Kas tunnete end vanusele vastavalt?

[Tolmukübe]

On selline ütlus - hing jääb alati nooreks. Mida arvate, kas see on tõsi? Lugesin kuskilt üks 50+ naine kirjutas, et tema on juba vana inimene. Mis te sellest arvate? Kui vanalt on siis juba vana, või võib 80+ ka ennast veel noorena tunda, või on see juba irreaalne ikkagi.. ?

[Külaline]

On selline ütlus - hing jääb alati nooreks. Mida arvate, kas see on tõsi? Lugesin kuskilt üks 50+ naine kirjutas, et tema on juba vana inimene. Mis te sellest arvate? Kui vanalt on siis juba vana, või võib 80+ ka ennast veel noorena tunda, või on see juba irreaalne ikkagi.. ?

Mis mõttes irreaalne? Ma võin end ka Napoleonina tunda ja minu jaoks on see reaalsus.

[Külaline]

Aga kuidas ma peaks teadma, kuidas peaks tundma end üks minu vanuses naine?

[Külaline]

Aga kuidas ma peaks teadma, kuidas peaks tundma end üks minu vanuses naine?

[Külaline]

Ma olen üsna lapsest peale just vadtupidi "vana hing" olnud.
Olen 37 aga hetkel tunnen küll ennast vanemana. Kui palju vanemana seda ma ei tea

[Külaline]

Kui teie käest küsitakse, kui vana oled, siis mis vanus esimesena pähe tuleb? Enamasti ei tule kohe õige vanus, vaid mingi muu number - minu puhul peab paika, et umbes nii vanana ma end ka tunnen kui on see number, mis mõtlemata pähe tuleb. Kui olin neljakümnendates, siis tundus mulle kogu aeg, et olen 38-aastane. Ühel hetkel käis klõps ja hakkasin tundma end 50-aastasena. Nii on see seni jäänud, kuigi päris vanus on ikka juba suurem. selliselt hüppeliselt on mul see tunnetuslik vanus pidevalt edasi hüpanud. Mina küll ei saa väita, et ma hingelt noor oleksin, ei ole enam seda katsetamisuljust ega hirmu puudumist - kuigi seda võib nimetada ka elukogemuse lisandumiseks, kus oskad ohte selgemini ennustada. Aga rumalusi võin teha endiselt koos heade sõbrannadega ja naerda end kasvõi selili siputama. Täiesti sobimatu minu eas ...

[Külaline]

Eks oleneb, mille jaoks vana. Selge on see, et aastatega aina lisandub neid tegevusi, mille jaoks oled vana ja mida enam teha ei saa, tahad või ei taha. No näiteks lenduriks või baleriiniks 50+ vanuses õppida on vana - tööle ei võeta nagunii. Ei võeta ka sinna, kus on harjutud "särasilmsete ja siresäärsete" töötajatega. Osade füüsiliste tööde jaoks oled vana, kuna kere ei pea enam koormusele vastu või pole nägemine enam nii terav, kui töö nõuaks. Pereloomise ja lastesaamise plaanide jaoks oled vana. Ilmselt ka vana sedalaadi tulevikuplaanide jaoks, et kunagi kolin maale ja hakkan piimakarja pidama. Ma ise avastasin koeratõugudest filme vaadates, et ma olen järgmist koera võttes nii 60-aastane - suure ja aktiivse koera pidajat minust siis tõenäoliselt enam ei ole. Aga need just mulle väga meeldivad. Nii et neid asju aina koguneb jah, mille jaoks oled vana. Kahju.

[Külaline]

Olen 55, tunnen end umbes 35. Teisalt ma muidugi ei oska öelda, milline see 55-sena tundmine on, mis tunded sellega peaksid kaasnema?

[Külaline]

Tunnen vanemana, nii umbes 10 aastat vanemana. Ja tervise tõttu sageli veelgi vanemana.

