Eesti kahanev sündimus

[Külaline]

Kas tunnete muret Eesti kahaneva sündimuse pärast?

Arvutuskäigud 10 aasta võimaliku sündimuse ennustamiseks, aluseks 2023. aasta sündide arv 10,721. Esimeses positiivses stsenaariumis prognoositud sündide arvu kasvu 1,5% aastas, teises stsenaariumis, mis järgib eelnevate aastate langustrendide %, eeldades sündide arvu vähenemist 13,93% aastase kahanemisega.

Sündimusnumbrite ennustus kasvu korral

(1.5% aastane kasv)
2025: 11,045
2026: 11,211
2027: 11,379
2028: 11,550
2029: 11,723
2030: 11,899
2031: 12,077
2032: 12,258
2033: 12,442
2034: 12,629
2035: 12,818

Sündimusnumbrite ennustus kahanemise korral

(13.93% aastase kahanemine):
2024: 9,228
2025: 7,943
2026: 6,836
2027: 5,884
2028: 5,065
2029: 4,359
2030: 3,752
2031: 3,230
2032: 2,780
2033: 2,393
2034: 2,059
2035: 1,773

[Külaline]

Ei tunne muret, sest väikerahvuste hääbumine on vist paratamatu. Noored räägivad juba kohati eesti-inglise keelt, kultuurilised eripärad kaovad, vahet pole, kus sünnid, ikka vaatad samu filme ja mängid samu arvutimänge, istud Ikea diivanil ja sööd B&J jäätist. Kliimapõgenikud hakkavad paarikümne aasta pärast tugevamalt põhja poole pressima. Pole vahet, kas meid on miljon või poole vähem, rahvusena hääbume igal juhul. Vaadates kärpeid, mis valusalt just peresid puudutavad, siis pole lootustki, et sündivus kasvaks.

[Külaline]

Ei tunne.

[Külaline]

Ei tunne muret. Vähem konkurssi koolikohtadele, töökohtadele, kinnisvarale, bussid vähem rahvast täis, laste nuttu kisa vähem kuulda linnapildis.

[Külaline]

lVaadates kärpeid, mis valusalt just peresid puudutavad, siis pole lootustki, et sündivus kasvaks.

Aga pole ju aidanud ei 3-aastane emapuhkus ega kõrge vanemahüvitis. Mida siis VEEL peaks tegema, et noored sünnitama hakkaksid?! Tuletan meelde, et nõukaajal polnud värsketel lapsevanematel mingit suuremat erikohtlemist, aga lapsed sündisid siiski. Seega pole vahet, kas kärbitakse või ei kärbita, kes sünnitada ei taha, see ei sünnita nii või teisiti.

[Külaline]

lVaadates kärpeid, mis valusalt just peresid puudutavad, siis pole lootustki, et sündivus kasvaks.

Aga pole ju aidanud ei 3-aastane emapuhkus ega kõrge vanemahüvitis. Mida siis VEEL peaks tegema, et noored sünnitama hakkaksid?! Tuletan meelde, et nõukaajal polnud värsketel lapsevanematel mingit suuremat erikohtlemist, aga lapsed sündisid siiski. Seega pole vahet, kas kärbitakse või ei kärbita, kes sünnitada ei taha, see ei sünnita nii või teisiti.

Palgad hinnatõusudega korrelatsiooni. Mitte nii, et palk on 10 aastat sama ja hinnad rallivad iga aasta mitme protsendipügala võrra üles. Paljude noorte ainuke võimalus on üürida absurdse hinnaga ühe-kahetoalist magalarajoonis. Pangalaenu ebastabiilse majanduse korral ei võeta.
Üürikas keegi lapsi tegema ei hakka. 3 aastane emapuhkus ja vanemahüvitis ei päästa kui sa ei suuda oma tulevastele lastele isegi oma kodu võimaldada, rääkimata oma toast. Ri taha 21 sajandi inimene elada nagu kilud karbis.

[Külaline]

Noortel pole raha endale kinnisvara osta, elatakse üürikorterites ja sinna lapsi sünnitada pole turvaline. Pikenenud eluiga on tekitanud olukorra, et kinnisvara läheb nooremale põlvkonnale üle 15-20 aastat hiljem, sest eakad on pikaealised, paljud käivad veel tööl ning vajavad oma kinnisvara ise. Lahenduseks oleks pikaaegse, isegi eluaegse üürilepinguga riiklikud üürimajad, aga seda pole Eestis jällegi tehtud, nimetades seda turusolkimiseks, samal ajal kui näiteks Põhjamaades on see täiesti tavaline praktika. Nii ei jäägi noortel muud üle kui elada üürikorteris või rännata välismaale.

