Vastan teemasse, muud solki ei viitsi lugeda.
Täpsustan, et lisaks kooselule/abielule pean suheteks ka noorusaja "käimisi", mis mõnda aega kestnud - mõnest kuust aasta(te)ni.
Üks suhe jättis mind, kui olin keeldunud temaga voodisse minemast. Keeldusin, sest olin verinoor. Hiljem noormees väitis, et mina jätsin tema, sellega, et voodit ei jaganud. Nii et nüüd ei teagi, kumb kumma jättis
Ühe suhte lõpetasin, kuna selgus, et muidu tore noormees oli minu pärast jätnud maha oma pikaajalise tüdruksõbra. Minu silmis ei ehitata uut suhet üles mahajäetud neiu valu peale. Mõnes mõttes noore inimese kohta väga rangelt põhimõttekindel, teisalt jällegi silmakirjalik, sest mahajäetud noormehe valu peale ma ei mõelnud, kui ise astusin uude suhtesse.
Ühe noormehe jätsin, sest avastasin ootamatult, et ta ei meeldi mulle üldse. Temast oli üsna keeruline lahti saada, aga haletsusest edasi ju ikka koos ei ole.
Ühe pikaajalisema suhte lõpetasin, kuna kaaslane pettis mind.
Abielu lõpetasin, kuna abikaasa pettis mind.
Üldiselt peab ütlema, et minu jaoks ei ole olnud suhte lõpetamine midagi väga keerulist. Paarist on veidi kahju olnud, sest ei ole tore teha inimestele haiget. Samas tean omast käest, et mõningane annus südamevalu on vajalik osa isiksusena kasvamisel. Olen ise ka haiget saanud ja seda kogemusena kõrgelt hinnanud. Olen alati väga sirge seljaga minema astunud ja mitte tagasi vaadanud. Ei ole uskunud suhete puhul uue võimaluse andmisesse, sest eelnevast ei jäänud midagi arusaamatuks. Mul on olnud kaaslasi, kes oleksid eelistanud uuesti proovida või kokku-lahku suhet, aga sellised asjad ei ole mulle. Neutraalselt võin edasi suhelda, aga see on ka kõik. Need suhted on saanud läbi kuna need ei ole toiminud, neis on olnud valet või ükskõiksust.
