Lapse halb käitumine ja reisi ära jätmine.

[Külaline]

Siit tuleb välja, et ülekäte läinud pubekaga polegi enam midagi peale hakata, varsti nagunii suur inimene valmis, ongi kõik.

Midagi nii lolli oskad muidugi ainult sina siit välja lugeda. Kõige adekvaatsem nõuanne emale on: katsu võtta rahulikul, oma lapsega koos aega veeta, suhteid parandada ja lähebki kõik kergemaks. Raskest teismelisest võib kasvada tore ja tubli inimene.

Lisan veel, et märgata tuleks pisematki positiivset asja ja seda, kui laps pingutab. On tehtud uuringuid, et kui palju vanemad oma lastega suhtlevad ja domineerib kamandamine ja õiendamine, mida kõike on laps valesti teinud. Kiitmist ja niisama juttu on tunduvalt vähem, kuigi peaks olema vastupidi.

Tihtipeale on tõesti nii, et tähelepanu saab vaid negatiivne ja märgatakse, mis on halvasti. Ja see siis öeldakse välja. Ja siis need positiivsed pisiasjad jäävad markamata.

Ma ise ka kipun rohkem näägutama kahjuks. Jube kohutav harjumus. Aga no kui 4-5x peab ütlema, siis tõmbab endal aju lühisesse ära, et miks ma nii palju pean ühte asja ütlema.
Samas, kui laps(11a) ilma ütlemata midagi teeb(a la viib prügikoti välja vms, mida muidu peab koguaeg meelde tuletama) siis ma olen kiitnud korralikult.
Ja näha on, et kiitus ja vanema märkamine teeb lapse tuju kohe palju rõõmsamaks.

[Külaline]

Nagu sa ise teatad, rääkimine enam midagi ei aita.

Ma ei teata, et see midagi ei aita, vaid et ema vajab nõu, kuidas seda teha. Tema teemaalgatus on meeletu heietamine näiteks, niimoodi lähenemine valab ainult õli tulle. Siis need näited, et natukene siin tänitasin, kui laps kukkus, see on näiteks vale käitumine, samamoodi ka löömine ja sakutamine. Emal on ju ilmselgelt vaja nõu, kuidas lapsega rääkida ja mida teha, mida mitte teha.

Aga mis nõu siin siis ka antud on? Nõuanded varieeruvad seinast seina - kes soovitab reisi ära jätta, kes soovitab reisile lubada, kes soovitab lapse praegu reisilt maha jätta, aga siis lähiajal organiseerida teise samasuguse reisi, et laps ikka kindlasti sinna kaasa pääseks. Head nõu kellelgi nagu anda polegi.

[Külaline]

Nagu sa ise teatad, rääkimine enam midagi ei aita.

Ma ei teata, et see midagi ei aita, vaid et ema vajab nõu, kuidas seda teha. Tema teemaalgatus on meeletu heietamine näiteks, niimoodi lähenemine valab ainult õli tulle. Siis need näited, et natukene siin tänitasin, kui laps kukkus, see on näiteks vale käitumine, samamoodi ka löömine ja sakutamine. Emal on ju ilmselgelt vaja nõu, kuidas lapsega rääkida ja mida teha, mida mitte teha.

Aga mis nõu siin siis ka antud on? Nõuanded varieeruvad seinast seina - kes soovitab reisi ära jätta, kes soovitab reisile lubada, kes soovitab lapse praegu reisilt maha jätta, aga siis lähiajal organiseerida teise samasuguse reisi, et laps ikka kindlasti sinna kaasa pääseks. Head nõu kellelgi nagu anda polegi.

Minu arust on siin igasugu jama, aga on ka adekvaatset juttu. Kui sa isegi sellel vahet ei tee, siis tulebki spetsialisti poole pöörduda.

[Külaline]

Kuidas ei ole kellelgi head nõu anda? Kõikju annavad nõu vastavalt oma kogemusele, arusaamadele.

[Külaline]

Teie peres on vist nii, et kogu kodune elu ja laste kasvatamise koorem on ema kanda. Isa on selline pühapäevaissi, kes toob majja raha, kingitusi ja kellega käiakse lõbustustel. Õhtul jõuab koju, sööb ja heidab magama, igapäevaelus eriti lastega kokku ei puutu, midagi lastelt ei nõua ja seega on laste jaoks see ema kuri ja paha, kes ainult kamandab.

