõrgepalgaline pole, kaugel sellest, aga mingit kesisemat spetsialisti tasu omal erialal siiski saan.

[Külaline]

Tahaksin politseiuurija olla. Päriselt. Vist oma suurest armastusest igasuguse krimi vastu selge see, et igapäeva töö oleks igavam kui krimiseriaalid, aga ikkagi. Takistab vastava kvalifikatsiooni puudumine

Krimiseriaalidel pole ju päriseluga praktiliselt üldse mingit pistmist. Udepeened mõrvad, mida sooritavad ontlikud prouad ja härrad. Päriselus kodutud Igor ja Vitja võtsid koos napsu ja läksid tülli. Poest küpsisepaki varguse uurimist sulle seriaalides ei näidata. Keskmine kuritegu on ju millegi vargus.

Jah, tegelikult ei olegi ma suur krimiseriaalide fänn, vaid armastan päris elu lugusid ja seepärast vaatan just dokumentaale ja kuulan podcaste - Dark Down East, 48 hours, Dateline, Park predators, Serial, Bear Brook, CounterClock, In the dark.. jube hakkab, kui mõelda, kui palju tunde sellele on kulutatud aga ülidselt ühilan kuulamise trenni tegemisega. Aga muidugi kajastavad ka need podcastid ju ikka ekstreemsusi, st tõesti, igapäevatöö oleks ilmselgelt küpsisepaki varguse uurimine

Nojah peale selliseid suure Ameerikamaa lugusid sureksid Eestis igavuse kätte, kui peaksid igapäevaselt Küka-Metsa moosivarguseid uurima.

[Külaline]

...mina ei suudaks näiteks asotsiaali puudutada.

Mul on tõenäoliselt ka see üks põhjus, miks ma seda tööd teha ei saaks.. Olen kahjuks ülitundliku haistmismeelega ja see on päris sageli isegi mu igapäevast elu häirinud- ühistranspordi, mõne söögikoha toitude lõhnad jne

[Hallleluuja!]

Kiirabis töötamine vist ei ole tõesti igav ja üksluine. Samas, mina ei suudaks näiteks asotsiaali puudutada. Samuti ei peaks mu hing vastu sellele, kui ma näeks näiteks surevat last.

Kiirabis töötades ei ole tegelikult vahet, kes su patsient on ja mis staatusest. Raskematel juhtudel keskendud lihtsalt elu päästmisele Kõige rohkem ajavad närvi püsikunded, kes endal peaaegu igal ööl vererõhku mõõtma hakkavad ja kui saavutavad närvidega kooskõlas piisava numbri, siis helistavad 112. Ehk siis püsiklientuur . Aga kui inimene on päriselt hädas, siis lihtsalt teed kõike mida oskad ja muud ei mõtle.

[Külaline]

Tänapäerval võiks ju unistada sellisest tööst (misiganes erialal), kus hommikul vaatad saabunud meild läbi, vastad või suunad edasi ja enamus päevi on kodukontoris üsna vabad. Võib-olla hakkaks varsti igav ja tahaks rohkem väljakutseid, pole proovinud.

Appi, kui jube töö see oleks. See oleks selline mõttetu, mittevajalik töö, mida tehes hakkad varsti ka ennast mõttetu ja mittevajalikuna tundma. Mina seda kauem kui nädal teha ei suudaks.

[Külaline]

Tahaksin politseiuurija olla. Päriselt. Vist oma suurest armastusest igasuguse krimi vastu selge see, et igapäeva töö oleks igavam kui krimiseriaalid, aga ikkagi. Takistab vastava kvalifikatsiooni puudumine

Aga praegu õppima minna seda eriala pole mõelnud?

Sisekaitseakadeemiasse kaugemalt tulles saad sisuliselt siis minna, kui pole peret ja vanemad alles toetavad rahaliselt, nii et saad rahumeeli ühikas elada. See päevaõpe on vist ainult keskkoolist tulnutele mõeldud. Õpingute kõrvalt töötada võib ainult 0,25 koormusega.

Tean 31 a meest, kes Sisekaitseakadeemias päevases õppes ja elab ühikas.