Sünnituse valu

[Uudishimulik]

Kas sünnitus oli leebem või valusam kui eeldasite? Kas meenutas päevade valu?

[Külaline]

Ma ei oska sünnituse valu mitte millegagi võrrelda, nii erinev on see.
Üks on kindel - sünnitusvalu on ainuke mõtestatud valu. Sellel on oma põhjus - valu tundes muudab naine instinktiivselt oma asendit nii, et oleks parem olla, mis aga on olemasoleval hetkel sünnituse kulu jaoks nii lapsele, kui sünnitajale parim. Isegi hingab nii, et oleks parem (sünnitajate jämeda möriseva hääle tegemine jms võib kõrvaltvaatajale päris kole tunduda ja muul ajal see naine iialgi midagi niisugust ei tee).
Seepärast ma ei mõista neid, kes valuvaigisteid nõuavad- miks nad ei soovi aidata oma last ja iseennast? Enda keha tuleb sel ajal kuulata. Kui mingil hetkel ongi tunne, et enam ei suuda, tuleb sellest üle olla, teadvustada endale, et see valu on hetkel vajalik lapsele ja endale ja mida rohkem seda kuulata, sellega kaasa minna, seda kiiremini saab see läbi. Rahulikuks tuleb jääda, paanikasse ei või minna.

[Külaline]

Minu kaks sünnitust olid erinevad. Esimene - päris hull. Teine - no mul on olnud pohmelle, mis on tükk maad hullemad. Päevade valu on ka korduvalt olnud hullem.
Kusjuures ma teist sünnitust kartsin palju rohkem kui esimest. Aga jah, väga lebo oli.

[Külaline]

Jah, minu puhul oli nagu päevade valu. Algas samasuguse tuikamisega nagu päevadki ja järk-järgult intensiivistus. Fun fact, peale sünnitamist päevade ajal enam valu pole.

[Külaline]

Jah, minu puhul oli nagu päevade valu. Algas samasuguse tuikamisega nagu päevadki ja järk-järgult intensiivistus. Fun fact, peale sünnitamist päevade ajal enam valu pole.

Sama! Mu väga jõhkrad päevade valud - isegi kiirabi käis paaril korral - kadusid sünnitusega.

[Nõmmelill]

Seepärast ma ei mõista neid, kes valuvaigisteid nõuavad- miks nad ei soovi aidata oma last ja iseennast? Enda keha tuleb sel ajal kuulata. Kui mingil hetkel ongi tunne, et enam ei suuda, tuleb sellest üle olla, teadvustada endale, et see valu on hetkel vajalik lapsele ja endale ja mida rohkem seda kuulata, sellega kaasa minna, seda kiiremini saab see läbi.

Mind nii ärritavad sellised tänitamised. Kui sa leiad, et naturaalne sünnitus on ainus võimalus sünnituseks, siis tore. Aga teatada, et "kui enam ei suuda, ole üle" - nagu milleks? Ja kui suuda üle olla, siis oledki kuidagi poolik ema w?

Mina esimese sünnitasin ilma ühegi sekkumiseta, teine laps tuli epiduraaliga. Mõlemad olid toredad sünnitused. Aga see küsimus, kas valu oli leebem või valusam, kui eeldasin - minu jaoks oli väga üllatavalt valusam. See on nii erinev, intensiivne, hoomamatu valu. Seepärast arvatavasti ongi kokkuvõttes talutav.

Sünnitus ise on võimas kogemus, aga ma ei panustaks sellele, et valus pole. Ma olen ka see päevade ajal oksendamiseni valutav tüüp, aga ei, see pole siiski võrreldav.

[Külaline]

Seepärast ma ei mõista neid, kes valuvaigisteid nõuavad- miks nad ei soovi aidata oma last ja iseennast? Enda keha tuleb sel ajal kuulata. Kui mingil hetkel ongi tunne, et enam ei suuda, tuleb sellest üle olla, teadvustada endale, et see valu on hetkel vajalik lapsele ja endale ja mida rohkem seda kuulata, sellega kaasa minna, seda kiiremini saab see läbi.

