Lapse halb käitumine ja reisi ära jätmine.

[Külaline]

Mina ise olen sedalaadi situatsioonides andnud lapsele ülesandeks pesta ära põrandad ja tõmmata tubades vaibad tolmuimejaga üle. Või andnud talle paberilehed ja palunud kirjutada nt kaheleheküljeline essee mingil suvalisel teemal.

Oi jah, need nõuanded tõesti ei ole adekvaatsed. Tolmuimega tõmbamine ei tohiks olla mingi karistus, samamoodi mingisuguse essee kirjutamine. Teed siin maha psühholooge ja psühhiaatreid, aga su enda nõuanded on täiesti mööda.

[Tolmukübe]

Ikka teda tuleb harjutada kodutöid tegema, aluguses siis karistuse vormis, pärast läheb sujuvalt üle ema abistamiseks. Aga sel juhul peab seal põrandal ka olema, mida tõmmata, mitte nii, nagu vene sõjaväes peldikupotti hambaharjaga nühiti, mõttetu tegevus ei tohi ka olla.

[Külaline]

kui nüüd laps läheb ikkagi isaga reisile, siis ema autoriteet on pikaks ajaks ümmargune null...
Kehv olukord igatepidi.

[Tolmukübe]

Minu soovitus on olla meditsiiniliste sekkumistega ettevaatlik.

Mina jälle soovitaks sinul olla igasuguse diagnoosimisega väga ettevaatlik. Kust see psüühikahäire ja tabletiravi jutt nüüd tuli. Sinu isiklik väljamõeldis, mitte keegi pole seda soovitanud.

No normaalne laps see ju vist ei ole, järelikult peaks olema diagnoos, mis vajab ravi. Kas ta rohtu võtma hakkab või kas ravi aitab, on iseasi. Keegi soovitas rääkida, ega rääkimine haigust ära ei võta. Kui inimene leiab, et psüühikahäire, see ei pruugi kellegi isiklik väljamõeldis olla, vaid reaalne fakt hoopis.

[Külaline]

Ikka teda tuleb harjutada kodutöid tegema, aluguses siis karistuse vormis, pärast läheb sujuvalt üle ema abistamiseks. Aga sel juhul peab seal põrandal ka olema, mida tõmmata, mitte nii, nagu vene sõjaväes peldikupotti hambaharjaga nühiti, mõttetu tegevus ei tohi ka olla.

Lihtsalt õudne on pidevalt sinu rumalat juttu lugeda. Kodused toimetused peaksid olema algusest peale asi, kuhu ka lapsed on kaasatud. Teismelisena hakata seda mingi karistusena serveerima on täiesti vale. Suvalisel teemal essee kirjutamine on samuti vale, sest sellel puudub eesmärk peale selle, et vanem soovib oma võimu näidata. Niimoodi lapse kasvatamine on vale. Lisaks see eelmine vastaja räägib, et ilmselt on lapsel psüühikahäire ja soovitab sellisel puhul mitte meditsiinilist abi otsida. Kui tal olekski psüühikahäire (millele hetkel ei viita miski), siis oleks just professionaalne abi see, mida on vaja kasutada. Ka pikalt heietamine, mida see ema viljeleb, on laste kasvatamise puhul vale. Jutt lapsega peab olema selge ja konkreetne. Sellel emal on esinenud teiste teemade põhjal ka sõnade väänamist, oma arvamuse pealesurumist, gashlightingut, ebaausaid argumenteerimisvõtteid jne, jne, mis lapse kasvatamise puhul on kõik ülimalt valed. Laps näeb ju läbi sisutühja ja halvustava jutu, et teda ei kuulata, et tema juttu tõlgendatakse valesti, soovitakse rakendada võimu, see kõik on väga kehv kombinatsioon, kuidas lapsi kasvatada.

[Külaline]

Minu soovitus on olla meditsiiniliste sekkumistega ettevaatlik.

Mina jälle soovitaks sinul olla igasuguse diagnoosimisega väga ettevaatlik. Kust see psüühikahäire ja tabletiravi jutt nüüd tuli. Sinu isiklik väljamõeldis, mitte keegi pole seda soovitanud.