[Tolmukübe]

On selline ütlus - hing jääb alati nooreks. Mida arvate, kas see on tõsi? Lugesin kuskilt üks 50+ naine kirjutas, et tema on juba vana inimene. Mis te sellest arvate? Kui vanalt on siis juba vana, või võib 80+ ka ennast veel noorena tunda, või on see juba irreaalne ikkagi.. ?

Mis mõttes irreaalne? Ma võin end ka Napoleonina tunda ja minu jaoks on see reaalsus.

Selle Napoleonina tundmise kohta mul tuli üks anekdoot meelde.
Mees läheb psühhiaatri juurde, see ütleb: Õnnitlen, meil on progress.
Doktor, mis progressist te siin räägite.. Ennem ma olin Napoleon, nüüd enam mitte keegi..
Nii et reaalsus võeti maha ja asendati teistsuguse reaalsusega.

[Külaline]

Tunnen end vanemana, sest pidin varakult iseseisvuma. Elasin juba põhikooli lõpus üksi. Samas välimuse poolest pakutakse 20-21. Tegelikult lähenen 30-le.

[Külaline]

Sõltub olukorrast. Mõnikord tunnen end nagu täielik rauk, mõnikord jälle hulga noorem.
Kui kuulen, millist teksti räägivad/kirjutavad tuttavad 10-30 aastased, siis nende kõrval tundun oma elukogemusega nagu vana fossiil.
Kui aga mõnikord kuulen, kuidas minust 10a nooremad kolleegid kurdavad, kuidas neil siit ja sealt muudkui valutab, siis imestan endamisi, et olen 10+ vanem, aga miks mul siis midagi ei valuta.
Viimase aja kõige hämmastavam šokk oli pensioniametis. Ootesaal rahvast murdu täis, ametnikutädi käis ringi ja küsis igaühe käest, mispärast keegi ootab ja jagas siis ootajatele vastavateemalisi blankette täitmiseks, et siis läheb kabinetis kiiremini. Minu suureks hämmastuseks väitis minuga samal pingil istunud - pealnäha 80a ringis - vanaproua, et ta tahab hakata pensionit taotlema hakata. Ma siis olin endamisi täitsa imestunud, kas näeb tema oma vanuse kohta liiga vana välja, või on tema nö eakohase välimusega ja mina paistan lihtsalt liiga noor, sest olin täpselt samamoodi pensionileminekut vormistamas. (kusjuures päev hiljem ühe sama vana kolleegiga asja arutades jõudsime järeldusele, et see vist sõltub ka ametist: on suur vahe, kas inimene on eluaeg kontoritööd teinud või on terve elu mingit füüsiliselt rasket füüsilist tööd teinud

[Külaline]

Mina ei ole oma vanusega leppinud. Läksin ülikooli 35selt, lõpetasin nominaalajaga. Magistriõppes veetsin 12 aastat ja lõpetasin kahe aasta eest. Mu lapsed käivad põhikoolis ja algkoolis. Olen teinud terve tööelu vaimset ja mitte liiga rasket tööd ehk mu füüsiline tervis on suurepärane, näol ei ole kortse (head geenid) ja keha ei valuta kuskilt. Päevad käivad ka nagu kellavärk. Oskan end maitsekalt ja mitte-mutilikult riietada, kannan kallimapoolseid rõivaid. Aga. Ma olen passi kohaselt 51 ja saan aru, et eeltoodu kõlab nagu vabandusena, sest paljude asjade jaoks on minu elus lootusetult hilja. Samas ma ei tunne end kaugeltki mitte vanuses, milles mu vanaema juba peatselt pensionile minema hakkas, aga annan aru, et mõte noor-olemisest on isiklik illusioon ja mitte-leppimatus tegelikkusega. Hirmus, kuhu elu kadunud on... alles see oli e 32 aastat tagasi kui oli minu gümnaasiumi lõpetamine ja tutipidu ja... hingelt oleks ma tänagi valmis sinna minema, aga ilmselt hakkaks nad mind nähes suure häälega naerma.

