Arutle Foorum

koks kirjutas: ↑03 Sept 2025 19:50

Guest kirjutas: ↑03 Sept 2025 18:58 Mul on hetkel väga raske finantsiline olukord. Eks olen ka ise enamuses süüdi, sest olen väga palju valesid valikuod teinud.
Võlad järjest kasvavad intressidega ja nüüd olen juba selles olukorras, et ilmselt varsti jään kodutuks.

Ära oota! Otsi omale võlanõustaja, ta analüüsib su olukorda ja aitab esitada maksejõuetusavalduse kohtule. Uuri netist selle kohta.

Ma juba pöördusin kohaliku sotsiaali poole. Ma ei ela Eestis, seega see avaldus mind ei aita.

Guest kirjutas: ↑03 Sept 2025 18:58 Mul on hetkel väga raske finantsiline olukord. Eks olen ka ise enamuses süüdi, sest olen väga palju valesid valikuod teinud.
Võlad järjest kasvavad intressidega ja nüüd olen juba selles olukorras, et ilmselt varsti jään kodutuks.

Kodutul ja kodutul on vahe. Saan aru, et praegu oled koduomanik, aga tulevikus ilmselt üürnik.

Guest kirjutas: ↑03 Sept 2025 19:58

Guest kirjutas: ↑03 Sept 2025 18:11

Külaline kirjutas: ↑03 Sept 2025 10:11Ühikatoa nurgake oli tervise tõttu vastunäidustatud, aga joodikute ja asotsiaalidega samas korteris elada kannatas küll?!

Ma ka ei saa sellest aru. Midagi on mäda selle naise jutus.

Mäda oli muidugi kogu see olukord. Aga miks ma valisin ennem kuskil maamajas elavad ..sageli jah joodikud, võibolla pakutuva (aga tegelikult mulle kunagi seda isegi ei pakutudki :O Ka polnud mul siis veel puuet, et minuga oleks natuke ltegeletud rohkem ,kui toimetulekutoetuse määramine ) ? Aga sellepärast, et majas elades oli mul oma privaatne nurgake- kasvõi tegin minged toimetusi väljas- ühikatoas oleksin ma olnud kogu aeg koos teistega. Kusjuures ma olin mingi paar kuud sotsiaalmajas koos ühe prükkariga toas...ja kuna see mõjus nii halvasti mu tervisele, siis anti mulle omette tuba. Sealt edasi tulid juba üürikorterid..

Ma oleks ka pigem valinud elu joodiku juures, kelle pool ruumi rohkem ja saaksin oma pinna, kui et mingis ametlikus ühikatoas koos 5 joodiku-prükkariga.

Külaline kirjutas: ↑03 Sept 2025 23:27

Guest kirjutas: ↑03 Sept 2025 18:58 Mul on hetkel väga raske finantsiline olukord. Eks olen ka ise enamuses süüdi, sest olen väga palju valesid valikuod teinud.
Võlad järjest kasvavad intressidega ja nüüd olen juba selles olukorras, et ilmselt varsti jään kodutuks.

Kodutul ja kodutul on vahe. Saan aru, et praegu oled koduomanik, aga tulevikus ilmselt üürnik.

mida krdit sa torgid ah?

Külaline kirjutas: ↑03 Sept 2025 18:15

Guest kirjutas: ↑02 Sept 2025 19:07 Noh, minul suri talvel koer ära, sakslane. Ma elan üksi ja see koer oli mulle väga kallis. Oli väga tark, enesekindel ja kartmatu koer. Siiani ei ole sellest üle saanud. Iga õhtu, kui magama lähen, loodan, et äkki hommikul ärgates kuulen, kuidas ta hüppab kopsti oma asemelt maha, ja mõtlen, et jumal tänatud, see oli kõigest hirmus uni! Ma olen täitsa katki tema surmast saati ja siin ei olegi mitte mingit lahendust. Kui ainult see, et ärkan homme ja see kõik oli vastik uni.

Minu kaastunne. Issand, kui hästi ma tean, mida sa tunned. Minul on samasugune lein lemmikloomaga, nüüdseks 2,5 aastat, aga ma nutan siiamaani mõnikord, ei saa tema fotosid-videoid vaadata, ei saa temast rääkida ega tema nine välja öelda. Mälupildid on jõhkrad, tõrjun neid, niipea kui ilmuvad. Üle ei saa ega saa. Kui see juhtus, olin täiesti peast segi. See päev, kui see juhtus, on kindlalt minu kogu senise elu kõige õudsem päev, iga minut ja sekund on meeles, nagu juhtunuks see eile. Ma ei ole kõik need 2,5 a olnud enam endine, sellist õnnetunnet, nagu oli temaga, pole olnud enam mitte kunagi ühelgi hetkel.
Esimesel aastal ma muudkui lootsin, et aeg aitab jne ja et läheb üle või midagi. Nüüd ma enam seda ei looda, see ei lähe üle mitte iialgi, lihtsalt tuleb õppida sellega elama ja kohaneda. Aga see, et aeg parandab kõik haavad, see ütlus on BS.

