Külaline kirjutas: ↑29 Juun 2025 09:56
Jeerum, siis on juba pikalt räägitud, et ei jagunud kõigile kortereid ja mõni ei jõudnudki ära oodata kuni nõukogude aja lõpuni. Elati koos vanematega 2-toalises või ühiskorterites. Elati ka väga räämas vanades puumajades. Ka tänapäeval on sul võimalik üürida mitme peale või leida odav üürikas lobudikus. Ei jää ikka küll nii lihtsalt kodutuks. Selleks peab väga laisk või sopajoodik olema. Aga kas neid on vaja maksumaksja raha eest poputada? Pole neil ka tänasel päeval häda kedagist. Saavad töövõime toetust, mille eest edasi juua ja uhked secondhand brändiriided selga.
Minu meelest on just vastupidi. Vanasti sa peavarjuta ei jäänud. Meie suures Harjumaa alevis oli paar eluheidikut, aga peavari mingi toa näol oli neil olemas. Hommikul kogunesid koos turuvarblastega rajoonikeskuse ette, kus kolhoosibuss nad peale võttis ja juhutööle sõidutas. Asi ju seegi, vähemasti polnud inlmesed leivata.
Mina ei ilusta nõukaaega, aga mulle tundus elu toona turvalisem. Praegu kodutuks jäädes ei aita sind mitte keegi, lähed kodutute varjupaika, kus on koos joodikud ja narkarid. Kui tavakodanik, kel on olemas töökoht peaks mingil põhjusel kodust ilma jääma, siis oled tänaval, nõukaajal anti vähemasti üürituba. Meie alevis oli paljulapseline pere ja neile võimaldati ühes majas kaks korterit. Selles mõttes oli inimene nõukaajal rohkem väärtustatud.
Külaline kirjutas: ↑29 Juun 2025 09:37Sest on midagi olulisemat kui toit - kindel elukoht ja teadmine, et sind ei visata välja, kui sa enam elukoha eest maksta ei jõua. Töökoht samuti oli garanteeritud. Turvalisus on rohkem väärt kui söök ja jook, mis moodustavad ju tänapäeval kuludest vaid tühise osa.
Laenul on laenukindlustus, kui enam maksta ei jõua, siis tuleb kindlustatud korter/maja maha müüa, maksta laenujääk ja ülejäänu eest osta endale midagi jõukohast, nt Kohtla-Järvele.
Aga see muidugi enam ei kõlba, kuigi Vene aja elas suur osa inimesi sellistes Kohtla-Järve tingimustes üle Eesti.
Jeerum, siis on juba pikalt räägitud, et ei jagunud kõigile kortereid ja mõni ei jõudnudki ära oodata kuni nõukogude aja lõpuni. Elati koos vanematega 2-toalises või ühiskorterites. Elati ka väga räämas vanades puumajades. Ka tänapäeval on sul võimalik üürida mitme peale või leida odav üürikas lobudikus. Ei jää ikka küll nii lihtsalt kodutuks. Selleks peab väga laisk või sopajoodik olema. Aga kas neid on vaja maksumaksja raha eest poputada? Pole neil ka tänasel päeval häda kedagist. Saavad töövõime toetust, mille eest edasi juua ja uhked secondhand brändiriided selga.
Töökoht määrati sulle riigi poolt ja läksid sinna Kipa-Kapa kolhoosi teise Eesti otsa. Ka täna ja praegu on väiksemates linnades, alevites asjalikud lihttöölised vägagi oodatud taludesse, ettevõttetesse, aga ära sa arva, et need töötud on nõus Tallinnast ja Tartust ära kolima. Ei, mitte mingil juhul. Jumal tänatud, et täna ei ole sundi endale võtta tööle mingid jotad, kes tegelikult midagi ei tee. Küll aga pead neile palka maksma.
