Miilises riigis tahaksite elada?

[Külaline]

kes siin NSVL taga igatseb, võib ju alati idanaabri juurde kolida. Saab kogu kompoti vahukoorega...
70-ndate laps, ja kuigi lapsepõlv oli tänu vanematele täiesti õnnelik, pole ma nii ajusurnud, et seda nõmedat riigimoodustist taga igatseda. MIDA selles riigis oli tagaigatsemisväärset??

Natuke ju võiks ümbritsevaga kursis olla: idanaabritel pole ka enam ammu sotsialistlikku riigikorda, sealgi paljud igatsevad seda taha.

[Külaline]

Ilmselt Taanis. Kliima on pehmem kui Eestis, samas kultuur on piisavalt sarnane.

Mina elan siin juba ligi 30 aastat ja olen väga rahul.

[Külaline]

kes siin NSVL taga igatseb, võib ju alati idanaabri juurde kolida. Saab kogu kompoti vahukoorega...
70-ndate laps, ja kuigi lapsepõlv oli tänu vanematele täiesti õnnelik, pole ma nii ajusurnud, et seda nõmedat riigimoodustist taga igatseda. MIDA selles riigis oli tagaigatsemisväärset??

Natuke ju võiks ümbritsevaga kursis olla: idanaabritel pole ka enam ammu sotsialistlikku riigikorda, sealgi paljud igatsevad seda taha.

neil ju polegi seal mingisugust korda, on diktatuur. Sotsialism ja kapitalism kokku segatud ja korruptsiooniga üle valatud. Ka NSVL polnud ju tegelikult miski sotsialism (see oli helesinine unistus), oli lihtsalt korralagedus ja venemeelsus.

[Külaline]

Riigis, mida enam pole.. NSVLiidus.

Elasid seal üldse? Kui midagi mäletad, siis peaksid olema üle 70a ja ma ei tea ühtegi vanainimest, kes tegelikku nõukaaega taga nutaks. Kui oled noorem, et ta sa õigest nsvl ajast s**tagi.

Ei ole see, kellele vastad, ja nõuka-aega ma taga ei igatse. Olen sündinud 70-ndatel, seega tean, misasi see NSVL on. Vastikuma poole pealt pidev defitsiit, pikad järjekorrad poodides, sõimavad teenindajad. Jah, just see valjuhäälne ostjate sõimamine on mulle lapseeast eriliselt meelde jäänud. Seisin ema kõrval poejärjekordades ja siis need suured valgetes kitlites tädid tulid ja lihtsalt karjusid inimeste peale ilmaasjata, ma kuulasin ja muudkui imestasin, et miks need tädid alati nii vihased on.

Hea poole pealt jällegi - tööpuudust praktiliselt polnud, kõik, kes vähegi tahtsid, said ka tööle. Ja palgad olid sellised, et kui töökoht oli, siis elasid ikka ära. Puudus see suur mure, et kuidas palgapäevast palgapäevani välja tulla. Teine suur pluss oli kättesaadav tervishoid. Eriarsti juurde polnud mingeid pikki järjekordi nagu praegu - oli vaja minna ja läksid.

Tõtt-öelda tundub mulle võrreldes, et nõuka ajal hoolis riik oma rahva tervisest oluliselt rohkem kui praegu - ikka vaadati, et tööinimesel oleks toit ees ja katus ikka pea kohal, praegu valitseb aga täielik ükskõiksus, ela või sure, pole riigi asi.

[Külaline]

Mina tahaksin kolida sellisesse riiki, mis usaldaks oma kodanikke ega sekkuks liialt nende ellu. Ehk siis riiki, kus inimeste suhtes valitseb austus.

