Petmine või ei?
Postitatud: 03 Nov 2025 01:01
Ma olen viimasel ajal nii liimist lahti, et vajan ilmselt väljastpoolt abi 
Viimastel kuudel on mees hakanud suhtlema tema jutu järgi enda vana sõbrannaga, kes ühtlasi ka tema sõbra eks. Kui aastaid tagasi koos hakkasime elama, kuulsin temast palju ning mehel oli kodus temast raamitud piltki, mis mulle küll tundus toona veider, aga panin selle ära, kui kokku kolisime ja unustasin. Mõned korrad ka kohtusime pool-juhuslikult ja mehe algatusek,siis aga kadus ta kuidagi pildilt ja kuulsin temast väga vähe. Eelmine aasta sai aga mees vähidiagnoosi ning kui ravi algas, teatas üks päev, et jooksis sõbrannaga kokku. Ma ei arvanud ka siis sellest midagi, sest no pole ju ka midagi sellest. Ravi ajal hakkasin temast aina rohkem kuulma ja nagu aru sain, olid nad hakanud ka whatsupis suhtlema. Kuna olid keerulised ajad ja mees ravi tõttu nävis, hirmul ja kurnatud, pühendusin muudele asjadele ning üritasin vaatamata oma hirmudele olla niiöelda tugev naine. Mees on kuid olnud põhimõtteliselt väga vähese liikumisega ja kodune, sest taastumine vaevaline ja nii ongi kogu majapidamine, toidu vedamine ja tegemine, sise-ja välitööd kodus jäänud minu kanda lisaks oma põhitööle. Vahepeal olen tõesti tundnud, et ei jaksa enam ning lausa nuttes koduseid toimetusi teinud, sest ei saa tegemata ka jätta, kui vahetustega töö. Olen tõsise stressi tõttu varem mentaalselt ja füüsiliselt kokku kukkunud ning endale asjadega piire pannud, et seda uuesti ei juhtuks, aga see viimane pool aastat on olnud mentaalselt raske muidugi mehele eriti, aga ka mulle, kuid ma pole tahtnud midagi välja näidata ja pigem olengi kogu elu olnud selline "hambad ristis ja kange" naine.
Mõnikord olen tundnud ka, et mehepoolset toetust või mõistmist on olnud vähe, et ta ei saa justkui aru, et ma tõesti ei jaksa kõike päris üksi ja suisa duši all hüsteeriliselt nutnud, et mees ei näeks, sest ma pole tahtnud, et ta ennast halvasti tunneks.
Ja siis hakkasin ma sellest kunagisest sõbrannast kuulma juba iga päev ja mitu korda päevas ning sain teada, et nad suhtlevad juba iga päev ja vahepeal kirjutasid omavahel lausa hilisõhtutel. Hakkas juba häirima ja kahtluseid tekitama. Mees ise rääkis mulle ka, et kirjutasid ning sõpradele, kes neil ühised ja jälle mõtlesin, et justkui nagu tegelikult ju pole midagi hullu, eks? Aga ikka sees kripeldas ja vakkas üha rohkem torkima rinnus, kui meest jälle sõbranna nime mainimas kuulsin. Kuna saan ligi mehe telefonile, siis mingi hetk lihtsalt pidin teadma, millest nad räägivad nii palju ja tihti.
