Nõukaaeg versus kaasaeg

[dmy]

30 a tagasi oli solvumine sinu õrna hinge probleem ja soovitati paksemat nahka. Ehk paranda oma viga. Ülemus võis sõimata, müüja, õoetaja jne ka.

30 a tagasi olid teised asjad, mida mainida ei tohtinud. Ma olin 1981. aastal pioneerilaagris, venelased hakkasid eestlasi ühel lõkkeõhtul norima, mille peale eestlased soovitasid neil kobida Siberisse omaenda lõkke äärde. Selle peale jäeti eesti lastel ära vanematega kohtumise päev, ei lubatud ka vanematel pakke tuua jmt. Ja kedagi ei huvitanud, sest õrna hinge ju polnud ette nähtud. Vähemalt eestlastel mitte.

[dmy]

Pakse lapsi oli jah vähem. Eks toit oli siis sel ajal põhiliselt mahetoit tänase mõiste järgi.

See ei olnud mingi mahetoit. Vene ajal kasutati põldudel ikka sellist keemiat, et anna otsad.

[Külaline]

Paksuse kohta ütleks seda, et meie klassis oli 49 last ja nendest ainult 2 olid paksukesed. Mitte väga paksud, vaid lihtsalt jämedad (I klass 1980). Kui käisin oma lapse 9nda klassi mingil kooliaktusel (2011) oli liialdamata iga neljas laps ülekaalus.

Sellest võib ühemõtteliselt järeldada, et maitsvat toitu toona üleliia palju ei olnud.

Siis tuli palju käia. Autosid oli vähe. Nüüd käiakse kõndimas, et liikuda tervise nimel. Oli hea elu iseloomustav lause, et jala ei käi ja vett ei joo. Ja nüüd? Käi jala ja joo vett. Siis hoolitsed enda eest.

[Külaline]

Poes said koristajalt kaltsuga vastu sääri ja olid vait.

[Külaline]

Nõukogude aeg oli nii, et kui Breznevist avalikus kohas anekdooti rääkisid, siis võisid vastavad organid sind vestlusele kutsuda. Kinni vast kohe ei pandud.

[Külaline]

Siis tuli palju käia. Autosid oli vähe. Nüüd käiakse kõndimas, et liikuda tervise nimel. Oli hea elu iseloomustav lause, et jala ei käi ja vett ei joo. Ja nüüd? Käi jala ja joo vett. Siis hoolitsed enda eest.

Tallinnas liiklusvahendite üle kurta ei saanud. Ma elasin äärelinnas ja koolis käisin kesklinnas, tramm käis sinna samamoodi iga viie minuti tagant nagu tänagi. Ma ei usu, et ma kooliajal eriline kõndija oleks olnud. Ja ülekaaluline olin muide ka.

[Külaline]

Pakse lapsi oli jah vähem. Eks toit oli siis sel ajal põhiliselt mahetoit tänase mõiste järgi.

See ei olnud mingi mahetoit. Vene ajal kasutati põldudel ikka sellist keemiat, et anna otsad.

Vanaema vanaisa maakodus kasvatatu oli tänases mõistes küll mahetoit. Sõnnikut ainult pandi. Kolhoos külvas AN 2 lennukiga põllu peale väetist.

[Külaline]

Puudus võis nõukaajal paljus olla, aga oli olemas turvatunne - nälga ja peavarjuta sa ei jää. Ja see oli suur asi.

Jaa, turvatunne, et iga kord, kui midagi venelastevastast ütled, lähed kinni? Turvatunne, et sind pärast kooli lõppu kusagile Karu-Vibulasse suunatakse ja sa peadki aastateks sinna elama kolima? Ma parem oleks näljas.