[Külaline]

Miks ma tahaksin elada NSVLiidus?
Sest seal oli stabiilne elu. Hinnad püsisisid aastaid samad, kodukulud oli madalad, isegi kõige väiksema pensioni või palgaga inimesel oli võimalik kord nädalas vähemalt kohvikus või kontsertil käia. Kuritegevust hoiti vaos, millitsal oli võimu ja karistused olid ikka karistused, mitte puhkus "eurovanglas"-mis võrdub hotelliga ja nii mõnigi inimene elab seal paremini, kui väljas. Aga jah, peamine oli see stabiilsus..
Jah, mingil ajal võis ju seal ka teisiti olla, aga mina mäletan aega 70-ndate keskelt alates ja siis oli küll kõik suht ühtemoodi kuni 80-ndate lõpu krahhini
Muide, ma püüdsin siin juba 3 korda vastata neile, kes küsisid,minult "miks?" aga mu vastused ei ilmunud.

[Külaline]

Alati võib Põhja-Koreasse kolida.

Ei usu, et see nii lihtne on, kui tõesti oleks huvi minna.
Mina uurisin talt ka, miks ta just N-Liidus elada sooviks, aga ju siis ininene ei soovi vastata. Lihtsalt huvi pärast oleks tahtnud teada. Ei ole ka plaanis su valikut kritiseerida.

Ta on ju korduvalt siin foorumis teistes teemades sellest kirjutanud ja taga nutnud vene aega. Koos Eesti aja tulekuga kaotas ta kõik. Nüüd pidi olema vaene ja töötu. Vene ajal oleks ta pärast kooli saanud suunamise kuhugile tööle. Ilma mingite murede ja probleemideta oleks töökoht olemas olnud. Oleme ju korduvalt seda jama siit lugenud. Kas me tahame ikka ja jälle uuesti seda hala lugeda?

Mitte vaene ja töötu, vaid 100% töövõimetu tänu sellele ebastabiilsele ja pidevas muutumises olevale elule ,mis nüüd on.

[Külaline]

Eestis. Mujal mitte. Mulle meeldib meie neli aastaaega, palju (ikka veel!) puhast loodust, piisavalt puhast magevett. See, et saan ise metsa minna, seal seeni, marju ja ravimtaimi korjata. Mul on omas kodus piisavalt ruumi, ei pea jänesepuuris elama ega peotäie riisi eest 12h päevas töötama. Ma olen õnnelik!

[Külaline]

Mitte vaene ja töötu, vaid 100% töövõimetu tänu sellele ebastabiilsele ja pidevas muutumises olevale elule ,mis nüüd on.

Peaasi, et oleks ikka midagi, mille eest tänulik olla.

[Külaline]

Mitte vaene ja töötu, vaid 100% töövõimetu tänu sellele ebastabiilsele ja pidevas muutumises olevale elule ,mis nüüd on.

Peaasi, et oleks ikka midagi, mille eest tänulik olla.

Ei ole kahjuks midagi...iga õhtu lähen magama lootuses et enam ei ärka

[Külaline]

Ei usu, et see nii lihtne on, kui tõesti oleks huvi minna.
Mina uurisin talt ka, miks ta just N-Liidus elada sooviks, aga ju siis ininene ei soovi vastata. Lihtsalt huvi pärast oleks tahtnud teada. Ei ole ka plaanis su valikut kritiseerida.

Ta on ju korduvalt siin foorumis teistes teemades sellest kirjutanud ja taga nutnud vene aega. Koos Eesti aja tulekuga kaotas ta kõik. Nüüd pidi olema vaene ja töötu. Vene ajal oleks ta pärast kooli saanud suunamise kuhugile tööle. Ilma mingite murede ja probleemideta oleks töökoht olemas olnud. Oleme ju korduvalt seda jama siit lugenud. Kas me tahame ikka ja jälle uuesti seda hala lugeda?

Mitte vaene ja töötu, vaid 100% töövõimetu tänu sellele ebastabiilsele ja pidevas muutumises olevale elule ,mis nüüd on.

