Mutimeelsus

[Külaline]

Ma ei taha eelmist mutiteemat oma isiklike probleemidega ära solkida, seetõttu tegin uue. Mina olen 50 ja 60 eluaasta vahel ja viimastel aastatel mõtlen nagu mutt. Mulle ei meeldi ükski uus asi: kui riided või jalanõud on vaja välja vahetada, siis ma otsin eelmistega täpselt samasuguseid; kui kodus mõni masin või muu ese katki läheb, on mul vaja uut täpselt seda sama, kuigi uuemad mudelid võivad olla kaasaegsemad ja efektiivsemad. Kui koduümbruse mets maha võeti, et kergliiklustee rajada, siis mõistusega ma saan aru, et progressiivsus jne, aga olen üdini õnnetu. Kõik uued asjad mitte ei eruta mind meeldivalt, vaid muudavad õnnetuks või ärevaks, isegi väiksemad muudatused on vastumeelsed. Ma tahan turvalisust, rutiini ja seda, et asjad on ka homme nii nagu nad olid eile ja täna. Ma ei julge seda mitte kellelegi rääkida, sest ma tean küll, mis see tähendab - see mutivärk on mind kätte saanud ja aja jooksul see ainult süveneb. Varsti ei osta ma enam ka uue nimega juustu või uues pakendis piima. See ei meeldi mulle, aga ma ei saa oma tundeid muuta. Kui te päriselus mu käest küsiksite, siis ma ütleks, et jee, ja nii lahe ja muidugi on uued asjad lahedad ja elu peabki pidevalt muutuma... aga ma ei tunne nii. Oleks palju lihtsam ja lõbusam, kui tunneks. Ega see vist enam ei parane?

[Külaline]

Minu arust see pole mingi mutimeelsus vaid normaalne reaktsioon. See vist on vanusega seotud, märkan seda enda peal ka, et ma enam ei talu mingeid väga radikaalseid muutusi. Eriti hellaks teeb, kui midagi mu lapsepõlve või helge noorusajaga seotut ühtäkki kaob. Mingi emotsionaalse väärtusega hoone lammutatakse või, nagu mainisid, võetakse mets maha sealt, kus seda võibolla ei peaks tegema. Minu meelest igati normaalne on reageerida. Mõne jaoks on elu pidevas muutumises, aga mina aga eelistan stabiilsust enamikes asjades.

[Külaline]

Siin on põhjuseks prefrontaalsagara vaikne lagunemine, mis algab juba 45. eluaastast ja eriti see osa, mis vastutab uudsusejanu ja kohanemisvõime eest. See on inimesel evolutsiooniliselt kõige hilisemal ajal välja arenenud osa. Kui teismelisel on suurenenud riskijanu, siis vanem inimene ei soovi muutusi ega uudsust, tema jaoks on oluline turvalisus ja rutiin. Vanemad inimesed vihastavad juba siis, kui meiliprogrammis on üks nupp teist värvi. Kui inimene teab seda ja teadlikult tegeleb nö eneseületusega, kogeb uusi asju, õpib midagi uut, rikastab oma keskkonda teadlikult, tegeleb oma vastumeelsusega uuenduste suhtes, on võimalik aju lagunemist edasi lükata, aga kui inimene istub oma mugavusstsoonis, siis on mandumine väga kiire. Me kõik teame vanainimesi, kes vaatavad näiteks igivana televiisorit, kus pole enam piltigi ees, aga uut ei soovi, sest sellel on uus pult, millega peab kohanema.

[Külaline]

Siin on põhjuseks prefrontaalsagara vaikne lagunemine, mis algab juba 45. eluaastast ja eriti see osa, mis vastutab uudsusejanu ja kohanemisvõime eest. See on inimesel evolutsiooniliselt kõige hilisemal ajal välja arenenud osa. Kui teismelisel on suurenenud riskijanu, siis vanem inimene ei soovi muutusi ega uudsust, tema jaoks on oluline turvalisus ja rutiin. Vanemad inimesed vihastavad juba siis, kui meiliprogrammis on üks nupp teist värvi. Kui inimene teab seda ja teadlikult tegeleb nö eneseületusega, kogeb uusi asju, õpib midagi uut, rikastab oma keskkonda teadlikult, tegeleb oma vastumeelsusega uuenduste suhtes, on võimalik aju lagunemist edasi lükata, aga kui inimene istub oma mugavusstsoonis, siis on mandumine väga kiire. Me kõik teame vanainimesi, kes vaatavad näiteks igivana televiisorit, kus pole enam piltigi ees, aga uut ei soovi, sest sellel on uus pult, millega peab kohanema.

