Miilises riigis tahaksite elada?

[Külaline]

oehhh.... sul oli stabiilne elu, sest olid laps ja vanemad ning kool korraldasid su elu. Täiskasvanuks oleks sa ju saanud mis iganes riigikorra ajal, ja paikapandud teelt kõrvalekaldumine oleks võinud väga kergesti juhtuda ka imeilusal nõukaajal.

[Külaline]

Mul oli 80ndatel terve rida eakaid vanatädisid, kellel järeltulijaid polnud. Nende eest käisid kodus hoolitsemas sugulased. Polnud sellist omavalitsuse sotsiaalteenust, kus tuuakse koju söök ja kraamitakse tuba nagu praegu. Kes üksi hakkama ei saanud ja keegi hooldada ei tahtnud, siis viidi vanadekodusse, mis olid jubedad kohad.

[Külaline]

see nõukaigatsuses kägu on peast täiesti pehme. Stabiilne elu - no mida?!? Kui olid vähegi "teisitimõtleja", partei määratud peavoolust erinev, kasvõi kõrvas haaknõela kanda, homoseksuaalne, jne jne jne (või kasvõi kaelaräti koju unustanud titt), siis polnud mingit stabiilsust, oli palju jama ja sekeldusi.
Invaliidid olid peidetud vastavatesse asutustesse või kodudesse.
Arstile said, aga kui tahtsid paremat ravi, siis ainult tutvused pluss suured kingitused kõigile asjaosalistele.
Autistid pandi hullumajja, mitte ei pakutud erinevaid teraapiaid.

Madalat profiili hoides (valides liinitöö või muu vähetasustatud töö) on kindlasti ka nüüd võimalik elada täiesti stabiilselt. Näen juba ammu üht kaubakeskuse kerge puudega kärulükkajat, kes samal kohal oma 15 aastat juba ja täiesti rahul tundub. Ei puuduta teda mingid poliitilised tormid.
Aga kui iseloom on s.tt, siis ei aita ükski riigikord...

Kusjuures, see kodanik ei saa aru, et ka tema kui puudega inimene, oleks nelja seina vahele (hullumajja) peidetud, kui kehtiks veel vene aeg. Mis suurest ja imelisest tulevikust, millest ta kõik on ilma jäänud, ta siin koguaeg sonib?

Kas lugeda oskad üldse või? Ma kirjutasin korduvalt, et olin siis terve ja rutiini-ihalust ei peetud tol ajal mitte haiguseks (seega ka autismi, kui seal puudus intellektipuue vms) ja ma oleksin olnud täiesti tavaline inimene. Sest mulle sobib stabiilsus, mind ei huvitanud kordagi, mis toimub mujal maailmas ja mida neil on ja mida meil pole. No muidugi mul polnud ka Soome televisiooni Lõuna-Eestis elades ja polnud ka tuttavaid, kes seda oleks näinud.
Minu eluplaan oli jah lapsest peale paigas- üks autistide eripära, et väga kindlad raamid paika pannakse ja reeglitest peetakse alati punktipealt kinni (jälle miks mulle toonane elukorraldus sobis) .Tõsised tervisehäired ja puude sain ma alles 90-ndatel..

Ja mis sind täna takistab elamast kindla päevkava järgi?
Nõukaajal poleks sa ju puudega olnud vaid lihtsalt veidrik ning sulle poleks keegi tööl mingeid erandeid teinud. Enamus eluks vajalikku tuli läbi tutvuste ja sidemete sebida, aga sul kui autistil need oskused puuduvad. Sinu eest ajasid asju vanemad, aga nii või teisiti poleks neid ühel hetkel enam olnud. Sind oleks vaimupuudega inimeste hooldekodusse lükatud, kus puudus igasugune privaatsus ja huvi sinu probleemi vastu.

[Külaline]

Ja mis sind täna takistab elamast kindla päevkava järgi?

Kussa 'ullu, siis peaks ju nagu enda eest natukenegi vastutuse võtma.