Ega isa vastutusest keegi midagi rääkida ei taha, Isa on see potilill. Isegi tütrel ei tulnud pähegi, miks isa ta juurde ei jooksnud, et teda lohutada,kui ta haiget sai, tehes asja, mille eest isa 100 korda on hoiatanud.

[Külaline]

Ma ei teata, et see midagi ei aita, vaid et ema vajab nõu, kuidas seda teha. Tema teemaalgatus on meeletu heietamine näiteks, niimoodi lähenemine valab ainult õli tulle. Siis need näited, et natukene siin tänitasin, kui laps kukkus, see on näiteks vale käitumine, samamoodi ka löömine ja sakutamine. Emal on ju ilmselgelt vaja nõu, kuidas lapsega rääkida ja mida teha, mida mitte teha.

Aga mis nõu siin siis ka antud on? Nõuanded varieeruvad seinast seina - kes soovitab reisi ära jätta, kes soovitab reisile lubada, kes soovitab lapse praegu reisilt maha jätta, aga siis lähiajal organiseerida teise samasuguse reisi, et laps ikka kindlasti sinna kaasa pääseks. Head nõu kellelgi nagu anda polegi.

Minu arust on siin igasugu jama, aga on ka adekvaatset juttu. Kui sa isegi sellel vahet ei tee, siis tulebki spetsialisti poole pöörduda.

Ja sina muidugi oled see tark, kes teab täpselt, missugune jutt adekvaatne on. Ega see su kiidetud spetsialistki imesid ei tee ja kellegi probleeme ta ära ei lahenda kohe päris kindlasti.

[Külaline]

[/quote]
Ja sina muidugi oled see tark, kes teab täpselt, missugune jutt adekvaatne on. Ega see su kiidetud spetsialistki imesid ei tee ja kellegi probleeme ta ära ei lahenda kohe päris kindlasti.
[/quote]

Muidugi imesid ei tee, aga elementaarseid asju ikka teab ja juhib jämedatele vigadele lapse kasvatamisel tähelepanu. Ega see laps iseenesest selliseks ei kasvanud, siin on ikka palju asju ka viltu läinud juba väiksest peale. Kõrvalt on seda kergem märgata ja tähelepanu juhtida. Aga selleks peab muidugi olema ise ka valmis neid nõuandeid vastu võtma. Üks siin räägib, et Gordoni perekoolist pole midagi kasu. Muidugi on, kui kasvõi baasasju väiksest peale rakendada. Ümberkasvatamine ja kaduma läinud suhte taastamine on muidugi teine asi, siis muidugi enam perekooli minek ei aita. Ja tõepoolest, mina tõesti teen vahet, mis on adekvaatne jutt ja mis mitte. Siin teemast leiab mõlemat.

[Külaline]

Kui on vaja telefoni teel midagi tütre jaoks negatiivset edastada, las isa teeb seda, ainult ema ei peaks ebameeldivustega tegelema ja isa on ehk konkreetsem ja selgem, ema võibolla jääbki pool tundi seletama, loengut pidama. Miks üldse on vaja kogu aeg helistada pereliikmele, kes nagunii mõne tunni pärast koju jõuab? Oled kusagil järjekorras või sõbrad ootavad ...

[Külaline]

Siit tuleb välja, et ülekäte läinud pubekaga polegi enam midagi peale hakata, varsti nagunii suur inimene valmis, ongi kõik. Rääkimine, pereteraapia ei pruugi aidata, karistused tekitavad trotsi ja vihkamist.. Ongi valmis, nii nagu on. Mõni kohe sünnib oma iseloomuga, kõike ei kasvata. Keda kasvatad, keda mitte. No ja mis siis? Eks täiskasvanuid inimesi olegi igasuguseid, ega's kõik ei saagi olla õnnestunud kasvatuse viljad.

See on küll õige, et täiskasvanuid on ka igasuguseid. Mul on töökaaslane, kes viskab ka toru hargile, kui talle teiste jutt ei meeldi.