[külaline]

Laste vähesus tähendab ju, et u. kahekümne aasta pärast on ühiskonnas vähe noori inimesi. Kui on vähe noori inimesi, siis võib tekkida raskusi lääne-tüüpi ühiskonna (mida nimetatakse ka heaoluühiskonnaks) toimimiseks vajalike igasugu teenuste vajalikul tasemel ülevalhoidmisega - toiduga varustatus, toasoe, elektrivarustus, teedevõrk jm. infra, meditsiin, politsei, kohtusüsteem, riigikaitse jne.

Võimalus noori inimesi kuskilt mujalt sisse tuua on ka piiratud, sest siis tekivad jällegi riigi sees kultuurikonfliktid, igasugused turvariskid. No näiteks, kui mujalt sissse toodud noori saab palju, siis nad ei pruugi tahta rahulikult pealt vaadata, kuidas kohaliku vananeva põlvkonna käes on kõik majad, maad ja muud varandused. Võib tekkida tahtmine neid enda kätte saada ja lükata need vananenud "kulakud" (kelle vastu on vähe empaatiat, sest nad ei tunneta neid oma eelkäijatena, vaid mingite võõraste imelikena) kõrvale ja üldse, kehtestada oma reeglid.

Muidugi on kõik eeltoodu mitte kitsalt Eesti, vaid laiemalt läänelike ühiskondade probleem. Lääne inimene on teinud palju tööd ja kasvatanud rikkust - aga laste saamise justkui "unustanud ära". Mistõttu saavutatud heaolutase võib hakata noorte inimeste nappuse tõttu kärisema või/ja kasutab mõni madalamal heaolutasemel, aga nooremate ja elujõulisemate inimeste rikkam kultuur seda enda huvides ära.

Nii et kui asja laiemalt vaadata, siis on küll lääne inimeste madal sündimus on probleemide allikas. Muidugi oleks probleemide allikas ka liiga kõrge sündimus, kuid see on läänelikus kultuuris vähetõenäoline.

[Külaline]

Noortel pole raha endale kinnisvara osta, elatakse üürikorterites ja sinna lapsi sünnitada pole turvaline. Pikenenud eluiga on tekitanud olukorra, et kinnisvara läheb nooremale põlvkonnale üle 15-20 aastat hiljem, sest eakad on pikaealised, paljud käivad veel tööl ning vajavad oma kinnisvara ise.

Kinnisvarast pole Eestis puudust, probleem on selles, et soovitakse omada maja, ridaelamut Tallinnas või Tallinnast max 10 km raadiuses ja seal on hinnad tõepoolest kõrged. Ega nõukaajal, 70ndatel, 80ndatel polnud samuti lihtne osta maja ei Tallinnasse, Tartusse ega Pärnusse. Isegi väikelinnadesse saadi tutvuste kaudu või kui keegi loobus krundist. Suuremates linnades elasid majades tihti selle aja nooremate inimeste vanavanemad. 90ndatel tekkis rahakamatel ostuks rohkem võimalusi ja ehitati tihti suuri, kahekordseid elamuid.

[Külaline]

Ei tunne muret. Vähem konkurssi koolikohtadele, töökohtadele, kinnisvarale, bussid vähem rahvast täis, laste nuttu kisa vähem kuulda linnapildis.

Aga liiga vähe kisavaid lapsi pole ka hea, sest see tähendab vähe noort rahvast ja pikemas perspektiivis on kõiks see mõnus heaolu, kord, kinnisvarade püsimine nende õiguspäraste omanike käes jms. olla ohus, sest mõni teine, noorem ja elujõulisem inimseltskond võib selle kõige järele keelt limpsama hakata.

[Külaline]

lVaadates kärpeid, mis valusalt just peresid puudutavad, siis pole lootustki, et sündivus kasvaks.

Aga pole ju aidanud ei 3-aastane emapuhkus ega kõrge vanemahüvitis. Mida siis VEEL peaks tegema, et noored sünnitama hakkaksid?! Tuletan meelde, et nõukaajal polnud värsketel lapsevanematel mingit suuremat erikohtlemist, aga lapsed sündisid siiski. Seega pole vahet, kas kärbitakse või ei kärbita, kes sünnitada ei taha, see ei sünnita nii või teisiti.

Postitus on kustutatud

Parasiit ehk…? Kasumiahned kapitalistid?

[Külaline]

Ei tunne muret. Vähem konkurssi koolikohtadele, töökohtadele, kinnisvarale, bussid vähem rahvast täis, laste nuttu kisa vähem kuulda linnapildis.

