Miilises riigis tahaksite elada?

[Külaline]

Tervel inimesel ehk tõesti raske mõista, kuidas muutused võisid eluks ajaks jälje jätta. Aga autistile on igasugused rutiinimuudatused ja elumuutused vägagi rängad..Ja kuna praeguses elus polegi muud, kui üks muutus teise otsa, siis loomulikult ma igatsen seda stabiilset elu, mida sain vähem kui 20 aastat kogeda ja mis tegi mu eripärad suuresti märkamatuks, nii et oleksin suutnud stabiilses maailmas vabalt "omas mullis" elada.

Kas sa oled vahel mõelnud, kuidas mõjus autistidele 1940. aastal alanud nõukogude okupatsioon? Küüditamine? Pereliikmete mahalaskmine? Kodust ilmajäämine?

Eks samamoodi, nagu kõik suured muutused.

Sa ju saad ikka aru, et okupatsioon, küüditamine, perede maha laskmine, kodus ilma jäämine, NÄLG - see kõik juhtus just sellel imelisel vene ajal, mida sina taga igatsed? Sa natukene iseendale vastu ei räägi?

[Külaline]

Ma arvan, et see oli õige.

Ei tea miks? Annad oma lapse kuhugile õuduste kohta? Kõigepealt on teda elu karistanud puudega. Siis jääb oma vanematest ilma. Ja tagatipuks peab elama kuskil, kus teda piinatakse ja väärkoheldakse. Vähemalt veneaegsetes lastekodudes oli nii. Mõned lapsed olid voodi külge kinni seotud. Viibisid terve päev otsa mingisugustes meeter korda meeter puurides. Said peksa.

Oma vaesele, puudega lapsele sooviksid sellist elu?

Kas sa arvad, et tänapäeval piinatakse? Kas arvad, et see, et olete kodus ja keerad enda, mehe ja kolme muu lapse elu jäädavalt pekki, on seda väärt? Räägime inimesest, kes mitte midagi ei taju, eks. Ja et oleks selge-mitte elu ei karistanud puudega, vast seda tegid ikka sina, eks.

Lahe inimene oled! Loodan, et sul ei ole üldse lapsi!


Tundsin end kohutavalt üksinda ja otsustasin end taas oma emale meelde tuletada. Paar kuud oli ju meie viimasest kohtumisest möödas. Jõulud, andestamise aeg, olid ukse ees.
Sõitsin taksoga aadressile, kus ema elas. Ma ei hakanud ette helistama. Tahtsin näha, kas ta ikka elab nii, nagu mulle rääkis ning tegelikult ka kartsin, et kui helistan, ei pruugi ma emaga kohtuda. Väljas tuiskas, oli ütlemata vastik ilm. Jätsin takso ootama ja ronisin välja. Avasin aiavärava. Esimest korda puudutasin oma jalaga hoovi, mis oleks võinud olla minu lapsepõlvekodu õu. Läksin ukse taha ja vajutasin uksekella. Ema avas ukse. Ta oli väga ilus – juuksed lahti, korralikult meigitud. Oli reede õhtu, ema oli just Rootsist saabunud. Mind nähes kortsutas ta kulmu:
„Mida sina siin teed?“
„Mul on vaja sinu abi, palun anna mulle raha!“
„Mul ei ole mingit raha ja sulle ma küll ei anna. – Issand, kas me ei leppinud kokku, et sa jätad meid rahule?“ Ema oli päris ärritunud.
„Anna siis vähemalt nõu! Ma olen üksi, ma ei oska midagi teha!“
„Sa pead ise hakkama saama,“ oli ema karm. „Sa oled ju elus!“
Nüüd ei pidanud ma enam vastu. Olin lootnud, et ema vähemalt kuulab mu ära, aga tema tahtis hoopis ust kinni panna.
„Ma võin end ka ära tappa!“ nuuksusin ma. „Loodetavasti tuled siis mu hauale!“
„Ma ei tule sinu hauale,“ ütles ema ja pani ukse kinni.
Karjusin talle hoovil inetusi, olin endast täiesti väljas.
Istusin taksosse ja tundsin, et nüüd ei oska ma tõepoolest enam mitte midagi peale hakata.

https://kroonika.delfi.ee/artikkel/7252 ... sele-elule

[Külaline]

