Milline on elu ilma depressiooni ja ärevuseta

[Külaline]

Sul võib siis tõesti olla ajukeemia paigast ära. No ei saa kõigil inimestel aju töötada ühtmoodi - mõnel lihtsalt toodab seda õnnehormooni rohkem, teisel jällegi vähem, nii on. Ehkki ma pole väga tabletiusku, soovitaks praegusel juhul minna psühhiaatri juurde, rääkida mure ära ja vaadata, kas tal on mingeid ideid. Palu tal kirjutada neid ravimeid, mis ei tekitaks sõltuvust (jah, kahjuks peab seda arstidele üle mainima, sest tekkinud sõltuvusega pead tegelema ju ikka sina ise, mitte arst).

Mis kelbast sa ajad, mis sõltuvust tekitavad ravimid? Sa ei teagi, mis nende toimemehhanism üldse on, sul käib kõik ühte patta kokku. Teemaalgataja on öelnud, et võtab juba ammu ravimeid ja käib ka teraapias, aga need pole teda siiani aidanud.

Kelbast ajad sa ise. Loe näiteks siit: https://annestiil.delfi.ee/artikkel/120 ... i#cxrecs_s

[Külaline]

Vastan: pisarad voolavad, ei ole võimalik nutmist lõpetada paanika tekib nendest mõtetest, ängistus, lootusetus. Nutuhood tekivad ka näiteks poes või tänaval kõndides.

Sul võib siis tõesti olla ajukeemia paigast ära. No ei saa kõigil inimestel aju töötada ühtmoodi - mõnel lihtsalt toodab seda õnnehormooni rohkem, teisel jällegi vähem, nii on. Ehkki ma pole väga tabletiusku, soovitaks praegusel juhul minna psühhiaatri juurde, rääkida mure ära ja vaadata, kas tal on mingeid ideid. Palu tal kirjutada neid ravimeid, mis ei tekitaks sõltuvust (jah, kahjuks peab seda arstidele üle mainima, sest tekkinud sõltuvusega pead tegelema ju ikka sina ise, mitte arst).

Olen juba aastaid võtnud tablette ja käinud teraapias.

Kurb lugeda, et sa ei ole meie vaimse tervise meditsiinisüsteemist abi saanud. Kahjuks ei oska siin keegi sulle väga midagi soovitada. Võid proovida ka alternatiivseid meetodeid (kui sa seda juba teinud pole). Ma ise olen suhelnud nii riiklikult tunnustatud meditsiini töötajatega kui ka n-ö nõidadega. Ütleks, et ära kuulata võib neid mõlemaid, ja vaadata, mida nad pakuvad. Siis valid, kumb rohkem kõnetab. Ka nõidadel võib olla päris häid tähelepanekuid ja oskavad näidata teist vaatenurka. FB-s on päris mitmeid gruppe, kust leiad vaimse tervise alternatiivravitsejaid, kellelt nõu küsida ja kellega kontakteeruda. Kuna sa ei ole riiklikust süsteemist abi saanud, siis soovitan proovida alternatiivseid võimalusi ka.

[Külaline]

Igapäevane nutmine ei ole okei. Samas öelda nagu siin üks viimastest vastajatest ütles, et normaalne on olla rõõmus - seegi ei pea paika. Lugesin kunagi ühest teadusajakirjast, et pidev rõõmuseisund ja pidev kurvameelsusseisund on mõlemad seotud vaimsete häiretega ajus. Eks muidugi meeldib rõõmus inimene teistele rohkem, kuid pidevalt väga rõõmus inimene mõjub tihti samamoodi väsitavana.

See on nüüd küll huvitav. Kas sa väidad, et sa iga päev ei naera ega ole rõõmus? Oled morn, tige, tujust ära või midagi sama jubedat? Ma ei räägi nüüd äärmuslikust olukorrast, et keegi suri.

Miks sina arvad, et inimesel tohib olla ainult kaks äärmuslikku meeleseisundit - kas iga päev naermine ja rõõmusolek, või morn, tige, tujust ära ja sama jubedat? Sa kuldsest keskteest oled ka midagi kuulnud?