Aga liiga vähe kisavaid lapsi pole ka hea, sest see tähendab vähe noort rahvast ja pikemas perspektiivis on kõiks see mõnus heaolu, kord, kinnisvarade püsimine nende õiguspäraste omanike käes jms. olla ohus, sest mõni teine, noorem ja elujõulisem inimseltskond võib selle kõige järele keelt limpsama hakata.

Vahet ei ole, tulevad kuskilt mujalt nii palju kui vaja juurde, siis kui olemasolevatel juba kindlad asjad käes. Kui põhielanikkonna sh laste vajadused on täidetud saab vastavalt ressurssidele väljas tööjõudu.

[Külaline]

Noortel pole raha endale kinnisvara osta, elatakse üürikorterites ja sinna lapsi sünnitada pole turvaline. Pikenenud eluiga on tekitanud olukorra, et kinnisvara läheb nooremale põlvkonnale üle 15-20 aastat hiljem, sest eakad on pikaealised, paljud käivad veel tööl ning vajavad oma kinnisvara ise.

Kinnisvarast pole Eestis puudust, probleem on selles, et soovitakse omada maja, ridaelamut Tallinnas või Tallinnast max 10 km raadiuses ja seal on hinnad tõepoolest kõrged. Ega nõukaajal, 70ndatel, 80ndatel polnud samuti lihtne osta maja ei Tallinnasse, Tartusse ega Pärnusse. Isegi väikelinnadesse saadi tutvuste kaudu või kui keegi loobus krundist. Suuremates linnades elasid majades tihti selle aja nooremate inimeste vanavanemad. 90ndatel tekkis rahakamatel ostuks rohkem võimalusi ja ehitati tihti suuri, kahekordseid elamuid.

Loogiline et tahavad? Sest seal on väljakujunenud infrastruktuur, piisavalt võimalusi, töökohad, korralik ühistranspordi graafik? Mida on teha tänapäeval maakohas oma lastega kus kohalikud töökohad on valdavalt madalalt tasustatud ja buss käib 1-2 korda päevas? Jah mingi hurtsiku saad tõepoolest kuhugi pärapõrgusse osta ja seal lapsi tegema hakata, aga raha ja töökohti, koole ja lasteaedu pole seal ka. Ega see madal kinnisvarahind madal põhjuseta pole….

[Külaline]

Laste vähesus tähendab ju, et u. kahekümne aasta pärast on ühiskonnas vähe noori inimesi. Kui on vähe noori inimesi, siis võib tekkida raskusi lääne-tüüpi ühiskonna (mida nimetatakse ka heaoluühiskonnaks) toimimiseks vajalike igasugu teenuste vajalikul tasemel ülevalhoidmisega - toiduga varustatus, toasoe, elektrivarustus, teedevõrk jm. infra, meditsiin, politsei, kohtusüsteem, riigikaitse jne.

Võimalus noori inimesi kuskilt mujalt sisse tuua on ka piiratud, sest siis tekivad jällegi riigi sees kultuurikonfliktid, igasugused turvariskid. No näiteks, kui mujalt sissse toodud noori saab palju, siis nad ei pruugi tahta rahulikult pealt vaadata, kuidas kohaliku vananeva põlvkonna käes on kõik majad, maad ja muud varandused. Võib tekkida tahtmine neid enda kätte saada ja lükata need vananenud "kulakud" (kelle vastu on vähe empaatiat, sest nad ei tunneta neid oma eelkäijatena, vaid mingite võõraste imelikena) kõrvale ja üldse, kehtestada oma reeglid.

Muidugi on kõik eeltoodu mitte kitsalt Eesti, vaid laiemalt läänelike ühiskondade probleem. Lääne inimene on teinud palju tööd ja kasvatanud rikkust - aga laste saamise justkui "unustanud ära". Mistõttu saavutatud heaolutase võib hakata noorte inimeste nappuse tõttu kärisema või/ja kasutab mõni madalamal heaolutasemel, aga nooremate ja elujõulisemate inimeste rikkam kultuur seda enda huvides ära.

Nii et kui asja laiemalt vaadata, siis on küll lääne inimeste madal sündimus on probleemide allikas. Muidugi oleks probleemide allikas ka liiga kõrge sündimus, kuid see on läänelikus kultuuris vähetõenäoline.

Ei ole unustanud. Infoajastu. Kui ma loen foorumites teemade viisi, nii kohalikes kui välismaistes kui raske on elu lastega, peale sünnitust tuleb naerdes piss püksi, raha vähe, reisida ei saa, kogu aeg väsinud siis mis tahtmist peaks olema seda tahta? Loen ja teen järeldused, laps = algab viletsus, vaesus ja väsimus. Rasedused ja sünnitused on kehale kurnavad, igavad. Selle asemel on palju muudki teha.