Ei ole BS, parandabki. Ise oled süüdi, et seal halvas kohas kinni oled. Ise teed seda endale.

Guest kirjutas: ↑03 Sept 2025 18:15

Guest kirjutas: ↑02 Sept 2025 19:07 Noh, minul suri talvel koer ära, sakslane. Ma elan üksi ja see koer oli mulle väga kallis. Oli väga tark, enesekindel ja kartmatu koer. Siiani ei ole sellest üle saanud. Iga õhtu, kui magama lähen, loodan, et äkki hommikul ärgates kuulen, kuidas ta hüppab kopsti oma asemelt maha, ja mõtlen, et jumal tänatud, see oli kõigest hirmus uni! Ma olen täitsa katki tema surmast saati ja siin ei olegi mitte mingit lahendust. Kui ainult see, et ärkan homme ja see kõik oli vastik uni.

Minu kaastunne. Issand, kui hästi ma tean, mida sa tunned. Minul on samasugune lein lemmikloomaga, nüüdseks 2,5 aastat, aga ma nutan siiamaani mõnikord, ei saa tema fotosid-videoid vaadata, ei saa temast rääkida ega tema nine välja öelda. Mälupildid on jõhkrad, tõrjun neid, niipea kui ilmuvad. Üle ei saa ega saa. Kui see juhtus, olin täiesti peast segi. See päev, kui see juhtus, on kindlalt minu kogu senise elu kõige õudsem päev, iga minut ja sekund on meeles, nagu juhtunuks see eile. Ma ei ole kõik need 2,5 a olnud enam endine, sellist õnnetunnet, nagu oli temaga, pole olnud enam mitte kunagi ühelgi hetkel.
Esimesel aastal ma muudkui lootsin, et aeg aitab jne ja et läheb üle või midagi. Nüüd ma enam seda ei looda, see ei lähe üle mitte iialgi, lihtsalt tuleb õppida sellega elama ja kohaneda. Aga see, et aeg parandab kõik haavad, see ütlus on BS.

Tean samuti, mida tähendab lemmiku kaotus, kellega oli väga tugev side. Kuna tegemist oli eriti brutaalse surmaga (arst ei jõudnud piisavalt kiiresti eutaneerida), siis selle nägemine kammis korralikult ära. Teisalt oli hea meel, et saime viimased minutid ta kõrval olla, teda paitada ja musitada, kuna ta oli kliinikus meist eemal veetnud juba päevi. Kuigi ta ei saanud selleks hetkeks enam millestki aru ega tundnud meid ilmselt äragi, siis see viimane kord teda elusana näha oli ikkagi olulise tähtsusega. Elasin mõnda aega rahustite peal, ainult tänu neile suutsin kuidagi funktsioneerida. Sellest leinast ei saagi üle, iga kord mõeldes või pilte/videoid nähes on pisarad taga, nagu ka siin seda kirjutades. Ma võtsin kohe uue sama tõugu koera, sest meil on loomad alati paarikaupa olnud ja eriti masendav oli koju tulla nii, et vastu jooksis ainult üks koer. Uus koer pole kunagi vana asendus, aga seda tühimikku taluda on veel raskem. Kutsikaga tegelemine aitas mul kindlasti suuresti end tegevuses hoida, seda enam, et tegemist on tõelise tulesädeme ja väga aktiivse koeraga. Lisaks koertele on mul ka kaks kassi.

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 10:08ole BS, parandabki. Ise oled süüdi, et seal halvas kohas kinni oled. Ise teed seda endale.

Trollike kah platsis nagu naksti, tubli, istu, viis.

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 12:20

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 10:08ole BS, parandabki. Ise oled süüdi, et seal halvas kohas kinni oled. Ise teed seda endale.

Trollike kah platsis nagu naksti, tubli, istu, viis.

Millest sa räägid? Mis trollike? Leinal on etapid. Tuleb need läbi teha. Mida see koeranutja siis teeb, kui lähedane sureb?

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 12:25

Millest sa räägid? Mis trollike? Leinal on etapid. Tuleb need läbi teha. Mida see koeranutja siis teeb, kui lähedane sureb?

Mis see sinu asi on, mis ta siis teeb?! Puudutab see kuidagi sind kui ta lähedast üldse tagavei nuta?