[Külaline]

Vist küll juba vana teema, aga pean ka sõna võtma, sest nii tuttav on see kõik. Mis on õige, mina ei tea, selles teadmatuses veetsin kõik lapse teismeaastad, mis olid kohutavad. Aga need läksid mööda!! Minul vist ei oleks jaksu või rangust seda reisi ära jätta, ilmselt ju tegu ka rahalise kahjuga, see veel lisaks. Kuid sarnaseid mõtteid olen mõlgutanud korduvalt ja ega ei leidunudki lapsele mingit meetodit, mis teismeea käitumise ära oleks korrastanud.
Jutt, et lapsega vaja psühholoogile minna, ei ole ka minu arust õige. Pigem on vaja sinna minna lapsevanemal, mina taastun siiani neist vaimsetest traumadest, mis tollal sain, sest ei osanud enda emotsioonidega toime tulla. Mõne teismeiga ongi õudne, teisel aga ei saa arugi - minu kahel lapsel olid äärmiselt erinevad teismeead, mõlemaid olen kasvatanud ühtmoodi.
Nüüd on aga mõlemad lapsed tublid täiskasvanud, see raske teismeeaga on selgelt veidi emotsionaalsem ja impulsiivsem, kuid siiski täiesti ok ja enam nagu ei usukski, mismoodi omal ajal käitus.

[Lenaa]

Aga tõesti. Mitte miski muu asi pole aidanud. Olen mitmeid kordi hoiatanud. Mida Teie teeksite?

Ega ei aita see ka- kurjaga kurja ei ravi. AGA kui sa juba oled nii öelnud, siis nii ka jääb, sest muidu kaotad sa üleüldse igasuguse autoriteedi tema silmis (niipalju kui seda vastuhakkavad tiinekal üldse on) ja sinu sõna ei maksa enam midagi igavesest ajast igavesti. Tagajärjed elus võivad olla veel valusamad kui see, et ei saa lõbureisile. Tuleb õppida oma vigadest, küll ta sellest aru saab kunagi.
Aga lapsel on mingi mure, millest ta ise ka aru ei saa ja toime tulla ei oska, alates lihtsalt hormoonidest ja tavalisest tiineka maailmavalust (seilasime, teame) kuni reaalse probleemini, mida ta ehk ei julge sulle rääkida. Loe konfliktide lahendamisest rahumeelselt- kui teil on probkleem, siis mida tema näeb, mida sina näed, ja ehk leidub viis neid mõlemaid nägemusi ühitada ja leida kesktee, kui mõlemad saavad oma tahtmise.

[Külaline]

Ei tea, miks on nii, et lapsed kes plärtsuvad ja käituvad vanematega inetult, oskavad oma sõpradega ja üldse teistega hästi käituda ja neil on tore koos olla.
See on probleem vaid vanema ja lapse vahel. 13 aastane käitub emaga halvasti. Ta õpib sellest vaid ema piire. Sest mujal pole tal vaja midagi õppida, ta käitub normaalselt.
Meil oli nii.

[Külaline]

Ei tea, miks on nii, et lapsed kes plärtsuvad ja käituvad vanematega inetult, oskavad oma sõpradega ja üldse teistega hästi käituda ja neil on tore koos olla.
See on probleem vaid vanema ja lapse vahel. 13 aastane käitub emaga halvasti. Ta õpib sellest vaid ema piire. Sest mujal pole tal vaja midagi õppida, ta käitub normaalselt.
Meil oli nii.

Aga äkki ema mõtleks, miks see siis nii on, et ta oma lapsega üldse läbi ei saa. Mina mäletan oma teismeliseajast, et ka ei saanud emaga läbi. Minu seisukohalt ta ainult kritiseeris ja halvustas mind iga väikese asja pärast. Mulle tundus, et ma ei meeldi talle ja ta ei armasta mind. Muudkui nõudis mingit koristamist, autoriteeti jne, aga minu seisukohalt ta minuga hästi ei käitunud. Näiteks kui koristasin ise toad ära, siis ühtki head sõna selle kohta ei öelnud, vaid ohkas sügavalt ja hakkas üle tegema. Et ikka siit pole hästi ja sealt pole hästi. Kui sain tunnistuse, kus oli üks neli, siis ütles, et mis sellega siis juhtus, et neli. Valetas mulle, et neil on isaga ideaalne suhe, nad pole teineteist kunagi petnud, aga tegelikult ma teadsin, et see pole tõsi. Kogu aeg tõi eeskujuks teisi lapsi, et näe kui tubli on see ja teine, aga sina... Suitsetas salaja, seda ta arvas ka, et ma ei tea. Ja kuna minu ema pole oma vigu mitte kunagi tunnistanud ja tema seisukoht on ikka, et mina olin väga halb, mitte kunagi ühtki asja hästi ei teinud, siis ega me täiskasvanuna ka hästi läbi ei saa.

