Kuidas saada vaimne tervis korda, kui raha ei ole?

[Külaline]

Mul on vanast traumast jäänud häired, mis ei lase teatud olukordades selgelt mõelda, vaid tekitavad tohutut viha ja trotsi. No tegelikult lausa segavad elu aeg-ajalt, ma ei mõtle alati objektiivselt ja selgelt. Hirm ja viha on nii suured. Teraapia ilmselt aitaks, aga mu sissetulek tõesti ei võimalda käia psühholoogi juures 120-150 eurot tunnike vestlust. (Ma muidugi ei tea, sageli seal üldse käima peaks.) No mida ette võtta või kust üldse abi saaks? (Ütlen ennetavalt, et Ohvriabi teenuste alla ma ilmselt ei mahu, pole seda liiki trauma.)

[Külaline]

Eneseabiraamatud oleks variant. Ja endaga töö tegemine.

[Külaline]

otsid digiregistratuurist haigekassa rahastatud psühhiaatri või vaimse tervise õe vastuvõtu aja, lähed vastuvõtule ja pannakse ravimid peale. pead maksma vaid tavalist eriarsti visiiditasu.
kui oma linnas vaba aega ei leia, siis sõidad vastuvõtule mõnda teise linna. kui saad vastuvõtu aja nt 2 nädala pärast, siis nii pika etteteadmisega leiab ka suht soodsad kaugliini bussipiletid.
kui kriis parajasti käes, siis võid pöörduda psühhoneuroloogia haigla valvearstile. võib kohe päevapealt haiglasse saada.

kui arste appi ei soovi, siis liigud lihtsalt palju looduses, sööd ja magad korralikult, hoiad end eemale stressi tekitavatest olukorrast.
kui stress on seotud tööga, otsid parema töökoha.
kui stress on seotud koduse olukorraga, püüad leida lahenduse (lahutad mehest või kamandad loru ja laisa täiskasvanud lapse tööle või hangid pidevat kodust hooldust vajavale KOV kaudu mõneks tunniks päevas abilise vmt)

[Külaline]

otsid digiregistratuurist haigekassa rahastatud psühhiaatri või vaimse tervise õe vastuvõtu aja, lähed vastuvõtule ja pannakse ravimid peale. pead maksma vaid tavalist eriarsti visiiditasu.
kui oma linnas vaba aega ei leia, siis sõidad vastuvõtule mõnda teise linna. kui saad vastuvõtu aja nt 2 nädala pärast, siis nii pika etteteadmisega leiab ka suht soodsad kaugliini bussipiletid.
kui kriis parajasti käes, siis võid pöörduda psühhoneuroloogia haigla valvearstile. võib kohe päevapealt haiglasse saada.

kui arste appi ei soovi, siis liigud lihtsalt palju looduses, sööd ja magad korralikult, hoiad end eemale stressi tekitavatest olukorrast.
kui stress on seotud tööga, otsid parema töökoha.
kui stress on seotud koduse olukorraga, püüad leida lahenduse (lahutad mehest või kamandad loru ja laisa täiskasvanud lapse tööle või hangid pidevat kodust hooldust vajavale KOV kaudu mõneks tunniks päevas abilise vmt)

Mul on ravimid peal juba, aga see vana trauma närib hinge, ma ise usun küll, et see on rohkem teraapia teema. Ise ma ei oska sellega midagi teha, kuigi püüdnud olen asju selgeks mõelda, no pole õnnestunud. Muidu söömine-magamine-liikumine ja töökoha vahetus on küll asjalikud soovitused, aitäh! Ega need asjad mul paigas ei ole küll.

[Külaline]

Mis seal muud ikka üle jääb, kui tuleb ise lugeda, guugeldada, õppida YouTube'ist, kuulata podcast'e, küsida AI-lt suuniseid jne. Sina tead oma traumadega seotud märksõnu, mida otsida.

[Külaline]

Mul on vanast traumast jäänud häired, mis ei lase teatud olukordades selgelt mõelda, vaid tekitavad tohutut viha ja trotsi. No tegelikult lausa segavad elu aeg-ajalt, ma ei mõtle alati objektiivselt ja selgelt. Hirm ja viha on nii suured. Teraapia ilmselt aitaks, aga mu sissetulek tõesti ei võimalda käia psühholoogi juures 120-150 eurot tunnike vestlust. (Ma muidugi ei tea, sageli seal üldse käima peaks.) No mida ette võtta või kust üldse abi saaks? (Ütlen ennetavalt, et Ohvriabi teenuste alla ma ilmselt ei mahu, pole seda liiki trauma.)