Olen sündinud 72 ja loomulikult mäletan ma nõukaaega ja ei taha seda iial tagasi. Siiski, nõukaaeg oli pikk. Mina ja teised seitsmekünendate esimeses pooles sündinud mäletavad siiski ainult viimast ~15 aastat nõukaajast. Ma elan koos 15 aastat vanema mehega - tema mälestused nõukaajast on hoopis hullemad minu omadest.. Mind lihtsalt ei olnud veel olemas, olin päris väike, kui tema suurkes sai, selles hullumeelses vene armees käis jne.
Enamik meie põlvkonna poistest juba pääsesid vene armeest, ok, 71 sündinutest veel osad läksid, 72-73 sündiud pigem enam mitte. Ja samuti suurem enamik meie põlvkonna tüdrukutest sünnitasid lapsi juba inimlikemates tingimustes. Minul näitkes puudus reaalne hirm Siberisse saatmise ja KGB ees. Tänastel 70-aastastel oli see olemas. Jne jne. Nii et on siiski palju asju, mida meist paarkümmend aastat vanemad nõukaajal läbi elasid, millest meie pääsesime. elasime oma lapsepõlve küll pioneeride ja onu Lenini propaganda all ja maadlesime koos oma vanematega defitisiidiga. Aga sellist reaalset hirmu ju enam ei olnud.

[Külaline]

Viibisin hiljuti Soomes töölähetusel. Õhtul läksime kambakesi restorani einestama ja jutt läks Eesti minevikule NSV Liidus. Keskealised soomlased ütlesid, et nemad ei suuda siiamaani mõista, miks te eestlased sealt nõukogude liidust minema plagasite - et võrreldes soomlaste eluga oli teie elu küll lausa lust ja lillepidu - teil polnud tööpuudust, kõik koolid ja arstiabi olid puha tasuta ja tasuta anti isegi elamiseks korter! Soome noored samal ajal pidid end korteri saamiseks ribadeks rügama, teile anti kõik niisama tasuta!

Kuulasime soomlaste juttu ja vahetasime isekeskis üllatunud pilke - kui erinevalt ikka võivad inimesed mingit olukorda näha, olenevalt, kas asud Balti mere siin- või sealpoolsel küljel

[Külaline]

Miks ma tahaksin elada NSVLiidus?
Sest seal oli stabiilne elu. Hinnad püsisisid aastaid samad, kodukulud oli madalad, isegi kõige väiksema pensioni või palgaga inimesel oli võimalik kord nädalas vähemalt kohvikus või kontsertil käia. Kuritegevust hoiti vaos, millitsal oli võimu ja karistused olid ikka karistused, mitte puhkus "eurovanglas"-mis võrdub hotelliga ja nii mõnigi inimene elab seal paremini, kui väljas. Aga jah, peamine oli see stabiilsus..
Jah, mingil ajal võis ju seal ka teisiti olla, aga mina mäletan aega 70-ndate keskelt alates ja siis oli küll kõik suht ühtemoodi kuni 80-ndate lõpu krahhini
Muide, ma püüdsin siin juba 3 korda vastata neile, kes küsisid,minult "miks?" aga mu vastused ei ilmunud.

Aitäh, et vastasid.

Selle stabiilsuse koha pealt nõustun. Ise lisaks plusspoole pealt veel selle, et laste hobiringid ja trennid olid tasuta. Suviti olid töö-ja puhkelaagrid ja malevad, kuhu oli suur tung ja kus noored said mõistlikult aega veeta ja raha teenida. Propagandat muidugi oli, aga seda ilmselt sõltuvalt kohast. Mina oma kogemustele toetuvalt seda väga palju ei kogenud. Olen 80-ndate laps.

Miinuspoole pealt, et paljusid asju polnud saada, isegi, kui oli raha osta. Külmkapi või teleka ostu järjekord oli mitu aastat. Reisida ei saanud nii nagu tahtsid ja eks seal oli muudki negatiivset, mida taga ei igatse. Aga üldjoontes oli minu meelest elu turvalisem ja stabiilsem.

[Külaline]

Ma arvan, et see oli õige.