Keskkonnamuutused, eriti sellised nagu meil Eestis on olnud, ei tee küll kedagi töövõimetuks. Vastupidi, võimalusi on ju tohutult rohkem kui sinu tagaõhatud nõukaajal. Ikka ise oled oma õnne sepp! Vingumine ei ole kedagi õnnelikuks teinud.

[Külaline]

Miks ma tahaksin elada NSVLiidus?
Sest seal oli stabiilne elu. Hinnad püsisisid aastaid samad, kodukulud oli madalad, isegi kõige väiksema pensioni või palgaga inimesel oli võimalik kord nädalas vähemalt kohvikus või kontsertil käia. Kuritegevust hoiti vaos, millitsal oli võimu ja karistused olid ikka karistused, mitte puhkus "eurovanglas"-mis võrdub hotelliga ja nii mõnigi inimene elab seal paremini, kui väljas. Aga jah, peamine oli see stabiilsus..
Jah, mingil ajal võis ju seal ka teisiti olla, aga mina mäletan aega 70-ndate keskelt alates ja siis oli küll kõik suht ühtemoodi kuni 80-ndate lõpu krahhini
Muide, ma püüdsin siin juba 3 korda vastata neile, kes küsisid,minult "miks?" aga mu vastused ei ilmunud.

See saab küll olla seniilsus vms asi, mis ei lase inimesel selgelt mõelda või mälu kasutada. Stabiilne elu? Enda valikuvõimalust polnud. Sa pidid elama ja töötama seal, kuhu sind suunati. Võis juhtuda, et elasid kellegi kapi taga. Kodukulud madalad? Oma kodu ju polnudki kellelgi. Ja ära häma, väiksema pensioni või palgaga inimene ei saanud endale mantlit ega saapapaarigi lubada, saati siis kohvikusse või kontserdile minna. Kohvik oli räpane urgas, kus müüdi kartulisalatit viineriga, kõrvallauas suitsetas mõni hambutu näss. Poes oli ka peamine kaup petipiim ja konservid, pudupoest said kummipaela, mida "hüvasti noorus" alukatesse ajada sest normaalset pesu ei eksisteerinud. Praegu on tasuta kontsete ka, mine ja naudi! Tol ajal piirdusid kontserdid Anne Veski ja Marju Länikuga, kedagi väljastpoolt ei näinud ega tohtinudki näha. Miilitsal võimu? Jah, võis küsida suuri summasid altkäemaksu ja kui ei andnud, sind süüdi lavastada. Lihtsalt seepärast, et tal oli võimu. Kaitset see miilits enamasti ei pakkunud. Aga õige jah, sa igatsed taga neid ebainimlikke tingimusi. Vangla oli ka ebainimlik, nagu kogu ülejäänud elu väljaspool vanglat.

[Külaline]

Miks ma tahaksin elada NSVLiidus?
Sest seal oli stabiilne elu. Hinnad püsisisid aastaid samad, kodukulud oli madalad, isegi kõige väiksema pensioni või palgaga inimesel oli võimalik kord nädalas vähemalt kohvikus või kontsertil käia. Kuritegevust hoiti vaos, millitsal oli võimu ja karistused olid ikka karistused, mitte puhkus "eurovanglas"-mis võrdub hotelliga ja nii mõnigi inimene elab seal paremini, kui väljas. Aga jah, peamine oli see stabiilsus..
Jah, mingil ajal võis ju seal ka teisiti olla, aga mina mäletan aega 70-ndate keskelt alates ja siis oli küll kõik suht ühtemoodi kuni 80-ndate lõpu krahhini
Muide, ma püüdsin siin juba 3 korda vastata neile, kes küsisid,minult "miks?" aga mu vastused ei ilmunud.

Ja sa ei ole mõelnud, miks see "ideaalne" kord otsa sai? Isegi Venemaal.

