välismaalasest abikaasa -- kui tihti külastate tema riiki

[Külaline]

Küsimus laias laastus pealkirjas, kui olete abielus välismaalasega siis kui tihti külastate tema koduriiki?

Mehega on tekkinud vaidlused sellel teemal, kuna need reisid kipuvad minema nüüd juba kahe lapsega väga kulukaks ning need leiavad alati aset väga kindlatel kuupäevadel (a la "suguvõsa kokkutulek" või muud säärased üritused). Tegemist on Lääne-Euroopa riigiga, otselende kahjuks pole ja maapiirkondadesse on raske kohale saada.

Hiljuti hakati korraldama suguvõsa kokkutulekut igal aastal samal ajal, koolivaheajal. Ülejäänud suguvõsa elab samas piirkonnas, tegemist on sellise paaritunnise istumisega, süüakse kooki ja suppi ja minnakse oma kodudesse tagasi.
Nüüd see aasta on sellel ajal ka lähedase sünnipäevapidustused -- mis on loomulikult oluline ja siin pole küsimustki, et tuleb minna, aga mees võttis teema üles sama vestluse käigus, kui mina püüdsin planeerida sünnitusjärgset aega (ja kulusid), siis tema hakkas hoopiski sellest aastalõpureisist rääkima ja et kuidas oleks ikka vaja juba pileteid broneerida ja hoopis neid kulusid vaadata. Siis märkasin, et perekalendrisse oli ta märkinud ikkagi just tolle suguvõsa kokkutuleku, mitte lähedase sünnipäeva (nende vahele jääb umbes nädal). Mul viskas see üle pea täiesti, sest minu jaoks oli vestluse prioriteet mujal ning juba mitu kuud tagasi selles sünnipäevas kokku leppides jäi planeerimine mehe kanda. Nüüd oli selge, et tegelikult ta midagi planeerinud polnud ja kuludest ülevaadet ka mitte -- kiire pilk internetti andis minimaalseteks kuludeks 2500-3000 euro ringis (kui minna nii, nagu tema soovis) või siis odavamas variandis 1500 eurot. Täpsustan, et see on ainult reisimise, ehk et sihtkohta ja tagasi saamise kulu. Tema aga solvus väga, ja ütles et mina tahangi et me reisi ära jätaks ja ei soovi talle olulisi teemasid käsitleda jne. No püha taevas, me ju rääkisime hoopis muust teemast (sünnituse planeerimine!!!) ja ilmselgelt ma ei olnud valmis hakkama hoopis mingisugusest kolmandast asjast rääkima. Lisaks ärritusin selle peale, et mees teatas natuke aega tagasi, et töö tõttu saab ta pärast sünnitust võtta ainult 2 nädalat töölt. Samas nüüd sellest reisist rääkides rääkis ta kuidas teeme ikka roadtripi Eestist, võtame vahepeal autoronge jne, no ikka 2 nädalat saame sõita ju. MInuarust oleks justkui ikkagi sünnitusjärgne periood olulisem, kuidas siis autoreisi peale saab kulutada mitu nädalat järsku, selle peale ta solvus veel rohkem.

Tahaks kuulda teiste kogemusi, kes sarnases olukorras. Saatsin talle küll pika kirja, püüdsin rahustada ja igatepidi kinnitada, et loomulikult me läheme, aga peaks lihtsalt kuludele otsa vaatama ja planeerima seda (võibolla küll mitte vahetult enne ega pärast minu sünnitust), aga ilmselt oleks abi teiste kogemuste lugemisest. Mulle lihtsalt tundub jabur mõte see, et kas peamegi hakkama nüüd iga aasta selle ühe peo jaoks tuhandeid eurosid välja käima jne (selle asemel, et külastada näiteks tema vanemaid suvel koos lastega jne). MInu jaoks on sellel 40 inimesega suppi söömisel kindlasti väiksem väärtus, kui kvaliteetajal lähisugulastega -- ja peamine on ikkagi see, et lapsed saaksid oma teise päritolukultuuriga ja sugulastega tutvuda. Mitte et nui neljaks peab nüüd olema iga aasta just need kuupäevad jne. Oeh.