Ei tea miks? Annad oma lapse kuhugile õuduste kohta? Kõigepealt on teda elu karistanud puudega. Siis jääb oma vanematest ilma. Ja tagatipuks peab elama kuskil, kus teda piinatakse ja väärkoheldakse. Vähemalt veneaegsetes lastekodudes oli nii. Mõned lapsed olid voodi külge kinni seotud. Viibisid terve päev otsa mingisugustes meeter korda meeter puurides. Said peksa.

Oma vaesele, puudega lapsele sooviksid sellist elu?

Kas sa arvad, et tänapäeval piinatakse? Kas arvad, et see, et olete kodus ja keerad enda, mehe ja kolme muu lapse elu jäädavalt pekki, on seda väärt? Räägime inimesest, kes mitte midagi ei taju, eks. Ja et oleks selge-mitte elu ei karistanud puudega, vast seda tegid ikka sina, eks.

Oot, kas sa tahad öelda, et kõik emad-isad ise on puudega lapse sünnis süüdi? Päriselt?

[Külaline]

Ei tea miks? Annad oma lapse kuhugile õuduste kohta? Kõigepealt on teda elu karistanud puudega. Siis jääb oma vanematest ilma. Ja tagatipuks peab elama kuskil, kus teda piinatakse ja väärkoheldakse. Vähemalt veneaegsetes lastekodudes oli nii. Mõned lapsed olid voodi külge kinni seotud. Viibisid terve päev otsa mingisugustes meeter korda meeter puurides. Said peksa.

Oma vaesele, puudega lapsele sooviksid sellist elu?

Kas sa arvad, et tänapäeval piinatakse? Kas arvad, et see, et olete kodus ja keerad enda, mehe ja kolme muu lapse elu jäädavalt pekki, on seda väärt? Räägime inimesest, kes mitte midagi ei taju, eks. Ja et oleks selge-mitte elu ei karistanud puudega, vast seda tegid ikka sina, eks.

Oot, kas sa tahad öelda, et kõik emad-isad ise on puudega lapse sünnis süüdi? Päriselt?

Just seda ta tahabki öelda. Ja lisaks veel seda, et on elementaarne puudega laps ära anda.

[Külaline]

Miks ma tahaksin elada NSVLiidus?
Sest seal oli stabiilne elu. Hinnad püsisisid aastaid samad, kodukulud oli madalad, isegi kõige väiksema pensioni või palgaga inimesel oli võimalik kord nädalas vähemalt kohvikus või kontsertil käia. Kuritegevust hoiti vaos, millitsal oli võimu ja karistused olid ikka karistused, mitte puhkus "eurovanglas"-mis võrdub hotelliga ja nii mõnigi inimene elab seal paremini, kui väljas. Aga jah, peamine oli see stabiilsus..
Jah, mingil ajal võis ju seal ka teisiti olla, aga mina mäletan aega 70-ndate keskelt alates ja siis oli küll kõik suht ühtemoodi kuni 80-ndate lõpu krahhini
Muide, ma püüdsin siin juba 3 korda vastata neile, kes küsisid,minult "miks?" aga mu vastused ei ilmunud.

Aitäh, et vastasid.

Selle stabiilsuse koha pealt nõustun. Ise lisaks plusspoole pealt veel selle, et laste hobiringid ja trennid olid tasuta. Suviti olid töö-ja puhkelaagrid ja malevad, kuhu oli suur tung ja kus noored said mõistlikult aega veeta ja raha teenida. Propagandat muidugi oli, aga seda ilmselt sõltuvalt kohast. Mina oma kogemustele toetuvalt seda väga palju ei kogenud. Olen 80-ndate laps.

Miinuspoole pealt, et paljusid asju polnud saada, isegi, kui oli raha osta. Külmkapi või teleka ostu järjekord oli mitu aastat. Reisida ei saanud nii nagu tahtsid ja eks seal oli muudki negatiivset, mida taga ei igatse. Aga üldjoontes oli minu meelest elu turvalisem ja stabiilsem.

Meil väikelinnas ei pakutud peale koorilaulu ja muusikakooli küll mitte midagi. Igasugu laagrite peale võdistasin õudusega õlgu - ainult mitte sinna. Enamus lapsi saadeti terveks suveks maale vanavanemate või sugulaste juurde, kus elati nagu metsikud mowglid.