Küsin siis korra veel. Kas sul on päevi, kui sa kordagi ei naera? Poes klienditeenindajale ei naerata? Annad kellelegi teed, ta tänab sind ja sa ei naerata? Sõbranna helistab ja tee omavahel nalja? Töökaaslatega kildu ei viska? Kõlab nagu õuduste elu. Sellist inimest küll tunda ei tahaks.

[Külaline]

Küsin siis korra veel. Kas sul on päevi, kui sa kordagi ei naera? Poes klienditeenindajale ei naerata? Annad kellelegi teed, ta tänab sind ja sa ei naerata? Sõbranna helistab ja tee omavahel nalja? Töökaaslatega kildu ei viska? Kõlab nagu õuduste elu. Sellist inimest küll tunda ei tahaks.

Naeran ja naeratan ikka iga päev. Või noh, peaaegu iga päev.
See on ju loomulik, kui suhtled toredate inimestega. Aga päevast päeva ma mingis ülimas õnnejoovastuses ei ela.
Seda sulle kirjutatigi - äärmuste vahel on kuldne kesktee.

[Külaline]

Normaalne selline asi küll ei ole, et keset poodi, ilma suurema põhjuseta(lein näiteks) nutma kukud ja see aastaid nii on.
Selline asi, nagu melanhoolne depressioon on ka olemas.

Melancholic depression, a severe subtype of major depressive disorder, is characterized by specific symptoms, including profound sadness, loss of interest, and psychomotor disturbances like slowed movement. Constant crying can be a symptom of this, as well as other forms of depression and even normal emotional responses.

See võib viidata meeleoluhäirele. Depressuoon ja ärevus käib sellega kaasas.

[Külaline]

Küsin siis korra veel. Kas sul on päevi, kui sa kordagi ei naera? Poes klienditeenindajale ei naerata? Annad kellelegi teed, ta tänab sind ja sa ei naerata? Sõbranna helistab ja tee omavahel nalja? Töökaaslatega kildu ei viska? Kõlab nagu õuduste elu. Sellist inimest küll tunda ei tahaks.

Naeran ja naeratan ikka iga päev. Või noh, peaaegu iga päev.
See on ju loomulik, kui suhtled toredate inimestega. Aga päevast päeva ma mingis ülimas õnnejoovastuses ei ela.
Seda sulle kirjutatigi - äärmuste vahel on kuldne kesktee.

Õnnelik inimene ei tähenda õnnejoovastust ja lakkamatut naermist. Õnnelik olla võiks ju iga päev.

[Külaline]

Õnnelik inimene ei tähenda õnnejoovastust ja lakkamatut naermist. Õnnelik olla võiks ju iga päev.

Mina olen täiesti teine külaline, võtan siin teemas esimest korda sõna.
Naeratamine, killuviskamine, isegi naermine võivad olla täiesti tehnilised lahendused, see, mis paistab väljapoole. Sa ei tea, mis on inimese sees, tema südames ja hinges. Kurb olemiseks ei pea välja nägema morm ja tige ega ämbritäite kaupa nutma.
Ma toon enda näite, mis on vist küll nats teemaalgatusest mööda, aga tegelikult sobib sulle vastamiseks küll. Mina olen keskealine naine, lapsed suured, lapselapski olemas, armastav mees olemas, hea töö, kodu, sissetulek, tervis - kõik on olemas, et naerda ja olla õnnelik. 3 aastat tagasi suri mu lemmikloom - äkki, ootamatult, väga-väga jubedal viisil. See loom oli, ma võiks öelda, üks minu eluarmastustest, ta nagu oli osa minust ja mina osa temast.
Ma vist jäin sellesse kinni, nii vist öeldakse. Minu lein oli nii metsik, et ma olin 2 kuud haiguslehel ja pärast tööle naastes poole aasta möödudes pöördusin psühholoogi vastuvõtule (leinanõustaja). Rääkisin kõik ära, kogu oma leina puistasin tema, võõra inimese, ette maha. Ta kuulas ja kommenteeris ja kõik justkui sujus, kuni ta ütles ühe lause: 'Nojah, eks tuleb eluga edasi minna, sest inimesed ju kaotavad iga päev isegi teisi inimesi, oma lähedasi, enda kõrvalt'. Samal hetkel läksin lukku. Leinanõustaja pisendas minu leina, sest teised kaotavad ju inimesi enda ümbert, mitte kõigest loomi. Sellisena tajusin mina seda repliiki.
Ja mul ei ole enam kellegagi sellest rääkida, sest ta oli ju ainult loom ja suri nii kaua aega tagasi.
Nüüd on sellest surmast möödas 3 aastat ja ma teen kõike, mida sa pead normaalseks, kõik see naermise värk. Aga ma ei ole mitte kunagi enam sellest surmast alates tundnud õnnetunnet, sellist, mis oli temaga, kui ma koju tulin ja ta mul esikus vastas oli. Mitte ühtegi korda ei ole mitte miski mu elus sellist õnnetunnet enam tekitanud. Aga ma elan ja käitun täiesti tavaliselt, neutraalselt, mitte ei nuta ega hoidu naeratamisest ega ole tige või morn.
Mul on ammu ka uus loom, aga seda tunnet ei ole. Tema on lihtsalt tore ja vahva.