[Külaline]

Ei tunne muret. Vähem konkurssi koolikohtadele, töökohtadele, kinnisvarale, bussid vähem rahvast täis, laste nuttu kisa vähem kuulda linnapildis.

Väga rumal arvamus. Loodus tühja kohta ei salli. Firmad nõuavad odavat tööjõudu ja tuuakse sisse, Konkurss jääb igale alale, bussides saab olema isegi rohkem rahvast, ainult et teisi keeli ja kombeid seal siis rohkem. Sissetulnud rahvas on reeglina ka harjunud madalama elatustasemega ja neile ei ole mingi probleem elada terve elu toimetulekutoetusest, see on nende meelest suur raha. Toimetulekutoetuse jagamine on viimastel aastatel mitmekordistunud! Ja kasv ei ole oluliselt tõusnud eestlaste hulgas.

[Külaline]

Noortel pole raha endale kinnisvara osta, elatakse üürikorterites ja sinna lapsi sünnitada pole turvaline. Pikenenud eluiga on tekitanud olukorra, et kinnisvara läheb nooremale põlvkonnale üle 15-20 aastat hiljem, sest eakad on pikaealised, paljud käivad veel tööl ning vajavad oma kinnisvara ise.

Kinnisvarast pole Eestis puudust, probleem on selles, et soovitakse omada maja, ridaelamut Tallinnas või Tallinnast max 10 km raadiuses ja seal on hinnad tõepoolest kõrged. Ega nõukaajal, 70ndatel, 80ndatel polnud samuti lihtne osta maja ei Tallinnasse, Tartusse ega Pärnusse. Isegi väikelinnadesse saadi tutvuste kaudu või kui keegi loobus krundist. Suuremates linnades elasid majades tihti selle aja nooremate inimeste vanavanemad. 90ndatel tekkis rahakamatel ostuks rohkem võimalusi ja ehitati tihti suuri, kahekordseid elamuid.

Asi pole ainult kinnisvara või üüri hindades. Tallinnast väljaspool on kommunaalid väga palju kõrgemad. Nii et tegelikult teeb sama välja. Tallinnas on kommunaalid võrreldes muu Eestiga väga madalad. Tallinnas ei pea sul ka transpordile kuluma rohkem kui 0 eurot. Maal pole see mõeldav. Nii et maal elamine ei ole kuskilt otsast odavam.

[Külaline]

Tunnen küll muret. Kahjuks ei saa ma seda eriti kõva häälega väljendada, sest ma ise pole kunagi lapsi soovinud ja neid mul pole. Üksikisiku huvid vs ühiskonna huvid ei lähe tihtipeale kokku. Vanus 40ndate keskel, et keegi midagi ümbermõtlemise kohta ei pakuks.

Olen ka mõelnud, et oma kodu hankimine praegu noortel on üha raskem ja raskem. Saates Siin me oleme oli eriti nukker ühe noore pere lugu, nad olid teise lapse ootel, müünud maha oma väikse 2toalise korteri, aga nüüd olid seisus, kus hinnatõusu tagajärjel ei saa nad suuremat korterit, isegi väikest enam mitte. Leidsid, et nüüd on lahendus üürida?! Olid ajutiselt naise vanemate juures. Väga absurdne lugu, muidugi võiks ka küsida kas oli aeg teiseks lapseks.

Elan mehega oma majas, aga kui oleks lapsi, siis tõenäoliselt oleks korterielu. Samuti oli aastaid tagasi kinnisvara soetamine ja selle järk-järguline suuremaks vahetamine lihtsam.
Jah, aga eesti keele rohkema kuulmise poolt avalikus ruumis olen küll. Venelaste kisa on igal pool.

[Külaline]

Ei tunne muret, sest väikerahvuste hääbumine on vist paratamatu. Noored räägivad juba kohati eesti-inglise keelt, kultuurilised eripärad kaovad, vahet pole, kus sünnid, ikka vaatad samu filme ja mängid samu arvutimänge, istud Ikea diivanil ja sööd B&J jäätist. Kliimapõgenikud hakkavad paarikümne aasta pärast tugevamalt põhja poole pressima. Pole vahet, kas meid on miljon või poole vähem, rahvusena hääbume igal juhul. Vaadates kärpeid, mis valusalt just peresid puudutavad, siis pole lootustki, et sündivus kasvaks.

