Nõukaaeg versus kaasaeg

[Külaline]

See Tolmutont on päris andekas provokaator

[Tolmukübe]

Kui veel toidust rääkida, siis ma mäletan, kui hea oli 3 kopikat gaseeritud vesi (vist siirup oli see kollane, mis sisse pandi). Enam nii head siirupit ei tehta. Ja limpsidest Fanta, Pepsi ja Sajaanid. Kahte esimest tehakse, pole enam kaugeltki see, aga Sajaanid on hoopis ära kadunud. Ometigi rahval ostujõud on tõusnud, tehtaks siis head limpsigi, jaksaks osta küll. Ja kali oli väga hea, nüüd on kali joodav, aga tavaline.

Aga näe ei saa. Ainult nõukogude viljastavates tingimustes oli võimalik Tolmukübemele nii head toitu teha. Nüüd maitseb toit paha ja Tolmukübe muudkui paisub.

Täiesti õige. Nüüd on toit paha ja paksusid on terve armaada ümberringi. Vene ajal nii palju ja selliseid paksusid polnud, inimesed olid kõhnemad, toit parem, sai isegi jäätist, keeduvorsti, limpsi, majoneesi, šokolaadi jm hõrgutisi üpris suures koguses manustatud. Siit järeldus - halb toit teeb paksuks. Käisin troopikas, sai manustatud jäätist, puuvilju, kookosvett, mereande, kõik oli väga maitsev, ja rasvad hakkasid sulama.. Siin ei sula midagi. Närid, mis hamba all ei karju, peaasi, et hing sisse jääb (midagi peab ju sööma).

[Külaline]

Käisin troopikas, sai manustatud jäätist, puuvilju, kookosvett, mereande, kõik oli väga maitsev, ja rasvad hakkasid sulama.. Siin ei sula midagi.

Lausa troopikas! Vahi siis kuhu partei usinad sõdurid ja koputajad pääsesid

[Külaline]

Nõukaajal oli mul paari klassiõega algklassides igapäevane tiir Tallinna vanalinna mänguasjapoed, edasi mööda Pärnu maanteed kino Kosmoseni, sealt ümber nurga Dünamo poodi ja edasi Veerenni tänavale bussipeatusesse. Alates 6. klassist jällegi lisandus trenn alguses 5 ja hiljem juba 10 korda nädalas. Lisaks sai kodus õues olles rattaga sõidetud ja luurekat mängitud.

Nii et pole ime, et oli võimalik saia, limonaadi ja kommi manustada ning sealjuures sale olla. Eks saaks tänagi, kui oleks aega ja viitsimist nii palju ennast liigutada.

[Külaline]

Isegi 20 aastat tagasi oli veel Annelinnas lapsi majade vahel väljas jooksmas näha, siis päris järsku kadusid. Lasteni jõudsid arvutid!

[Külaline]

On positiivset, on negatiivset. Nõukaaeg oli kollektiivse mõtteviisiga - inimesed arvestasid lisaks iseenda heaolule ka kaaslastega. Nüüdisaja individualism seab esikohale iseenda vajadused.
Töökoht pidi olema ja toimetulek oli ehk parem, eriti maapiirkondades. "Sinikraede" tööd väärtustati ja maainimene e kolhoosnik oli rikas. Samas - ega selle rahaga suurt midagi teha polnud muud kui althõlma anda - majaehituse materjalide eest, korteriorderi eest, autovaruosade ja -remondi...
Arstiabi on nüüdisajal tänu tehnoloogiale küll võrreldamatu, kuid selle kättesaadavus kehvem. Nõukaajal muide, ei öeldud, mis inimesel viga on. Arsti asi oli ravida ja mingit arutelu patsiendiga ei toimunud. Inimesed ise oletasid, et ju mul vähk on...
Meelelahutus oli olematu - saatepäev algas umbes kell 15-16 telekooliga ja lõppes ca 22 paiku. Kanaleid oli 1 eestikeelne ja sõltuvalt elukohast 1-2 venekeelset, lätikeelne ja soomekeelsed. Ajalehed oli täis propagandat ja lihtsad asjad nagu a´la astroloogia liikusid althõlma. Info liikumine oli tõesti riigi poolt kontrollitud. Samas oli seesama nomenklatuur esimene "keelatu" hankimisel. Vaieldamatult olid peresidemed tihedamad - seda aega, mis täna teleka ees istutakse, sisustati suhtlusega pere ja sugulaste või sõpradega. Palju väljasõite jms. Peresidemed hoidsid ka vaimset tervist.
Palju meile nüüdseks igapäevast on saabunud tänu tehnoloogia arengule - nt sooja vee katkestus Lasnamäe kortermajades kestis nõukaajal... terve kuu. Digitaalse tehnoloogia kasutusevõtt on andnud nii digitelevisiooni kui ka sideühendused jne.

[Külaline]

Nõukogude ajal peeti iseenesestmõistetavaks, et ka kõige madalama palgaga tööline ei teegi kodus ise süüa (sellepärast ka väiksed köögid), vaid käib iga päev söömas sööklas. Sellist asja, et ei jaksa väljas söömas käia, toona ei olnud. Mäletan ühte konkreetset sööklat, kus sai käidud, seal olid lihtsad, aga väga head söögid.