[Külaline]

Minu vanavanemad elasid terve oma nõukaaja maal ilma kraaniveeta ja käisid välikemmergus. Söögi kasvatasid ise. Elamisse lisandus modernsust väga minimaalselt. Põhimõtteliselt jäi kell majapidamises 1941 seisma. Ma ei ole kunagi mõistnud, mis kenast äraelamisest nõukaajal räägitakse. See oli ju pidev sendiveeretamine. Töötingimused olid jubedad, kes tegid füüsilist tööd. Paremaid töökohti saadi läbi tutvuste. Kui ma kunagi noorena ametiasutusse tööle läksin ja küsisin vanematelt kolleegidelt, kuidas nemad sinna juba nõukaajal sattusid, siis absoluutselt kõik vastasid - noh tutvused, mingit ausat kandideerimist ei eksisteerinud.

[Külaline]

igaühele jätkus tööd = kõik joodikud pidi tööle jätma, ei saanud minema kihutada. Isa oli tehases tsehhijuht, küll talle meeldisid sellised alluvad...
Kuna mu vanemad töötasid nö "headel kohtadel", siis oli meie olme täiesti ok. Aga meil oli tuttavaid ja sugulasi, kes elasid agulilobudikes ilma oma WC ja vannitoata, isegi keldrikorrusel. Neil oli ainus lootus, et äkki kukub maja kokku ja saab kuskile muu elamispinna.

Veel üks asi - 80-ndatel oli iga ema suur hirm, et sõjaväe-ealine poeg läheb Afganistani. Ja mindi, kui ei vedanud. See oli väga suur mure! Praegu on elu siiski täiesti lillepidu.

[Külaline]

Kui ma kunagi noorena ametiasutusse tööle läksin ja küsisin vanematelt kolleegidelt, kuidas nemad sinna juba nõukaajal sattusid, siis absoluutselt kõik vastasid - noh tutvused, mingit ausat kandideerimist ei eksisteerinud.

Samas ei olnud nõukaajal seda, et kui 50 kukub,, siis hoia töö juures madalat profiili, sest kuskile mujale sind enam ei valita. Võid ju rõhuda oma kogemustele, sidemetele ja oskustele, valituks osutub ikka värskelt ülikooli lõpetanud näitsik, kelle ainus kokkupuude selle tööga oli kahekuisel praktikal.

[Külaline]

55 aastane inimene sai 1990 alles kahekümneseks, eks teismeliseea elu-olu tagaigatsemine võib vast mõnel juhul tõesti mõistetav olla. Mina rääkisin täielikult iseseisvast täiskasvanuelu kogemuse puudumisest, seda vene aja lõpus "noor" või hilisteimeline ei tõesti ei oma. Beebi-täiskasvanu.

Kle, ma olen hea mitu aastat noorem, kui 55, aga isegi mina osalesin Eesti Kongressi valimiste korraldamisel ja loomulikult ka Balti ketis. Nõukaajal oli minu kohustuseks iga nädal ära viia tasra ja iga päev tuua poest esmavajalikke toidukaupu. Samuti olin mina see, kes jalgrattaga kohalikku postkontorisse vuras, et ajalehti-ajakirju tellida. Enda riiete olemasolu eest tuli teismelisena ka muretseda. Nii sai Kaubamajas tunglemas käidud, et sitsiriiet kahmata jne, jne. TPL-is sai käidud, malevas ka. Ma mäletan ikka väga hästi seda nõukaaega ja selle aja olusid. Selleks ei pea isegi täiskasvanu olema olnud sel ajal. Ja tagasi neid kohe kindlasti ei taha.

Ka mulle meeldib Eestis elada. Muidu ca veerandi oma elust olen veetnud teistes riikides, sh Skandinaavias. Keeli on mitmeid suus või enam-vähem suus. Võimalik, et kunagi vaatan seda talvel Itaalias elamise varianti. Kõik on võimalik. Üks riik, kus elamise kogemust veel kaaluksin, on Uus-Meremaa.