Enamus vestlustest on olnud mehe haigusest, kulgemisest, ravist ja taastumisest ning kuna selgus, et sõbranna ise ka haige, siis nagu ühine jututeema. Aga vahepeal on küll mees teda enda juurde haiglasse kutsunud ja voodit pakkunud ja abi pakkunud pesemisel. Kui seda lugesin, olin endast täiesti väljas ja ei saanud aru, kas see on neil mingi omavaheline suhtlus selline või mis kurat. Nutsin jälle omaette peatäied, aga mehele midagi ei öelnud, et nende vestlusi lugesin. Ja siis mõne aja pärast sattusin lugema, kuidas mees kutsus teda lõunale, kui arsti juurde läks. Mina teadsin sellest, aga mees muidugi ei teadnud, et ma tean. Ootasin, et ta mulle siis äkki mainib midagi, aga ei. Samal päeval aitasin tal hommikul riietuda ja ta sättis ennast kauem, kui tavaliselt ja kuna ma teadsin, et tavaliselt mees läheb varem, siis sel korral ta venitas. Ikka ei öelnud mulle midagi ja läks siis arstile. Alles järgmine hommik ta rääkis enda arstil käigust, sest ma olin pikka päeva tööl ja siis mainis, et said justkui juhuslikult kokku ja käisid söömas. Aga oli näinud ka kedagi tuttavat ja siis ma mõtlesin, et kui poleks näinud, kas ta siis oleks mulle rääkinud? Ma ei tea ja ikka need kõhklused, kahtlused, et kas asi on ikka normaalne või ma lihtsalt jälle mõtlen üle ja tekitan ise endale mingit mittevajalikku ärevust? Ma olin täiesti valmis mehe ette võtma ja asjad selgeks rääkima, aga olin mitu päeva seesmiselt täiesti katki ja ei tahtnud teda isegi mitte enda lähedal näha ega tunda ning ta ilmselt sai ka aru, et midagi on minuga lahti ja hakkas eemale hoidma. Siis hakkasin mina jälle süümekaid tundma, et tal niigi halb see taastumisperiood ja äkki ikka mina ise mõtlen üle ning lasin selle teema endast niiöelda välja. Aga nüüd ma avastasin, et tegelikult on mees selle sõbrannaga suhelnud palju-palju kauem, kui ma arvasin ja ammu enne whatsuppi sõnumeid vahetanud ja ma ei tea enam, mida uskuda, mõelda või arvata. Mida üldse edasi teha? Olen omadega nii puntras ja segaduses, et ei tunne enam ise ka ennast ära, sest mu tujud ja tunded vahelduvad juba iga päev.
Kas see, mis mu meest teeb on petmine või ei?
Ma olen üritanud mõelda olukordi vastupidi ja ma olen kindel, et kui mina nii suhtleks, siis mees ütleks mulle lits.
Ja ma olen hakanud üha rohkem märkama, et mees justkui ei kuula mind üldse või unustab mu jutu ära. Ma näiteks soovitasin talle midagi, aga mõned päevad hiljem teatas ta mulle, et tema sõbranna tuli sellele mõttele ja soovitas talle. Ma tahtsin karjuda, tegelt ka.
Olen ma juba pöördumatult hull?
Viimastel kuudel on mees hakanud suhtlema tema jutu järgi enda vana sõbrannaga, kes ühtlasi ka tema sõbra eks. Kui aastaid tagasi koos hakkasime elama, kuulsin temast palju ning mehel oli kodus temast raamitud piltki, mis mulle küll tundus toona veider, aga panin selle ära, kui kokku kolisime ja unustasin. Mõned korrad ka kohtusime pool-juhuslikult ja mehe algatusek,siis aga kadus ta kuidagi pildilt ja kuulsin temast väga vähe. Eelmine aasta sai aga mees vähidiagnoosi ning kui ravi algas, teatas üks päev, et jooksis sõbrannaga kokku. Ma ei arvanud ka siis sellest midagi, sest no pole ju ka midagi sellest. Ravi ajal hakkasin temast aina rohkem kuulma ja nagu aru sain, olid nad hakanud ka whatsupis suhtlema. Kuna olid keerulised ajad ja mees ravi tõttu nävis, hirmul ja kurnatud, pühendusin muudele asjadele ning üritasin vaatamata oma hirmudele olla niiöelda tugev naine. Mees on kuid olnud põhimõtteliselt väga vähese liikumisega ja kodune, sest taastumine vaevaline ja nii ongi kogu majapidamine, toidu vedamine ja tegemine, sise-ja välitööd kodus jäänud minu kanda lisaks oma põhitööle. Vahepeal olen tõesti tundnud, et ei jaksa enam ning lausa nuttes koduseid toimetusi teinud, sest ei saa tegemata ka jätta, kui vahetustega töö. Olen tõsise stressi tõttu varem mentaalselt ja füüsiliselt kokku kukkunud ning endale asjadega piire pannud, et seda uuesti ei juhtuks, aga see viimane pool aastat on olnud mentaalselt raske muidugi mehele eriti, aga ka mulle, kuid ma pole tahtnud midagi välja näidata ja pigem olengi kogu elu olnud selline "hambad ristis ja kange" naine.