No normaalne laps see ju vist ei ole, järelikult peaks olema diagnoos, mis vajab ravi. Kas ta rohtu võtma hakkab või kas ravi aitab, on iseasi. Keegi soovitas rääkida, ega rääkimine haigust ära ei võta. Kui inimene leiab, et psüühikahäire, see ei pruugi kellegi isiklik väljamõeldis olla, vaid reaalne fakt hoopis.

Enne võiks sulle mõne psüühikahäire diagnoosi sokutada kui sellele lapsele.

[Külaline]

Minu soovitus on olla meditsiiniliste sekkumistega ettevaatlik.

Mina jälle soovitaks sinul olla igasuguse diagnoosimisega väga ettevaatlik. Kust see psüühikahäire ja tabletiravi jutt nüüd tuli. Sinu isiklik väljamõeldis, mitte keegi pole seda soovitanud.

Ah, mine oma isiklike paranoiadega Sirtsu sohu! Nt kasutaja kl 19.40 diagnoosis ja soovitas neid asju küll.

[Külaline]

Minu soovitus on olla meditsiiniliste sekkumistega ettevaatlik.

Mina jälle soovitaks sinul olla igasuguse diagnoosimisega väga ettevaatlik. Kust see psüühikahäire ja tabletiravi jutt nüüd tuli. Sinu isiklik väljamõeldis, mitte keegi pole seda soovitanud.

Ah, mine oma isiklike paranoiadega Sirtsu sohu! Nt kasutaja kl 19.40 diagnoosis ja soovitas neid asju küll.

Väga huvitav. Professionaalide poole ei tohi pöörduda, aga suva inimene foorumis võib siin oma lolle "diagnoose" panna küll. Küll on siin palju rumalaid inimesi koos, kellel endal tundub olevat psüühikahäireid. Pole ime, kui siis laste kasvatamisega hakkama ei saa. Lisaks on Tolmukübe igal alal ekspert, kuigi pole ei mõistust ega kogemust lastega.

[Külaline]

kui nüüd laps läheb ikkagi isaga reisile, siis ema autoriteet on pikaks ajaks ümmargune null...
Kehv olukord igatepidi.

Tundub, et see on niigi null.

[Külaline]

Mina jälle soovitaks sinul olla igasuguse diagnoosimisega väga ettevaatlik. Kust see psüühikahäire ja tabletiravi jutt nüüd tuli. Sinu isiklik väljamõeldis, mitte keegi pole seda soovitanud.

Ah, mine oma isiklike paranoiadega Sirtsu sohu! Nt kasutaja kl 19.40 diagnoosis ja soovitas neid asju küll.

Väga huvitav. Professionaalide poole ei tohi pöörduda, aga suva inimene foorumis võib siin oma lolle "diagnoose" panna küll. Küll on siin palju rumalaid inimesi koos, kellel endal tundub olevat psüühikahäireid. Pole ime, kui siis laste kasvatamisega hakkama ei saa. Lisaks on Tolmukübe igal alal ekspert, kuigi pole ei mõistust ega kogemust lastega.

Esiteks pole mitte keegi siin öelnud, et ei tohi - see on jällegi sinu enda liialdus. Teiseks ei diagnoosi ka professionaalid psüühikahäireid enamasti mitte enne 18. eluaastat. Viimast just põhjusel, et psüühikahäired on puberteediea muutustega ajus väga sarnased. Ja jäta Tolmukübe rahule!

[Külaline]

Ikka teda tuleb harjutada kodutöid tegema, aluguses siis karistuse vormis, pärast läheb sujuvalt üle ema abistamiseks. Aga sel juhul peab seal põrandal ka olema, mida tõmmata, mitte nii, nagu vene sõjaväes peldikupotti hambaharjaga nühiti, mõttetu tegevus ei tohi ka olla.