[Külaline]

Esiteks, kui roadtrip nii äge on, võib mees ju üksi või lastega seda teha. Pere ja paar ei pea ALATI ja KÕIKE koos tegema.

Teine asi, kas saan õigesti aru, et selle aja paiku saate ka uue beebi ja roadtrip oleks väikse beebi ja hiljuti sünnitanud naisega?? Isegi lennureisi ei peaks sellisele ajale planeerima. Uskumatu. Kas teie peres sinu vajaduste ja soovide peale ka mõeldakse või ainult, kuidas mehele sobib ja mugavam on?

Lääne-Euroopa mehed pidid ju jõukad olema, mis roadtrip ja sentde lugemine üldse?

[Külaline]

Mulle jäi kah see postpartumtuuri värk segaseks. Või kuidas isegi midagi sünnituse järgset saab planeerida.

[Külaline]

Beebi oleks 7-8 kuune (ka see tekitab jah planeerimise mõttes parajat stressi).
Mees tõi teema üles kui parajasti oli vestlus kas ja mida tuleks osta beebile, kes tuleks lapsi vaatama sünnituse ajaks, kas keegi saab tulla appi kui mees 2ndl pärast sünnitust tööle tagasi läheb või peaks lapsehoidja otsima jms.
Mehe plaan oli minna meie autoga ja kasutada kohalejõudmiseks erinevaid kruiise vahepeal sõitmisega jne.

[Külaline]

Siin on soovitatud, et mingu siis mees ise koos lastega ringsõidule. Ilmselt on paljudes peredes see mõte läbi käinud, kui pereemal on muid kohustusi, aga mees tahab ringi sõita. Mina ütleksin, et see ei ole hea mõte. Kui vähegi võimalik, siis tehke selliseid asju ikkagi koos. Sest need on teie pere ühised mälestused. Ja hiljem, kui lapsed juba suured, siis on neil lapsepõlvest meeles, et käidi reisimas ja seiklemas ilma emata. Et ema nagu ei kuulugi perekonda. Samas, eks see ole iga pere enda siseasi ja kõikidele pooltele sobib, miks mitte.

Kui su probleemiks oli pigem see, et mees vahetas ruttu teemat, kui sina tahtsid rääkida hoopis muust asjast ehk sünnitusjärgsest perioodist, siis - osa inimesi ongi sellised, et ei suuda teemas püsida, kuna tahavad omaenda mõtted kõigepealt välja laduda. Seega, mees sai oma suguvõsa kokkutulekust räägitud, aga sina võta nüüd uuesti oma teema käsile ja räägi sellest.

Kas sain õigesti aru, et mees võtab teie auto ja sellel ajal sina beebiga (kui teie kaks koju jääte) autot kasutada ei saa? Kas elate sellises kohas, kus saate ka ilma hakkama?

Mina sinu mehe asemel jätaksin ühe korra selle nn suguvõsa kokkutuleku vahele ja ootaks, kuni noorim laps on nii suur, et tedagi võib kaasa võtta. Ja siis lähete terve perega.

[Külaline]

Minu arust sa reageerid üle.
Mees on planeerinud, et saab peale lapse sündi olla sulle kodus toeks 2 nädalat. Kui tegemist on tavalise, ilma komplikatsioonideta sünnitusega, siis see on täiesti normaalne aeg. Kui kaua mees peaks siis sinu arvates kodus olema?

Üks kord aastas külastada mehe kodumaad ja tema sugulasi ei ole sugugi palju. On täiesti arusaadav, et tema jaoks on see oluline. Peategi läbi arutama, kuidas seda kõige mugavamalt teile kõigile korraldada.

Samuti on mõistlik planeerida , kuidas elukorraldus muutub, kui teine laps sünnib.

