Milline on elu ilma depressiooni ja ärevuseta

[Külaline]

Ligi 20 aastat.
Mitte ainult pisarad, vaid samal ajal ka paanika, õudusttunne, ängistus, lootusetus, õhupuudus.

Saaksid kuhugi rekordite raamatusse ennast jäädvustada.

[Külaline]

Ligi 20 aastat.
Mitte ainult pisarad, vaid samal ajal ka paanika, õudusttunne, ängistus, lootusetus, õhupuudus.

Saaksid kuhugi rekordite raamatusse ennast jäädvustada.

See ei ole naljakas, see segab mu elu väga. Ja ma ei mõista, kuidas teised nii ei reageeri vananemisele ja elu lõplikkusele.

[Külaline]

Ligi 20 aastat.
Mitte ainult pisarad, vaid samal ajal ka paanika, õudusttunne, ängistus, lootusetus, õhupuudus.

Saaksid kuhugi rekordite raamatusse ennast jäädvustada.

See ei ole naljakas, see segab mu elu väga. Ja ma ei mõista, kuidas teised nii ei reageeri vananemisele ja elu lõplikkusele.

Ja kuidas see nutmine sind aidanud on? Läks elu pikemaks ja muutusid surematuks? Mingi loogiline mõtlemine on või ei, et tegeleks asjadega, mida ise saad muuta? Kuidas mees ja lapsed su kõrval toime tulevad? Peavad seda tavapäraseks ja normaalseks?

[Katerin]

Ligi 20 aastat.
Mitte ainult pisarad, vaid samal ajal ka paanika, õudusttunne, ängistus, lootusetus, õhupuudus.

Saaksid kuhugi rekordite raamatusse ennast jäädvustada.

See ei ole naljakas, see segab mu elu väga. Ja ma ei mõista, kuidas teised nii ei reageeri vananemisele ja elu lõplikkusele.

Ei reageeri tõesti. Enamik inimesi siis. Sellepärast, et sinna ei saa midagi parata. Ega ma sellepärast kauem ei ela, kui iga päev surmast mõtleksin.

Võiksid mõelda, misasi see täpsemalt on, mis sind vananemise ja elu lõplikkuse juures hirmutab? Miks lõpp (või lõpp selles mõttes, mida sina tead) on sinu meelest üldse halb? Lugesin kunagi üht fantaasiaraamatut, mis rääkis ühe küla inimestest, kes olid elanud ilmas 50 000 aastat. Tundsin pigem ehmatust selle üle, et mida paganat, 50 000 aastat jutti teha ühtesid ja samu asju... Ei kadestanud neid kohe üldse.

Piibelgi ütleb: kõigele siin ilmas on antud oma aeg. Aeg antud elada ja aeg antud surra.
Kumbki neist kahest pole sinu võimuses. Küll aga on sinu võimuses sisustada see, mis jääb nende vahepeale, ja teha seda nii hästi kui võimalik.

[Külaline]

Saaksid kuhugi rekordite raamatusse ennast jäädvustada.

See ei ole naljakas, see segab mu elu väga. Ja ma ei mõista, kuidas teised nii ei reageeri vananemisele ja elu lõplikkusele.

Ja kuidas see nutmine sind aidanud on? Läks elu pikemaks ja muutusid surematuks? Mingi loogiline mõtlemine on või ei, et tegeleks asjadega, mida ise saad muuta? Kuidas mees ja lapsed su kõrval toime tulevad? Peavad seda tavapäraseks ja normaalseks?

Mees ja lapsed ei mõista, millest ma räägin, nad arvavad, et mu aju ei ole terve.

[Külaline]

Mees ja lapsed ei mõista, millest ma räägin, nad arvavad, et mu aju ei ole terve.

Neil on muidugi õigus, aga jama on see, et sa mingit leevendust oma kurbusemurele ei saa.

[Külaline]

Mnjah, siin on olemas inimene, kes ei peida pead liiva alla ning tunnistab probleemi ja otsib abi, ning on ka teenustel käinud juba aastaid. Aga abi ta saanud ei ole. Küsimus vaimse tervise meditsiinile: mida selliste inimestega siis nüüd teha? Nad on olemas.