[Külaline]

Ei tea, miks on nii, et lapsed kes plärtsuvad ja käituvad vanematega inetult, oskavad oma sõpradega ja üldse teistega hästi käituda ja neil on tore koos olla.
See on probleem vaid vanema ja lapse vahel. 13 aastane käitub emaga halvasti. Ta õpib sellest vaid ema piire. Sest mujal pole tal vaja midagi õppida, ta käitub normaalselt.
Meil oli nii.

Osadel puhkudel on see nii sellepärast, et kodu ja ema on lapse niiöelda turvapaik ja julgeb kõik oma halvad emotsioonid maha laadida. Ka näiteks väikelapsed teevad niimoodi. Näiteks lasteaias on super lapsed ja kui ema kohale ilmub, hakkab üks suur jonn ja kisa pihta. Laps on päev otsa võõrastega ennast lihtsalt nii pikalt vaos hoidnud ja hästi käitunud ja oma turvaisikuga tunneb ta, et saab kõik üleliigse turvaliselt välja elada.

[Külaline]

Ei tea, miks on nii, et lapsed kes plärtsuvad ja käituvad vanematega inetult, oskavad oma sõpradega ja üldse teistega hästi käituda ja neil on tore koos olla.
See on probleem vaid vanema ja lapse vahel. 13 aastane käitub emaga halvasti. Ta õpib sellest vaid ema piire. Sest mujal pole tal vaja midagi õppida, ta käitub normaalselt.
Meil oli nii.

Jah, minu plärtsuv teismeline sai õpetajatelt koolis kogu aeg kiita - kui sõbralik ja heatahtlik ja mõnus kaaslane. Kõik elati välja kodus minu peal. Miks see nii on - ega seda ei pruugigi vanem suuta välja mõelda. Miski on kodus selle austuse katki teinud, selleks ei pidanudki tõsist põhjust olema, piisas mingist arusaamatusest.

[Külaline]

Ei tea, miks on nii, et lapsed kes plärtsuvad ja käituvad vanematega inetult, oskavad oma sõpradega ja üldse teistega hästi käituda ja neil on tore koos olla.
See on probleem vaid vanema ja lapse vahel. 13 aastane käitub emaga halvasti. Ta õpib sellest vaid ema piire. Sest mujal pole tal vaja midagi õppida, ta käitub normaalselt.
Meil oli nii.

Aga äkki ema mõtleks, miks see siis nii on, et ta oma lapsega üldse läbi ei saa. Mina mäletan oma teismeliseajast, et ka ei saanud emaga läbi. Minu seisukohalt ta ainult kritiseeris ja halvustas mind iga väikese asja pärast. Mulle tundus, et ma ei meeldi talle ja ta ei armasta mind. Muudkui nõudis mingit koristamist, autoriteeti jne, aga minu seisukohalt ta minuga hästi ei käitunud. Näiteks kui koristasin ise toad ära, siis ühtki head sõna selle kohta ei öelnud, vaid ohkas sügavalt ja hakkas üle tegema. Et ikka siit pole hästi ja sealt pole hästi. Kui sain tunnistuse, kus oli üks neli, siis ütles, et mis sellega siis juhtus, et neli. Valetas mulle, et neil on isaga ideaalne suhe, nad pole teineteist kunagi petnud, aga tegelikult ma teadsin, et see pole tõsi. Kogu aeg tõi eeskujuks teisi lapsi, et näe kui tubli on see ja teine, aga sina... Suitsetas salaja, seda ta arvas ka, et ma ei tea. Ja kuna minu ema pole oma vigu mitte kunagi tunnistanud ja tema seisukoht on ikka, et mina olin väga halb, mitte kunagi ühtki asja hästi ei teinud, siis ega me täiskasvanuna ka hästi läbi ei saa.