Mõlemad sündmused on perekonna ühised asjad ja mõlemaga kaasnevad kulud.

Miks ei võiks mõlemat koos arutada?

[Külaline]

Kui abikaasad on pärit eri riikidest, võib kunagi päevakorda tulla ka see, et mees äkki tahab (koos perega) oma koduriiki kolida. Olulised teemad, mida läbi arutada tegelikult, kas juba suhte alguses või siis jooksvalt, kui need teemad tekivad. Kõrvale neid lükata pole mõtet.

Kas mehe lähedased ka teil aeg-ajalt külas käivad või peate ainult teie sinna kaugesse maakohta regulaarselt sõitma?

Suguvõsade klapitamine on oluline teema, hea on, kui mõlemad pooled saavad oma ootused või ebamugavused ja hirmud välja rääkida. Ja koos siis proovitakse nendega arvestada ja leida mingi kompromissvõi kesktee.

Minu eksabikaasa ei olnud nõus isegi Eesti piires minu sugulaste juures kaasas käima, et liiga kauge ja ebamugav. 10 aasta jooksul üksikud korrad ainult käis. Käisin üksi lastega enamasti. Samas ta ise ootas, et mina tema sugulaste juures käiksin (tema sugulased elasid meile lähemal).

[Külaline]

Miks ei või mehe sugulased trulla teie juurde ilmakodanikku vaatama? Jah, reisimine on kallis ja hinnad järjest tõusevad, isegi aastajagu varem ette ära ostmine ei aita enam väga häid hindu saada. Lisaks, kas on vaja titte solgutada kruiisiga ja autotripiga...

[Külaline]

Nii juhtub kui kohapealne eesti mees ei sobi. Väljamaa mees aga ei pruugigi selline lotovõit olla mida loodeti.

[Külaline]

Miks ei või mehe sugulased trulla teie juurde ilmakodanikku vaatama? Jah, reisimine on kallis ja hinnad järjest tõusevad, isegi aastajagu varem ette ära ostmine ei aita enam väga häid hindu saada. Lisaks, kas on vaja titte solgutada kruiisiga ja autotripiga...

Sain aru, et praegu oli jutt mehepoolse suguvõsa kokkutulekule ja kellegi juubelile sõitmisest (järgmisel talvel?), mitte uue ilmakodaniku näitamisest.

[Külaline]

Nii juhtub kui kohapealne eesti mees ei sobi. Väljamaa mees aga ei pruugigi selline lotovõit olla mida loodeti.

Mis see sobimine siia puutub? Koos ollakse sellega, keda armastad. Kui see on juhuslikult mujalt riigist, siis nii on.

[Külaline]

Täpsustan igaks juhuks üle, et muidugi ma saan aru, et me seal käime ja selle vastu mul polegi midagi, aga iga aasta tuleb see mingi järjest suurema kuluhoobina, mis tähendab ühtlasi ka seda, et see ongi meie iga-aastane “perereis” ja mujale minna ei saa. Ma tahaks ka võibolla muud maailma näha kui seda ühte küla.

Teine asi on see, et mina pean seda planeerima ja korraldama ja minu soov (ja jaks) on hetkel teistele asjadele keskenduda, kui hakata uurima, millised laevad lõuna-euroopasse sõidavad jne.

Ja kolmandaks häiris see, et me peame minema terve perega nimelt nendel 3-4x kallimatel kuupäevadel, mitte me ei saa planeerida neid reise kasvõi erinevatesse aegadesse aastas.

Aga paistab et ma reageerisin natuke üle, räägin temaga kui ta koju tuleb, palun vabandust ja hakkan laevapileteid otsima

[Külaline]

Nii juhtub kui kohapealne eesti mees ei sobi. Väljamaa mees aga ei pruugigi selline lotovõit olla mida loodeti.

Mis see sobimine siia puutub? Koos ollakse sellega, keda armastad. Kui see on juhuslikult mujalt riigist, siis nii on.

Tuleb olla võimeli kaugemale ette näha. Siin ei nähtud ja tulemus käes.