Probleem oligi ainult neil, kes ei tahtnud elada väljaspool Tallinnat või Tartut. Kui olid väga head õppetulemused, siis sai ka sel juhul ise valida, aga kui õpitulemused jäid viimaste sekka, siis jah, ei saanud Tallinna. Aga elukoht oli igal juhul garanteeritud.
Tallinnas ja Tartus ei pakutud elukohta ja juba sel põhjusel ei soovinud ka need väga hea õppetulemusega lõpetajad sinna sageli jääda. Elu perega koos ühiskorteris ei olnud ahvatlev võimalus. Kellel sul nii suured elukoha leidmise probleemid täna on? Ma ei tea mitte kedagi, kes ei leiaks mitte mingit elukohta. See on sinu isiklik probleem, kui tahad elada Tallinnas kesklinnas, aga mitte Kohta-Järvel, kus korterid on odavad. Nõukaajal vaat pidid minema sinna Kohta-Järvele ja kedagi ei kottinud sinu piiksumine, et ei meeldi.
Ah, mis sa jutustad. Kui kõiki nii hirmsasti sinna Ida-Virumaale oleks saadetud, siis oleks see eestlasi täis. Mu oma sugulased läksid NL ajal Tallinna kutsekatesse õppima ja sinna Tallinna nad ka jäid. Ja need kolmetoalised korterid on neil tänaseni. Selliste elukutsetega ei jõuaks nad tänaste hindade juures ilmaski Tallinnas normaalset korterit osta.
Külaline kirjutas: ↑29 Juun 2025 10:31Minu meelest on just vastupidi. Vanasti sa peavarjuta ei jäänud. Meie suures Harjumaa alevis oli paar eluheidikut, aga peavari mingi toa näol oli neil olemas. Hommikul kogunesid koos turuvarblastega rajoonikeskuse ette, kus kolhoosibuss nad peale võttis ja juhutööle sõidutas. Asi ju seegi, vähemasti polnud inlmesed leivata.
Mina ei ilusta nõukaaega, aga mulle tundus elu toona turvalisem. Praegu kodutuks jäädes ei aita sind mitte keegi, lähed kodutute varjupaika, kus on koos joodikud ja narkarid. Kui tavakodanik, kel on olemas töökoht peaks mingil põhjusel kodust ilma jääma, siis oled tänaval, nõukaajal anti vähemasti üürituba. Meie alevis oli paljulapseline pere ja neile võimaldati ühes majas kaks korterit. Selles mõttes oli inimene nõukaajal rohkem väärtustatud.
Inimene nõukaajal väärtustatud??? Mida imet siin veel ei kuule.
Ja reaalselt ei jõua keegi päevaga korterist tänavale. Sa võid seda küll karta, aga kui normaalne inimene oled ja midagi ei tarbi, siis kodutute varjupaika sa küll ei satu.
Mäletan, et meie kortermajas olid kõik pered nö väljavalitud. Sa pidid tööalaselt olema silmapaistev ja lastega pere, et uues kortermajas elukohta saada. Noortel vallalistel polnud üldse mingit lootust omaette elada. Uued majad kerkisid ümbruskonda eelkõige 80ndatel. Kuni selleni ei olud mingit elukohta sulle garanteeritud. Korterid said vaid valitud spetsialistid, kellest oli puudus. Sellised probleemsed ja kehva haridusega pered elasid peamiselt päris maale ehitatud 2-korruselistes kortermajades ja käisid sealt kuhugi lauta ja põllule tööle. Asulasse neile kortereid ei antud.
Guest kirjutas: ↑29 Juun 2025 10:31
Selles mõttes oli inimene nõukaajal rohkem väärtustatud.
Inimene oli nõukogudemaal täpselt sama palju väärtustatud kui see tänane vene kahuriliha, keda Putin rindele saadab. Inimesed elasid sisuliselt vangidena. Vanglas on ka katus pea kohal ja kõht täis. Ainult vabadust ja valikuid ei ole. Elad, nagu ette nähtud.