Lihtsalt õudne on pidevalt sinu rumalat juttu lugeda. Kodused toimetused peaksid olema algusest peale asi, kuhu ka lapsed on kaasatud. Teismelisena hakata seda mingi karistusena serveerima on täiesti vale. Suvalisel teemal essee kirjutamine on samuti vale, sest sellel puudub eesmärk peale selle, et vanem soovib oma võimu näidata. Niimoodi lapse kasvatamine on vale. Lisaks see eelmine vastaja räägib, et ilmselt on lapsel psüühikahäire ja soovitab sellisel puhul mitte meditsiinilist abi otsida. Kui tal olekski psüühikahäire (millele hetkel ei viita miski), siis oleks just professionaalne abi see, mida on vaja kasutada. Ka pikalt heietamine, mida see ema viljeleb, on laste kasvatamise puhul vale. Jutt lapsega peab olema selge ja konkreetne. Sellel emal on esinenud teiste teemade põhjal ka sõnade väänamist, oma arvamuse pealesurumist, gashlightingut, ebaausaid argumenteerimisvõtteid jne, jne, mis lapse kasvatamise puhul on kõik ülimalt valed. Laps näeb ju läbi sisutühja ja halvustava jutu, et teda ei kuulata, et tema juttu tõlgendatakse valesti, soovitakse rakendada võimu, see kõik on väga kehv kombinatsioon, kuidas lapsi kasvatada.

Ma nägin selles loos täpselt sedasama ja selle ema teksti lugemine tekitas minus hirmu. Lapse kaitsereaktsioonid on täiesti eluterved. Veel.

[Külaline]

Mul on 12-a poeg, kellele viimane kooliaasta oli erinevatel põhjustel ja mitmel teismelistele olulisel teemal keeruline. Minu alati ”heast ja naerusuisest lapsest” on saanud samamoodi plärtsuv, tujutsev, inetusi ütlev ja asju loopiv noor. Ja järgmisel hetkel võib ta lapselikult nutma hakata ja kallistada. Iga ”paha” laps on endaga tegelikult väga puntras ja see, mida kirjeldame kui ”halba käitumist”, on tema ainus oskus end väljendada.
Kui TA samuti 12-a tütar oleks minu laps, siis ei võtaks ma mitte mingil juhul oodatud reisi. Lihtsalt lõputult rääkida, hoolida ja hoida tuleb ning kahjuks ka pikalt saatmised alla neelata ja pärast jälle rääkida. Vinti peale keerates teeb seda ka teismeline ja ähvardused stiilis ”kuniks su jalad mu söögilaua all…” viivad suhete kiire halvenemiseni.

Kõike alla neelates te kinnistate lapses täiesti vale seost: "Kohtle emmet nagu muda - ja ta annab kõik hüved".

Ja siis meenuvad need Perekoolist loetud lood, kuidas 20-tes noor mingipärast käitub üleolevalt. Kuigi ema vannub pisarsilmi, et on alati olnud oma lapse vastu hea, on kõik käitumisraskused välja kannatanud, pole temaga kunagi õieti kurjustanudki, teda kunagi karistanud. Et miks nüüd noor on selline üleolev? No ja tavaliselt koorubki välja, et ema on meeletult kartnud "suhte halvenemist". Aga mis ta sai? Mitte just eriti meeldivad suhted, eks.

Reisi ära jätmine ei välista hoolimist. Aga - hoolida emmel tuleb ka iseendast!!! Ei tohi pikalt saatmisi vms. lugupidamatust käitumist "lihtsalt alla neelata" ega karta lapse halvale käitumisele protestimata järta lihtsalt seetõttu, et sa kardad halvenemist oma lapsega.

Juba päris väikese lapse öeldus "mine psse!" , "emme, sa oled idikas" vms. peale peab emme kohe protestima, et selline inetus ja ebaõbralikkus minu suunas nüüd küll ei sobi! Kui mina ütleks teile: "Mine p.!" või sõimaks idikaks - kuidas see tunduks? Mitte mõnus, eks. Teeme siis nii,et teie mulle ka nii ei ütle. Ma ei kavatsegi sellega leppida - kui nii teed, kaob mul ära igasugune tahtmine mänguväljakule minna või maiustust osta. Ühesõnaga - lapsele tuleb ajusoppi istutada arusaam, et emmet, kellelt sa tahad saada igasugu hüvesid, ei kõlba kohelda põrandalapina - sest muidu see emme hakkab protestima. Ja kui emme hakkab protestima, siis võivad sellel olla mõrud tagajärjed.