[Tolmukübe]

Me ei saa öelda, et ta oli ju ainult loom. Ka loomakesel on hing ja tunded ja loomake võib sulle olla suurem ja ustavam sõber, kui inimene. Mul oli kass, väga suur sõber, mul oli temaga seoses ka õnnetunne, aga ma ei ütle tema kohta, et ta oli ju ainult loom. Ta ei olnud minust halvem ega alam, me olime võrdsed, ainult et erinevatest liikidest, jne. Aga ainult loom ta ei olnud, ei mingil juhul. Ja ma üldse ei näe elusloodust, kui ainult looma, või ainult lindu, vms, ma näen neid nagu mingil määral endaga võrdseid olevusi. See, et neile on vähem antud, ei tee neid meist kehvemateks.

[Külaline]

Õnnelik inimene ei tähenda õnnejoovastust ja lakkamatut naermist. Õnnelik olla võiks ju iga päev.

Mina olen täiesti teine külaline, võtan siin teemas esimest korda sõna.
Naeratamine, killuviskamine, isegi naermine võivad olla täiesti tehnilised lahendused, see, mis paistab väljapoole. Sa ei tea, mis on inimese sees, tema südames ja hinges. Kurb olemiseks ei pea välja nägema morm ja tige ega ämbritäite kaupa nutma.
Ma toon enda näite, mis on vist küll nats teemaalgatusest mööda, aga tegelikult sobib sulle vastamiseks küll. Mina olen keskealine naine, lapsed suured, lapselapski olemas, armastav mees olemas, hea töö, kodu, sissetulek, tervis - kõik on olemas, et naerda ja olla õnnelik. 3 aastat tagasi suri mu lemmikloom - äkki, ootamatult, väga-väga jubedal viisil. See loom oli, ma võiks öelda, üks minu eluarmastustest, ta nagu oli osa minust ja mina osa temast.
Ma vist jäin sellesse kinni, nii vist öeldakse. Minu lein oli nii metsik, et ma olin 2 kuud haiguslehel ja pärast tööle naastes poole aasta möödudes pöördusin psühholoogi vastuvõtule (leinanõustaja). Rääkisin kõik ära, kogu oma leina puistasin tema, võõra inimese, ette maha. Ta kuulas ja kommenteeris ja kõik justkui sujus, kuni ta ütles ühe lause: 'Nojah, eks tuleb eluga edasi minna, sest inimesed ju kaotavad iga päev isegi teisi inimesi, oma lähedasi, enda kõrvalt'. Samal hetkel läksin lukku. Leinanõustaja pisendas minu leina, sest teised kaotavad ju inimesi enda ümbert, mitte kõigest loomi. Sellisena tajusin mina seda repliiki.
Ja mul ei ole enam kellegagi sellest rääkida, sest ta oli ju ainult loom ja suri nii kaua aega tagasi.
Nüüd on sellest surmast möödas 3 aastat ja ma teen kõike, mida sa pead normaalseks, kõik see naermise värk. Aga ma ei ole mitte kunagi enam sellest surmast alates tundnud õnnetunnet, sellist, mis oli temaga, kui ma koju tulin ja ta mul esikus vastas oli. Mitte ühtegi korda ei ole mitte miski mu elus sellist õnnetunnet enam tekitanud. Aga ma elan ja käitun täiesti tavaliselt, neutraalselt, mitte ei nuta ega hoidu naeratamisest ega ole tige või morn.
Mul on ammu ka uus loom, aga seda tunnet ei ole. Tema on lihtsalt tore ja vahva.