Mida, mida??? Sa polnud tõenäoliselt siis veel sündinudki, aga seletad.
Kui mina ülikooli lõpetasin, oli meie eriala riiklikus suunamiskomisjonis lehekülgede kaupa nimekirju nendest asutustest, miss meie eriala spetsialiste vajasid. Mitte keegi ei määranud meile midagi, vaid me ise valisime, kuhu tahame minna. Komisjon vaid kinnitas valiku. Maakohtades ja väikelinnades oli võimalik saada töökoht + korter. Tallinnas mitte. Meil oli kursusel 5 tallinlast ja kõik me valisime omale töökoha kodulinna.
Mu praegusel abikaasal oli oma ülikoolis suht sarnane valimine, tema valis omale pikast nimekirjast töökoha selle järgi, et oleks riiklikult tähtis ettevõte, kuna sellega pääses vene kroonust priiks + sai koos töökohaga korteri (Harjumaal).
Tänapäeval võib värskelt ülikooli lõpetanu saata sadu CV-sid, aga keegi ei garanteeri töökohta.

[Külaline]

Pakse lapsi oli jah vähem. Eks toit oli siis sel ajal põhiliselt mahetoit tänase mõiste järgi.

See ei olnud mingi mahetoit. Vene ajal kasutati põldudel ikka sellist keemiat, et anna otsad.

Vanaema vanaisa maakodus kasvatatu oli tänases mõistes küll mahetoit. Sõnnikut ainult pandi. Kolhoos külvas AN 2 lennukiga põllu peale väetist.

Linnainimestel polnud ju kõigil mingit maakodu, ostsidki seda, mis kolhoosipõllult poodi tuli.

[Külaline]

Maakohtades ja väikelinnades oli võimalik saada töökoht + korter.

Ja siis sai minna kohalikule traktoristile mehele

[Külaline]

Linnainimestel polnud ju kõigil mingit maakodu, ostsidki seda, mis kolhoosipõllult poodi tuli.

Mul elasid vanaisa vanaema maal ja ma polnud ainuke.

[Külaline]

MITTE MIDAGI ei igatse nõukaajast, iial ei tahaks sellist elu uuesti kogeda. Ei mõista seda nõukanostalgiat. Jah, olin nõukaaja laps ja loomulikult on mul lapsepõlvest palju kauneid mälestusi, aga mitte mingist otsast vaadatuna tänu nõukogude korrale.

[dmy]

Puudus võis nõukaajal paljus olla, aga oli olemas turvatunne - nälga ja peavarjuta sa ei jää. Ja see oli suur asi.

Jaa, turvatunne, et iga kord, kui midagi venelastevastast ütled, lähed kinni? Turvatunne, et sind pärast kooli lõppu kusagile Karu-Vibulasse suunatakse ja sa peadki aastateks sinna elama kolima? Ma parem oleks näljas.

Mida, mida??? Sa polnud tõenäoliselt siis veel sündinudki, aga seletad.
Kui mina ülikooli lõpetasin, oli meie eriala riiklikus suunamiskomisjonis lehekülgede kaupa nimekirju nendest asutustest, miss meie eriala spetsialiste vajasid. Mitte keegi ei määranud meile midagi, vaid me ise valisime, kuhu tahame minna. Komisjon vaid kinnitas valiku. Maakohtades ja väikelinnades oli võimalik saada töökoht + korter. Tallinnas mitte. Meil oli kursusel 5 tallinlast ja kõik me valisime omale töökoha kodulinna.
Mu praegusel abikaasal oli oma ülikoolis suht sarnane valimine, tema valis omale pikast nimekirjast töökoha selle järgi, et oleks riiklikult tähtis ettevõte, kuna sellega pääses vene kroonust priiks + sai koos töökohaga korteri (Harjumaal).
Tänapäeval võib värskelt ülikooli lõpetanu saata sadu CV-sid, aga keegi ei garanteeri töökohta.

Nõukogudeaegse tööturu üheks oluliseks märksõnaks oli suunamine. See puudutas ülikooli lõpetajaid ja sageli suunati väikestesse maa-asulatesse, kuhu muidu keegi minna ei tahtnud. Seal pidi paar aastat kohustuslikus korras töötama kuni tekkis võimalus tutvuste kaudu endale meelepärasemasse paika kolida, aga jagus neidki, kes jäid pidama.

