Lapse halb käitumine ja reisi ära jätmine.

[Külaline]

täiskasvanu võiks mõista, et iga täiskasvanu teeb oma lapsele enda arust head ning pakub talle oma kogemuste pealt parimaid valikuid.

Pekstes koolis saadud neljade eest? Või kogemata lõhurud tassi eest? jne.

[Külaline]

täiskasvanu võiks mõista, et iga täiskasvanu teeb oma lapsele enda arust head ning pakub talle oma kogemuste pealt parimaid valikuid.

Pekstes koolis saadud neljade eest? Või kogemata lõhurud tassi eest? jne.

Me ei rääkinud äärmustest.

[Külaline]

Vabalt võib olla ka, et pere mitmest lapsest mäletavad kõik oma lapsepõlveperet ja vanemaid täiesti erinevalt.

Just nii ongi. Me õega näiteks mäletame isa hoopis täitsa erinevalt.

[Külaline]

Vabalt võib olla ka, et pere mitmest lapsest mäletavad kõik oma lapsepõlveperet ja vanemaid täiesti erinevalt.

Just nii ongi. Me õega näiteks mäletame isa hoopis täitsa erinevalt.

Eks inimesed võivadki erineval perioodil erinevalt käituda. Minu isa näiteks jõi, pärast läksid emaga lahku ja hakkas pühapäevaisaks. Õde mäletab ainult seda ja tema jaoks oligi issi selline tore, kes andis raha ja kellega sai loomaaias käia. Mina mäletan muid asju ka. Ka esineb seda, et vanemad käituvadki lastega erinevalt. Ühega on sarnasemad ja see meeldibki talle rohkem, annab rohkem andeks, on erinevad reeglid. Teist jälle ei salli üldse. Igasuguseid asju on.

[Külaline]

Vabalt võib olla ka, et pere mitmest lapsest mäletavad kõik oma lapsepõlveperet ja vanemaid täiesti erinevalt.

Just nii ongi. Me õega näiteks mäletame isa hoopis täitsa erinevalt.

Eks inimesed võivadki erineval perioodil erinevalt käituda. Minu isa näiteks jõi, pärast läksid emaga lahku ja hakkas pühapäevaisaks. Õde mäletab ainult seda ja tema jaoks oligi issi selline tore, kes andis raha ja kellega sai loomaaias käia. Mina mäletan muid asju ka. Ka esineb seda, et vanemad käituvadki lastega erinevalt. Ühega on sarnasemad ja see meeldibki talle rohkem, annab rohkem andeks, on erinevad reeglid. Teist jälle ei salli üldse. Igasuguseid asju on.

Mul näiteks tunnistasid ühe poole vanavanemad ainult vanemat õde - nende kallist pärijat, nagu nad teda kutsusid. Mind ja venda heal juhul ignoreerisid täielikult, halvemal juhul röökisid meie peale (või peksis vanaisa pesumasina äravooluvoolikut meie suunas).

Aga tegelikult jäi kõik kenasti balanssi. Mõlemad vanavanemad kukkusid jooma ja kallis pärija pidi siis neid aastaid taluma ja kasima. Ei saanud vanadekodusse kah kupatada, sest nii targad nood olid, et ei kirjutanud pärandust oma nimelt ära.

[Külaline]

Just nii ongi. Me õega näiteks mäletame isa hoopis täitsa erinevalt.

Eks inimesed võivadki erineval perioodil erinevalt käituda. Minu isa näiteks jõi, pärast läksid emaga lahku ja hakkas pühapäevaisaks. Õde mäletab ainult seda ja tema jaoks oligi issi selline tore, kes andis raha ja kellega sai loomaaias käia. Mina mäletan muid asju ka. Ka esineb seda, et vanemad käituvadki lastega erinevalt. Ühega on sarnasemad ja see meeldibki talle rohkem, annab rohkem andeks, on erinevad reeglid. Teist jälle ei salli üldse. Igasuguseid asju on.

Mul näiteks tunnistasid ühe poole vanavanemad ainult vanemat õde - nende kallist pärijat, nagu nad teda kutsusid. Mind ja venda heal juhul ignoreerisid täielikult, halvemal juhul röökisid meie peale (või peksis vanaisa pesumasina äravooluvoolikut meie suunas).

Aga tegelikult jäi kõik kenasti balanssi. Mõlemad vanavanemad kukkusid jooma ja kallis pärija pidi siis neid aastaid taluma ja kasima. Ei saanud vanadekodusse kah kupatada, sest nii targad nood olid, et ei kirjutanud pärandust oma nimelt ära.

Kahtlane jutt. See on ikka üliharuldane, kui naine, vanaema jooma kukub, kui seni terve elu sellega probleemi polnud.

[Külaline]

Kahtlane jutt. See on ikka üliharuldane, kui naine, vanaema jooma kukub, kui seni terve elu sellega probleemi polnud.

Miks kahtlane? Minu ema "kukkus" jooma 48 aastaselt ja jõigi ennast surnuks 10a hiljem.