Mind nii ärritavad sellised tänitamised. Kui sa leiad, et naturaalne sünnitus on ainus võimalus sünnituseks, siis tore. Aga teatada, et "kui enam ei suuda, ole üle" - nagu milleks? Ja kui suuda üle olla, siis oledki kuidagi poolik ema w?

Mina esimese sünnitasin ilma ühegi sekkumiseta, teine laps tuli epiduraaliga. Mõlemad olid toredad sünnitused. Aga see küsimus, kas valu oli leebem või valusam, kui eeldasin - minu jaoks oli väga üllatavalt valusam. See on nii erinev, intensiivne, hoomamatu valu. Seepärast arvatavasti ongi kokkuvõttes talutav.

Sünnitus ise on võimas kogemus, aga ma ei panustaks sellele, et valus pole. Ma olen ka see päevade ajal oksendamiseni valutav tüüp, aga ei, see pole siiski võrreldav.

Miks naised surrogaatteenust välismaalt ei osta? Raseduse ja sünnituse ebamugavus ja valu on nr 1 põhjus miks lapsi ei taha, surrogaadiga saaksk kohe. Milleks seda ebamugavat kogemust ise läbi teha?

[Külaline]

Ma ei oska sünnituse valu mitte millegagi võrrelda, nii erinev on see.
Üks on kindel - sünnitusvalu on ainuke mõtestatud valu. Sellel on oma põhjus - valu tundes muudab naine instinktiivselt oma asendit nii, et oleks parem olla, mis aga on olemasoleval hetkel sünnituse kulu jaoks nii lapsele, kui sünnitajale parim. Isegi hingab nii, et oleks parem (sünnitajate jämeda möriseva hääle tegemine jms võib kõrvaltvaatajale päris kole tunduda ja muul ajal see naine iialgi midagi niisugust ei tee).
Seepärast ma ei mõista neid, kes valuvaigisteid nõuavad- miks nad ei soovi aidata oma last ja iseennast? Enda keha tuleb sel ajal kuulata. Kui mingil hetkel ongi tunne, et enam ei suuda, tuleb sellest üle olla, teadvustada endale, et see valu on hetkel vajalik lapsele ja endale ja mida rohkem seda kuulata, sellega kaasa minna, seda kiiremini saab see läbi. Rahulikuks tuleb jääda, paanikasse ei või minna.

Mina oma esimese sünnituse ajal olin täielikus paanikas. Pole elu sees sellist valu kogenud. Nõudsin epiduraali, vaakumsünnitust, tangsünnitust, vanni, keisrit, ükskõik mida, lihtsalt võtke see asi minust välja.
Lapsest oli mul tol hetkel küll jumalast ükskõik ja mingit “see on parim” - see oli viimane asi, mis mind huvitas.
Teise sünnituse eel tegin sünnitusplaani, kuhu kirjutasin ühe lause: ma ei ole sünnituse ajal adekvaatne, palun minu arvamusega mitte arvestda.
Noja teine sünnitus oli 40 minutit kerget ebamugavust. Isegi mitte seda ausalt öeldes..
Selle kogemuse tõttu ei julge mina ka kellegi kallal targutada sünnituse üle. Sa ei tea kui hull see võib teistel olla. Selline targutamine - tuleb üle olla - on mõttetu.

[Kanapasteet]

Ma ei oska sünnituse valu mitte millegagi võrrelda, nii erinev on see.
Üks on kindel - sünnitusvalu on ainuke mõtestatud valu. Sellel on oma põhjus - valu tundes muudab naine instinktiivselt oma asendit nii, et oleks parem olla, mis aga on olemasoleval hetkel sünnituse kulu jaoks nii lapsele, kui sünnitajale parim. Isegi hingab nii, et oleks parem (sünnitajate jämeda möriseva hääle tegemine jms võib kõrvaltvaatajale päris kole tunduda ja muul ajal see naine iialgi midagi niisugust ei tee).
Seepärast ma ei mõista neid, kes valuvaigisteid nõuavad- miks nad ei soovi aidata oma last ja iseennast? Enda keha tuleb sel ajal kuulata. Kui mingil hetkel ongi tunne, et enam ei suuda, tuleb sellest üle olla, teadvustada endale, et see valu on hetkel vajalik lapsele ja endale ja mida rohkem seda kuulata, sellega kaasa minna, seda kiiremini saab see läbi. Rahulikuks tuleb jääda, paanikasse ei või minna.