[Külaline]

Mnjah, siin on olemas inimene, kes ei peida pead liiva alla ning tunnistab probleemi ja otsib abi, ning on ka teenustel käinud juba aastaid. Aga abi ta saanud ei ole. Küsimus vaimse tervise meditsiinile: mida selliste inimestega siis nüüd teha? Nad on olemas.

Pole vastust saanud selle kohta, kas vaimse tervise spetsialiste on vahetatud ka ja mida nad ise selle kohta ütlevad, et ravi siiani efektiivne pole olnud.

[Külaline]

Mnjah, siin on olemas inimene, kes ei peida pead liiva alla ning tunnistab probleemi ja otsib abi, ning on ka teenustel käinud juba aastaid. Aga abi ta saanud ei ole. Küsimus vaimse tervise meditsiinile: mida selliste inimestega siis nüüd teha? Nad on olemas.

Pole vastust saanud selle kohta, kas vaimse tervise spetsialiste on vahetatud ka ja mida nad ise selle kohta ütlevad, et ravi siiani efektiivne pole olnud.

On olnud ka vahetamist.
Samas ma ei kujuta ette, et on olemas ravi, mis võtaks need mõtted ära. Sest see, mida ma mõtlen, on ju fakt, tõsi. Kuidas see on haigus üldse mul?

[Külaline]

Olen juba aastaid võtnud tablette ja käinud teraapias.

Kas olete vahel mõelnud, et hoopis needsamad (arvatavasti valed) tabletid põhjustavad püsivalt ebanormaalset meeleolu? Võib-olla tasub sobimatutest ravimitest järk-järgult loobuda ja katsetada, kas olemine muutub vähehaaval paremaks. Kui siis ikka vaja, on olemas igasuguseid muid tablette ja erinevaid ravivõimalusi. Kirjeldatust palju hullemaks minna tõenäoliselt ei saa.

[Külaline]

Olen juba aastaid võtnud tablette ja käinud teraapias.

Kas olete vahel mõelnud, et hoopis needsamad (arvatavasti valed) tabletid põhjustavad püsivalt ebanormaalset meeleolu? Võib-olla tasub sobimatutest ravimitest järk-järgult loobuda ja katsetada, kas olemine muutub vähehaaval paremaks. Kui siis ikka vaja, on olemas igasuguseid muid tablette ja erinevaid ravivõimalusi. Kirjeldatust palju hullemaks minna tõenäoliselt ei saa.

Olen korra ka loobunud (järk-järgult), läks veelgi hullemaks. Istusin tundide kaupa vannitoas põrandal ja nutsin, ahastasin, paanitsesin.

[Tolmukübe]

Mnjah, siin on olemas inimene, kes ei peida pead liiva alla ning tunnistab probleemi ja otsib abi, ning on ka teenustel käinud juba aastaid. Aga abi ta saanud ei ole. Küsimus vaimse tervise meditsiinile: mida selliste inimestega siis nüüd teha? Nad on olemas.

Pole vastust saanud selle kohta, kas vaimse tervise spetsialiste on vahetatud ka ja mida nad ise selle kohta ütlevad, et ravi siiani efektiivne pole olnud.

On olnud ka vahetamist.
Samas ma ei kujuta ette, et on olemas ravi, mis võtaks need mõtted ära. Sest see, mida ma mõtlen, on ju fakt, tõsi. Kuidas see on haigus üldse mul?

Ei no, fakt võib ju olla, aga iseasi, kuidas sellesse fakti suhtuda. Ma lahkun ka ükskord, ega seepärast ma siis varakult ette ei halise, et on fakt ja sellega vabandan nutuhoogusid ja paanikat välja. Fakt on nagunii fakt, aga nutmine ja hala ka ei muuda midagi, see on ka fakt. Järelikult juba mitu fakti. No ja nüüd siis ongi valida, kumma fakti järgi joonduda. Kui halisemine nagunii midagi ei muuda (surm tuleb nagunii), siis saab valida, kuidas kuni surmani elada, ilma lõputu halata. Kui ise valida ei saa, tuleb arsti vahetada, apteek on rohtusid täis.