[Külaline]

Kuulasime soomlaste juttu ja vahetasime isekeskis üllatunud pilke - kui erinevalt ikka võivad inimesed mingit olukorda näha, olenevalt, kas asud Balti mere siin- või sealpoolsel küljel

Esmakordselt kuulen, et eestlane nimetab Läänemerd eesti keeles Balti mereks! Ja arvab, et sellel on kaks kallast: Soome-poolne ja Eesti-poolne. Väikseks vihjeks: see viimane on Soome laht. Läänemeri on suur ja lai, ulatudes kaugele põhja, kus Soome ja Rootsi piir kokku saavad ning lõunasse, kus Rootsi ja Saksamaa kohtuvad.

[Mortal]

Mina arvan, et kui te olete kõik siin nii hästi kindlustatud ja kõrgelt haritud, nagu tihti rõhutate, siis peaks teil olema ka rohkem empaatiat, et mitte hurjutada ja ilkuda nende kallal, kellel pole elus nii hästi läinud. Inimene vastas ausalt, et temale meeldis Nõukogude Liidus elada - no leppige sellega, et ka selliseid inimesi on olemas, ja suure tõenäosusega ei ole ta sugugi ainuke, kes hindab muud kui lookas lette ja avatud piire. Väidetavalt on kõigil siin magistriharidus või mitu, mis nagu eeldaks avarat silmaringi, kuid ebasobiva seisukoha korral hakkate halvustama ja mõnitama nagu kiuslikud ja väiklased inimesed.

[Külaline]

Mina arvan, et kui te olete kõik siin nii hästi kindlustatud ja kõrgelt haritud, nagu tihti rõhutate, siis peaks teil olema ka rohkem empaatiat, et mitte hurjutada ja ilkuda nende kallal, kellel pole elus nii hästi läinud. Inimene vastas ausalt, et temale meeldis Nõukogude Liidus elada - no leppige sellega, et ka selliseid inimesi on olemas, ja suure tõenäosusega ei ole ta sugugi ainuke, kes hindab muud kui lookas lette ja avatud piire. Väidetavalt on kõigil siin magistriharidus või mitu, mis nagu eeldaks avarat silmaringi, kuid ebasobiva seisukoha korral hakkate halvustama ja mõnitama nagu kiuslikud ja väiklased inimesed.

Asi pigem selles, et ta räägib endale vastu. Täiskasvanud autistina oleks nõukaaeg talle põrgu olnud, sest hakkama saamiseks tuli suhelda, lipitseda, kasutada tutvusi, läbi käia sugulaste, naabritega, sokutada ümbrikuid jne. Silmast silma tuli inimestega suhelda. Nõukaajal puudus selline poputav sotsiaalsüsteem nagu täna, kus tuleb sotsiaalametnik regulaarselt koju. Kortereid, töökohti tuusikuid ja boonuseid jagati noortele ja peredele, kes olid kasulikud. Ei neist hoolinud keegi, kes hakkama ei saanud. Puudega inimestele puudusid igasugused ligipääsud teenustele, asutustele, kauplustele. Kui trepist ei jõudnud käia, siis istu kodus.

[Külaline]

Mina arvan, et kui te olete kõik siin nii hästi kindlustatud ja kõrgelt haritud, nagu tihti rõhutate, siis peaks teil olema ka rohkem empaatiat, et mitte hurjutada ja ilkuda nende kallal, kellel pole elus nii hästi läinud. Inimene vastas ausalt, et temale meeldis Nõukogude Liidus elada - no leppige sellega, et ka selliseid inimesi on olemas, ja suure tõenäosusega ei ole ta sugugi ainuke, kes hindab muud kui lookas lette ja avatud piire. Väidetavalt on kõigil siin magistriharidus või mitu, mis nagu eeldaks avarat silmaringi, kuid ebasobiva seisukoha korral hakkate halvustama ja mõnitama nagu kiuslikud ja väiklased inimesed.

Asi pigem selles, et ta räägib endale vastu. Täiskasvanud autistina oleks nõukaaeg talle põrgu olnud, sest hakkama saamiseks tuli suhelda, lipitseda, kasutada tutvusi, läbi käia sugulaste, naabritega, sokutada ümbrikuid jne. Silmast silma tuli inimestega suhelda. Nõukaajal puudus selline poputav sotsiaalsüsteem nagu täna, kus tuleb sotsiaalametnik regulaarselt koju. Kortereid, töökohti tuusikuid ja boonuseid jagati noortele ja peredele, kes olid kasulikud. Ei neist hoolinud keegi, kes hakkama ei saanud. Puudega inimestele puudusid igasugused ligipääsud teenustele, asutustele, kauplustele. Kui trepist ei jõudnud käia, siis istu kodus.