Mina oma esimese sünnituse ajal olin täielikus paanikas. Pole elu sees sellist valu kogenud. Nõudsin epiduraali, vaakumsünnitust, tangsünnitust, vanni, keisrit, ükskõik mida, lihtsalt võtke see asi minust välja.
Lapsest oli mul tol hetkel küll jumalast ükskõik ja mingit “see on parim” - see oli viimane asi, mis mind huvitas.
Teise sünnituse eel tegin sünnitusplaani, kuhu kirjutasin ühe lause: ma ei ole sünnituse ajal adekvaatne, palun minu arvamusega mitte arvestda.
Noja teine sünnitus oli 40 minutit kerget ebamugavust. Isegi mitte seda ausalt öeldes..
Selle kogemuse tõttu ei julge mina ka kellegi kallal targutada sünnituse üle. Sa ei tea kui hull see võib teistel olla. Selline targutamine - tuleb üle olla - on mõttetu.

Esimese sünnituse kirjeldust lugedes, peab kergendatult hingama, ei pea elusees midagi sellist kogema. Õudne lugedagi. Oleksin 80 a varem sündinud, oleks õndsas teadmatuses lapse teinud praeguseks. Internetiajastule tänu võlgu

[Külaline]

Ma ei oska sünnituse valu mitte millegagi võrrelda, nii erinev on see.
Üks on kindel - sünnitusvalu on ainuke mõtestatud valu. Sellel on oma põhjus - valu tundes muudab naine instinktiivselt oma asendit nii, et oleks parem olla, mis aga on olemasoleval hetkel sünnituse kulu jaoks nii lapsele, kui sünnitajale parim. Isegi hingab nii, et oleks parem (sünnitajate jämeda möriseva hääle tegemine jms võib kõrvaltvaatajale päris kole tunduda ja muul ajal see naine iialgi midagi niisugust ei tee).
Seepärast ma ei mõista neid, kes valuvaigisteid nõuavad- miks nad ei soovi aidata oma last ja iseennast? Enda keha tuleb sel ajal kuulata. Kui mingil hetkel ongi tunne, et enam ei suuda, tuleb sellest üle olla, teadvustada endale, et see valu on hetkel vajalik lapsele ja endale ja mida rohkem seda kuulata, sellega kaasa minna, seda kiiremini saab see läbi. Rahulikuks tuleb jääda, paanikasse ei või minna.

Mina oma esimese sünnituse ajal olin täielikus paanikas. Pole elu sees sellist valu kogenud. Nõudsin epiduraali, vaakumsünnitust, tangsünnitust, vanni, keisrit, ükskõik mida, lihtsalt võtke see asi minust välja.
Lapsest oli mul tol hetkel küll jumalast ükskõik ja mingit “see on parim” - see oli viimane asi, mis mind huvitas.
Teise sünnituse eel tegin sünnitusplaani, kuhu kirjutasin ühe lause: ma ei ole sünnituse ajal adekvaatne, palun minu arvamusega mitte arvestda.
Noja teine sünnitus oli 40 minutit kerget ebamugavust. Isegi mitte seda ausalt öeldes..
Selle kogemuse tõttu ei julge mina ka kellegi kallal targutada sünnituse üle. Sa ei tea kui hull see võib teistel olla. Selline targutamine - tuleb üle olla - on mõttetu.