[Külaline]

Olen juba aastaid võtnud tablette ja käinud teraapias.

Kas olete vahel mõelnud, et hoopis needsamad (arvatavasti valed) tabletid põhjustavad püsivalt ebanormaalset meeleolu? Võib-olla tasub sobimatutest ravimitest järk-järgult loobuda ja katsetada, kas olemine muutub vähehaaval paremaks. Kui siis ikka vaja, on olemas igasuguseid muid tablette ja erinevaid ravivõimalusi. Kirjeldatust palju hullemaks minna tõenäoliselt ei saa.

Olen korra ka loobunud (järk-järgult), läks veelgi hullemaks. Istusin tundide kaupa vannitoas põrandal ja nutsin, ahastasin, paanitsesin.

Miks sa Psühhoneuroloogiahaiglasse ravile ei lähe?

[Külaline]

Kas olete vahel mõelnud, et hoopis needsamad (arvatavasti valed) tabletid põhjustavad püsivalt ebanormaalset meeleolu? Võib-olla tasub sobimatutest ravimitest järk-järgult loobuda ja katsetada, kas olemine muutub vähehaaval paremaks. Kui siis ikka vaja, on olemas igasuguseid muid tablette ja erinevaid ravivõimalusi. Kirjeldatust palju hullemaks minna tõenäoliselt ei saa.

Olen korra ka loobunud (järk-järgult), läks veelgi hullemaks. Istusin tundide kaupa vannitoas põrandal ja nutsin, ahastasin, paanitsesin.

Miks sa Psühhoneuroloogiahaiglasse ravile ei lähe?

Kas minu seisund tundub nii hull?

[Külaline]

Olen korra ka loobunud (järk-järgult), läks veelgi hullemaks. Istusin tundide kaupa vannitoas põrandal ja nutsin, ahastasin, paanitsesin.

Miks sa Psühhoneuroloogiahaiglasse ravile ei lähe?

Kas minu seisund tundub nii hull?

Jah, tundub. Seal on päris häid ravivõimalusi, kellele ei mõju muud ravimid, tehakse ketamiiniravi ja elektriravi, tean mitut, kellel on haiglas viibimine teinud elu normaalseks. Just eile kohtusin ühe tuttavaga, kes on elektriravi saanud. Nüüd on sellest aastaid möödas, ta ei võta ühtki ravimit ja elab normaalset elu. Ta kaotas äsja töö, tööandja käitus temaga väga inetult ja ma küsisin, et kuidas sa suhtud sellesse ja kuidas sa võtad seda, ütles, et ta on kurb, aga mitte meeleheitel ja elab täiesti normaalset elu. Naudib suve, kohtub tuttavatega, käib rannas, sõidab ringi.

[Külaline]

Naeran ja naeratan ikka iga päev. Või noh, peaaegu iga päev.
See on ju loomulik, kui suhtled toredate inimestega. Aga päevast päeva ma mingis ülimas õnnejoovastuses ei ela.
Seda sulle kirjutatigi - äärmuste vahel on kuldne kesktee.

Ta ju trollib. Kas keegi tõesti arvab, et inimene, kes kirjutab, kuidas ta naeratab ja on kogu aeg rõõmus, ja siis lisab kohe samas juurde, et sinusugust inimest küll tunda ei tahaks, on tegelikult mingi rõõmus ja õnnelik inimene või? Ei, tegelikult on vastupidi, selline inimene ei teagi, mis on õnnetunne ja mingeid kolleege, kellega kildu visata, tal ei ole. Miks? Sest ta on sadistlike kalduvustega troll.

Tegelikult ei ütle ükski oma eluga rahuolev inimene teisele, et tal on õuduste elu, et ta on vaene rott, jne., vaid püüab mõista, nagu enamik siin teemaalgatajatki mõista püüab.

Oled kehv inimestetundja ja panid täiega puusse. Õuduste elu on mõnel tõesti, vaene rott pole ma öelnud.