Soovitus mitte jumala eest vihastada halvasti käituvat teismelist, sest ta keerava ju vinti peale, on täpselt sama rumal soovitus nagu oleks väikelapse puhul: "Ära jumala eest vihasta jonnivat väikelast - ta keerab ju vinti peale! Hakkab veel kõvemini nutma, jalgu trampima ja viskab selili maha ka! Mõtle, kui õudne! Niisiis, kui sa ei teha,et lapse veel hirmsamini jonnima hakkab - osta talle, jumala eest, see komm... Küll sa näed - laps saab oma kommi ja kõik saab olema nii häppi-häppi." Me ju teame, et tegelikult, lapse veel kõvemini jonnima hakkamist justnimelt ei tohi karta. Õige on just nii, et ei osta talle seda kommi, las ta keerab vinti peale. Mitte keegi ei jaksa afektiseisundis viibida lõpmatuseni - varem või hiljem käib tal emotsioon maha ja "jonnienergia" saab otsa. Ja pähe tuleb mõtteke: "Näe, karjusin hirmsasti, aga seda kommi ei saanudki" , "Vaat kus lops, tundub, et emme eriti ei kardagi minu hirmsat kisa"

Täpselt sama moodi ei tohi karta emme karta määrata temaga inetult käituvale teimelisele (pärast seda, kui räägitud on juba 100x) ärateenitud karistust - näiteks reisi ärajätmist. Ah et teismeline keerab vinti peale? Jah, keerab küll! Aga mis siis sellest? Enesekindel täiskasvanu elab selle vindi peale keeramise üle. Ja kui teismelisel see vint veidi maha käib on ta sunnitud tunnistama: "Ega see mässmine nüüd teab mis head tulemust ei toonudki, näed, toredast reisist jäin ilma" "Tundub, et ema eriti ei löögi põnnama minu raju käitumise peale, jama lugu". Mitte, et ta nüüd emale seda avameelselt tunnistama hakkas - no see käiks au pihta, aga... Muidugi pärast tormi hoopis mossitatakse, ollakse vait ja nohisetakse. Ka seda ei tohi emme karta. Aga ema poolt on esimene samm õigele poole tehtud ja kui ta on järjekindel, siis soov emmega ülbitseda pisitasa väheneb.

[käguan]

Ikka teda tuleb harjutada kodutöid tegema, aluguses siis karistuse vormis, pärast läheb sujuvalt üle ema abistamiseks. Aga sel juhul peab seal põrandal ka olema, mida tõmmata, mitte nii, nagu vene sõjaväes peldikupotti hambaharjaga nühiti, mõttetu tegevus ei tohi ka olla.

Lihtsalt õudne on pidevalt sinu rumalat juttu lugeda. Kodused toimetused peaksid olema algusest peale asi, kuhu ka lapsed on kaasatud. Teismelisena hakata seda mingi karistusena serveerima on täiesti vale. Suvalisel teemal essee kirjutamine on samuti vale, sest sellel puudub eesmärk peale selle, et vanem soovib oma võimu näidata. Niimoodi lapse kasvatamine on vale. Lisaks see eelmine vastaja räägib, et ilmselt on lapsel psüühikahäire ja soovitab sellisel puhul mitte meditsiinilist abi otsida. Kui tal olekski psüühikahäire (millele hetkel ei viita miski), siis oleks just professionaalne abi see, mida on vaja kasutada. Ka pikalt heietamine, mida see ema viljeleb, on laste kasvatamise puhul vale. Jutt lapsega peab olema selge ja konkreetne. Sellel emal on esinenud teiste teemade põhjal ka sõnade väänamist, oma arvamuse pealesurumist, gashlightingut, ebaausaid argumenteerimisvõtteid jne, jne, mis lapse kasvatamise puhul on kõik ülimalt valed. Laps näeb ju läbi sisutühja ja halvustava jutu, et teda ei kuulata, et tema juttu tõlgendatakse valesti, soovitakse rakendada võimu, see kõik on väga kehv kombinatsioon, kuidas lapsi kasvatada.

