Internetis toiduabi küsijad ja kraaksatavad kommenteerijad “pettus”

[Külaline]

Perevägivald aitab argumendiks alati

Kui poleks mainitud, et tal on laps, poleks teda keegi aidanud. Võlusõna on lapsed. Üksikut ilma lasteta naist ei aita keegi, mingeid rahaülekandeid eales ei tehta, kui pole võlusõna.

Mitte võlusõna, vaid enamus lastega inimesi teavad, et lapse kõrvalt ei ole võimalus igal ajal minna lisatööd tegema, et rasketest olukordadest kiiremini välja tulla. Vahel ei ole laste kõrvalt võimalik isegi tavatööd teha etteantud mahus, kui lapsed on näiteks haiged. Ma olen olnud ajutiselt rahaliselt kehvemas seisus nii üksiku naisterahvana ülikooli ajal kui ka üksikemana, kui laps oli väga tihti haige. Üksikuna on oluliselt lihtsam sellest olukorrast välja rabeleda, lisaks enda tühja kõhu elad üle.
[/quote

Nii on, aga ka petised teavad seda, laste mainimine aitab alati, kui raha on vaja saada.

[Külaline]

Kus nüüd Maxima kassapidajad ja täiskohaga emmed kujutavad ette, et nad on tähtsad prouad, kelle annetusi kõik ootavad, käsi pikal.

Ei usu, et te kunagi elus kellegi ega millegi heaks annetanud olete. Ja pole vajagi, vast saadakse ka ilma teieta hakkama. Annetamine pole kohustuslik, ja ei jää ka päriselt abivajajad abita. Need annetajad ja aitajad on lihtsalt hoopis teistsugused inimesed kui teie.

Kui mõni vaene inimene paluks mul endale avokaado või lemmikloomatoitu osta, siis ma ostaks ka, ega hakkaks jahu ega makarone pressima. Milleks?

Kuhu mu avokaado jääb? Kass peab ka juba tavalise liiva peal kusel käima. Ise pidid ju kõva abistaja olema. Kaua ma ootama pean veel? Mul on muudki teha kui su järgi passida.

[Külaline]

Pettureid on väga palju, rohkem kui nälgivaid üksikemasid. Seega alati tuleb kontrollida ja oma silmaga veenduda, kellele sa seda toitu või raha annad. Ka see vastab tõele, et sageli on asi vales majandamises. Annad raha, mille eest ostetakse lastele krõpsu, kommi, saiakesi, küünelakki ja jälle nälg majas.