[Külaline]

Kas sa arvad, et tänapäeval piinatakse?

Jah, piinatakse.

https://virumaateataja.postimees.ee/773 ... selja-taha

[Külaline]

see nõukaigatsuses kägu on peast täiesti pehme. Stabiilne elu - no mida?!? Kui olid vähegi "teisitimõtleja", partei määratud peavoolust erinev, kasvõi kõrvas haaknõela kanda, homoseksuaalne, jne jne jne (või kasvõi kaelaräti koju unustanud titt), siis polnud mingit stabiilsust, oli palju jama ja sekeldusi.
Invaliidid olid peidetud vastavatesse asutustesse või kodudesse.
Arstile said, aga kui tahtsid paremat ravi, siis ainult tutvused pluss suured kingitused kõigile asjaosalistele.
Autistid pandi hullumajja, mitte ei pakutud erinevaid teraapiaid.

Madalat profiili hoides (valides liinitöö või muu vähetasustatud töö) on kindlasti ka nüüd võimalik elada täiesti stabiilselt. Näen juba ammu üht kaubakeskuse kerge puudega kärulükkajat, kes samal kohal oma 15 aastat juba ja täiesti rahul tundub. Ei puuduta teda mingid poliitilised tormid.
Aga kui iseloom on s.tt, siis ei aita ükski riigikord...

[Külaline]

Mida te stabiilsuse all mõtlete? Ja mis mõttes teil seda täna pole? Kui pikka perioodi stabiilsuse all silmas peate? Nõukaajal ei olnud elu kogu aeg ühesugune, vaid samuti reformiti ja rõhutati uutmise tähtsust. Näiteks päris mitu haldusteformi oli. Kui algul oli hästi palju külanõukogusid ja rajoone, siis aja jooksul tõmmati neid kõvasti koomale. Sama kõige muuga. Kui mingi aeg oli igas alevis haigla ja sünnitusosakonnad, siis 80ndateks olid need rajoonikeskustesse viidud. Seega ei olnud teps mitte nii, et töötasud terve elu Kükametsas ämmaemandana. Samuti liideti ka koole ja lasteaedu.
Mis mõttes teil nüüd stabiilsus puudub? Iga natukese aja tagant vahetate töökohta või ametit? Minu vanemad jätkasid vabariigi ajal täpselt sama ametiga samas linnas kuni pensini välja.
Ise olen keskealine ja olen peale kooli lõpetamust vaid kahes kohas töötanud.

[Külaline]

Miks ma tahaksin elada NSVLiidus?
Sest seal oli stabiilne elu. Hinnad püsisisid aastaid samad, kodukulud oli madalad, isegi kõige väiksema pensioni või palgaga inimesel oli võimalik kord nädalas vähemalt kohvikus või kontsertil käia. Kuritegevust hoiti vaos, millitsal oli võimu ja karistused olid ikka karistused, mitte puhkus "eurovanglas"-mis võrdub hotelliga ja nii mõnigi inimene elab seal paremini, kui väljas. Aga jah, peamine oli see stabiilsus..
Jah, mingil ajal võis ju seal ka teisiti olla, aga mina mäletan aega 70-ndate keskelt alates ja siis oli küll kõik suht ühtemoodi kuni 80-ndate lõpu krahhini
Muide, ma püüdsin siin juba 3 korda vastata neile, kes küsisid,minult "miks?" aga mu vastused ei ilmunud.

Aitäh, et vastasid.

Selle stabiilsuse koha pealt nõustun. Ise lisaks plusspoole pealt veel selle, et laste hobiringid ja trennid olid tasuta. Suviti olid töö-ja puhkelaagrid ja malevad, kuhu oli suur tung ja kus noored said mõistlikult aega veeta ja raha teenida. Propagandat muidugi oli, aga seda ilmselt sõltuvalt kohast. Mina oma kogemustele toetuvalt seda väga palju ei kogenud. Olen 80-ndate laps.

Miinuspoole pealt, et paljusid asju polnud saada, isegi, kui oli raha osta. Külmkapi või teleka ostu järjekord oli mitu aastat. Reisida ei saanud nii nagu tahtsid ja eks seal oli muudki negatiivset, mida taga ei igatse. Aga üldjoontes oli minu meelest elu turvalisem ja stabiilsem.