Sellega ma olen nõus, et olen kehv inimestetundja. Sinu elu on ilmselt veelgi jubedam, kui ma arvata oskan. Passid tegevuseta hetke, mil saaks kellelegi lambist halvasti öelda, lihtsalt selle peale, et keegi kirjeldab, kuidas tal on muresid. No sinul endal ei ole lihtsalt muresid, vaid sa oled puhta p....s omadega.

[Külaline]

Normaalne selline asi küll ei ole, et keset poodi, ilma suurema põhjuseta(lein näiteks) nutma kukud ja see aastaid nii on.

On ju suur põhjus: vananemise ja surma paratamatus.

Lugesin just mujal foorumis ühte kommentaari, mis sobiks sulle vastuseks:

"This kind of thinking leads you nowhere, just focus on the progress."

Aga tegelikult ka. Mõelge, kui nii oleksid mõelnud Isaac Newton, Leonardo da Vinci, Tammsaare, Cristoph Kolumbos või kasvõi hiljuti sinu linnaosas kena kohviku avanud proua.

Järelikult sa ise leiad, et sul pole maailmale midagi pakkuda. Kas on nii?

[Külaline]

Miks sa Psühhoneuroloogiahaiglasse ravile ei lähe?

Kas minu seisund tundub nii hull?

Jah, tundub. Seal on päris häid ravivõimalusi, kellele ei mõju muud ravimid, tehakse ketamiiniravi ja elektriravi, tean mitut, kellel on haiglas viibimine teinud elu normaalseks. Just eile kohtusin ühe tuttavaga, kes on elektriravi saanud. Nüüd on sellest aastaid möödas, ta ei võta ühtki ravimit ja elab normaalset elu.

Minu pereliige sai ka elektriravi ja see ei teinud tal midagi paremaks. Lähedane on seal haiglas istumas käinud üle kümne korra ja on ikka sama haige edasi. Ta pere on nüüd tema omaksehooldajad sisuliselt.

[Külaline]

Normaalne selline asi küll ei ole, et keset poodi, ilma suurema põhjuseta(lein näiteks) nutma kukud ja see aastaid nii on.

On ju suur põhjus: vananemise ja surma paratamatus.

Lugesin just mujal foorumis ühte kommentaari, mis sobiks sulle vastuseks:

"This kind of thinking leads you nowhere, just focus on the progress."

Aga tegelikult ka. Mõelge, kui nii oleksid mõelnud Isaac Newton, Leonardo da Vinci, Tammsaare, Cristoph Kolumbos või kasvõi hiljuti sinu linnaosas kena kohviku avanud proua.

Järelikult sa ise leiad, et sul pole maailmale midagi pakkuda. Kas on nii?

On küll pakkuda. Aga pole millegi vastu huvi nende mõtete tõttu. Kuna kõik on mõttetu.

[Külaline]

On ju suur põhjus: vananemise ja surma paratamatus.

Lugesin just mujal foorumis ühte kommentaari, mis sobiks sulle vastuseks:

"This kind of thinking leads you nowhere, just focus on the progress."

Aga tegelikult ka. Mõelge, kui nii oleksid mõelnud Isaac Newton, Leonardo da Vinci, Tammsaare, Cristoph Kolumbos või kasvõi hiljuti sinu linnaosas kena kohviku avanud proua.

Järelikult sa ise leiad, et sul pole maailmale midagi pakkuda. Kas on nii?

On küll pakkuda.

Ei usu. Sest kui oleks, tegeleksid sa oma kutsumusega, nagu teised enne meid, meie ajal ja pärast meid. Sinu ainus "kutsumus" on istutada teistesse sedasama kibedust ja pettumust, mis sind ennast valdab. Aga enamik inimesi ei jaga sinu mõtteid. Mitte keegi ei jäta oma elu elamata mingi t..la pärast foorumis.

Vincent van Gogh oli ka kimpus omadega ja lasi endale 37-aastaselt kuuli kõhtu. Aga enne seda ta maalis. Maalis, vaatamata sellele, et tal pidi olema väga halb olla. Sinul aga pole midagi ette näidata, peale tuhandete negatiivsete ja sõimlevate kommentaaride.