Esimese sünnituse kirjeldust lugedes, peab kergendatult hingama, ei pea elusees midagi sellist kogema. Õudne lugedagi. Oleksin 80 a varem sündinud, oleks õndsas teadmatuses lapse teinud praeguseks. Internetiajastule tänu võlgu

Eks lapsed pole enam nii eluliselt vajalikud ka. Ei sünnitata ju enam selleks, et talus oleks rohkem töökäsi
+ rasestumisvastased vahendid. Vanasti polnudki eriti valikut, et kas tahad sünnitada.
See sünnituse valu läheb samas kuidagi meelest ära. Näed, minagi tegin teise lapse veel kuigi esimene kogemus oli selline.
Ja arvestades kui palju ma olen oma lastelt saanud - mina ei jätaks ainult sellepärast lapsi tegemata. Ja võid ju omal soovil keisri ka lasta teha ja siis pole seda.
Kui muidu ka lapsi eriti ei taha, siis muidugi..

[Kanapasteet]

Mina oma esimese sünnituse ajal olin täielikus paanikas. Pole elu sees sellist valu kogenud. Nõudsin epiduraali, vaakumsünnitust, tangsünnitust, vanni, keisrit, ükskõik mida, lihtsalt võtke see asi minust välja.
Lapsest oli mul tol hetkel küll jumalast ükskõik ja mingit “see on parim” - see oli viimane asi, mis mind huvitas.
Teise sünnituse eel tegin sünnitusplaani, kuhu kirjutasin ühe lause: ma ei ole sünnituse ajal adekvaatne, palun minu arvamusega mitte arvestda.
Noja teine sünnitus oli 40 minutit kerget ebamugavust. Isegi mitte seda ausalt öeldes..
Selle kogemuse tõttu ei julge mina ka kellegi kallal targutada sünnituse üle. Sa ei tea kui hull see võib teistel olla. Selline targutamine - tuleb üle olla - on mõttetu.

Esimese sünnituse kirjeldust lugedes, peab kergendatult hingama, ei pea elusees midagi sellist kogema. Õudne lugedagi. Oleksin 80 a varem sündinud, oleks õndsas teadmatuses lapse teinud praeguseks. Internetiajastule tänu võlgu

Eks lapsed pole enam nii eluliselt vajalikud ka. Ei sünnitata ju enam selleks, et talus oleks rohkem töökäsi
+ rasestumisvastased vahendid. Vanasti polnudki eriti valikut, et kas tahad sünnitada.
See sünnituse valu läheb samas kuidagi meelest ära. Näed, minagi tegin teise lapse veel kuigi esimene kogemus oli selline.
Ja arvestades kui palju ma olen oma lastelt saanud - mina ei jätaks ainult sellepärast lapsi tegemata. Ja võid ju omal soovil keisri ka lasta teha ja siis pole seda.
Kui muidu ka lapsi eriti ei taha, siis muidugi..

Tahaks, aga 9 + 9 + 9 kuud neid kanda, 3 sünnitust. Keisrit kindlasti ei tahaks teha,. lahtilõigatud saada, sünnituse valu lapse pärast ei kannataks ka välja, hakkaks veel vihagi pidama, et sellist valu mulle põhjustas. Sooviks last saada nii, et sellest ei jääks ühtki negatiivset jälge kehale ega tervisele, isegi mitte väikest rebendit. Loodetavasti saan kunagi surrogaadiraha kokku, muidu neid lapsi ei tule. Kui miljonärid, miljardärid, kuulsused saavad lihtsal valuvabal teel lapse, miks peaksin mina kannatama ja ise läbi tegema. Sünnitus siiski eluohtlik protsess, pole ükski laps väärt päris oma elu liinile panemist, isegi kui see on vähese tõenäosusega

[Külaline]

Sa pole päris tavaline inimene Kanapasteet. Mõni üksik võibolla mõtleb nii nagu sina. Või siis oled veel väga noor ja eluvõõras. Surrogaatlus tundub siis okei, kui on tõesti tõsine terviseprobleem mis ei luba endal lapsi kanda. Aga jääda ilma kogemusest ise enda last kanda ja sünnitada, enamus naiste jaoks oleks see mõeldamatu ja väga kurb.
Tegelikult nii suure egoga inimesel ei soovitaks üldse lapsi saada. Nende normaalseks inimeseks kasvatamine on OLULISELT raskem kui 9 kuud rasedust ja sünnitamine. Et kui mõtled lapsi saada endale lihtsalt aksessuaariks, siis think again.