Meil väikelinnas ei pakutud peale koorilaulu ja muusikakooli küll mitte midagi. Igasugu laagrite peale võdistasin õudusega õlgu - ainult mitte sinna. Enamus lapsi saadeti terveks suveks maale vanavanemate või sugulaste juurde, kus elati nagu metsikud mowglid.

Mina olen muusikakoolis käinud, ja see maksis 14 rubla kuus (ei olnud 80ndatel sugugi väike summa). Pioneerilaagris olin igal suvel, ja ka see tuusik oli tasuline. Hinda ei mäleta. Tõsi, kõiksugu muud ringid tegutsesid koolimajas ja olid tasuta.

[Külaline]

see nõukaigatsuses kägu on peast täiesti pehme. Stabiilne elu - no mida?!? Kui olid vähegi "teisitimõtleja", partei määratud peavoolust erinev, kasvõi kõrvas haaknõela kanda, homoseksuaalne, jne jne jne (või kasvõi kaelaräti koju unustanud titt), siis polnud mingit stabiilsust, oli palju jama ja sekeldusi.
Invaliidid olid peidetud vastavatesse asutustesse või kodudesse.
Arstile said, aga kui tahtsid paremat ravi, siis ainult tutvused pluss suured kingitused kõigile asjaosalistele.
Autistid pandi hullumajja, mitte ei pakutud erinevaid teraapiaid.

Madalat profiili hoides (valides liinitöö või muu vähetasustatud töö) on kindlasti ka nüüd võimalik elada täiesti stabiilselt. Näen juba ammu üht kaubakeskuse kerge puudega kärulükkajat, kes samal kohal oma 15 aastat juba ja täiesti rahul tundub. Ei puuduta teda mingid poliitilised tormid.
Aga kui iseloom on s.tt, siis ei aita ükski riigikord...

Kusjuures, see kodanik ei saa aru, et ka tema kui puudega inimene, oleks nelja seina vahele (hullumajja) peidetud, kui kehtiks veel vene aeg. Mis suurest ja imelisest tulevikust, millest ta kõik on ilma jäänud, ta siin koguaeg sonib?

[Külaline]

Viibisin hiljuti Soomes töölähetusel. Õhtul läksime kambakesi restorani einestama ja jutt läks Eesti minevikule NSV Liidus. Keskealised soomlased ütlesid, et nemad ei suuda siiamaani mõista, miks te eestlased sealt nõukogude liidust minema plagasite - et võrreldes soomlaste eluga oli teie elu küll lausa lust ja lillepidu - teil polnud tööpuudust, kõik koolid ja arstiabi olid puha tasuta ja tasuta anti isegi elamiseks korter! Soome noored samal ajal pidid end korteri saamiseks ribadeks rügama, teile anti kõik niisama tasuta!

Kuulasime soomlaste juttu ja vahetasime isekeskis üllatunud pilke - kui erinevalt ikka võivad inimesed mingit olukorda näha, olenevalt, kas asud Balti mere siin- või sealpoolsel küljel

See oli vaid paberil nii. Ei olnud mingit suurt tasuta korterite jagamist ja arstiabi...mehh

[Külaline]

Puudega inimestest rääkides meenub, et oli üllatavalt palju ühe jalaga mehi. Ma ei tea kas proteesid olid defitsiit või nii ebamugavad, aga enamasti liipasid nad karkudel tühja püksusäärega. Sellist vaatepilti pole ammu enam näinud.
Vanaisal oli regulaarselt vaja ühte defitsiitset ravimit ja seda hangiti sugulase sugulase kaudu, kes oli ühes põetushaiglas sanitar. No tõesti kättesaadav meditsiiniabi mai äss. Kujutate ette kui täna peaks ravimeid nii taga ajama.
Sünnipäev lauale sai viinereid ühe tuttava müüja kaudu, kes töötas lihapoes.
Ei, ma ei kujuta ette elu, kus ma pean kogu aeg tuttavaid ja sugulasi tüütama - kuule mul seda ja toda vaja, äkki saad mulle sebida.