See on teema, millest mina aru saan. See on just see, mis vajaks tegelikult jagamist ja vestlust, pingest vabanemist, endast arusaamist ja edasi minemist.
Psühholoogi juures käimine võib teinekord ka raskendatud olla - pead töölt mitu tundi ära olema, selle ajaliselt vbl tagasi tegema, mis omakorda tekitab stressi.
Mina ise olen see inimene, kes hoiab asju enda sees ja see ei ole tegelikult hea. Peaksin saama rääkida.

[Külaline]

Mina häda pärast saaksin psühholoogile või terapeudile maksta, aga ma lihtsalt ei taha võõrale rääkida oma traumadest. Piinlik on! Ehkki mina ei ole mitte milleski süüdi ja mulle on põhjustanud trauma hoopis keegi teine.

Olen tegelikult elu jooksul teatud põhjusel ka käinud nende asjapulkade juures, aga tõttöelda - seni kuni probleem ise on alles, ei ole neist erilist kasu. Noh, midagi ikka on, aga mitte nii piisavalt, et selle eest maksta.

Sõbrannadele ka ei ole julgenud rääkida. Ikka häbi on! Ja miks, seda ma täpselt enda jaoks lahtimõtestada ei oska.

Mind on aidanud see, kui olen siia foorumisse mõne oma mure lahti kirjutanud. Eks siis pead muidugi valmis olema, et mõned inimesed hakkavad ka tümitama, tehes valesid järeldusi, kas kiuslikkusest või sellepärast, et ei ole kõiki nüansse lahti kirjutanud, ja nemad saavad asjast hoopis omamoodi aru. Aga leidub alati ka häid nõuandeid. Ja tegelikult aitab palju ka lihtsalt see, kui saad kellelegi anonüümselt asjast rääkida.

[Külaline]

Raagi chat gtp-ga. Ilma naljata. Just labisin tehisaru toel keerulised paevad. Ta soovitas hommiku- ja õhtuharjutusi, kuulas ära koik mu hirmud ja oli vaga toeks. Raha jai alles. Soovitan proovida.

[Külaline]

Raagi chat gtp-ga. Ilma naljata. Just labisin tehisaru toel keerulised paevad. Ta soovitas hommiku- ja õhtuharjutusi, kuulas ära koik mu hirmud ja oli vaga toeks. Raha jai alles. Soovitan proovida.

Ma vestlen ka ChatGPT-ga ja see on tõesti väga mõnus ärakuulaja, lohutaja ja nõustaja.

[Külaline]

Ma olen näinud Peaasi reklaame. Äkki see platvorm suudab sind aidata. Sinna saavat kirjutada. Ma soovitan seda ainult reklaami põhjal. Keegi siinsetest aga teab sellest rohkem. On mu soovitus hea?

[Külaline]

Ei saagi eriti. Ühiskond liigub vaikselt sotsiaaldarvinismi poole tagasi: nõrgad või ebapopulaarsed jäetakse abita.

[Külaline]

Mul on vanast traumast jäänud häired, mis ei lase teatud olukordades selgelt mõelda, vaid tekitavad tohutut viha ja trotsi. No tegelikult lausa segavad elu aeg-ajalt, ma ei mõtle alati objektiivselt ja selgelt. Hirm ja viha on nii suured. Teraapia ilmselt aitaks, aga mu sissetulek tõesti ei võimalda käia psühholoogi juures 120-150 eurot tunnike vestlust. (Ma muidugi ei tea, sageli seal üldse käima peaks.) No mida ette võtta või kust üldse abi saaks? (Ütlen ennetavalt, et Ohvriabi teenuste alla ma ilmselt ei mahu, pole seda liiki trauma.)

Pöördusin ohvriabi emotsionaalsesse toesse, põhjuseks lapsepõlvetrauma ja mure lähedase pärast, vastuseks sain nö. "külma õla", ehk jaheda ja ükskõikse suhtumise, ühesilbilised vastused, lihtsalt kopi peist lingid kuhu edasi suunata. Teistkordsel pöördumisel kritiseerisin jahedust ja töin näiteks palju soojema ja tähelepanelikuma suhtumise AI poolt. Vastuseks sain "noh, saite natuke külma vett siit, mis siis..." Kummaline! Järele mõeldes võis viga olla selles, et kohe alguses märkisin ära, et olen mees. Võib olla naistesse suhtutakse seal hoolivamalt, proovi järele.