Olen teemaalgataja. Nüüd nutan peale selle kommentaari lugemist, kuna mul on ka lemmikloomad ja nad surevad kunagi ära.

[Külaline]

Õnnelik inimene ei tähenda õnnejoovastust ja lakkamatut naermist. Õnnelik olla võiks ju iga päev.

Mina olen täiesti teine külaline, võtan siin teemas esimest korda sõna.
Naeratamine, killuviskamine, isegi naermine võivad olla täiesti tehnilised lahendused, see, mis paistab väljapoole. Sa ei tea, mis on inimese sees, tema südames ja hinges. Kurb olemiseks ei pea välja nägema morm ja tige ega ämbritäite kaupa nutma.
Ma toon enda näite, mis on vist küll nats teemaalgatusest mööda, aga tegelikult sobib sulle vastamiseks küll. Mina olen keskealine naine, lapsed suured, lapselapski olemas, armastav mees olemas, hea töö, kodu, sissetulek, tervis - kõik on olemas, et naerda ja olla õnnelik. 3 aastat tagasi suri mu lemmikloom - äkki, ootamatult, väga-väga jubedal viisil. See loom oli, ma võiks öelda, üks minu eluarmastustest, ta nagu oli osa minust ja mina osa temast.
Ma vist jäin sellesse kinni, nii vist öeldakse. Minu lein oli nii metsik, et ma olin 2 kuud haiguslehel ja pärast tööle naastes poole aasta möödudes pöördusin psühholoogi vastuvõtule (leinanõustaja). Rääkisin kõik ära, kogu oma leina puistasin tema, võõra inimese, ette maha. Ta kuulas ja kommenteeris ja kõik justkui sujus, kuni ta ütles ühe lause: 'Nojah, eks tuleb eluga edasi minna, sest inimesed ju kaotavad iga päev isegi teisi inimesi, oma lähedasi, enda kõrvalt'. Samal hetkel läksin lukku. Leinanõustaja pisendas minu leina, sest teised kaotavad ju inimesi enda ümbert, mitte kõigest loomi. Sellisena tajusin mina seda repliiki.
Ja mul ei ole enam kellegagi sellest rääkida, sest ta oli ju ainult loom ja suri nii kaua aega tagasi.
Nüüd on sellest surmast möödas 3 aastat ja ma teen kõike, mida sa pead normaalseks, kõik see naermise värk. Aga ma ei ole mitte kunagi enam sellest surmast alates tundnud õnnetunnet, sellist, mis oli temaga, kui ma koju tulin ja ta mul esikus vastas oli. Mitte ühtegi korda ei ole mitte miski mu elus sellist õnnetunnet enam tekitanud. Aga ma elan ja käitun täiesti tavaliselt, neutraalselt, mitte ei nuta ega hoidu naeratamisest ega ole tige või morn.
Mul on ammu ka uus loom, aga seda tunnet ei ole. Tema on lihtsalt tore ja vahva.

Olen teemaalgataja. Nüüd nutan peale selle kommentaari lugemist, kuna mul on ka lemmikloomad ja nad surevad kunagi ära.

See ei ole PÄRISELT ka normaalne.

[Külaline]

See on nüüd küll huvitav. Kas sa väidad, et sa iga päev ei naera ega ole rõõmus? Oled morn, tige, tujust ära või midagi sama jubedat? Ma ei räägi nüüd äärmuslikust olukorrast, et keegi suri.

Miks sina arvad, et inimesel tohib olla ainult kaks äärmuslikku meeleseisundit - kas iga päev naermine ja rõõmusolek, või morn, tige, tujust ära ja sama jubedat? Sa kuldsest keskteest oled ka midagi kuulnud?

Küsin siis korra veel. Kas sul on päevi, kui sa kordagi ei naera? Poes klienditeenindajale ei naerata? Annad kellelegi teed, ta tänab sind ja sa ei naerata? Sõbranna helistab ja tee omavahel nalja? Töökaaslatega kildu ei viska? Kõlab nagu õuduste elu. Sellist inimest küll tunda ei tahaks.