[Külaline]

Nõuka ajal olid paljud lastele mõeldud trennid ja huviringid küll tasuta või suhteliselt väikese summa eest, aga see-eest oli neisse kohutavalt raske pääseda. Korraldati igasugu katseid, lisaks toimus vastuvõtt/nime kirja panemine sageli väga kitsal ajavahemikul. Mäletan, kuis tahtsin minna judosse, olin vist 11-aastane. Palusin emal helistada, too helistas ja ütles, et nimed pannakse kirja 1. septembril. Ootasin ligi aasta aega, ja läksingi siis 1. septembril kohe pärast koolipäeva sinna kohale. Aga uksel oli silt, et vastuvõtt on lõppenud. Ja oligi kõik. Ma ei saanud minna mitte ühtegi trenni - kõikjal vaid suured konkursid, otsiti vaid parimaid või tutvustega. Trennis käimine ei olnud lapseeas loomulik ja tavaline nagu praegu, vaid pigem suur privileeg.

[Külaline]

see nõukaigatsuses kägu on peast täiesti pehme. Stabiilne elu - no mida?!? Kui olid vähegi "teisitimõtleja", partei määratud peavoolust erinev, kasvõi kõrvas haaknõela kanda, homoseksuaalne, jne jne jne (või kasvõi kaelaräti koju unustanud titt), siis polnud mingit stabiilsust, oli palju jama ja sekeldusi.
Invaliidid olid peidetud vastavatesse asutustesse või kodudesse.
Arstile said, aga kui tahtsid paremat ravi, siis ainult tutvused pluss suured kingitused kõigile asjaosalistele.
Autistid pandi hullumajja, mitte ei pakutud erinevaid teraapiaid.

Madalat profiili hoides (valides liinitöö või muu vähetasustatud töö) on kindlasti ka nüüd võimalik elada täiesti stabiilselt. Näen juba ammu üht kaubakeskuse kerge puudega kärulükkajat, kes samal kohal oma 15 aastat juba ja täiesti rahul tundub. Ei puuduta teda mingid poliitilised tormid.
Aga kui iseloom on s.tt, siis ei aita ükski riigikord...

Kusjuures, see kodanik ei saa aru, et ka tema kui puudega inimene, oleks nelja seina vahele (hullumajja) peidetud, kui kehtiks veel vene aeg. Mis suurest ja imelisest tulevikust, millest ta kõik on ilma jäänud, ta siin koguaeg sonib?

Kas lugeda oskad üldse või? Ma kirjutasin korduvalt, et olin siis terve ja rutiini-ihalust ei peetud tol ajal mitte haiguseks (seega ka autismi, kui seal puudus intellektipuue vms) ja ma oleksin olnud täiesti tavaline inimene. Sest mulle sobib stabiilsus, mind ei huvitanud kordagi, mis toimub mujal maailmas ja mida neil on ja mida meil pole. No muidugi mul polnud ka Soome televisiooni Lõuna-Eestis elades ja polnud ka tuttavaid, kes seda oleks näinud.
Minu eluplaan oli jah lapsest peale paigas- üks autistide eripära, et väga kindlad raamid paika pannakse ja reeglitest peetakse alati punktipealt kinni (jälle miks mulle toonane elukorraldus sobis) .Tõsised tervisehäired ja puude sain ma alles 90-ndatel..

[Külaline]

Tegelikult pole ka tänapäeval puudega inimeste elu meelakkumine. Kui 80-ndatel peideti puudelised silma alt ära, siis praegu leiutatakse tihtipeale kõiksugu ettekäändeid, et sedasama teha. Täpselt samamoodi on teatud seltskonnad, kes püüavad neid silma alt ära kuskile asutusse istuma sokutada. Ja neis asutustes puuduvad tihtipeale need suured spetsialistid koos väidetavalt vägevate oskustega, vaid asutuses elamine on lihtsalt puudega inimese n-ö konserveerimise eesmärgil. Olen näinud pealt, kuidas füüsilise puudega inimene visati seetõttu välja koolitusruumist, kusjuures ma ei jäta midagi rääkimata. Ajalehtedes ilmub aeg-ajalt uudisnupukesi, kuidas ratastoolis inimene olla visatud välja ööklubist või kauplusest, kuna tema ratastool olevat jätnud põrandale jälgi (vms sama jaburad ettekäänded). Samas võib terve kehaga inimene marssida klubis või kaupluses ringi poriste tanksaabastega, tema hõlma ei hakka keegi. Vanasti oli negatiivne suhtumine avalikum, praegu varjatum lihtsalt.