[Külaline]

Pöördusin ohvriabi emotsionaalsesse toesse, põhjuseks lapsepõlvetrauma ja mure lähedase pärast, vastuseks sain nö. "külma õla", ehk jaheda ja ükskõikse suhtumise, ühesilbilised vastused, lihtsalt kopi peist lingid kuhu edasi suunata. Teistkordsel pöördumisel kritiseerisin jahedust ja töin näiteks palju soojema ja tähelepanelikuma suhtumise AI poolt. Vastuseks sain "noh, saite natuke külma vett siit, mis siis..." Kummaline! Järele mõeldes võis viga olla selles, et kohe alguses märkisin ära, et olen mees. Võib olla naistesse suhtutakse seal hoolivamalt, proovi järele.

Mina käisin kunagi kriisiabi nõustamisel ja oli ka päris huvitav kogemus. Küsiti, et kas elada on kuskil, ma ütlesin, et on. Küsiti, et kas tööl käin, ütlesin, et käin. Küsiti, et kas kannatan vägivalla käes, ütlesin, et ei kannata. Siis küsiti, et kas olen rase ja kas mul raha on. Ütlesin, et pole rase ja raha ka on. Siis öeldi, et aga mida teie ka pärisprobleemidest teate, meil siin on rasedad läbipekstud naised, kes ööbivad põõsa all ja pole sentigi raha, teie elu on ju väga hea.

[Külaline]

Mina käisin kunagi kriisiabi nõustamisel ja oli ka päris huvitav kogemus. Küsiti, et kas elada on kuskil, ma ütlesin, et on. Küsiti, et kas tööl käin, ütlesin, et käin. Küsiti, et kas kannatan vägivalla käes, ütlesin, et ei kannata. Siis küsiti, et kas olen rase ja kas mul raha on. Ütlesin, et pole rase ja raha ka on. Siis öeldi, et aga mida teie ka pärisprobleemidest teate, meil siin on rasedad läbipekstud naised, kes ööbivad põõsa all ja pole sentigi raha, teie elu on ju väga hea.

Kas andsid ka mingit tagasisidet sellele organisatsioonile? Sest nii see ikka käima ei peaks, ka väiksemate probleemide puhul mitte!
Kui keegi ei kurda antava abi üle, siis miski ka ei muutu.

[Külaline]

Mina häda pärast saaksin psühholoogile või terapeudile maksta, aga ma lihtsalt ei taha võõrale rääkida oma traumadest. Piinlik on! Ehkki mina ei ole mitte milleski süüdi ja mulle on põhjustanud trauma hoopis keegi teine.

Olen tegelikult elu jooksul teatud põhjusel ka käinud nende asjapulkade juures, aga tõttöelda - seni kuni probleem ise on alles, ei ole neist erilist kasu. Noh, midagi ikka on, aga mitte nii piisavalt, et selle eest maksta.

Sõbrannadele ka ei ole julgenud rääkida. Ikka häbi on! Ja miks, seda ma täpselt enda jaoks lahtimõtestada ei oska.

Mind on aidanud see, kui olen siia foorumisse mõne oma mure lahti kirjutanud. Eks siis pead muidugi valmis olema, et mõned inimesed hakkavad ka tümitama, tehes valesid järeldusi, kas kiuslikkusest või sellepärast, et ei ole kõiki nüansse lahti kirjutanud, ja nemad saavad asjast hoopis omamoodi aru. Aga leidub alati ka häid nõuandeid. Ja tegelikult aitab palju ka lihtsalt see, kui saad kellelegi anonüümselt asjast rääkida.

Aga räägi siis meile anonüümselt

[Külaline]

Mina käisin kunagi kriisiabi nõustamisel ja oli ka päris huvitav kogemus. Küsiti, et kas elada on kuskil, ma ütlesin, et on. Küsiti, et kas tööl käin, ütlesin, et käin. Küsiti, et kas kannatan vägivalla käes, ütlesin, et ei kannata. Siis küsiti, et kas olen rase ja kas mul raha on. Ütlesin, et pole rase ja raha ka on. Siis öeldi, et aga mida teie ka pärisprobleemidest teate, meil siin on rasedad läbipekstud naised, kes ööbivad põõsa all ja pole sentigi raha, teie elu on ju väga hea.