[iiR]

Ma ei oska sünnituse valu mitte millegagi võrrelda, nii erinev on see.
Üks on kindel - sünnitusvalu on ainuke mõtestatud valu. Sellel on oma põhjus - valu tundes muudab naine instinktiivselt oma asendit nii, et oleks parem olla, mis aga on olemasoleval hetkel sünnituse kulu jaoks nii lapsele, kui sünnitajale parim. Isegi hingab nii, et oleks parem (sünnitajate jämeda möriseva hääle tegemine jms võib kõrvaltvaatajale päris kole tunduda ja muul ajal see naine iialgi midagi niisugust ei tee).
Seepärast ma ei mõista neid, kes valuvaigisteid nõuavad- miks nad ei soovi aidata oma last ja iseennast? Enda keha tuleb sel ajal kuulata. Kui mingil hetkel ongi tunne, et enam ei suuda, tuleb sellest üle olla, teadvustada endale, et see valu on hetkel vajalik lapsele ja endale ja mida rohkem seda kuulata, sellega kaasa minna, seda kiiremini saab see läbi. Rahulikuks tuleb jääda, paanikasse ei või minna.

Olen nõus ainult su 1. lausega.

Ülejäänud tergutus tõestab küll vaid seda, et sul on olnud talutavad sünnitused ja et sa ei oska ettegi kujutada, kui rets kogemus võib sünnitus olla mõnele teisele naisele.

Minul on 3 sünnitust olnud, neist kahe järel oleksin ka võibolla sellist jura ajanud, et kuula oma keha ja ole valust üle ja mõtestatud valu ja plaplapla. Aga üks sünnitus oli selline, et ma teadsin, et sellisesse vallu surrakse, et sellist valu ei peaks ükski inimene kannatama, sest nii vaimselt kui kehaliselt see lihtsalt murrab, tapab. Ma arvan, et mind (ja last) päästis lihtsalt ülihea ja kogenud ämmakas, oma keha kuulata või muud pehmot teha polnud sellises seisundis võimalik. Mitte midagi ei olnud võimalik teha ega tunda ega mõelda, valu oli täielikult iga muu osa minust välja tõrjunud.

Kui sa ei ole teise inimese valu kogenud, siis palun ära ütle talle, et "olgu üle". Ja paanika, muide, on paanika just seetõttu, et ei allu mõistuse käsule "mitte paanikasse minna".

[Külaline]

Ma ei oska sünnituse valu mitte millegagi võrrelda, nii erinev on see.
Üks on kindel - sünnitusvalu on ainuke mõtestatud valu. Sellel on oma põhjus - valu tundes muudab naine instinktiivselt oma asendit nii, et oleks parem olla, mis aga on olemasoleval hetkel sünnituse kulu jaoks nii lapsele, kui sünnitajale parim. Isegi hingab nii, et oleks parem (sünnitajate jämeda möriseva hääle tegemine jms võib kõrvaltvaatajale päris kole tunduda ja muul ajal see naine iialgi midagi niisugust ei tee).
Seepärast ma ei mõista neid, kes valuvaigisteid nõuavad- miks nad ei soovi aidata oma last ja iseennast? Enda keha tuleb sel ajal kuulata. Kui mingil hetkel ongi tunne, et enam ei suuda, tuleb sellest üle olla, teadvustada endale, et see valu on hetkel vajalik lapsele ja endale ja mida rohkem seda kuulata, sellega kaasa minna, seda kiiremini saab see läbi. Rahulikuks tuleb jääda, paanikasse ei või minna.

Olen nõus ainult su 1. lausega.

Ülejäänud tergutus tõestab küll vaid seda, et sul on olnud talutavad sünnitused ja et sa ei oska ettegi kujutada, kui rets kogemus võib sünnitus olla mõnele teisele naisele.