Nõukogude ajal, kuna igaühel pidi töökoht olema, oleks autist kuhugi aiandisse taimi istutama, lauta loomi söötma, tehasesse liinitööle, paremal juhul kontorisse mingeid kaustu täitma vms. rutiinsele tööle lükatud. Väikselt-vaikselt oleks elanud ( paremini elasid ka tollal inimesed, kes oskasid ja tahtsid suhelda).

[Külaline]

Mina Austraalias. Soe ja kuulu järgi sõbralikud inimesed.

Tahaksin elada ausas ja läbipaistva rahandusega ning majandusele orienteerinud riigis, mida juhivad aatelised poliitikud, kes on oma ala asjatundjad.

[Külaline]

Tahaksin elada ausas ja läbipaistva rahandusega ning majandusele orienteerinud riigis, mida juhivad aatelised poliitikud, kes on oma ala asjatundjad.

Aus ja läbipaistev tähendab seda, et reeglid on selged ja neist peetakse kinni. Sealhulgas nt sellest, et kui on kirjas, et munitsipaalkorterit saab taotleda, kuni laps on 14, siis pead hiljemalt ta 14. sünnipäevaks välja kolima. Ja mitte halama meedias, et sinuga ollakse ülekohtused.

Majandusele orienteeritud tähendab seda, et investeerimiskliima on hea, toob riiki välisinvesteeringuid ja töökohti. Hea investeerimiskliima tähendab lihtsat maksusüsteemi, seega igasugused küürud ja astemd on välistatud. Samuti ettevõtete, pankade jmt suurem maksustamine.

Aade tähendab ülevat mõtet või ideed. Kas poliitikud ei peaks olema pigem pragmaatilised ja kainelt mõtlevad? Või milliste ülevate ideede teenistuses nad peaksid olema?

Oma ala asjatundja - kas see tähendab elukutselist poliitikut (aga mida teab elukutseline poliitik päriselust?) või tippu mingil erialal? Kui viimast, siis millise eriala asjatundjad poliitikutest sobiksid?

[Külaline]

see nõukaigatsuses kägu on peast täiesti pehme. Stabiilne elu - no mida?!? Kui olid vähegi "teisitimõtleja", partei määratud peavoolust erinev, kasvõi kõrvas haaknõela kanda, homoseksuaalne, jne jne jne (või kasvõi kaelaräti koju unustanud titt), siis polnud mingit stabiilsust, oli palju jama ja sekeldusi.
Invaliidid olid peidetud vastavatesse asutustesse või kodudesse.
Arstile said, aga kui tahtsid paremat ravi, siis ainult tutvused pluss suured kingitused kõigile asjaosalistele.
Autistid pandi hullumajja, mitte ei pakutud erinevaid teraapiaid.

Madalat profiili hoides (valides liinitöö või muu vähetasustatud töö) on kindlasti ka nüüd võimalik elada täiesti stabiilselt. Näen juba ammu üht kaubakeskuse kerge puudega kärulükkajat, kes samal kohal oma 15 aastat juba ja täiesti rahul tundub. Ei puuduta teda mingid poliitilised tormid.
Aga kui iseloom on s.tt, siis ei aita ükski riigikord...

Kusjuures, see kodanik ei saa aru, et ka tema kui puudega inimene, oleks nelja seina vahele (hullumajja) peidetud, kui kehtiks veel vene aeg. Mis suurest ja imelisest tulevikust, millest ta kõik on ilma jäänud, ta siin koguaeg sonib?

Kas lugeda oskad üldse või? Ma kirjutasin korduvalt, et olin siis terve ja rutiini-ihalust ei peetud tol ajal mitte haiguseks (seega ka autismi, kui seal puudus intellektipuue vms) ja ma oleksin olnud täiesti tavaline inimene. Sest mulle sobib stabiilsus, mind ei huvitanud kordagi, mis toimub mujal maailmas ja mida neil on ja mida meil pole. No muidugi mul polnud ka Soome televisiooni Lõuna-Eestis elades ja polnud ka tuttavaid, kes seda oleks näinud.
Minu eluplaan oli jah lapsest peale paigas- üks autistide eripära, et väga kindlad raamid paika pannakse ja reeglitest peetakse alati punktipealt kinni (jälle miks mulle toonane elukorraldus sobis) .Tõsised tervisehäired ja puude sain ma alles 90-ndatel..