Külaline kirjutas: ↑29 Juun 2025 09:37Sest on midagi olulisemat kui toit - kindel elukoht ja teadmine, et sind ei visata välja, kui sa enam elukoha eest maksta ei jõua. Töökoht samuti oli garanteeritud. Turvalisus on rohkem väärt kui söök ja jook, mis moodustavad ju tänapäeval kuludest vaid tühise osa.
Sa oled vist nõukaajast ainult tolle aja plakatitelt ja propagandatekstidest lugenud.
Kõik oli nii garanteeritud-garanteeritud, kuni lopsti! isegi see riik ise polnud garanteeritud, vaid kukkus kokku kui tühi tondiloss.
Hommikul kogunesid koos turuvarblastega rajoonikeskuse ette, kus kolhoosibuss nad peale võttis ja juhutööle sõidutas.
Selliseid töid võiks nad praegugi teha, aga ei viitsi. Lihtsam on elada töövõimetusest ja toimetulekutoetusest.
Ja millise hoone ette ma pean homme minema, et tasuta buss mind juhutööle viiks ja õhtul rahaga tagasi tooks?
Ise otsid endale selle töö, mitte ei oota hambad laiali, et mingi buss sulle ette vurab ja ütleb, mis tööd sa siis teed nüüd. Igasugu talud otsivad tikutulega töölisi taga, kellele antakse ka söök ja tuba, kus magada. Palk on väike. Mine sinna, mitte keegi ei keela.
Hommikul kogunesid koos turuvarblastega rajoonikeskuse ette, kus kolhoosibuss nad peale võttis ja juhutööle sõidutas.
Selliseid töid võiks nad praegugi teha, aga ei viitsi. Lihtsam on elada töövõimetusest ja toimetulekutoetusest.
Ja millise hoone ette ma pean homme minema, et tasuta buss mind juhutööle viiks ja õhtul rahaga tagasi tooks?
Laudatööle otsitakse inimesi pidevalt, antakse ka eluase. Isegi palk pole väike. Kes keelab sinna minna? Nendele inimestele muidugi meeldis nõuka aeg, kes ise midagi otsustada ei suuda, midagi otsida endale ei suuda. Meeldis, et öeldi, mida peab tegema ja kuhu minema.
Hommikul kogunesid koos turuvarblastega rajoonikeskuse ette, kus kolhoosibuss nad peale võttis ja juhutööle sõidutas.
Selliseid töid võiks nad praegugi teha, aga ei viitsi. Lihtsam on elada töövõimetusest ja toimetulekutoetusest.
Ja millise hoone ette ma pean homme minema, et tasuta buss mind juhutööle viiks ja õhtul rahaga tagasi tooks?
Nüüd saad otsida endale juhutöö näiteks ehitustööde gruppidest. Ja need ilma igasuguse kvalifikatsioonita sellid arvavad, et päevas peab neile vähemalt 200 eurot pihku laduma, teevad midagi või ei tee. Sellist kuldset põli ikka nõkaajal ei olnud.
Kui tavakodanik, kel on olemas töökoht peaks mingil põhjusel kodust ilma jääma, siis oled tänaval, nõukaajal anti vähemasti üürituba.
Inimene, kellel on töökoht, üürib endale nüüd ka mingi toa või korteri. Kes see peab talle üüritoa andma, ise otsib endale selle üüritoa.
Kui vaadata kümne aasta lõikes kõiki maailma riike, siis Eestis on kinnisvarahinnad kasvanud KÕIGE KIIREMINI KOGU MAAILMA VÕRDLUSES – ligi 200 protsenti! Eluasemekulud löövad kõige valusamalt madalapalgalisi üürnikke.
Kui tavakodanik, kel on olemas töökoht peaks mingil põhjusel kodust ilma jääma, siis oled tänaval, nõukaajal anti vähemasti üürituba.
Inimene, kellel on töökoht, üürib endale nüüd ka mingi toa või korteri. Kes see peab talle üüritoa andma, ise otsib endale selle üüritoa.