[Külaline]

Loen siinset teemat ja mõtlen, et tänapäeva inimesed võivad ju küll elada kosmosesajandil ja kõigil on kodus arvutid, mis sisuliselt aitavad lennutada meid igal ajahetkel visuaalses mõttes igasse maailmanurka. Kuid on midagi, mis tänapäeva inimestest paljudel vajaka jääb ja mis mõjutab meie elusid tegelikult tohutult. Õigemini on neid asju kogunisti kaks. Need on sallivus ja tänulikkus.

Sallivus tähendab võtta elu sellisena nagu see on, samuti ka inimesi, kellega elu sind kokku viinud. Ja mis puutub tänulikkusse, siis ilmselgelt keegi ei ootagi, et laps põlvitaks oma vanemate ees ja tänaks, et kallid ema-isa, ma tänan teid, et te mu üles kasvatasite! Küll aga ei oota vanemad sedagi, et too laps kohtleks neid elu lõpuni nagu prügi ja viitsiks aastakümneid jahuda mingit kunagist pisiseika, paisutades selle tohutu suureks ja tühistades sellega täielikult kogu vanemate 18 aasta pikkuse hoole.

Kui nüüd keegi julgeb sellele suurele lapsele meenutada, et maailmas võiksid veel eksisteerida ka sallivus ja tänulikkus, siis hakkab too tooma mingeid üliekstreemseid näiteid (a la vanem peksab lapse läbi nelja saamise pärast). Päriselus on ekstreemjuhtumid siiski haruldased ja me ei saa nendest lähtuda. Päriselus kasvatame me kõik oma lapsi nii hästi kui oskame, me püüame parimat. Lisaks mängib rolli inimestevaheline keemia. Täiskasvanud laps, kes kirub oma ema, et too olevat kunagi ta teismeeas öelnud talle midagi, mis talle ei meeldinud, unustab sujuvalt ära, et tema ise võis olla see, kes oma ema l...ks sõimas (näide võetud siitsamast foorumist). Ja see ema ei tohtinud seejuures mitte midagi tunda. Sest emad on purunematust materjalist.

Sallivusega on ka segased lood - noor võib nutta silmad peast kliimasoojenemise ja kusagil tuhandete kilomeetrite kaugusel elava endale võõra inimese pärast, kuid sellest ei pruugi aru ei saada, et kõik algab meist endist - ehk siis sellest, et me kõigepealt hoiaksime korras elu ja inimsuhted oma lähiümbruses. Sellest sõltub ka inimese vaimne tervis. Õnn ei ole mitte see, kui meil on palju raha ja me oleme edukad. Vaid õnn on hoopiski oskuses olla tänulik ja võtta elu niisugusena, nagu see meile sülle kukkus. Rõhutan uuesti - ei mõtle siin ekstreemseid juhtumeid, vaid tavalist, keskmise inimese elu.

[Külaline]

Lapsed ei kirjutaks eluilmas sellisel tasemel ega oskaks niisugust eneseanalüüsi teha. Kirjutamisoskus on üleüldse väga nõrgaks jäänud, ei osata eestikeelseid sõnugi leida.

No oskavad ikka küll, kooli loovtöösid 11 ja 13aastasel loen, on raamatutasemel, fantaasia lendab, lugemus paistab. Üks alustas juba mingit oma "raamatut", sest töö sai nii pikk ja mõtted ei pahtunud ära. Kui lapsele nutikas kahesena pihku pistetud ja sinna taha unustatud kümneks aastaks, siis muidugi pole paremat loota, aga arvan, et tsiteeritav ei tea midagi 12aastastest ega nende tasemest. Kõik ei ole instatibide ja muunasudijate tasemele taandarenenud.
Isegi seda paarirealist "esseed" ei viitsinud üks ise kirjutada, vaid chatgpt algeline mulin- ja me süüdistame lapsi

[Külaline]

Lapsed ei kirjutaks eluilmas sellisel tasemel ega oskaks niisugust eneseanalüüsi teha. Kirjutamisoskus on üleüldse väga nõrgaks jäänud, ei osata eestikeelseid sõnugi leida.

No oskavad ikka küll, kooli loovtöösid 11 ja 13aastasel loen, on raamatutasemel, fantaasia lendab, lugemus paistab. Üks alustas juba mingit oma "raamatut", sest töö sai nii pikk ja mõtted ei pahtunud ära. Kui lapsele nutikas kahesena pihku pistetud ja sinna taha unustatud kümneks aastaks, siis muidugi pole paremat loota, aga arvan, et tsiteeritav ei tea midagi 12aastastest ega nende tasemest. Kõik ei ole instatibide ja muunasudijate tasemele taandarenenud.
Isegi seda paarirealist "esseed" ei viitsinud üks ise kirjutada, vaid chatgpt algeline mulin- ja me süüdistame lapsi

Tore, kui sinu lastel kõik hästi on, aga see ei tee olematuks kogu ülejäänud kontingenti, kellel on raskusi eneseväljendamisega. Nagu see probleem siin ikka kipub olema - enda mätta otsast kaugemale ei nähta.