Jah, nii on. Ja selles pole midagi halba - nii lihtsalt on. Ei pea kõigi muutustega rõõmuga kaasa jooksma, ongi vahel ebameeldiv.
Äpid teevad uuendusi ja krdi arusaamatu, miks üldse! Kõik kurdavad, et läks halvemaks, nii vanad kui noored. Ja üllatus-üllatus, mõnikord muudetakse ka tagasi.
Ma ei taha pidevalt muutuvat Excelit, ei taha telefoni iga paari kuu tagant tarkvarauuendusi, mis muudavad ka nuppude asukohti, ei taha järjest muutuvat e-keskkonda suvalise harjumuspärase lehe kasutamiseks.
Kui keegi arvab, et see on mu aju arendamiseks, no arvaku edasi. Lihtsalt tüütu on üle päeva avastada, et jälle on mingi harjumuspärane asi muutunud.

[Külaline]

See on vanemaks saamine. Samas ka lapsed vajavad väga turvaasju, tuttavaid kohti. Mõned inimesed on sellised kogu elu.
Ise 45+ olles tunnen, et ei taha enam suhelda nendega, kellega ei taha ja kõik. Varasemad aastad ju võis, pigistasid silma kinni sobimatute suhtluste, inimeste osas. Mida aeg edasi, seda enam ausust vajan.

[Katerin]

Ma ka vanuseklassis sealmaal. Võin olla uuele avatud eelkõige väikeste asjade osas, mis suuri tagajärgi kaasa ei too. Toidupoes mekin prooviletis uudishimulikult uusi tooteid ja kui meeldib, ostan. Proovin erinevaid leibu-saiu, ka rõivaste osas kindel bränd puudub.

Küll aga ei jookse ma enam pea laiali kaasa mingite uuendustega, millel ma mõtet ei näe. Ja see on puhas elukogemus! Näiteks needsamad tarkvarauuendused - miks mulle vägisi pressitakse peale nende pidevat muutmist, kui ma ise näen, et asi toimib ja ma olen selle tarkvara praeguse versiooniga täielikult rahul? See on ju sama mis visata oma kodus niisama lambist välja hea, korralik ja terve kapp, mis pealegi näeb ilus välja. Noh, niisama viskamise enese pärast. Tegin kunagi nooruses sellise vea. Vist sõbranna hakkas ütlema, et selline kapp polevat enam moes, ja viskasingi oma magamistoas suure riidekapi välja ning ostsin Jyskist uue.

Ja krt, kus ma sain selle uue moodsa ja retsilt pappi maksnud kapiga näguripäevi näha! Esiteks ei klappinud osad omavahel kokku, siis selgus, et üks suur küljeplaat on mõranenud, võtsin ühendust ettevõttega ja kuu aja pärast saadeti mulle uus plaat; siis olid kapinupud eri stiili - jälle teata, suhtle ettevõttega, telli uued. Ja kui kapp lõpuks kokku pandud sai, kestsid jamad ja hädad sellega ikka edasi - riiulikandur ei pidanud ja lagunes, ust tuli korduvalt uuesti paika panna et kinni läheks, pikk riiul riidepuu kohal hakkas juba paarikuise kasutuse järel kummi vajuma jne. Lisaks selgus, et ruumi on uues kapis tunduvalt vähem kui vanas. Küll ma kahetsesin, et viiekümneaastase vana ja väärtusliku puitkapi selle uue käkerdise vastu ringi vahetasin!

Nii et need on elukogemused, puhtalt elukogemused, mis õpetavad kõike ajaproovile vastu pidanut mitte kohe välja viskama, vaid enne ka pisut kaaluma, et äkki tasuks hoopis hoida - vana kappi, vana sõpra, hästitoimivat tarkvara jne.