Et siis, suhtumine puuetega inimestesse sisimas tegelikult väga palju muutunud ei ole.

[Külaline]

see nõukaigatsuses kägu on peast täiesti pehme. Stabiilne elu - no mida?!? Kui olid vähegi "teisitimõtleja", partei määratud peavoolust erinev, kasvõi kõrvas haaknõela kanda, homoseksuaalne, jne jne jne (või kasvõi kaelaräti koju unustanud titt), siis polnud mingit stabiilsust, oli palju jama ja sekeldusi.
Invaliidid olid peidetud vastavatesse asutustesse või kodudesse.
Arstile said, aga kui tahtsid paremat ravi, siis ainult tutvused pluss suured kingitused kõigile asjaosalistele.
Autistid pandi hullumajja, mitte ei pakutud erinevaid teraapiaid.

Madalat profiili hoides (valides liinitöö või muu vähetasustatud töö) on kindlasti ka nüüd võimalik elada täiesti stabiilselt. Näen juba ammu üht kaubakeskuse kerge puudega kärulükkajat, kes samal kohal oma 15 aastat juba ja täiesti rahul tundub. Ei puuduta teda mingid poliitilised tormid.
Aga kui iseloom on s.tt, siis ei aita ükski riigikord...

Kusjuures, see kodanik ei saa aru, et ka tema kui puudega inimene, oleks nelja seina vahele (hullumajja) peidetud, kui kehtiks veel vene aeg. Mis suurest ja imelisest tulevikust, millest ta kõik on ilma jäänud, ta siin koguaeg sonib?

Kas lugeda oskad üldse või? Ma kirjutasin korduvalt, et olin siis terve ja rutiini-ihalust ei peetud tol ajal mitte haiguseks (seega ka autismi, kui seal puudus intellektipuue vms) ja ma oleksin olnud täiesti tavaline inimene. Sest mulle sobib stabiilsus, mind ei huvitanud kordagi, mis toimub mujal maailmas ja mida neil on ja mida meil pole. No muidugi mul polnud ka Soome televisiooni Lõuna-Eestis elades ja polnud ka tuttavaid, kes seda oleks näinud.
Minu eluplaan oli jah lapsest peale paigas- üks autistide eripära, et väga kindlad raamid paika pannakse ja reeglitest peetakse alati punktipealt kinni (jälle miks mulle toonane elukorraldus sobis) .Tõsised tervisehäired ja puude sain ma alles 90-ndatel..

Kas sina oled see, kes siin väidab, et puudega lapse sünnis olevat alati vanemad süüdi? Palun selgita, mismoodi sinu ema põhjustas selle, et sina autist oled?

[Külaline]

Kusjuures, see kodanik ei saa aru, et ka tema kui puudega inimene, oleks nelja seina vahele (hullumajja) peidetud, kui kehtiks veel vene aeg. Mis suurest ja imelisest tulevikust, millest ta kõik on ilma jäänud, ta siin koguaeg sonib?

Kas lugeda oskad üldse või? Ma kirjutasin korduvalt, et olin siis terve ja rutiini-ihalust ei peetud tol ajal mitte haiguseks (seega ka autismi, kui seal puudus intellektipuue vms) ja ma oleksin olnud täiesti tavaline inimene. Sest mulle sobib stabiilsus, mind ei huvitanud kordagi, mis toimub mujal maailmas ja mida neil on ja mida meil pole. No muidugi mul polnud ka Soome televisiooni Lõuna-Eestis elades ja polnud ka tuttavaid, kes seda oleks näinud.
Minu eluplaan oli jah lapsest peale paigas- üks autistide eripära, et väga kindlad raamid paika pannakse ja reeglitest peetakse alati punktipealt kinni (jälle miks mulle toonane elukorraldus sobis) .Tõsised tervisehäired ja puude sain ma alles 90-ndatel..

Kas sina oled see, kes siin väidab, et puudega lapse sünnis olevat alati vanemad süüdi? Palun selgita, mismoodi sinu ema põhjustas selle, et sina autist oled?

Ei, see pole mina! Mina sellel teemal pole kordagi sõna võtnud!