Oi, kus ma olen olnud mitmeid kordi ühepoolselt armunud. Olin 14a ja ühel maa peol. Tuli ilus pikk poiss mind tantsima võtma. Poiss ka nii u´ 15-16. Tantsisime terve disco õhtu koos. Ega selles vanuses aastatel 1984 eriti omavahel räägitudki, lihtsalt tantsiti. Siis läks kumbki oma koju, üks 6km ühele poole, teine 6km teisele poole. Oi, ma olin armunud. Ei suutnud ära oodata,millal järgmine pidu toimub.
No toimuski, mingi kuu hiljem ja sinna tulid kohale linna beibed. Mu armumise objekt oli väga kena maa kutt ja muidugi võttis ta linna beibe tantsima, ja tantsis sellega õhtu läbi. Ei teinud minust väljagi.
Oi, kurat, kuidas ma nutsin kodus. Lausa ulgusin valust. Ulgusin mingi kuu aega õhtuti oma kodus patja.
Mingil peol jälle nägime ja ma süda krampis ootasin, et kas tuleb või ei. Tuli juttu rääkima õues. Ma mängisin solvunut muidugi. Kutt rääkis natuke, kui nägi, et ma ei vasta, ütles mulle, et ma olevat eriti loll. Ma ei teadnud muidugi miks ja läksin peolt koju nutma jälle. Sain aru, et sellise tropiga pole mõtet suhelda ja pidudele enam ei läinud. Aga nii valus oli see noorepõlve armumine ilusasse poissi, kes tantsis minuga ainult ühe õhtu. Ja pärast ütles, et ma olen loll. Jube alandav oli.
Ja selliseid ühepoolseid armumisi on mul olnud edasigi. Ma ei olnud noorena kena tüdruk, kole ka mitte, pigem tavaline, aga sportlik sale ja moodsate riietega. Ja mind võeti tantsima pigem, et teisi tüdrukuid armukadedaks teha. Aga minu tunnetest need kutid ei hoolinud. Ja mu kaks parimat sõbrannat olid minust kenamad ja said alati need ilusad kutid. Oi, ma kadestasin neid, aga ei vaenanud. Nad on siiani mu sõbrannad ka 40a hiljem.
Kui sain 20a siis leidsin oma stiili ja sain nn, ilusaks. Mul on nüüd 25a ilus mees, kaks last ja kõik ok. Aga see valu on siiani sees. Hea, et sain välja rääkida. Aitäh lugemast, pikk hala tuli