[Külaline]

Kui see kapiteema siia juba sisse toodi, siis mina tahan kiruda Ikea vitriinkappi, kus sahtlipõhjad on nii õhukesest materjalist, et juba fotoalbumi sahtlis hoidmisest on põhi kaardus. Lisaks on mööbel nii nõrk, et kui tolmuimejaga pihta sõidad, on mõlk sees. Teises toas on mul nõukaaegne Viisnurga sektsioonist jäänud riidekapp, mis kestab nagu kulda! Tugev, vastupidav ja endiselt näeb korralik välja. Oli ka pikalt mõte see välja vahetada, kuna on moraalselt aegunud, aga peale kogemust Ikea mööbliga, loobusin sellest mõttest.

[Katerin]

Kui see kapiteema siia juba sisse toodi, siis mina tahan kiruda Ikea vitriinkappi, kus sahtlipõhjad on nii õhukesest materjalist, et juba fotoalbumi sahtlis hoidmisest on põhi kaardus. Lisaks on mööbel nii nõrk, et kui tolmuimejaga pihta sõidad, on mõlk sees. Teises toas on mul nõukaaegne Viisnurga sektsioonist jäänud riidekapp, mis kestab nagu kulda! Tugev, vastupidav ja endiselt näeb korralik välja. Oli ka pikalt mõte see välja vahetada, kuna on moraalselt aegunud, aga peale kogemust Ikea mööbliga, loobusin sellest mõttest.

Tead, ära mõtle sellest kui "nõukaaja" mööblist. See, et too mööbel valmistati mingisuguse riigikorra ajal, ei mängi tegelikult ju kuigi suurt rolli. Viisnurga mööbel (nagu ka Volta igikestvad vahvlirauad, Tarbeklaasi kaunid vaasid ja Pärnu vastupidavad õunamahlapressid) on ju valmistatud meie oma emade-isade ning vanaemade-vanaisade poolt. Kas meie vanemad ja vanavanemad tegid siis viletsat tööd? Ei teinud ju. Riigikord võis olla milline tahes, aga kui inimene ise on harjunud olema hoolas ja korralik, siis ta seda ka on.

[Külaline]

Kas mutimeelsuse kohta võiks öelda et naine muutub vanusega konservatiivsemaks?

[Külaline]

Kas mutimeelsuse kohta võiks öelda et naine muutub vanusega konservatiivsemaks?

Sellega võib nõustuda või vastu vaielda. Samas kübeke elutervet konservatiivsust tuleb inimesele igatahes kasuks. Eriti praegusel ajal, mil terve maailm oma tippveidrustega meile koju kätte jookseb. "Aga vot Suurbritannias on niisugune komme, meie peame ka samamoodi tegema! Näe, Aafrikas on riik, kus surnuid ei maeta, vaid jäetakse elutuppa elama ja riietatakse igal hommikul, teeme meie ka nii!" See oleks umbes sama, nagu sundida aafriklasi verivorsti ja hapukapsaid sööma ning süüdistada tõrkujaid vanameelsuses ja mutilikkuses.

[Külaline]

Jah, nii on. Ja selles pole midagi halba - nii lihtsalt on.

Polegi midagi halba, nii lihtsalt on. Millegipärast osad jubedalt miinustavad, nagu see midagi muudaks. See on teaduslik fakt.

[Külaline]

Olen sama vana kui teemaalgataja. Täpselt samad mõtted. Uute toitude osas olen isegi põnevil ja proovin hea meelega, aga kõik muu sama. Kõige hullem on minu jaoks siiski see, kui tööl midagi muutub. Ja seal meil ka koguaeg muutub. Olen viimasel ajal hakanud ennast fossiilina tundma. Kõik teised tunduvad nooremad, palju targemad, tublimad, edukamad... Erinevate uuendustega ei suuda üldse järge pidada, ammugi nendega kaasa minna.