[Külaline]

Mina ei ole oma vanusega leppinud. Läksin ülikooli 35selt, lõpetasin nominaalajaga. Magistriõppes veetsin 12 aastat ja lõpetasin kahe aasta eest. Mu lapsed käivad põhikoolis ja algkoolis. Olen teinud terve tööelu vaimset ja mitte liiga rasket tööd ehk mu füüsiline tervis on suurepärane, näol ei ole kortse (head geenid) ja keha ei valuta kuskilt. Päevad käivad ka nagu kellavärk. Oskan end maitsekalt ja mitte-mutilikult riietada, kannan kallimapoolseid rõivaid. Aga. Ma olen passi kohaselt 51 ja saan aru, et eeltoodu kõlab nagu vabandusena, sest paljude asjade jaoks on minu elus lootusetult hilja. Samas ma ei tunne end kaugeltki mitte vanuses, milles mu vanaema juba peatselt pensionile minema hakkas, aga annan aru, et mõte noor-olemisest on isiklik illusioon ja mitte-leppimatus tegelikkusega. Hirmus, kuhu elu kadunud on... alles see oli e 32 aastat tagasi kui oli minu gümnaasiumi lõpetamine ja tutipidu ja... hingelt oleks ma tänagi valmis sinna minema, aga ilmselt hakkaks nad mind nähes suure häälega naerma.

Aga sa ei lange sellest depressiooni? Suudad ka rõõmu tunda? Ei tunne lootusetust ja et kõik on mõttetu?

[Külaline]

Mina ei ole oma vanusega leppinud. Läksin ülikooli 35selt, lõpetasin nominaalajaga. Magistriõppes veetsin 12 aastat ja lõpetasin kahe aasta eest. Mu lapsed käivad põhikoolis ja algkoolis. Olen teinud terve tööelu vaimset ja mitte liiga rasket tööd ehk mu füüsiline tervis on suurepärane, näol ei ole kortse (head geenid) ja keha ei valuta kuskilt. Päevad käivad ka nagu kellavärk. Oskan end maitsekalt ja mitte-mutilikult riietada, kannan kallimapoolseid rõivaid. Aga. Ma olen passi kohaselt 51 ja saan aru, et eeltoodu kõlab nagu vabandusena, sest paljude asjade jaoks on minu elus lootusetult hilja. Samas ma ei tunne end kaugeltki mitte vanuses, milles mu vanaema juba peatselt pensionile minema hakkas, aga annan aru, et mõte noor-olemisest on isiklik illusioon ja mitte-leppimatus tegelikkusega. Hirmus, kuhu elu kadunud on... alles see oli e 32 aastat tagasi kui oli minu gümnaasiumi lõpetamine ja tutipidu ja... hingelt oleks ma tänagi valmis sinna minema, aga ilmselt hakkaks nad mind nähes suure häälega naerma.

Aga sa ei lange sellest depressiooni? Suudad ka rõõmu tunda? Ei tunne lootusetust ja et kõik on mõttetu?

Aga mis seal depresseeruda. Kui ma mõnikord ka ohkan, et mis nüüd mina, siis seisab mu kõrval ema vanuses 82 (pikkus 168, riidenumber 38, audientsile keeruline pääseda, sest üks tegevus ajab teist taga) ja ütleb, et viiekümneselt tema küll nii ei moelnud. Koik on ilmselt suhteline ja sõltub keskkonnast, kus elada. Muidugi on kahju, et metsast, mida paar kevadet tagasi istutasime maha raiutu asemel, mina tulu ei saa. Kui räägitakse riigi 2050. a eesmärkidest, saan aru, et ma ei pruugi ka sealt osa saada. Kui räägitakse noortest peredest, siis pole jutt ilmselgelt minust. Aga kui sellesse kinni jääda, oled homme tehniliselt veel ühe päevakese vanem.