Teised said sinu kommentaaridest aru igatahes seda, et sinu meelest peavad kõik inimesed lakkamatult ainult suu kõrvuni venitatult ringi käima ja muudkui kangesti rõõmsad olema. Et kogu aeg peab olema püsivalt rõõmus ja rõõmus, ja kui pole, siis järelikult on vaja hullumajja ravile saata. Hmm...

[Külaline]

Õnnelik inimene ei tähenda õnnejoovastust ja lakkamatut naermist. Õnnelik olla võiks ju iga päev.

Mina olen täiesti teine külaline, võtan siin teemas esimest korda sõna.
Naeratamine, killuviskamine, isegi naermine võivad olla täiesti tehnilised lahendused, see, mis paistab väljapoole. Sa ei tea, mis on inimese sees, tema südames ja hinges. Kurb olemiseks ei pea välja nägema morm ja tige ega ämbritäite kaupa nutma.
Ma toon enda näite, mis on vist küll nats teemaalgatusest mööda, aga tegelikult sobib sulle vastamiseks küll. Mina olen keskealine naine, lapsed suured, lapselapski olemas, armastav mees olemas, hea töö, kodu, sissetulek, tervis - kõik on olemas, et naerda ja olla õnnelik. 3 aastat tagasi suri mu lemmikloom - äkki, ootamatult, väga-väga jubedal viisil. See loom oli, ma võiks öelda, üks minu eluarmastustest, ta nagu oli osa minust ja mina osa temast.
Ma vist jäin sellesse kinni, nii vist öeldakse. Minu lein oli nii metsik, et ma olin 2 kuud haiguslehel ja pärast tööle naastes poole aasta möödudes pöördusin psühholoogi vastuvõtule (leinanõustaja). Rääkisin kõik ära, kogu oma leina puistasin tema, võõra inimese, ette maha. Ta kuulas ja kommenteeris ja kõik justkui sujus, kuni ta ütles ühe lause: 'Nojah, eks tuleb eluga edasi minna, sest inimesed ju kaotavad iga päev isegi teisi inimesi, oma lähedasi, enda kõrvalt'. Samal hetkel läksin lukku. Leinanõustaja pisendas minu leina, sest teised kaotavad ju inimesi enda ümbert, mitte kõigest loomi. Sellisena tajusin mina seda repliiki.
Ja mul ei ole enam kellegagi sellest rääkida, sest ta oli ju ainult loom ja suri nii kaua aega tagasi.
Nüüd on sellest surmast möödas 3 aastat ja ma teen kõike, mida sa pead normaalseks, kõik see naermise värk. Aga ma ei ole mitte kunagi enam sellest surmast alates tundnud õnnetunnet, sellist, mis oli temaga, kui ma koju tulin ja ta mul esikus vastas oli. Mitte ühtegi korda ei ole mitte miski mu elus sellist õnnetunnet enam tekitanud. Aga ma elan ja käitun täiesti tavaliselt, neutraalselt, mitte ei nuta ega hoidu naeratamisest ega ole tige või morn.
Mul on ammu ka uus loom, aga seda tunnet ei ole. Tema on lihtsalt tore ja vahva.

Saan sinust täiesti aru.
Minul oli lemmikloomaks rott. Kusjuures ta polnud mul ainuke, vaid ta oli üks meie paljudest lemmikloomadest - koerad, kassid, merisead, erinevad rotid jne. Ja see üks rott oli mu südamerott. Ta oli musta värvi ja ääretult südamlik ning tark. Igal õhtul puges mu põue ja magas seal, sellal kui telerit vaatasin või perega juttu ajasin. Ta ei tahtnud põrandal olla, nii kui põrandale panin, nii sibas oma pisikeste küüntega kohe mu püksisäärt pidi üles ja istus õla peale, näol lai rotinaeratus ja vurrud uljalt õieli.

Ta tegi oma elu jooksul läbi mitu kasvajaoperatsiooni, kuni lõpuks sai peaajuinsuldi ja lahkus oma teise sünnipäeva paiku. Leinasin teda mitu aastat. Esimestel kuudel nutsin end õhtuti magama. Ei julgenud abikaasale ega lastele oma pisaraid näidata, sestap hoidsin päeval end tagasi. Öösiti nägin teda tihti unes, ta justkui tuli mind vaatama ja siis me saime olla jälle koos. Täitsa uskumatu oli ka endale, et kuidas siis ometi üks must rotike saab sedavõrd hinge pugeda. Võtsin uued rotid, aga niisugust seletamatut sidet enam ei tekkinud. Tasapisi mattusid mälestused temast hingesoppi muu elu alla peitu, aga alles on nad endiselt. Nii on, et hingeloom lihtsalt kas tuleb või ei tule su ellu, ja kui see juhtub, oled õnnega koos. Meie sinuga saime selle kogemuse ja see on hindamatu.