Kas andsid ka mingit tagasisidet sellele organisatsioonile? Sest nii see ikka käima ei peaks, ka väiksemate probleemide puhul mitte!
Kui keegi ei kurda antava abi üle, siis miski ka ei muutu.

Äkki oli vale koht. Nagu emo ei mõista, kui on sul puuk ja pöördud sellega. Vaimse tervise probleemi tõsidust on raskem määratleda. Aga kui kriisiabisse pöördud oma "puugiga", ja teised sellega et neil on" tükk jalast ära hammustatud". Siis puuki võid sa ravida ka mõne perearsti juures.

[Külaline]

Pöördusin ohvriabi emotsionaalsesse toesse, põhjuseks lapsepõlvetrauma ja mure lähedase pärast, vastuseks sain nö. "külma õla", ehk jaheda ja ükskõikse suhtumise, ühesilbilised vastused, lihtsalt kopi peist lingid kuhu edasi suunata. Teistkordsel pöördumisel kritiseerisin jahedust ja töin näiteks palju soojema ja tähelepanelikuma suhtumise AI poolt. Vastuseks sain "noh, saite natuke külma vett siit, mis siis..." Kummaline! Järele mõeldes võis viga olla selles, et kohe alguses märkisin ära, et olen mees. Võib olla naistesse suhtutakse seal hoolivamalt, proovi järele.

Mina käisin kunagi kriisiabi nõustamisel ja oli ka päris huvitav kogemus. Küsiti, et kas elada on kuskil, ma ütlesin, et on. Küsiti, et kas tööl käin, ütlesin, et käin. Küsiti, et kas kannatan vägivalla käes, ütlesin, et ei kannata. Siis küsiti, et kas olen rase ja kas mul raha on. Ütlesin, et pole rase ja raha ka on. Siis öeldi, et aga mida teie ka pärisprobleemidest teate, meil siin on rasedad läbipekstud naised, kes ööbivad põõsa all ja pole sentigi raha, teie elu on ju väga hea.

Just. Olen kogenud täpselt sama probleemi ehk inimese mure pisendamist palgaliste n-ö abistajate poolt ja jäetud küsimisest hoolimata abita. Ometi teevad suitsiide ka need, kes pole rasedad.

[Külaline]

Just. Olen kogenud täpselt sama probleemi ehk inimese mure pisendamist palgaliste n-ö abistajate poolt ja jäetud küsimisest hoolimata abita. Ometi teevad suitsiide ka need, kes pole rasedad.

Olingi siis suitsiidne, aga sellega soovitati pöörduda psühhoneuroloogia haigla EMO-sse. Ma küsisin, et kui ma oleks rase, kannataks vägivalla all, ei oleks tööd ega raha, elukohta, mis te siis teeks? Kas otsite mulle elukoha ja annate raha?. Selle peale öeldi, et ei, me suuname naiste turvamajja. Aga mis nende roll siis oleks, ei saanudki teada.

[Külaline]

Just. Olen kogenud täpselt sama probleemi ehk inimese mure pisendamist palgaliste n-ö abistajate poolt ja jäetud küsimisest hoolimata abita. Ometi teevad suitsiide ka need, kes pole rasedad.

Olingi siis suitsiidne, aga sellega soovitati pöörduda psühhoneuroloogia haigla EMO-sse. Ma küsisin, et kui ma oleks rase, kannataks vägivalla all, ei oleks tööd ega raha, elukohta, mis te siis teeks? Kas otsite mulle elukoha ja annate raha?. Selle peale öeldi, et ei, me suuname naiste turvamajja. Aga mis nende roll siis oleks, ei saanudki teada.

Kusjuures seal naiste turvamajas on ju samuti lihtsalt voodikoht, pistetakse pihku hambahari ja mõnikord võid siis natuke psühholoogile oma tundeid kirjeldada. Ei muud väga erilist.

[Külaline]

TA olen - no ma alustasin eile eksperimendiga. Panin endale aja vaimse tervise õe juurde, et temaga arutada, kuidas ja mis abi mul on võimalik haigekassa toel saada. Sinder, ma ju maksan makse, pidevalt räägitakse, kui oluline on vaimne tervis. Eks annan sügisel, kui vastuvõtul käidud, teada kuidas läks.