[Külaline]

Viimase aja kõige hämmastavam šokk oli pensioniametis. Ootesaal rahvast murdu täis, ametnikutädi käis ringi ja küsis igaühe käest, mispärast keegi ootab ja jagas siis ootajatele vastavateemalisi blankette täitmiseks, et siis läheb kabinetis kiiremini. Minu suureks hämmastuseks väitis minuga samal pingil istunud - pealnäha 80a ringis - vanaproua, et ta tahab hakata pensionit taotlema hakata. Ma siis olin endamisi täitsa imestunud, kas näeb tema oma vanuse kohta liiga vana välja, või on tema nö eakohase välimusega ja mina paistan lihtsalt liiga noor, sest olin täpselt samamoodi pensionileminekut vormistamas. (kusjuures päev hiljem ühe sama vana kolleegiga asja arutades jõudsime järeldusele, et see vist sõltub ka ametist: on suur vahe, kas inimene on eluaeg kontoritööd teinud või on terve elu mingit füüsiliselt rasket füüsilist tööd teinud

Ma nüüd ei saa su hämmingust hästi aru. Ega siis pension pole mingi kohustuslik asi, et kell kukub ja oled pensionär. Pensionile minemist saab edasi lükata ja see suurendab hilisemat pensionit päris korralikult, 5a hiljem juba üle 50 protsendi.

[Külaline]

Mina ei ole oma vanusega leppinud. Läksin ülikooli 35selt, lõpetasin nominaalajaga. Magistriõppes veetsin 12 aastat ja lõpetasin kahe aasta eest. Mu lapsed käivad põhikoolis ja algkoolis. Olen teinud terve tööelu vaimset ja mitte liiga rasket tööd ehk mu füüsiline tervis on suurepärane, näol ei ole kortse (head geenid) ja keha ei valuta kuskilt. Päevad käivad ka nagu kellavärk. Oskan end maitsekalt ja mitte-mutilikult riietada, kannan kallimapoolseid rõivaid. Aga. Ma olen passi kohaselt 51 ja saan aru, et eeltoodu kõlab nagu vabandusena, sest paljude asjade jaoks on minu elus lootusetult hilja. Samas ma ei tunne end kaugeltki mitte vanuses, milles mu vanaema juba peatselt pensionile minema hakkas, aga annan aru, et mõte noor-olemisest on isiklik illusioon ja mitte-leppimatus tegelikkusega. Hirmus, kuhu elu kadunud on... alles see oli e 32 aastat tagasi kui oli minu gümnaasiumi lõpetamine ja tutipidu ja... hingelt oleks ma tänagi valmis sinna minema, aga ilmselt hakkaks nad mind nähes suure häälega naerma.

Aga sa ei lange sellest depressiooni? Suudad ka rõõmu tunda? Ei tunne lootusetust ja et kõik on mõttetu?

Mis selles mõttetut on? Inimene elab täiel rinnal, 30-40 aastat elu veel tõesnäoliselt ees.

[taivopalm]

Pensionile minemist saab edasi lükata ja see suurendab hilisemat pensionit päris korralikult, 5a hiljem juba üle 50 protsendi.

Siin on muidugi see oht, et 5 aastat hiljem võib sul juba puust mantel seljas olla ja sa ei saagi pensioni

[Külaline]

Siin on muidugi see oht, et 5 aastat hiljem võib sul juba puust mantel seljas olla ja sa ei saagi pensioni

Võib küll, aga mis vahet sellel siis on? Ega seal ilmas rahaga ikka midagi ei tee ju.

[Külaline]

Viimase aja kõige hämmastavam šokk oli pensioniametis. Ootesaal rahvast murdu täis, ametnikutädi käis ringi ja küsis igaühe käest, mispärast keegi ootab ja jagas siis ootajatele vastavateemalisi blankette täitmiseks.

olin täpselt samamoodi pensionileminekut vormistamas.

Kas selleks peab füüsiliselt kusagile kohale minema, et pensioni vormistada? Kas seda veebis ei saa teha? Tundub väga jabur tänapäeval.