[Külaline]

Lemmiklooma kaotusest tingitud lein on täiesti alahinnatud. Võib-olla seepärast, et kõigi jaoks ei ole loom pereliige ja/või neil puudub hingeline side. Minu viimane koera kaotus oli eriti julm, sest nägin pealt, kuidas ta oma vere sisse lämbus ning viimaseid korisevaid hingetõmbeid tegi mu käte vahel, samal ajal kui verd igalt poolt voolas. Helistasin psühhiaatriakliiniku erakorralisse, et küsida, kas on võimalik rahusteid saada. Ei, täiesti mõttetu pöördumine. Kirjutasin öösel oma perearstile ja hommikuks oli Xanaxi retsept olemas. Elasin nende toel päris mõnda aega ning see aitas mul igapäevaeluga toime tulla. Siiani seda meenutadagi on meeletu piin, sellist valu pole ma veel elus tundnud. Olen inimesi kaotanud, aga see on hoopis teistmoodi.

[Külaline]

Küsin siis korra veel. Kas sul on päevi, kui sa kordagi ei naera? Poes klienditeenindajale ei naerata? Annad kellelegi teed, ta tänab sind ja sa ei naerata? Sõbranna helistab ja tee omavahel nalja? Töökaaslatega kildu ei viska? Kõlab nagu õuduste elu. Sellist inimest küll tunda ei tahaks.

Naeran ja naeratan ikka iga päev. Või noh, peaaegu iga päev.
See on ju loomulik, kui suhtled toredate inimestega. Aga päevast päeva ma mingis ülimas õnnejoovastuses ei ela.
Seda sulle kirjutatigi - äärmuste vahel on kuldne kesktee.

Ta ju trollib. Kas keegi tõesti arvab, et inimene, kes kirjutab, kuidas ta naeratab ja on kogu aeg rõõmus, ja siis lisab kohe samas juurde, et sinusugust inimest küll tunda ei tahaks, on tegelikult mingi rõõmus ja õnnelik inimene või? Ei, tegelikult on vastupidi, selline inimene ei teagi, mis on õnnetunne ja mingeid kolleege, kellega kildu visata, tal ei ole. Miks? Sest ta on sadistlike kalduvustega troll.

Tegelikult ei ütle ükski oma eluga rahuolev inimene teisele, et tal on õuduste elu, et ta on vaene rott, jne., vaid püüab mõista, nagu enamik siin teemaalgatajatki mõista püüab.

[Külaline]

Tänan, kes jagasid siin oma kogemusi lemmiklooma surmaga. Minul suri talvel kasvaja tõttu saksa lambakoer ja ma olen sellest siiamaani nii löödud, et iga kord hakkan nutma, kui temale mõtlen. See on nii raske kogemus, kuna elan üksi ja see koer oli minu jaoks sõber ja seltsimees, hommikul esimene, kellega rääkisin ja õhtul viimane. Oli nii tark koer, et ma ütlesin alati, et ta on targem kui inimene, kõigest saab aru, ainult rääkida ei oska. Peale ta surma oli mu vaimne seisund vahepeal nii hull, et ükskord helistasin nuttes täiskasvanud pojale, et vajan psühhiaatrilist abi, ma ei saa sellest leinast iseseisvalt üle. Tänaseks on natuke paremaks läinud. Uus koer on ka. Aga endiselt on kogu aeg eelmine koer meeles, kuidas ta oli ja käitus. Ja kuidagi olen nagu pettunud kogu maailmas või lootuse kaotanud. Et miks seda minu koera oli vaja ära võtta ometi? Neid koeri on ju küll, keda iga päev eutaneeritakse, sest omanikud ei taha neid enam, miks just seda minu oma vaja oli? Kui see oli mingi kõrgema jõu õppetund mulle, siis ma ei õpi sellest midagi, sest ma ei saa aru, mille eest?!