Mõnikord olen tundnud ka, et mehepoolset toetust või mõistmist on olnud vähe, et ta ei saa justkui aru, et ma tõesti ei jaksa kõike päris üksi ja suisa duši all hüsteeriliselt nutnud, et mees ei näeks, sest ma pole tahtnud, et ta ennast halvasti tunneks.
Ja siis hakkasin ma sellest kunagisest sõbrannast kuulma juba iga päev ja mitu korda päevas ning sain teada, et nad suhtlevad juba iga päev ja vahepeal kirjutasid omavahel lausa hilisõhtutel. Hakkas juba häirima ja kahtluseid tekitama. Mees ise rääkis mulle ka, et kirjutasid ning sõpradele, kes neil ühised ja jälle mõtlesin, et justkui nagu tegelikult ju pole midagi hullu, eks? Aga ikka sees kripeldas ja vakkas üha rohkem torkima rinnus, kui meest jälle sõbranna nime mainimas kuulsin. Kuna saan ligi mehe telefonile, siis mingi hetk lihtsalt pidin teadma, millest nad räägivad nii palju ja tihti.
Enamus vestlustest on olnud mehe haigusest, kulgemisest, ravist ja taastumisest ning kuna selgus, et sõbranna ise ka haige, siis nagu ühine jututeema. Aga vahepeal on küll mees teda enda juurde haiglasse kutsunud ja voodit pakkunud ja abi pakkunud pesemisel. Kui seda lugesin, olin endast täiesti väljas ja ei saanud aru, kas see on neil mingi omavaheline suhtlus selline või mis kurat. Nutsin jälle omaette peatäied, aga mehele midagi ei öelnud, et nende vestlusi lugesin. Ja siis mõne aja pärast sattusin lugema, kuidas mees kutsus teda lõunale, kui arsti juurde läks. Mina teadsin sellest, aga mees muidugi ei teadnud, et ma tean. Ootasin, et ta mulle siis äkki mainib midagi, aga ei. Samal päeval aitasin tal hommikul riietuda ja ta sättis ennast kauem, kui tavaliselt ja kuna ma teadsin, et tavaliselt mees läheb varem, siis sel korral ta venitas. Ikka ei öelnud mulle midagi ja läks siis arstile. Alles järgmine hommik ta rääkis enda arstil käigust, sest ma olin pikka päeva tööl ja siis mainis, et said justkui juhuslikult kokku ja käisid söömas. Aga oli näinud ka kedagi tuttavat ja siis ma mõtlesin, et kui poleks näinud, kas ta siis oleks mulle rääkinud? Ma ei tea ja ikka need kõhklused, kahtlused, et kas asi on ikka normaalne või ma lihtsalt jälle mõtlen üle ja tekitan ise endale mingit mittevajalikku ärevust? Ma olin täiesti valmis mehe ette võtma ja asjad selgeks rääkima, aga olin mitu päeva seesmiselt täiesti katki ja ei tahtnud teda isegi mitte enda lähedal näha ega tunda ning ta ilmselt sai ka aru, et midagi on minuga lahti ja hakkas eemale hoidma. Siis hakkasin mina jälle süümekaid tundma, et tal niigi halb see taastumisperiood ja äkki ikka mina ise mõtlen üle ning lasin selle teema endast niiöelda välja. Aga nüüd ma avastasin, et tegelikult on mees selle sõbrannaga suhelnud palju-palju kauem, kui ma arvasin ja ammu enne whatsuppi sõnumeid vahetanud ja ma ei tea enam, mida uskuda, mõelda või arvata. Mida üldse edasi teha? Olen omadega nii puntras ja segaduses, et ei tunne enam ise ka ennast ära, sest mu tujud ja tunded vahelduvad juba iga päev.
Kas see, mis mu meest teeb on petmine või ei?
Ma olen üritanud mõelda olukordi vastupidi ja ma olen kindel, et kui mina nii suhtleks, siis mees ütleks mulle lits.
Ja ma olen hakanud üha rohkem märkama, et mees justkui ei kuula mind üldse või unustab mu jutu ära. Ma näiteks soovitasin talle midagi, aga mõned päevad hiljem teatas ta mulle, et tema sõbranna tuli sellele mõttele ja soovitas talle. Ma tahtsin karjuda, tegelt ka.
Olen ma juba pöördumatult hull?