See oli siiski ainult mingi perioodi ideoloogia, mis kunagi tõelisuseks ei saanud. Lisaks, arvuta ise: kui keskmise palk oli 120 rubla ja keskmine lõuna sööklas umbes 2.50-3 rubla, siis kui laialt sa sööklas käia said? Täna saab miininumpalkagi teeniv inimene rohkem kordi kuus McDonald'sis käia, kui tollal sööklas.

Mis sa ajad, kõik käisid sööklas söömas, keegi ei vedanud karbiga kodust toitu kaasa nagu tänapäeval. Supp või praad ja magustoit, elementaarne igapäevane sööklaeine tol ajal. Keegi ei mõelnud, et hoiab raha kokku ja ei söö magustoitu. McDonalds on ju rämsptoit, sööklas sai ikka korralikku maksakastet, kartulit, porgandisalatit - ikka vähe toitainteterikkam.

Ära valeta! Meie pere ei käinud sööklas söömas, samuti mitte tuttavad pered.

[Külaline]

Ära valeta! Meie pere ei käinud sööklas söömas, samuti mitte tuttavad pered.

Ma pole küll see, keda sa siin valetamises süüdistad, aga võin samuti öelda, et meie pere käis väga tihti sööklas söömas. Mõtlen siis just lõunasööki ja me polnud sugugi mingid rikkurid vaid vanemad töötasid lihtsate ametite peal.

Meie alevis oli töölissöökla ja see oli lõunatundidel rahvast täis. Seal käisid söömas nii vabrikutöölised, rajoonikomitee töötajad kui koolilapsed. Mina ja mu sõbrad nende seas. Oli igasugu toite, suppe, praade ja parematel päevadel isegi viinerit kartulipudruga. See OLI odav ja väga vähese raha eest sai kõhu korralikult täis.

[Külaline]

See oli siiski ainult mingi perioodi ideoloogia, mis kunagi tõelisuseks ei saanud. Lisaks, arvuta ise: kui keskmise palk oli 120 rubla ja keskmine lõuna sööklas umbes 2.50-3 rubla, siis kui laialt sa sööklas käia said? Täna saab miininumpalkagi teeniv inimene rohkem kordi kuus McDonald'sis käia, kui tollal sööklas.

Mis sa ajad, kõik käisid sööklas söömas, keegi ei vedanud karbiga kodust toitu kaasa nagu tänapäeval. Supp või praad ja magustoit, elementaarne igapäevane sööklaeine tol ajal. Keegi ei mõelnud, et hoiab raha kokku ja ei söö magustoitu. McDonalds on ju rämsptoit, sööklas sai ikka korralikku maksakastet, kartulit, porgandisalatit - ikka vähe toitainteterikkam.

Ära valeta! Meie pere ei käinud sööklas söömas, samuti mitte tuttavad pered.

Huvitav oleks teada, millises asutuses siis terve päev nälgiti. Mul on meeles, et isegi kord mingilt hoogtöölt (kolhoosis pidi mõnikord abiks käimas) tulles, buss sõitis külakeskusesse, kus oli söökla ja me kõik läksime siis sööma. Praegu tundub uskumatu, et nii väikeses kohas eksisteeris söökla. Vanasti maal elu käis.

[Külaline]

Huvitav oleks teada, millises asutuses siis terve päev nälgiti. Mul on meeles, et isegi kord mingilt hoogtöölt (kolhoosis pidi mõnikord abiks käimas) tulles, buss sõitis külakeskusesse, kus oli söökla ja me kõik läksime siis sööma. Praegu tundub uskumatu, et nii väikeses kohas eksisteeris söökla. Vanasti maal elu käis.

Olid jah igal pool need töölissööklad ja hinnad olid seal odavad. Töötasid seal kohalikud külanaised ja osad tegid neist väga hästi süüa ja pidasid ka puhtust. Mõnes kohas olid venelased, seal nii hästi polnud.

[Külaline]

Nõukogude ajal peeti iseenesestmõistetavaks, et ka kõige madalama palgaga tööline ei teegi kodus ise süüa (sellepärast ka väiksed köögid), vaid käib iga päev söömas sööklas. Sellist asja, et ei jaksa väljas söömas käia, toona ei olnud. Mäletan ühte konkreetset sööklat, kus sai käidud, seal olid lihtsad, aga väga head söögid.

See oli siiski ainult mingi perioodi ideoloogia, mis kunagi tõelisuseks ei saanud. Lisaks, arvuta ise: kui keskmise palk oli 120 rubla ja keskmine lõuna sööklas umbes 2.50-3 rubla, siis kui laialt sa sööklas käia said? Täna saab miininumpalkagi teeniv inimene rohkem kordi kuus McDonald'sis käia, kui tollal sööklas.

Kolmekäiguline lõuna maksis 60 kopikat. 10 rubla eest katsin ma sünnipäevalaua seitsmele, koos alkoholiga.

[Külaline]

Lõunat söömas käisid ikka kõik, ehk mõni eriline veidrik välja arvatud.