[Külaline]

Mina mõistan ka lemmikloomaga seotud leina.
Aga teemaalgataja olukord aastaid suvalisel hetkel nutta ei ole ikkagi normaalne.

[Külaline]

Õnnelik inimene ei tähenda õnnejoovastust ja lakkamatut naermist. Õnnelik olla võiks ju iga päev.

Jaa, mina omaarust elan väga õnnelikku elu. Kõik on nii hästi, kui ma kunagi unistasin - oma kodu keset metsi, abikaasa, kellega sobime ülihästi, lapsed, kel elus on kõik korras, lapselapsed, kellele meie juures meeldib käia, töö, mis konti ei murra, piisav sissetulek, et saaks ka elu nautida, maailma näha ja vahel ka suuremat sorti pidusid korraldada. Kõik on vägagi ok.
Aga see ei tähenda ometi, et ma iga päev hommikust õhtuni lihtsalt õnnelik oleksin ja seda õnnetunnet pidevalt kogeksin!
Igapäevaelu toob ikka muresid ka. Kõigile.
Endal või abikaasal on vahel tööga probleeme või mõni haigus, millest sotti ei saada, muret piisavalt.
Lastel on midagi parasjagu elus halvasti, lapselastel kasvuraskused ja pubekaea probleemid.
Mu tädil, kellega iga päev suhtlen lapsest saati, avastati kasvaja, ei tea veel, kas healoomuline või mitte.
Ikka elan südamest kaasa kõigile, kellega lähedane olen.
Ei ole ka muidu vägagi head elu elava inimese iga päev ainult rõõmu täis.

[Külaline]

Tänan, kes jagasid siin oma kogemusi lemmiklooma surmaga. Minul suri talvel kasvaja tõttu saksa lambakoer ja ma olen sellest siiamaani nii löödud, et iga kord hakkan nutma, kui temale mõtlen. See on nii raske kogemus, kuna elan üksi ja see koer oli minu jaoks sõber ja seltsimees, hommikul esimene, kellega rääkisin ja õhtul viimane.

Nii armsalt öeldud. Ilmselt mõtlesid "seltsiline", aga seltsimees kõlab ka vahvalt. Tunnen kaasa.

[Külaline]

Mina mõistan ka lemmikloomaga seotud leina.
Aga teemaalgataja olukord aastaid suvalisel hetkel nutta ei ole ikkagi normaalne.

Mitte suvalisel hetkel, vaid kui tuleb jälle mõtetesse, et kõik surevad kunagi. Vahel terved päevad, vahel mõned korrad päevas.

[Külaline]

Tänan, kes jagasid siin oma kogemusi lemmiklooma surmaga. Minul suri talvel kasvaja tõttu saksa lambakoer ja ma olen sellest siiamaani nii löödud, et iga kord hakkan nutma, kui temale mõtlen. See on nii raske kogemus, kuna elan üksi ja see koer oli minu jaoks sõber ja seltsimees, hommikul esimene, kellega rääkisin ja õhtul viimane. Oli nii tark koer, et ma ütlesin alati, et ta on targem kui inimene, kõigest saab aru, ainult rääkida ei oska. Peale ta surma oli mu vaimne seisund vahepeal nii hull, et ükskord helistasin nuttes täiskasvanud pojale, et vajan psühhiaatrilist abi, ma ei saa sellest leinast iseseisvalt üle. Tänaseks on natuke paremaks läinud. Uus koer on ka. Aga endiselt on kogu aeg eelmine koer meeles, kuidas ta oli ja käitus. Ja kuidagi olen nagu pettunud kogu maailmas või lootuse kaotanud. Et miks seda minu koera oli vaja ära võtta ometi? Neid koeri on ju küll, keda iga päev eutaneeritakse, sest omanikud ei taha neid enam, miks just seda minu oma vaja oli? Kui see oli mingi kõrgema jõu õppetund mulle, siis ma ei õpi sellest midagi, sest ma ei saa aru, mille eest?!

Miks just sinu koer... Tänavakoerad on läbi läinud paksust ja vedelast, kõva trenn käib iga päev ja immuunsüsteem tugev. Hoitud loomad on aga sageli söödetakse paksuks, poputatakse ebatervislikuga, joosta neil piisavalt ei lasta, elavad kemikaalilõhnalises steriilses kodus....