Senine kodukoht suunamist ei mõjutanud, küll aga õppeedukus või abiellumine. Üldiselt kehtis reegel, et mida paremad olid ülikoolis hinded, seda enam sai kohta valida, aga n-ö list oli siiski ees. Eelisseisus olid ka abiellu astujad, sest neil tekkis õigus kolida abikaasa kodulinna. Kõlab ehk uskumatult, aga see hoidis kõrgel abiellumise statistikat. Juba toona oli ka kolmas võimalus, mis tänagi jätkuvalt olemas - kui üliõpilane leidis õpingute ajal endale stipendiumi maksva ettevõtte, siis sai ta ka sinna pärast tööle minna.

Suunamine mõjutas tööle saamist ainult pärast kooli lõpetamist, edasi käis tööredelil edasiliikumine enamasti tutvuste kaudu.

https://arileht.delfi.ee/artikkel/82082 ... -puuduseni

[Külaline]

Vanaema vanaisa maakodus kasvatatu oli tänases mõistes küll mahetoit. Sõnnikut ainult pandi. Kolhoos külvas AN 2 lennukiga põllu peale väetist.

Lennukilt külvati metsa mürke. Meil oli kahel pool aiamaad kolhoosi põllud ja neile külvati mitu korda suve jooksul midagi haisvat. Ju vast umbrohumürgid, tavaliselt olid viljapõllud. Ei saanud ka meie lapikesel puhas toit kasvada.

[Külaline]

Viisnurga laul

Vanaema helde, lahke näitas mulle pilte,
milles räägiti, et poes oli müüdud lubjavilte.
Igal õhtul taevasse lendasid raketid,
sõdurid said pühadeks uued jalarätid.

Aasta rahupreemia hõivasid tankistid,
oktoobrilapsed hõiskasid: "Elagu nudistid!",
Brasiilias (?) on vihma käes mitu tuhat musta,
kogu selle loo peale tahaksin ma kusta.

[dmy]

Nõukaihalejatele meeldetuletuseks:

Kaheksakümnendate keskpaiku oli keskmine palk pisut üle 200 rubla, seejuures teenisid töölised ja kolhoosnikud sageli rohkem kui arstid ja insenerid. Kui aeg-ajalt meenutatakse nostalgiliselt nõukaaegseid soodsaid hindu, siis reaalsuses olid paljud kaubad praegusest oluliselt kallimad. Kui täna saab keskmise kuupalga eest vinge televiisori (lihtsamaid saab mitu), siis toona kulus värviteleviisori ostmiseks vähemalt 3 kuu palk. Kuupalgast oluliselt rohkem tuli maksta ka külmkapi või pesumasina eest, näiteks pesumasin Vjatka maksis 400 rubla (ja oli seejuures ikka defitsiit). Kui mingi ime läbi õnnestus osta apelsine, siis nende kilohind oli keskmise kuupalgaga suhtes praegusega võrreldes üle viie korra kõrgem.

Kaheksakümnendate teises pooles tekkis esmakordselt üle aastakümnete eraettevõtlus, aga selles pidi olema ülimalt ettevaatlik, et võimudega pahuksisse ja trellide taha ei satuks.

https://arileht.delfi.ee/artikkel/82082 ... -puuduseni

[Külaline]

Siis tuli palju käia. Autosid oli vähe. Nüüd käiakse kõndimas, et liikuda tervise nimel. Oli hea elu iseloomustav lause, et jala ei käi ja vett ei joo. Ja nüüd? Käi jala ja joo vett. Siis hoolitsed enda eest.

Tallinnas liiklusvahendite üle kurta ei saanud. Ma elasin äärelinnas ja koolis käisin kesklinnas, tramm käis sinna samamoodi iga viie minuti tagant nagu tänagi. Ma ei usu, et ma kooliajal eriline kõndija oleks olnud. Ja ülekaaluline olin muide ka.