Veider, et sa justkui praegugi veel pead neid kõiki loetletud asju vanema veaks? Täiskasvanuna võiks küll juba suuta seda teisest perspektiivist näha. Hea on emale ette heita, et ta ei kiitnud sind, kui sa enda arust toa ära koristasid ... aga ma usun, et sa ei mäleta, et ta alguses kiitis ka, ühel hetkel aga kaotas lootuse, kui sa ei arenenud ja istusid loorberitel. Aga tuba tuli uuesti koristada, emal polnud sinu koristamisest kasu midagi. Ema on ka inimene. Sama lugu selle suhte ideaalsusega - veider, et sa seda valetamiseks nimetad, kui ema sind elu sõnnikust säästa proovis. Ega tema teadnud, et asjata. Usu, tal olnuks palju kergem sulle kõik saast ette kallata, aga ta helpis seda üksi.

[Külaline]

Ei tea, miks on nii, et lapsed kes plärtsuvad ja käituvad vanematega inetult, oskavad oma sõpradega ja üldse teistega hästi käituda ja neil on tore koos olla.
See on probleem vaid vanema ja lapse vahel. 13 aastane käitub emaga halvasti. Ta õpib sellest vaid ema piire. Sest mujal pole tal vaja midagi õppida, ta käitub normaalselt.
Meil oli nii.

Jah, minu plärtsuv teismeline sai õpetajatelt koolis kogu aeg kiita - kui sõbralik ja heatahtlik ja mõnus kaaslane. Kõik elati välja kodus minu peal. Miks see nii on - ega seda ei pruugigi vanem suuta välja mõelda. Miski on kodus selle austuse katki teinud, selleks ei pidanudki tõsist põhjust olema, piisas mingist arusaamatusest.

Asi ei olegi austuses. Kusagil peab ju olema koht, kus laps saab ka halva emotsiooni välja elada. Ja minu arvates on just väga hea, kui ta teeb seda kodus "turvaliselt". Paljud vanemad seda ei mõista ja hakkavad igati sellele vastu võitlema. Tõsi, päris üle võlli ei saa ka lasta lastel ennast halvaga üle valada aga siim ongi vabemal kohustus õpetada lapsele, et seda maandamist saab teha ka viisakalt ja vähe vaoshoitumalt. Tuleb leida nipid, mis aitavad last ja samas ka ei tekita koduses keskkonnas pingeid.

[Külaline]

Ei tea, miks on nii, et lapsed kes plärtsuvad ja käituvad vanematega inetult, oskavad oma sõpradega ja üldse teistega hästi käituda ja neil on tore koos olla.
See on probleem vaid vanema ja lapse vahel. 13 aastane käitub emaga halvasti. Ta õpib sellest vaid ema piire. Sest mujal pole tal vaja midagi õppida, ta käitub normaalselt.
Meil oli nii.

Aga äkki ema mõtleks, miks see siis nii on, et ta oma lapsega üldse läbi ei saa. Mina mäletan oma teismeliseajast, et ka ei saanud emaga läbi. Minu seisukohalt ta ainult kritiseeris ja halvustas mind iga väikese asja pärast. Mulle tundus, et ma ei meeldi talle ja ta ei armasta mind. Muudkui nõudis mingit koristamist, autoriteeti jne, aga minu seisukohalt ta minuga hästi ei käitunud. Näiteks kui koristasin ise toad ära, siis ühtki head sõna selle kohta ei öelnud, vaid ohkas sügavalt ja hakkas üle tegema. Et ikka siit pole hästi ja sealt pole hästi. Kui sain tunnistuse, kus oli üks neli, siis ütles, et mis sellega siis juhtus, et neli. Valetas mulle, et neil on isaga ideaalne suhe, nad pole teineteist kunagi petnud, aga tegelikult ma teadsin, et see pole tõsi. Kogu aeg tõi eeskujuks teisi lapsi, et näe kui tubli on see ja teine, aga sina... Suitsetas salaja, seda ta arvas ka, et ma ei tea. Ja kuna minu ema pole oma vigu mitte kunagi tunnistanud ja tema seisukoht on ikka, et mina olin väga halb, mitte kunagi ühtki asja hästi ei teinud, siis ega me täiskasvanuna ka hästi läbi ei saa.