[Külaline]

Nii juhtub kui kohapealne eesti mees ei sobi. Väljamaa mees aga ei pruugigi selline lotovõit olla mida loodeti.

Mis see sobimine siia puutub? Koos ollakse sellega, keda armastad. Kui see on juhuslikult mujalt riigist, siis nii on.

Tuleb olla võimeli kaugemale ette näha. Siin ei nähtud ja tulemus käes.

Pole siinsetel häda midagi. See on ju ainult raha.

[Külaline]

Ei, sa ei reageerinud üle, vabandust paluma ja pileteid otsima peab hakkama ikka mees, nii nagu teil kokku lepitud sai.
Palju teil siis lapsi on ja kas nende kõigiga olete selliseid reise korraldanud beebina? Miks? Kas sulle endale meeldib selline elustiil titega autos loksuda või miks sa sellega nõus oled?
Mulle tundub, et mehel on koduigatsus, nii suur koduigatsus, et see on isegi tähtsam kui vastsündinud laps ja ta ootab seda kojusaamist vähemalt sama palju või rohkemgi kui beebi sündi.
Mina elan välismaal välismaa mehega, aga mitte meie kumbagi päritoluriigis ja meil on 2x aastas reis Eestisse, lennukiga, uksest ukseni u 6-8 tundi olenevalt, kuidas joppab lennuaegadega. Ma VIHKAN seda. Eestisse tahan, sugulasi näha tahan, aga ma vihkan seda reisimise kohustust, vihkan seda etappide kokku plaanimist, ootamist iga liigutusega, oota trammi, oota rongi, lennujaamas ootaootaoota, lennukis oota. Lisaks see surve, et laps ega ise ei tohi selleks ajaks haigeks jääda, kogu aeg pabista, et ega ei jää, muidu jääbki seekord minemata, sest siin pole lubatud lapsi keset kooliveerandit reisile viia. Kodus on pikisilmi ootavad eakad sugulased, kel iga päev on loetud.
Ükskord jäi meil lend neljapäeval ära ja uuele lennule saime laupäevaks. Oh seda aju plastilisuse kaotanud vanainimese ohkimist telefonis, et te siis täna ei tulegi, alles laupäeval, siis jääb ju nii lühikeseks see olemine siin, kas siis tõesti ikka täna ei saa. ??? Ei saa jah, kui lennukid ei lenda. Oh Issand, no kuidas nad tohivad nii teha! Ega ei õnnestunudki talle midagi seletada, ikka jäi see pahameel minu suunas, et mis mõttes ma ei korralda ära, et me ikka täna jõuaksime, kui nii oli ometigi öeldud.
Ma olen pendeldanud 10 aastat ja enne lapse sündi oli kõik lill, pärast lapse sündi on see mulle ainult üks stressitekitaja. Minu mees on kohutavalt apaatne reisija, täiesti pohhuist selles osas. Meil on ka nii, et mina otsigu piletid, pakkigu enda ja lapse ja kõigi ühised asjad, ostku ära mingi kinginänn, plaanigu ja pakkigu snäkid reisi ajaks, vaadaku, mis kuhu kotti pakkida, mida käsipagasisse kaasa vaja on jne jne. Mees viskab samal päeval endale mingid hilbud seljakotti ja ongi kogu tema ettevalmistus. Aru ka ei saa, miks mina närviline olen ja sahmerdan ja reisida ei meeldi, pole ju üldse vaja nii pikki ja keerulisi ettevalmistusi, näe kui lihtne minul on! Selle tulemusena on nii, et tema kodumaale me lapsega oleme üldse ainult kaks korda läinud, sest ma pole nõus lihtsalt seda korraldamist enda õlule võtma. Viimane kord kui käisime, sõimas äi mehel näo täis, et miks sa kogu aeg nii apaatne oled ja midagi ei korralda oma perele. Tema arvas jälle, et läks ju vanematele külla, las nemad siis orgunnivad ja sehkendavad, tema lihtsalt käed taskus käib kaasas. Ega polegi midagi teha, kes ise jalgu pee alt välja ei tõmba, see oma kodumaale ei saa kah. Kahju ainult, et lapsel isapoolsete vanavanematega nii sooje suhteid pole, kui minu omadega. See on konkreetselt mehe inertsuse tagajärg.