Kui vaadata kümne aasta lõikes kõiki maailma riike, siis Eestis on kinnisvarahinnad kasvanud KÕIGE KIIREMINI KOGU MAAILMA VÕRDLUSES – ligi 200 protsenti! Eluasemekulud löövad kõige valusamalt madalapalgalisi üürnikke.
Ikkagi saab ka madalapalgaline endale mingi toa üürida. Talle makstakse ka toimetulekutoetust ja ta elab ikka paremini kui see nõukaaegne inimene.
Guest kirjutas: ↑29 Juun 2025 10:55
Kui vaadata kümne aasta lõikes kõiki maailma riike, siis Eestis on kinnisvarahinnad kasvanud KÕIGE KIIREMINI KOGU MAAILMA VÕRDLUSES – ligi 200 protsenti! Eluasemekulud löövad kõige valusamalt madalapalgalisi üürnikke.
Ja nüüd vaata 1980. aastate palku ja arvuta, mitu kuupalka kulus ühe pesumasina või televiisori ostmiseks. Kui selline defitsiit üldse käeulatusse jõudis.
Tegelikult oligi meeletu isu vene ajal just puuviljade järgi. Elu esimene välisreis viis mind Rootsi. Aasta oli 1990. Sealne pererahvas pakkus puuvilju ja siis ma kaotasin igasuguse viisakuse ja mõõdutunde ning lihtsalt sõin end silmini täis puuviljadest.
Ka mina käisin nõukaaja lõpus mõned korrad välisreisil ja mulle tundus tavalise Lääne pere elu nagu mingi imedemaa. Puuviljad laual, suur külmkapp head ja paremat täis. Kõik oli ilus ja hästi lõhnav, inimestel ilusad riided, kaunid soengud, mina tundsin ennast küll nagu mingi vaene sugulane. Puuviljad panin ka kõik nahka, need vaatasid, et vaesed nõukogude inimesed on puhta näljas. Sõime mingit chips and fishi, see tundus ka niivõrd hea, et oleks lõputult seda söönud. Ma mäletan seda kontrasti, mis mina tundsin eluga Läänes, kusjuures need ei olnud mingid rikkad inimesed, täiesti tavalised ja elasid nii, nagu meie vaesemad inimesed täna elavad. Ma küll ei tea, kuidas saab seda nõukaaega kuidagi idealiseerida ja heaks pidada.
Sest on midagi olulisemat kui toit - kindel elukoht ja teadmine, et sind ei visata välja, kui sa enam elukoha eest maksta ei jõua. Töökoht samuti oli garanteeritud. Turvalisus on rohkem väärt kui söök ja jook, mis moodustavad ju tänapäeval kuludest vaid tühise osa.
Turvalisus selle hinnaga, et välismaale ei lubatud, korterit, autot ega pesumasinat ise osta ei lubatud, kõrge ametnik teadis sinu eest, kas sul on neid vaja, muudkui astusid pioneeriks ja õppisid koolis Kommunistliku Partei kongresside päevakordi pähe Väärt diil muidugi.
Guest kirjutas: ↑29 Juun 2025 10:55
Kui vaadata kümne aasta lõikes kõiki maailma riike, siis Eestis on kinnisvarahinnad kasvanud KÕIGE KIIREMINI KOGU MAAILMA VÕRDLUSES – ligi 200 protsenti! Eluasemekulud löövad kõige valusamalt madalapalgalisi üürnikke.
Ja nüüd vaata 1980. aastate palku ja arvuta, mitu kuupalka kulus ühe pesumasina või televiisori ostmiseks. Kui selline defitsiit üldse käeulatusse jõudis.
Kaheksakümnendatel ostsin komisjonipoest välismaa jope 100 rublaga, mis oli kogu mu ema kuupalk. Ma ei tea, kust ma sain üldse sellise raha. Töö- ja puhkelaagris käisin poolteist kuud ja sain sealt palgaks 30 rubla kõplamise eest.