Veider, et sa justkui praegugi veel pead neid kõiki loetletud asju vanema veaks? Täiskasvanuna võiks küll juba suuta seda teisest perspektiivist näha. Hea on emale ette heita, et ta ei kiitnud sind, kui sa enda arust toa ära koristasid ... aga ma usun, et sa ei mäleta, et ta alguses kiitis ka, ühel hetkel aga kaotas lootuse, kui sa ei arenenud ja istusid loorberitel. Aga tuba tuli uuesti koristada, emal polnud sinu koristamisest kasu midagi. Ema on ka inimene. Sama lugu selle suhte ideaalsusega - veider, et sa seda valetamiseks nimetad, kui ema sind elu sõnnikust säästa proovis. Ega tema teadnud, et asjata. Usu, tal olnuks palju kergem sulle kõik saast ette kallata, aga ta helpis seda üksi.

Vabandusi rohkem kui seeni pärast vihma, vanemad on jumala eest ilmeksimatud ja kõik nende teod on põhjendatud.
On vanemaid, kes ei kiidagi ja ainult kritiseerivad. Lapsed saavad ka sellest aru, kui nad on valelikud ja ebasiirad, ei maksa lapsi nii lolliks pidada. Sellega kaotabki igasuguse austuse, kui sa näed kõrvalt, kuidas teod ja sõnad ei käi omavahel kokku, niisugune inimene polegi tõsiseltvõetav eeskuju. "Tee minu sõnade, mitte minu tegude järgi" ei kehti lapse kasvatamisel.

[Külaline]

Vabandusi rohkem kui seeni pärast vihma, vanemad on jumala eest ilmeksimatud ja kõik nende teod on põhjendatud.
On vanemaid, kes ei kiidagi ja ainult kritiseerivad. Lapsed saavad ka sellest aru, kui nad on valelikud ja ebasiirad, ei maksa lapsi nii lolliks pidada. Sellega kaotabki igasuguse austuse, kui sa näed kõrvalt, kuidas teod ja sõnad ei käi omavahel kokku, niisugune inimene polegi tõsiseltvõetav eeskuju. "Tee minu sõnade, mitte minu tegude järgi" ei kehti lapse kasvatamisel.

Sa oled ise psüühiliselt väikelapse staadiumisse vist kinni jäänud oma kõigi süüdistamise ja "negatiivse väljaelamisega"- ja igasuguse kriitikatalumatusega. Lapsevanem ikka oled või?

[Külaline]

Vabandusi rohkem kui seeni pärast vihma, vanemad on jumala eest ilmeksimatud ja kõik nende teod on põhjendatud.
On vanemaid, kes ei kiidagi ja ainult kritiseerivad. Lapsed saavad ka sellest aru, kui nad on valelikud ja ebasiirad, ei maksa lapsi nii lolliks pidada. Sellega kaotabki igasuguse austuse, kui sa näed kõrvalt, kuidas teod ja sõnad ei käi omavahel kokku, niisugune inimene polegi tõsiseltvõetav eeskuju. "Tee minu sõnade, mitte minu tegude järgi" ei kehti lapse kasvatamisel.

Ma ei teinud märkust mitte selle kohta, kuidas vanema selline käitumine tollal lapsele tundus, vaid selle kohta, et sa siiani ei näe asja teist külge ega mõista vanema tegude tagamaad. Nõuad, et vanem oleks eksimatu, ideaalne ja arvad, et sul on nii lapse kui täiskasvanuna mingi õigus olla vanema peale vihane, kui too seda ei olnud. Sa ei ole õigel teel. Sinus endas näen hetkel suuremat probleemi kui su vanemate käitumises. Võimalik, et sa tead midagi enamat kui siia kirja pannud ning see muudab asja, aga selle info alusel, mis siia kirja on saanud, ütlen nii.