Nüüd vist enam piirkonnakoolis ei käida. Ikka parimas, mis kaugel. Vanemad viivad autoga.

[Külaline]

Teine pluss, et osadele jagati kortereid ja krunte tasuta ja üürid olid väga odavad.

Kullakene, need korterid ja krundid olid armsa riigi omad ning selle riigi lahkusest anti sulle lihtsalt kasutada, kui olid tubli. Kui tahtsid teistmoodi korterit, siis seda otsustas kohalik täitevkomitee, kas lubatakse su 5 lapsel kolida 3-toalisesse korterisse või elate edasi oma ühetoalises. Sul on VÄGA valikuline mälu, nagu siin juba korduvalt mainitud on.

Toiduga ka muidugi ... no seda toitlustamises levinud lapihaisu ning räpasust sa muidugi jälle ei mäleta, samuti alumiinimumnõusid, millest kõike süüa tuli ... Ise tehtud toit on sul ikka üsna kindlalt täpselt sama kvaliteediga kui praegugi, miks ta pidanuks tollal parem olema?

[dmy]

Siis tuli palju käia. Autosid oli vähe. Nüüd käiakse kõndimas, et liikuda tervise nimel. Oli hea elu iseloomustav lause, et jala ei käi ja vett ei joo. Ja nüüd? Käi jala ja joo vett. Siis hoolitsed enda eest.

Tallinnas liiklusvahendite üle kurta ei saanud. Ma elasin äärelinnas ja koolis käisin kesklinnas, tramm käis sinna samamoodi iga viie minuti tagant nagu tänagi. Ma ei usu, et ma kooliajal eriline kõndija oleks olnud. Ja ülekaaluline olin muide ka.

Nüüd vist enam piirkonnakoolis ei käida. Ikka parimas, mis kaugel. Vanemad viivad autoga.

Mina käisin samuti katsetega koolis. Kirjutasin ju, et sõitsin äärelinnast kesklinna.

[Külaline]

Puudus võis nõukaajal paljus olla, aga oli olemas turvatunne - nälga ja peavarjuta sa ei jää. Ja see oli suur asi.

Jaa, turvatunne, et iga kord, kui midagi venelastevastast ütled, lähed kinni? Turvatunne, et sind pärast kooli lõppu kusagile Karu-Vibulasse suunatakse ja sa peadki aastateks sinna elama kolima? Ma parem oleks näljas.

Mida, mida??? Sa polnud tõenäoliselt siis veel sündinudki, aga seletad.
Kui mina ülikooli lõpetasin, oli meie eriala riiklikus suunamiskomisjonis lehekülgede kaupa nimekirju nendest asutustest, miss meie eriala spetsialiste vajasid. Mitte keegi ei määranud meile midagi, vaid me ise valisime, kuhu tahame minna. Komisjon vaid kinnitas valiku. Maakohtades ja väikelinnades oli võimalik saada töökoht + korter. Tallinnas mitte. Meil oli kursusel 5 tallinlast ja kõik me valisime omale töökoha kodulinna.
Mu praegusel abikaasal oli oma ülikoolis suht sarnane valimine, tema valis omale pikast nimekirjast töökoha selle järgi, et oleks riiklikult tähtis ettevõte, kuna sellega pääses vene kroonust priiks + sai koos töökohaga korteri (Harjumaal).
Tänapäeval võib värskelt ülikooli lõpetanu saata sadu CV-sid, aga keegi ei garanteeri töökohta.

Tallinna said valida oma suunamise ainult paar kolm parimat või need, kellel mingi põhjus (pere Tallinnas jms). Näiteks minu isa töötas 2 aastat Kohtla-Järvel, ema Tallinnas, suhe oli niikaua pausil. Vend pidi kiiresti naise ära võtma, et naist karupeesse ei suunataks, vaid saaks koos vennaga jääda. Korteri said sa Tallinnast väljaspool muidugi, aga suure tõenäosusega sa siis sinna ka jäid, sealt kapakohilast välja tulla oli juba väga keeruline.