Ei! Autist ei saa olla noorena nn terve ja vanana autist, ja vastupidi. See on elukestev seisund, millele saab tänapäeval erinevaid toetavaid teraapiaid taotleda, mis parandab puudega inimese elukvaliteeti. Oleks jätkunud vene aeg, siis istuksid praegu nelja seina vahel kinni kui “imelik” inimene.

[Külaline]

Mina olen 54 ja oma rikkusele ning sõltumatusele panin aluse juba 14-aastasena. Sellest hetkest alates, ehk aastast 1985, ei ole mu elus olnud ainsatki hetke ega päeva, kui mul pole raha ja mul pole rahatagavara. Ma ei nuta nõuka-elu, aga ütlen, et iga tark inimene adapteerub igas keskkonnas.
Mulle meeldib Eesti kõige rohkem. Kui peaksin muud kohta paremaks, siis nii lihtne olekski-ostan kodu ja lähen.

Aastal 1985 said 14-aastased töötada suvel malevas või TPL-is. Ja seal ei teeninud keegi niipalju, et terve aasta sai rahulikult endale lõbustusi lubada.

[Külaline]

Mina olen 54 ja oma rikkusele ning sõltumatusele panin aluse juba 14-aastasena. Sellest hetkest alates, ehk aastast 1985, ei ole mu elus olnud ainsatki hetke ega päeva, kui mul pole raha ja mul pole rahatagavara. Ma ei nuta nõuka-elu, aga ütlen, et iga tark inimene adapteerub igas keskkonnas.
Mulle meeldib Eesti kõige rohkem. Kui peaksin muud kohta paremaks, siis nii lihtne olekski-ostan kodu ja lähen.

Aastal 1985 said 14-aastased töötada suvel malevas või TPL-is. Ja seal ei teeninud keegi niipalju, et terve aasta sai rahulikult endale lõbustusi lubada.

Ma ei käinud mitte kordagi ei malevas ega TPL-s. Ostsin asju ja müüsin kasuga edasi. Riideid, jalanõusid, kulda, kunsti. Alates 16 töötasin nädalavahetuseti ja suveti isa ettevõttes, ühe nädalavahetusega teenisin keskmise kuupalga.

[Külaline]

Meil väikelinnas ei pakutud peale koorilaulu ja muusikakooli küll mitte midagi. Igasugu laagrite peale võdistasin õudusega õlgu - ainult mitte sinna. Enamus lapsi saadeti terveks suveks maale vanavanemate või sugulaste juurde, kus elati nagu metsikud mowglid.

Mina olen see, kellele vastasid, olen sündinud '74 ja võin kirjutada, kuidas meil oli.

Meie keskmise suurusega alevis (praegu linn) olid laste trennivõimalused päris head. Põhilised olid korv- ja võrkpallitrenn, käsipall, maadlus, rahvatants, aeroobika. Oli ka pinksitrenn ja saalihoki ning kes soovis, sai koorilauluga tegeleda. Oli nii täiskasvanute kui lastekoor. Ma täiesti mõistan, et igal pool nii head võimalused ei olnud ja sellest on kahju.

Negatiivse poole pealt aga võiks öelda, et see nõukaaja "planeeritud elu", mida siin positiivselt mainiti, läks minu puhul küll vett vedama. Peale 9ndat paanisin minna edasi keskkooli, aga kahjuks ei saanud sisse kehvade hinnete tõttu reaalainetes. Ja see oli minu jaoks maailmalõpp, sest ainus edasi õppimise võimalus oli kutsekas. Sinna ma aga üldse ei tahtnud, ma lihtsalt ei suutnud valikutest leida mitte midagi, mida õppida oleks tahtnud. Aga see selleks. Kooli ma lõpuks leidsin, aga hea valik see polnud.