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 13:53

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 12:25

Millest sa räägid? Mis trollike? Leinal on etapid. Tuleb need läbi teha. Mida see koeranutja siis teeb, kui lähedane sureb?

Mis see sinu asi on, mis ta siis teeb?! Puudutab see kuidagi sind kui ta lähedast üldse tagavei nuta?

Kui inimene ei saa nii lihtsate asjadega hakkama, nagu lemmiklooma surm, siis ei saa ta oma eluga pikas perspektiivis toime.

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 14:36

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 13:53

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 12:25

Millest sa räägid? Mis trollike? Leinal on etapid. Tuleb need läbi teha. Mida see koeranutja siis teeb, kui lähedane sureb?

Mis see sinu asi on, mis ta siis teeb?! Puudutab see kuidagi sind kui ta lähedast üldse tagavei nuta?

Kui inimene ei saa nii lihtsate asjadega hakkama, nagu lemmiklooma surm, siis ei saa ta oma eluga pikas perspektiivis toime.

Lemmiklooma surm, olenema looma suurusest või east, on lein nagu iga teise pereliikme surma puhul. Mul on juba neljas kord hiired, ehk siis olen matnud kolm pisikest sibajat. Ja kuna mul vanematega suhted oli väga halvad, siis ma ei liialda öeldes, et nende lahkumine oli kohutav ning palju hullem kui vanemate surmad. Esimene kord käis mind lausa kiirabi turgutamas, hiljem olen küll ilma hakkama saanud (rahustite mõjul) aga see on alati väga raske. Täitsa mõistan, kui inimesel on aastaid olnud loom-PERELIIGE ja ühel hetkel teda enam pole, et see on kohutav ja pikaajaline protsess. Minul on aidanud leinaga toime tulla võimalikult kiiresti uus hiireke võtta, aga see lahendus ei pruugi sobida pikemaajalise lemmiku lahkumise järel

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 12:25

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 12:20

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 10:08ole BS, parandabki. Ise oled süüdi, et seal halvas kohas kinni oled. Ise teed seda endale.

Trollike kah platsis nagu naksti, tubli, istu, viis.

Millest sa räägid? Mis trollike? Leinal on etapid. Tuleb need läbi teha. Mida see koeranutja siis teeb, kui lähedane sureb?

Koer võib olla palju lähedasem kui "lähedane"

Paljudele on looma kaotus raskem kui inimese kaotus. Võib olla tuleneb see sellest, et looma jaoks oled sina kõik, mis tal on. Ta on sinust täielikult sõltuv ja sina pead teda kaitsma, tema eest hoolitsema. Ta armastab tingimusteta olenemata sellest, kas sinul on parasjagu halb päev, raske olla, depressioon või mis iganes. Inimesed võivad sind maha jätta, kui neile midagi ei sobi või vahepeal lahkuda, aga loom ei lähe mitte kuskile.

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 15:37 Paljudele on looma kaotus raskem kui inimese kaotus. Võib olla tuleneb see sellest, et looma jaoks oled sina kõik, mis tal on. Ta on sinust täielikult sõltuv ja sina pead teda kaitsma, tema eest hoolitsema. Ta armastab tingimusteta olenemata sellest, kas sinul on parasjagu halb päev, raske olla, depressioon või mis iganes. Inimesed võivad sind maha jätta, kui neile midagi ei sobi või vahepeal lahkuda, aga loom ei lähe mitte kuskile.

Väga ilusti ja õigesti kirjutatud. Nägin ühte dokfilmi, seal oli alkohoolik, tal oli kass, ja see napsisõber ütles, et kui tal oli raske, siis see kass aitas teda, lohutas. Sõpru tal vist eriti ei olnud, oli üksik inimene. Loomake armastab sind tingimusteta. Sellepärast ongi tugev side lemmikloomaga.

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 14:59

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 14:36

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 13:53

Mis see sinu asi on, mis ta siis teeb?! Puudutab see kuidagi sind kui ta lähedast üldse tagavei nuta?

Kui inimene ei saa nii lihtsate asjadega hakkama, nagu lemmiklooma surm, siis ei saa ta oma eluga pikas perspektiivis toime.

Lemmiklooma surm, olenema looma suurusest või east, on lein nagu iga teise pereliikme surma puhul. Mul on juba neljas kord hiired, ehk siis olen matnud kolm pisikest sibajat. Ja kuna mul vanematega suhted oli väga halvad, siis ma ei liialda öeldes, et nende lahkumine oli kohutav ning palju hullem kui vanemate surmad. Esimene kord käis mind lausa kiirabi turgutamas, hiljem olen küll ilma hakkama saanud (rahustite mõjul) aga see on alati väga raske. Täitsa mõistan, kui inimesel on aastaid olnud loom-PERELIIGE ja ühel hetkel teda enam pole, et see on kohutav ja pikaajaline protsess. Minul on aidanud leinaga toime tulla võimalikult kiiresti uus hiireke võtta, aga see lahendus ei pruugi sobida pikemaajalise lemmiku lahkumise järel

See nüüd on ikka irooniaga kirjutatud leinakogemus? Vahel ei saa siin foorumis aru, mis fantaasia, mis reaalsus.