[Külaline]

Ei igatse nõukaaega. Siiani vihkan põllutöid. Terve suvi oli üks suur korilus. Rohi seda, korja toda, tee heina, võta kartulit jne
Igal teisel tüdrikul sama kleit seljas. Koolis ükskord avastasime klassi tüdrukutega, et meil kõigil oli kodus üks ja sama suvekleit, mida oli linna riidepoodi suure partiina sisse tulnud.
Vaesed oli külluses. Igas klassis oli mõni karjatalitaja laps, kes oli must ja kasimata.
Arstiabi justkui jah oli kättesaadav, aga väga halva kvaliteediga ja patsienti oli samahästi kui loom. Arsti vastuvõtule võisid ju pääseda, aga tõhusat ravi ei olnud. Naised sünnitasid lehma tasemel. Parema suhtumise ja ravi saamiseks tuli arstile andam kaasa võtta. Seega ei olnud tasuta meditsiiniabi. Meenub see nõukaaegne teleshow Ita Everiga, kes mängib arsti ja kabinetti siseneb mees. Arst käseb tal silmi paberilt tüstmata lahti riietuda ja seejärel alles uurib, et mis mureks. Särgita mees vastab, et tõi doktorile talvekartulit.

[Külaline]

Ma olen 53 ja mäletan NSVL väga hästi. Ehkk olin vene ajal laps, teismeline ja noor, sain ikka väga selgelt aru, mida see riigikord endast kujutas. Millised olid reeglid, piirangud, käsud, tsensuur, tühjad poeletid jne. Ei pea selleks 70+ olema, et sellest riigikorrast midagi mäletada ja taibata.

Murrang toimus pigem siiski 1987-1991, mitte 1985.

55 aastane inimene sai 1990 alles kahekümneseks, eks teismeliseea elu-olu tagaigatsemine võib vast mõnel juhul tõesti mõistetav olla. Mina rääkisin täielikult iseseisvast täiskasvanuelu kogemuse puudumisest, seda vene aja lõpus "noor" või hilisteimeline ei tõesti ei oma. Beebi-täiskasvanu.

Võimalik, et sul on siis halb mälu. Mina mäletan vene aega ja kõike seda nõmedust väga eredalt. Tõsi, punaparteisse astuma ei pidanud, ja sellest tean vaid vanemate ja teiste inimeste jutu järgi, aga kõik muu sai ilusti järele "proovitud", sh jõudsin NL ajal ka tööl käia ja natukene iseseisvat elu elada.

Äkki tood siis välja mõne näite, mis võis vene ajal elanud noorel kogemata jääda?

[Külaline]

Kui ma kunagi noorena ametiasutusse tööle läksin ja küsisin vanematelt kolleegidelt, kuidas nemad sinna juba nõukaajal sattusid, siis absoluutselt kõik vastasid - noh tutvused, mingit ausat kandideerimist ei eksisteerinud.

Samas ei olnud nõukaajal seda, et kui 50 kukub,, siis hoia töö juures madalat profiili, sest kuskile mujale sind enam ei valita. Võid ju rõhuda oma kogemustele, sidemetele ja oskustele, valituks osutub ikka värskelt ülikooli lõpetanud näitsik, kelle ainus kokkupuude selle tööga oli kahekuisel praktikal.

Terve elu töötasid ühes ja samas kohas. Nii et ei olnud sul ka tol ajal võimalusi 50+ midagi muud saada. Kui olid tüdinud tööst ja kolleegidest, siis pidid kuidagi pensini piinlema. Nõutud spetsialistide kohad täideti samuti noortega otse ülikoolist või meelitati kuskilt boonustega a la saad korteri. Ei pakkunud keegi 50-aastasele korterit. Väikelinnas, kus elasin, said uude majja korteri eranditult noored ja eelistatult muidugi noorpered. Välistatud, et keegi 40 + karjääripööraja teisest linnast üldse oleks saabud sinna kolida.