Minul on 3 sünnitust olnud, neist kahe järel oleksin ka võibolla sellist jura ajanud, et kuula oma keha ja ole valust üle ja mõtestatud valu ja plaplapla. Aga üks sünnitus oli selline, et ma teadsin, et sellisesse vallu surrakse, et sellist valu ei peaks ükski inimene kannatama, sest nii vaimselt kui kehaliselt see lihtsalt murrab, tapab. Ma arvan, et mind (ja last) päästis lihtsalt ülihea ja kogenud ämmakas, oma keha kuulata või muud pehmot teha polnud sellises seisundis võimalik. Mitte midagi ei olnud võimalik teha ega tunda ega mõelda, valu oli täielikult iga muu osa minust välja tõrjunud.

Kui sa ei ole teise inimese valu kogenud, siis palun ära ütle talle, et "olgu üle". Ja paanika, muide, on paanika just seetõttu, et ei allu mõistuse käsule "mitte paanikasse minna".

Tahaks väga kunagi lapsi, aga ei suuda. “Valu millesse surrakse” parim rasestumisvastane vahend, prindiks selle lause kuhugi suurelt.

[iiR]

Tahaks väga kunagi lapsi, aga ei suuda. “Valu millesse surrakse” parim rasestumisvastane vahend, prindiks selle lause kuhugi suurelt.

Ma rikun su kaifi nüüd ära, öeldes, et sain peale seda sünnitust veel 2 last, täiesti vabatahtlikult.
Ehk siis loodus ikka on asja nii säädnud, et kui lapsi tahta, siis tahad neid üsnagi tingimusteta. See valu ei peleta üldjuhul terveid naisi veel lapsi saamast. Sinul on mingi kiiks või foobia, millega tuleb enne pereplaneerimist tingimata tegeleda, hea, et seda teadvustad. Foorumis õudusjuttude õhutamine ei ole aga tervemõistuslik, preili Kanapasteet.

[Külaline]

Minu esimese sünnituse valu oligi paraku nii pikaajaline ja räige, et ma sellest traumast ei saanudki üle ja rohkem seda end läbi elama ei suutnud sundida. Mind ajab alati ühtaegu nii närvi kui naerma see klišeelik kommentaar, et oh, kohe, kui laps rinnale tõstetakse, on kogu valu ununenud. Neil, kes seda väidavad, on olnud kerge sünnitus. Punkt.
Meie jäimegi ühe lapsega.

[Külaline]

Minu esimese sünnituse valu oligi paraku nii pikaajaline ja räige, et ma sellest traumast ei saanudki üle ja rohkem seda end läbi elama ei suutnud sundida. Mind ajab alati ühtaegu nii närvi kui naerma see klišeelik kommentaar, et oh, kohe, kui laps rinnale tõstetakse, on kogu valu ununenud. Neil, kes seda väidavad, on olnud kerge sünnitus. Punkt.
Meie jäimegi ühe lapsega.

Nõus. Mul läks 10a mööda, kui julgesin järgmise saada. See valu ja pika sünnituse trauma oli ehedalt meeles ika üksjagu aasraid. Nüüd kahega on küll piir täis. Mina enam rohkem ühtegi last endast välja ei punnita ja muk on üsba suur valulävi.

[Külaline]

Tahaks väga kunagi lapsi, aga ei suuda. “Valu millesse surrakse” parim rasestumisvastane vahend, prindiks selle lause kuhugi suurelt.

Ma rikun su kaifi nüüd ära, öeldes, et sain peale seda sünnitust veel 2 last, täiesti vabatahtlikult.
Ehk siis loodus ikka on asja nii säädnud, et kui lapsi tahta, siis tahad neid üsnagi tingimusteta. See valu ei peleta üldjuhul terveid naisi veel lapsi saamast. Sinul on mingi kiiks või foobia, millega tuleb enne pereplaneerimist tingimata tegeleda, hea, et seda teadvustad. Foorumis õudusjuttude õhutamine ei ole aga tervemõistuslik, preili Kanapasteet.

Ekstreem- ja tippspordi analoog
Kukutakse, vigastatakse end aga spordiga lõpp-arvet ei tehta.
Meeldib riske maandada, ei tegele tippspordiga ja sünnitamisega kindlasti mitte.