Lause: "Korja mänguasjad kokku!" on vähemalt aus ja selge, mis siis, et see on käsk. Palju hullem on nt: "Kas sa ehk võiksid mänguasjad kokku korjata?" - esitatakse pealtnäha justkui leebe küsimusega, aga tegelikult oodatakse, et teine võtab seda käsuna. Kui laps sellise küsimuse peale pead raputab ja teatab, et ei, ei taha!, siis saab ema vihaseks. Küsimuse osas on lubatud keelduda, käsu peale oodatakse selle täitmist.Guest kirjutas: ↑11 Juul 2025 20:54Sinu jaoks ei ole hirmus, minu jaoks on igasugused käsuvormid tavasuhtluses imelikud. See "kõmpima" oli tal hoopis "trampima", eriti imelik minu jaoks.Guest kirjutas: ↑11 Juul 2025 10:50Miks ei tohi kasutada sõna "käskima" ega "minema kõmpima"?Guest kirjutas: ↑10 Juul 2025 22:22 Sattusin suhtlema inimesega, kes kasutas väljendeid "käskima", "idioot", "värdjas", "minema kõmpima", "musi, musi, kalli, kalli", "mitte kõlbama" jmt Täiuslik vastand minu maailmale. Alguses uskumatu, hiljem mingi vastureaktsiooni allergia.
Ema käskis lapsel mänguasjad kokku korjata. Miks see lause nii hirmus on, tahaks teada!
Aga mõned inimesed räägivadki niimoodi.
Minu jaoks oleks aus, kui ütleja teeb kohe selgeks, kas tegemist on sisult käsuga või küsimusega või millegi muuga. Ja käsku ei pea kartma.