[Külaline]

Nõukaajal olid praed ikka inimlikus suuruses, jõudis supi ja magustoidu ka süüa. Miks nüüd sellised hiigel taldrikud täis laotakse? Väga vähestes kohtades saab poolt praadi tellida.

[Külaline]

Sajaanid on hoopis ära kadunud. Ometigi rahval ostujõud on tõusnud, tehtaks siis head limpsigi, jaksaks osta küll. Ja kali oli väga hea, nüüd on kali joodav, aga tavaline.

Sajaanid polnud kohalik jook - seda tootis Leningradi limonaaditehas. Seda ei saagi siin müügil olla. Kali on siiani väga hea, kui tuled selle peale, et mitte osta mingit pulbrikalja, vaid normaalset kääritatud jooki. Pudeli peal siltidel on kogu info kirjas.

[Külaline]

Ka täna tuleb tihti vait olla - lihtsalt põhjused on teised. Varem vaikiti riigikorra, nüüd karjääri ja edukuse nimel. Või selle nimel, et töökoht alles jääks ja nälg päris majas poleks. Minu meelest ei jooda praegu sugugi vähem, lisandunud on narko. Puudus võis nõukaajal paljus olla, aga oli olemas turvatunne - nälga ja peavarjuta sa ei jää. Ja see oli suur asi. (Muidugi ma olen nõus, et kõik muutused pole tulnud riigikorrast, IT-areng on elu ilmselt rohkemm muutnud, kui riigikord.)

Jäta nüüd. Kui sa oleks samade tingimustega nõus ja valmis sama palju ise oma ellujäämise nimel rabama, kui nõuka ajal, ei jääks praegu ka nälga ja peavarjuta.

Jah, nälga ei jäänud. Odavat leiba ikka poes osta jaksasid (ja jaksad tänapäeval ka), aiamaal kasvatati endale kõikvõimalik köögivili ise (keegi ei keela sul seda ka tänaäevla teha), toit võluti lauale vähestest toorainetest (saaksid täna ka sel tasemel söödud, kui sellega lepiksid). Ja peavari - jajah, kui oled valmis oma pere looma vanemate kahetoalise korteri tagatuppa või ühetoalise korteri kapi taha, ei siis peavarjuta oleks. Ja suurema elamsie saamiskes kümme aastat kivi kivi haaval ise maja ehitama, nagu paljud nõukaajal tegid.

Inimeste eltustase on lihtsalt niipalju kõrgem, et soovitakse ja eeldatakse palju rohkem. Ja siis tundubki, et olen näljas, kui menüüs on kapsas hakklihaga ühel päeval ja kanakaelest keedetud supp teisel päeval. Aga just nii siis söödigi. Tehti süüa sellest, mis parajasti kätte saadi ja keegi ei virisenud ja kurtnud, et vaja oleks ikka valmistoitu woltida ja alla veisefilee lõuna on näljapajuk.

Nõukogude ajal peeti iseenesestmõistetavaks, et ka kõige madalama palgaga tööline ei teegi kodus ise süüa (sellepärast ka väiksed köögid), vaid käib iga päev söömas sööklas. Sellist asja, et ei jaksa väljas söömas käia, toona ei olnud. Mäletan ühte konkreetset sööklat, kus sai käidud, seal olid lihtsad, aga väga head söögid.

Nii küll ei saa öelda, et kodus süüa ei tehtud. Tehti küll! Minu lapsepõlvekodus oli igal õhtul soe söök. Ja teadaolevalt ka enamikes mu lapsepõlvesõprade kodudes (70-80ndad).

Tõsi, sööklas söödi küll, aga see oli siiski lõunasöök. Õhtusöök tehti ikka kodus.

[Külaline]

Töölissöökla söögid, 1959 a.

[Külaline]

Pärnu Metsakombinaadi töölissöökla. Minu meelest nii hubane.

[Külaline]

Meil tegi isa ka kodus igal õhtul sooja söögi.
Aga kui tudeng olin, siis käisime lõunat söömas ühe ühika all sööklas, oli odav ja hea toit. Kui kooli kõrvalt tööl käisin, sõin lõunat tehase sööklas, ka odav ja hea.
No ja loomulikult kas Valli kohvik või pontšikubaar pärast loenguid, kui oli aega sabas seista!

[Tolmukübe]

Sajaanid on hoopis ära kadunud. Ometigi rahval ostujõud on tõusnud, tehtaks siis head limpsigi, jaksaks osta küll. Ja kali oli väga hea, nüüd on kali joodav, aga tavaline.

Sajaanid polnud kohalik jook - seda tootis Leningradi limonaaditehas. Seda ei saagi siin müügil olla. Kali on siiani väga hea, kui tuled selle peale, et mitte osta mingit pulbrikalja, vaid normaalset kääritatud jooki. Pudeli peal siltidel on kogu info kirjas.

Sajaanid polnud kohalik? Aga ma mäletan, silt oli eestikeelne. Oska mõnda head kääritatud kalja soovitada?

[Külaline]

Aga miks seisab sildil siis Pärnu Õlletehas?