[Külaline]

Täpsustan igaks juhuks üle, et muidugi ma saan aru, et me seal käime ja selle vastu mul polegi midagi, aga iga aasta tuleb see mingi järjest suurema kuluhoobina, mis tähendab ühtlasi ka seda, et see ongi meie iga-aastane “perereis” ja mujale minna ei saa. Ma tahaks ka võibolla muud maailma näha kui seda ühte küla.

Teine asi on see, et mina pean seda planeerima ja korraldama ja minu soov (ja jaks) on hetkel teistele asjadele keskenduda, kui hakata uurima, millised laevad lõuna-euroopasse sõidavad jne.

Ja kolmandaks häiris see, et me peame minema terve perega nimelt nendel 3-4x kallimatel kuupäevadel, mitte me ei saa planeerida neid reise kasvõi erinevatesse aegadesse aastas.

Aga paistab et ma reageerisin natuke üle, räägin temaga kui ta koju tuleb, palun vabandust ja hakkan laevapileteid otsima

Sina pead?
No halloo, mehe pere, las siis tema võimleb sa sobitab selle eelarvesse ja graafikusse.

Mees laseb su seljas liugu, et sina kõik ette taha ära teeks.

Ma tõstaks käed ja ütleks, et see aasta on tema planeerida kõik.

[Külaline]

Tagantjärgi tarkus teemaalgataja jaoks, aga õppetund tulevastele abiellujatele. Eesti naine võiks võtta eesti mehe ja nad võiksid elada Eestis.

[Külaline]

Tagantjärgi tarkus teemaalgataja jaoks, aga õppetund tulevastele abiellujatele. Eesti naine võiks võtta eesti mehe ja nad võiksid elada Eestis.

Eesti mees võib samasugune seljas liugu laskev limukas olla. Mul eks oli.
Kõik sugulastega suhtluse ja planeerimise vaikselt libistas minu kaela. Ei siin rahvus üldse loe. Vaid kaaslase iseloom.

[Külaline]

Kõik sugulastega suhtluse ja planeerimise vaikselt libistas minu kaela.

Minu arust teevad nii enamus mehed, vahet pole, mis rahvusest.

[Külaline]

Täpsustan igaks juhuks üle, et muidugi ma saan aru, et me seal käime ja selle vastu mul polegi midagi, aga iga aasta tuleb see mingi järjest suurema kuluhoobina, mis tähendab ühtlasi ka seda, et see ongi meie iga-aastane “perereis” ja mujale minna ei saa. Ma tahaks ka võibolla muud maailma näha kui seda ühte küla.

Teine asi on see, et mina pean seda planeerima ja korraldama ja minu soov (ja jaks) on hetkel teistele asjadele keskenduda, kui hakata uurima, millised laevad lõuna-euroopasse sõidavad jne.

Ja kolmandaks häiris see, et me peame minema terve perega nimelt nendel 3-4x kallimatel kuupäevadel, mitte me ei saa planeerida neid reise kasvõi erinevatesse aegadesse aastas.

Aga paistab et ma reageerisin natuke üle, räägin temaga kui ta koju tuleb, palun vabandust ja hakkan laevapileteid otsima

Sina pead?
No halloo, mehe pere, las siis tema võimleb sa sobitab selle eelarvesse ja graafikusse.

Mees laseb su seljas liugu, et sina kõik ette taha ära teeks.

Ma tõstaks käed ja ütleks, et see aasta on tema planeerida kõik.

Sina lahutaks ära ma pakun. Ega sa mõni ori pole. Onju. Sa oled ülimalt väärtuslik naine. Palju parem kui teised naised. Onju.