Ja teine minu jaoks hirmus asi on see, kui lapsepõlvega seotut midagi muutub. Ma ei suuda kuidagi lahti lasta oma lapsepõlvekodust. Ehkki alaliselt elan hoopis mujal. Nii imestan inimeste üle, kes saavad koguaeg kolida. Ja ütlevad, et elu peabki pidevas liikumises olema. Näitena võiks siinkohal tuua Hedvig Hanson, kes müüb oma imeilusat kodu. Samuti Jesper Parve ja tema abikaasa, kellel pole probleemi elada üks päev Hiiumaal, teine päev Viljandis.
Minul on oma kodudega nii tugev emotsionaalne side, et ma ei suudaks kunagi neist lahti lasta.

[Külaline]

Lugedes psühholoogia alaseud raamatuid, peaks minema vooluga kaasa, kohanema, õppima uut, kogema uut, elu on muutuses. Kui seda ei taha või ei suuda, on mingi häire ja diagnoos.

[Külaline]

Lugedes psühholoogia alaseud raamatuid, peaks minema vooluga kaasa, kohanema, õppima uut, kogema uut, elu on muutuses. Kui seda ei taha või ei suuda, on mingi häire ja diagnoos.

Ilmselgelt sa pole nendest raamatutest päris hästi aru saanud. Siin pidevalt väidetakse, et psühholoogia ütleb seda, teist ja kolmandat, mis pole tõsi. Psühholoogia ei loobi kellelegi mingeid häireid või diagnoose ainult selle põhjal, et ei meeldi muutused.

[Külaline]

Mutistumisega pole siin üldse mingit seost, samasugused muutused toimuvad vanusega ka meestel.

[Külaline]

Mul on sarnane, aga siiski olemuselt teistsugune meelsus: ma tahan, et asjad oleksid nii, nagu ma otstarbekaks pean. Muutused mind ei häri üldse, kuniks need liiguvad otstarbekuse suunas. Pigem tervitan neid. Aga mõttetuid muudatusi, mis pikas perspektiivis midagi paremaks ei tee, vaatan minagi silmi pööritades. Kusjuures ma ei pelga välja öelda ka, kui miski häirib ja üldse ei huvita, kui mõjuka firma või inimese või süsteemiga tegu on.

Üsna mutieas olen, siin algselt toodud vanustest nii 7-10 aadtat vanem.

[Tolmukübe]

Sõltub, millised muutused. Tuttav ütles, et tal oli vana ema, oli võimalus osta elektrimikser, rahas polnud küsimus, aga mutt nühkis ikka edasi vana käsimikseriga, ei seal aitanud rääkimine, ega midagi, et on lihtsam, kiirem, pole kallis, jne. See mutt kipub küll diagnoosi alla minema.

[Külaline]

Mul tuttav ei tohtinud osta pesumasinat. Ämm ei lubanud. Elasid ämmaga koos, eramajas. Tuttaval on neli poega. Ja nii siis minia kuulas sõna ja pesi oma nelja lapse, mehe, enda ja ämma pesu aastaid käsitsi.

Ämma loogika oli selline, et kui tema on saanud terve elu pesumasinata hakkama, siis peab minia ka saama. Nüüd on see ämm surnud. Lapsed on suured ja pesast välja lennanud. Elavad mehega kahekesi. Aga, kuna ma ei ole enam ammu tuttavaga suhelnud, siis ei tea, kas pärast ämma surma toodi pesumasin koju või mitte.

Ise olen märganud, et vanemad inimesed keelduvad kategooriliselt nõudepesumasinast. Lausa mõnitavad neid, kellel see majapidamisriist on olemas.

[Külaline]

See mutt kipub küll diagnoosi alla minema.

Oi kui õel sa oled, TOlmukübe. Sa ise läheks ka päris mitme diagnoosi alla, kui päris aus olla.

[Külaline]

Sõltub, millised muutused. Tuttav ütles, et tal oli vana ema, oli võimalus osta elektrimikser, rahas polnud küsimus, aga mutt nühkis ikka edasi vana käsimikseriga, ei seal aitanud rääkimine, ega midagi, et on lihtsam, kiirem, pole kallis, jne. See mutt kipub küll diagnoosi alla minema.

See on teada asi, et päris toidud valmivad käsitsi. Elektrilist mikserit kasutades ei tule õige taigen, kartulipüree jmt. Segamistel on kindlad reeglid ja nipid õige koostise saamiseks.