Sellega olen nõus, et kodused tööde seostamine halva käitumisega, nende karistusena serveerimine nüüd küll ei lähe. Ka essee kirjutamine kui karistusena on päris tobe.

Mingi hüve, näiteks reisi ärajätmine sobib karistuseks aga väga hästi.

[Külaline]

No normaalne laps see ju vist ei ole, järelikult peaks olema diagnoos, mis vajab ravi. Kas ta rohtu võtma hakkab või kas ravi aitab, on iseasi. Keegi soovitas rääkida, ega rääkimine haigust ära ei võta. Kui inimene leiab, et psüühikahäire, see ei pruugi kellegi isiklik väljamõeldis olla, vaid reaalne fakt hoopis.

Tolmukübe, sina siin teemas küll sõna võtma ei peaks. Sul polegi lapsi.

Teismelised ongi kohutavad ja mina küll ei soovita reisi ära jätta. Saan aru, et läheb isaga kahekesi? Väga hea, saategi teineteisest veidi puhata. Minu teismeline tütar mingil põhjusel isaga plärtsub vähem kui minuga.

[Tolmukübe]

Kõik teismelised ei ole kohutavad. Ei maksa eksesse teismeeaga välja vabandada. Kui ikka tuurid peal käivad, siis nii on, suure tõenäosusega seal midagi ei muuda, kasvab täis, ja tuuritab edasi. Ei ole nii, et probleemsed täiskasvanud kukuvad meile Kuu pealt, mitte aga ei tule oma lapsepõlvest. Tulevad ikka küll lapsepõlvest. Seetõttu on mulle kogu aeg tundunud mõttetu selliste laste "kasvatamine". See on üks mõttetu tegevus, kasvata, mis sa kasvatad, hunt vahib ikka metsa poole. Kõik lapsed ei ole head, ja kõik inimesed ei ole head, kõik me tuleme oma lapsepõlvest, lihtsate tõdedega võiks ükskord ka leppida.

[Külaline]

See on heal juhul tõesti nii. Aga see võib tekitada veel suuremat trotsi ja halba käitumist. Naerab su üle, et no mis sa veel ära keelad. Sest ega saab ju elada telefonita ja arvutita ja kõigeta. Me ju elasime.

Ei usu mina, et nii kohutavalt palju on neid, kellelt võta kõik nende lemmiktegevused/ajaviited ära ja - ikka stoiliselt rahulikud ja on rõõmsad ja nõus askeetlikult "kõigeta" elama. Tänapäeva heaolus kasvanud noorte hulgas eriti - kus te selliseid noori reaalselt näete? Esimesel hetkel võib ju bravuur ja poos olla, aga kauaks seda jätkub?

Ta kohaneb. Leiab muid tegevusi. Kasvatab kangust ja viha. Ma võtsin järjest ära halva käitumise eest. Ja lõpuks tuli ta toime kõigega. Sest mis võimalused mul midagi piirata on, ongi arvuti ja telefon. Aga arvutit on vaja koolitööks ja telefoni et mina teda kätte saaks. Sõpradega kohtumisst saab piirata. Õue minekut. Aga see on jällegi vajalik ja koolis ja trennis nägi sõpru niigi. Kuhugi mitte minekuga tuli ka toime.
Ma mõtlen et ehk toimib just paremini väike ebamugavus. Nt telefoni ära võtmine. See on üle elatav. Aga selline asi, mis teeb tõeliselt haiget, nagu see reisi ära jätmine, jääb väga halva mälestusena meelde.
Pärsast kui nad on suured, nad mäletavad seda niimoodi, et ema ei tulnud kasvatusega toime. Kasvatada ei osanud, karistada oskas. Ja siis lähevad nad psühholoogile - lapsepõlvetrauma. Vanemate süüdistamine on nagu moes. Ja see teadmine, et kõik on alguse saanud lapsepõlvest.

x

See ongi mõnede tänapäeva lapsevanemate viga, et nad meeletult kardavad lapse kangekaelsust, viha, halbu mälestusi jms.