Loom armastab ja jumaldab sind 100% tingimusteta. Ei kritiseeri, solva ega räägi vastu. Inimesed aga on teistsugused. Ka 100% armastavad inimesed/lähedased võivad vahel oma käitumise või sõnadega haiget teha.
Sellepärast ongi vahel looma kaotus rängem. Eriti, kui inimestega on vähe kehvad kogemused.

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 16:27

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 14:59

Guest kirjutas: ↑04 Sept 2025 14:36

Kui inimene ei saa nii lihtsate asjadega hakkama, nagu lemmiklooma surm, siis ei saa ta oma eluga pikas perspektiivis toime.

Lemmiklooma surm, olenema looma suurusest või east, on lein nagu iga teise pereliikme surma puhul. Mul on juba neljas kord hiired, ehk siis olen matnud kolm pisikest sibajat. Ja kuna mul vanematega suhted oli väga halvad, siis ma ei liialda öeldes, et nende lahkumine oli kohutav ning palju hullem kui vanemate surmad. Esimene kord käis mind lausa kiirabi turgutamas, hiljem olen küll ilma hakkama saanud (rahustite mõjul) aga see on alati väga raske. Täitsa mõistan, kui inimesel on aastaid olnud loom-PERELIIGE ja ühel hetkel teda enam pole, et see on kohutav ja pikaajaline protsess. Minul on aidanud leinaga toime tulla võimalikult kiiresti uus hiireke võtta, aga see lahendus ei pruugi sobida pikemaajalise lemmiku lahkumise järel

See nüüd on ikka irooniaga kirjutatud leinakogemus? Vahel ei saa siin foorumis aru, mis fantaasia, mis reaalsus.

Ei ole. Millest selline tobe arvamus?

Külaline kirjutas: ↑03 Sept 2025 18:15

Guest kirjutas: ↑02 Sept 2025 19:07 Noh, minul suri talvel koer ära, sakslane. Ma elan üksi ja see koer oli mulle väga kallis. Oli väga tark, enesekindel ja kartmatu koer. Siiani ei ole sellest üle saanud. Iga õhtu, kui magama lähen, loodan, et äkki hommikul ärgates kuulen, kuidas ta hüppab kopsti oma asemelt maha, ja mõtlen, et jumal tänatud, see oli kõigest hirmus uni! Ma olen täitsa katki tema surmast saati ja siin ei olegi mitte mingit lahendust. Kui ainult see, et ärkan homme ja see kõik oli vastik uni.

Minu kaastunne. Issand, kui hästi ma tean, mida sa tunned. Minul on samasugune lein lemmikloomaga, nüüdseks 2,5 aastat, aga ma nutan siiamaani mõnikord, ei saa tema fotosid-videoid vaadata, ei saa temast rääkida ega tema nine välja öelda. Mälupildid on jõhkrad, tõrjun neid, niipea kui ilmuvad. Üle ei saa ega saa. Kui see juhtus, olin täiesti peast segi. See päev, kui see juhtus, on kindlalt minu kogu senise elu kõige õudsem päev, iga minut ja sekund on meeles, nagu juhtunuks see eile. Ma ei ole kõik need 2,5 a olnud enam endine, sellist õnnetunnet, nagu oli temaga, pole olnud enam mitte kunagi ühelgi hetkel.
Esimesel aastal ma muudkui lootsin, et aeg aitab jne ja et läheb üle või midagi. Nüüd ma enam seda ei looda, see ei lähe üle mitte iialgi, lihtsalt tuleb õppida sellega elama ja kohaneda. Aga see, et aeg parandab kõik haavad, see ütlus on BS.

Sul on ka vanematega halvad suhted, lapsi ei ole või nad vihkavad sind, meest ei ole, vanatüdruk? kui inimene paneb kõik oma energia mingile loomale, siis on tal terve elu puudu.

Külaline kirjutas: ↑04 Sept 2025 18:42Sul on ka vanematega halvad suhted, lapsi ei ole või nad vihkavad sind, meest ei ole, vanatüdruk? kui inimene paneb kõik oma energia mingile loomale, siis on tal terve elu puudu.

Sa näikse kogu oma energia foorumis tigetsemisele kasutavat.

ÄRGE TOITKE TROLLI!!!