Kultuurilised eripärad ei kao, tekivad uued eripärad ja keeled. Juba praegu on inglise keele nii palju eri vorme, nii et eri maades (nt Austraalias üles kasvanud inimene) ei pruugi eriti aru saada ameerika inglise keelest. Kõrgklassil on oma inglise keel jne.

[külaline]

Noortel pole raha endale kinnisvara osta, elatakse üürikorterites ja sinna lapsi sünnitada pole turvaline. Pikenenud eluiga on tekitanud olukorra, et kinnisvara läheb nooremale põlvkonnale üle 15-20 aastat hiljem, sest eakad on pikaealised, paljud käivad veel tööl ning vajavad oma kinnisvara ise.

Kinnisvarast pole Eestis puudust, probleem on selles, et soovitakse omada maja, ridaelamut Tallinnas või Tallinnast max 10 km raadiuses ja seal on hinnad tõepoolest kõrged. Ega nõukaajal, 70ndatel, 80ndatel polnud samuti lihtne osta maja ei Tallinnasse, Tartusse ega Pärnusse. Isegi väikelinnadesse saadi tutvuste kaudu või kui keegi loobus krundist. Suuremates linnades elasid majades tihti selle aja nooremate inimeste vanavanemad. 90ndatel tekkis rahakamatel ostuks rohkem võimalusi ja ehitati tihti suuri, kahekordseid elamuid.

Loogiline et tahavad? Sest seal on väljakujunenud infrastruktuur, piisavalt võimalusi, töökohad, korralik ühistranspordi graafik? Mida on teha tänapäeval maakohas oma lastega kus kohalikud töökohad on valdavalt madalalt tasustatud ja buss käib 1-2 korda päevas? Jah mingi hurtsiku saad tõepoolest kuhugi pärapõrgusse osta ja seal lapsi tegema hakata, aga raha ja töökohti, koole ja lasteaedu pole seal ka. Ega see madal kinnisvarahind madal põhjuseta pole….

Seda väljakujunenud infrastruktuuri (pood, kool, lasteaed) on ka mujal Eestis, aga... pangad on ju äriasutused ja ega neid ei huvita, et noorel perel kuskil väljaspool Tallinna/Harjumaad hea elada oleks.

Alles oli uudis, Tõrvas müüdi noortele mõeldud uusarenduse krundid (osta said kuni 45a inimesed) ühe tunniga (!) ära nagu soojad saiad. Ostjaid olnud nii mujalt Eestist kui ka oma valla elanike seast. Näiteks üks maja ehitav pere ütles, et saavad teha kaugtööd ja seega pole tingimata suuremas linnas elamine oluline. Kiidavad väga ka Tõrva võimalusi - lasteasutused olemas, roheline jne. Ehk siis isegi leidub noori, kes oleksid nõus kodu rajama kuhugi mujale kui Tallinn, Harjumaa (kus kinnisvara on väga kallis) - aga see on raskendatud, kuna odavamasse piirkonda ehitada soovijale ei pruugi pank laenu anda.

Tõrva vallavanema jutt (kui Tõrva uusarendust alles kavandati):
"Kuna moodsa eramu rajamine on kallis ja pangad seda ääremaal lihtsalt rahastama ei kipu, on tema sõnul pooleli arutelud, et Maaelu Edendamise Sihtasutus tuleks appi laenude garanteerimisel. «Kui lähed täna panka ja ütled, et tahad ehitada maja, mis maksab 200 000 eurot, siis pank ütleb, et enne laenu ei anna, kui karp on valmis. Ja soovib lisatagatist, kuna sellise ehitusmaksumusega maja hakkab valmides maksma kuskil 130 000 eurot,» selgitas vallavanem.

Ehk siis, kuni ei likvideerita nn. turutõrget, on noortel tõesti raske kuhugi mujale pereelu asutada kui kõige kallimad tiheastuspiirkonnad.

[Külaline]

Loogiline et tahavad? Sest seal on väljakujunenud infrastruktuur, piisavalt võimalusi, töökohad, korralik ühistranspordi graafik? Mida on teha tänapäeval maakohas oma lastega kus kohalikud töökohad on valdavalt madalalt tasustatud ja buss käib 1-2 korda päevas? Jah mingi hurtsiku saad tõepoolest kuhugi pärapõrgusse osta ja seal lapsi tegema hakata, aga raha ja töökohti, koole ja lasteaedu pole seal ka. Ega see madal kinnisvarahind madal põhjuseta pole….

Ära üldista! Kõik ei taha. Nt Tartu lähedal (isegi mitte linnas sees) on ka kõik vajalik pereelu elamiseks, laste kasvatamiseks olemas.