Nad ei usu iseendasse, näiteks et laps on küll kangekaelne, aga mina kui küps inimene olen veelgi järjekindlam. Laps on vihane, aga ma tulen lapse vihaga toime. Nad ei usu sellesse, et aja jooksul saab laps ise täiskasvanumaks ja hakkab omaenda käitumist nägema teiste, täiskasvanu silmadega. Ja siis ei pruugi iseenda käitumine tunduda talle sugugi nii lahe.

Näiteks kui laps mäletab, et reis jäi ära - siis peab ta mäletama ka seda, mis selleni viis ehk kuidas ta ise enne seda käitus ja et ema teda enne mitu korda hoiatas, et kuule, see reis jääb niimoodi ära. Näiteks oleme lugenud paljude mälestusi, kuidas oli öeldud, et palli aknasse loopida ei tohi, aga olin huligaanlik laps, viskasin ikkagi klaasi katki ja irvitasin ka veel. Ja siis sain karistada ja eks see oli õige ka. Ebaõigluse tunne jääb lastele tavaliselt siis, kui laps tunneb, et ta ei saanud teha omalt poolt midagi teha, et karistust vältida. Näiteks, et esimese asjana lajatati kohe karistus, täiskasvanu ei püüdnudki enne seletada, hoiatada.

[Külaline]

Kõik teismelised ei ole kohutavad. Ei maksa eksesse teismeeaga välja vabandada. Kui ikka tuurid peal käivad, siis nii on, suure tõenäosusega seal midagi ei muuda, kasvab täis, ja tuuritab edasi. Ei ole nii, et probleemsed täiskasvanud kukuvad meile Kuu pealt, mitte aga ei tule oma lapsepõlvest. Tulevad ikka küll lapsepõlvest. Seetõttu on mulle kogu aeg tundunud mõttetu selliste laste "kasvatamine". See on üks mõttetu tegevus, kasvata, mis sa kasvatad, hunt vahib ikka metsa poole. Kõik lapsed ei ole head, ja kõik inimesed ei ole head, kõik me tuleme oma lapsepõlvest, lihtsate tõdedega võiks ükskord ka leppida.

Ja mis sinuga siis lapsepõlves juhtus? Said koputada või mis täpsemalt?

[Külaline]

Jõudu kasutavad inimesed ütlevad "oleme palju rääkinud sel teemal", "me just lõpetasime selle jutu ja sa hakkad otsast peale". Tegelikuses on rääkinud ainult tema, see üks võimu sooviv isik. Omavahelist suhtlust, kus mõlemal osapoolel oleks olnud võimalik enda seisukohti väljendada, oleks üksteist ka kuulatud, seda pole tegelikult toimunud. Siin loos näen ma sama.

[Külaline]

Kõik teismelised ei ole kohutavad. Ei maksa eksesse teismeeaga välja vabandada. Kui ikka tuurid peal käivad, siis nii on, suure tõenäosusega seal midagi ei muuda, kasvab täis, ja tuuritab edasi. Ei ole nii, et probleemsed täiskasvanud kukuvad meile Kuu pealt, mitte aga ei tule oma lapsepõlvest. Tulevad ikka küll lapsepõlvest. Seetõttu on mulle kogu aeg tundunud mõttetu selliste laste "kasvatamine". See on üks mõttetu tegevus, kasvata, mis sa kasvatad, hunt vahib ikka metsa poole. Kõik lapsed ei ole head, ja kõik inimesed ei ole head, kõik me tuleme oma lapsepõlvest, lihtsate tõdedega võiks ükskord ka leppida.

Kasvata, mis sa kasvatad, laps kasvab selliseks nagu sa ise oled.

[Tolmukübe]

Täitsa õige, käbi kännust kaugele ei kuku, ikka on perekonnasiseseid sarnasusi. Või suguseltsisiseseid haigusi, nt psüühilisi. Vaatad, et iseloom või teismeiga, aga tegelikult...