[Külaline]

Mina olen 54 ja oma rikkusele ning sõltumatusele panin aluse juba 14-aastasena. Sellest hetkest alates, ehk aastast 1985, ei ole mu elus olnud ainsatki hetke ega päeva, kui mul pole raha ja mul pole rahatagavara. Ma ei nuta nõuka-elu, aga ütlen, et iga tark inimene adapteerub igas keskkonnas.
Mulle meeldib Eesti kõige rohkem. Kui peaksin muud kohta paremaks, siis nii lihtne olekski-ostan kodu ja lähen.

Aastal 1985 said 14-aastased töötada suvel malevas või TPL-is. Ja seal ei teeninud keegi niipalju, et terve aasta sai rahulikult endale lõbustusi lubada.

Ma ei käinud mitte kordagi ei malevas ega TPL-s. Ostsin asju ja müüsin kasuga edasi. Riideid, jalanõusid, kulda, kunsti. Alates 16 töötasin nädalavahetuseti ja suveti isa ettevõttes, ühe nädalavahetusega teenisin keskmise kuupalga.

Mis ettevõte su isal aastal 1987 küll oli? Pakkus katust?

[Külaline]

Ma ei käinud mitte kordagi ei malevas ega TPL-s. Ostsin asju ja müüsin kasuga edasi. Riideid, jalanõusid, kulda, kunsti. Alates 16 töötasin nädalavahetuseti ja suveti isa ettevõttes, ühe nädalavahetusega teenisin keskmise kuupalga.

Tore, kui mõnel oli privileeg tasuval tööl sugulase ettevõttes töötada. Enamusel siiski sellist tuge polnud ja kui tahtsid midagi teha, pidid täiesti ise sebima ja rabelema. Mina käisin nii TPLis kui malevas ja peale 9. klassi, 14-aastasena (meil jäi koolireformi tõttu 8. klass "vahele") sebisin endale suvetöö aiandis, kus sain tuhandeid beebitaimi pottidesse istutada. Mingit raha sai, aga meeletu sissetulek see siiski polnud.

[Külaline]

Mis ettevõte su isal aastal 1987 küll oli? Pakkus katust?

Kooperatiivid olid vist toona juba lubatud ja neis võis tõesti head raha teha.

[Külaline]

Noh, tegelikult on tema NSVLi igatsus täpselt sama udune ettekujutus, kuidas kõik oleks kui enamusel teistel vastajatel, kes heal juhul mõnes riigis on korraks turistina käinud ja meeldinud, kuid reaalset seal elamise kogemus on pinnapealne ja ebatäpne, lihtsalt, et nt soe on... Ei ole kusagil mingit ideaalset riiki ega olnud ennegi.

[Külaline]

Aastal 1985 said 14-aastased töötada suvel malevas või TPL-is. Ja seal ei teeninud keegi niipalju, et terve aasta sai rahulikult endale lõbustusi lubada.

Ma ei käinud mitte kordagi ei malevas ega TPL-s. Ostsin asju ja müüsin kasuga edasi. Riideid, jalanõusid, kulda, kunsti. Alates 16 töötasin nädalavahetuseti ja suveti isa ettevõttes, ühe nädalavahetusega teenisin keskmise kuupalga.

Mis ettevõte su isal aastal 1987 küll oli? Pakkus katust?

Sa oled väga ebaviisakas. Meil oli tollal kohvik-baar ning välitoitlustus, iga järgneva aastaga tuli uusi kohti ja suundasid juurde.

[Külaline]

Ma ei käinud mitte kordagi ei malevas ega TPL-s. Ostsin asju ja müüsin kasuga edasi. Riideid, jalanõusid, kulda, kunsti. Alates 16 töötasin nädalavahetuseti ja suveti isa ettevõttes, ühe nädalavahetusega teenisin keskmise kuupalga.

See "müüsin kasuga maha" seostub minul Viru ärikatega. Nemad ka müüsid kasuga maha asju, mida Tallinna külastanud Soome turistid neile vahel lausa tasuta andsid. Nätsudest ja plaatidest kuni teksatagideni- kõik läks loosi. Ise ostsin omale valuutapoest jope ja talvetossud ja tundsin ennast korrakski tegijana. Viru ärikate käest ei ostnud ma kunagi midagi.