Tihtipeale on tõesti nii, et tähelepanu saab vaid negatiivne ja märgatakse, mis on halvasti. Ja see siis öeldakse välja. Ja siis need positiivsed pisiasjad jäävad markamata.Külaline kirjutas: ↑16 Juun 2025 12:13Lisan veel, et märgata tuleks pisematki positiivset asja ja seda, kui laps pingutab. On tehtud uuringuid, et kui palju vanemad oma lastega suhtlevad ja domineerib kamandamine ja õiendamine, mida kõike on laps valesti teinud. Kiitmist ja niisama juttu on tunduvalt vähem, kuigi peaks olema vastupidi.Guest kirjutas: ↑16 Juun 2025 12:11Midagi nii lolli oskad muidugi ainult sina siit välja lugeda. Kõige adekvaatsem nõuanne emale on: katsu võtta rahulikul, oma lapsega koos aega veeta, suhteid parandada ja lähebki kõik kergemaks. Raskest teismelisest võib kasvada tore ja tubli inimene.Siit tuleb välja, et ülekäte läinud pubekaga polegi enam midagi peale hakata, varsti nagunii suur inimene valmis, ongi kõik.
Ma ise ka kipun rohkem näägutama kahjuks. Jube kohutav harjumus. Aga no kui 4-5x peab ütlema, siis tõmbab endal aju lühisesse ära, et miks ma nii palju pean ühte asja ütlema.
Samas, kui laps(11a) ilma ütlemata midagi teeb(a la viib prügikoti välja vms, mida muidu peab koguaeg meelde tuletama) siis ma olen kiitnud korralikult.
Ja näha on, et kiitus ja vanema märkamine teeb lapse tuju kohe palju rõõmsamaks.