Elurõõm 40+ vanuses

[Külaline]

Ja no sisekliimat ei mõjuta ju väliskliima mitte kuidagi ... üldse pole seotud geopoliitilised draamad ja Eesti sisepoliitika, maksuvalikud ega majandus, sõjaoht ning sellest tulenevalt lahkuv väliskapital on ju ka ainult meie praeguse valitsuse looming ja kui ikka sinu lemmikud pukis oleks, õitseks kõik ja lokkaks (iroonia!)

Siis on ainult huvitav, et see väliskliima ainult Eestit mõjutab, aga teisi riike mitte. Vähemalt mitte nii suurel määral.

Loomulikult mõjutab kõiki riike. Milles see Eesti riigi eriti suur mõjutatus sinu arust seisneb? Tuleb see Leedu näide nüüd? Jah, Leedu on meist paremini hakkama saanud. See aga ei tähenda, et Eesti kõike valesti teinud on või et Eesti on "viimase paari aastaga pepusse keeratud". Tahad öelda, et Leedus on päästjad ja kooliõpetajad oma palgaga rahul ning kõigil on elu võrdselt lill? Ega ei ole küll.

[linnuvaatleja]

Lapsed suured vanuses 40? Kui vanalt sa arvad, et keskmine naine lapsi saab? Tänapäeval pigem 30ndate alguses või keskel, vähesed saavad varem. 40ndates on lapsed algkoolis ehk, võib-olla kõige vanem laps hakkab suureks saama.

[Külaline]

Lapsed suured vanuses 40? Kui vanalt sa arvad, et keskmine naine lapsi saab? Tänapäeval pigem 30ndate alguses või keskel, vähesed saavad varem. 40ndates on lapsed algkoolis ehk, võib-olla kõige vanem laps hakkab suureks saama.

Hmm, minu laps läks ülikooli, kui sain 40.

[linnuvaatleja]

Siis sa said väga vara lapsed. Suurem osa minu tuttavatest on esimese lapse saanud 20ndate lõpus, paljud ka 30ndate lõpus. Mulle näiteks isegi ei meeldinud keegi veel 20ndate alguses, eks aeg oli ka selline, Eestis polnud lihtsalt mehi, keda vaadata.

[Külaline]

Siis sa said väga vara lapsed. Suurem osa minu tuttavatest on esimese lapse saanud 20ndate lõpus, paljud ka 30ndate lõpus. Mulle näiteks isegi ei meeldinud keegi veel 20ndate alguses, eks aeg oli ka selline, Eestis polnud lihtsalt mehi, keda vaadata.

Tollel ajal, 30 aastat tagasi, oli väga tavaline saada laps 18-23 vanuses, seega polnud üldse vara. Parim aeg.

[linnuvaatleja]

90ndatel siis? Sel ajal tõesti, sest nõuka ajal ei saanud väga paljud ülikooli ja polnud eriti midagi teha. Kui ma ennast ja vanemate generatsiooni vaatan, said nad minu jaoks ülivara lapsi. Mind ajasid sel ajal veel suudlusstseenid itsitama.

[Külaline]

90ndatel siis? Sel ajal tõesti, sest nõuka ajal ei saanud väga paljud ülikooli ja polnud eriti midagi teha. Kui ma ennast ja vanemate generatsiooni vaatan, said nad minu jaoks ülivara lapsi. Mind ajasid sel ajal veel suudlusstseenid itsitama.

Kui 18-aastaselt veel suudlusstseenid itsitama ajavad, siis oled ehk kerge vaimse puudega?

[Külaline]

90ndatel siis? Sel ajal tõesti, sest nõuka ajal ei saanud väga paljud ülikooli ja polnud eriti midagi teha. Kui ma ennast ja vanemate generatsiooni vaatan, said nad minu jaoks ülivara lapsi. Mind ajasid sel ajal veel suudlusstseenid itsitama.

Nõuka ajal ei saanud palju ülikooli, sest siis olid sisseastumiseksamid ja debiilikuid ülikooli ei lastud.

[Külaline]

No mina sain lapse 40selt. Samal ajal ehitasime maja, tegelesin ettevõtlusega, elurõõmu oli vägagi palju.
Nüüd on 20 aastat mööda läinud ja elurõõmu on endiset rohkem kui küll. Tegeleme teise maja ehitusega, sest vahepeal on vajadused muutunud. Plaanime rohkem reisida ja maailma avastada. Teen ka sporti, õpin võõrkeelt ja suhtlen sõpradega.

Tegelikult pole elurõõmul tingimata seost vanusega. Inimese põhiloomus ei muutu, kui just raske haigus ei taba. Kes on elurõõmus noorena, see reeglina on seda ka hiljem. Pessimist jääb pessimistiks, mida iganes talle ka ei võimalda. Loomulikult on meie elukeskkond muutunud viimastel aastatel ettearvamatuks ja loomulikult tekitab see kõigis teatud määral stressi, aga sellepärast ei saa ju jäädagi koju mossitama. Oma elu tuleb ikka elada ja plaane teha. Ühes uuringus, mida kunagi lugesin, oli välja toodud, et inimene raiskab ikka väga palju aastaid oma elust asjatule muretsemisele. Oma kogemustele toetudes võin ütelda, et see peab paika.

[Külaline]

90ndatel siis? Sel ajal tõesti, sest nõuka ajal ei saanud väga paljud ülikooli ja polnud eriti midagi teha. Kui ma ennast ja vanemate generatsiooni vaatan, said nad minu jaoks ülivara lapsi. Mind ajasid sel ajal veel suudlusstseenid itsitama.

90-ndad polnud nõuka aeg. Ülikooli sissesaamine polnud probleemiks, lisaks oli veel mitmeid erakõrgkoole. Vanuses 18-20 omandasin kutsehariduse(diplom kiitusega) 20-24 tegelesin ettevõtluse ja lapse saamisega, 24-aastaselt,kui laps oli 2-aastane, läksin ülikooli, magister. Noorelt laps saada on super!

[Külaline]

90ndatel siis? Sel ajal tõesti, sest nõuka ajal ei saanud väga paljud ülikooli ja polnud eriti midagi teha. Kui ma ennast ja vanemate generatsiooni vaatan, said nad minu jaoks ülivara lapsi. Mind ajasid sel ajal veel suudlusstseenid itsitama.

90-ndad polnud nõuka aeg. Ülikooli sissesaamine polnud probleemiks, lisaks oli veel mitmeid erakõrgkoole. Vanuses 18-20 omandasin kutsehariduse(diplom kiitusega) 20-24 tegelesin ettevõtluse ja lapse saamisega, 24-aastaselt,kui laps oli 2-aastane, läksin ülikooli, magister. Noorelt laps saada on super!

Jah, on kaks võimalust, kas lapsed varakult ja siis karjäär või vastupidi. Kummalgi juhul on plussid ja miinused. Kui enne karjäär, oled kindlustatud, sul on aega ja raha lastele ja võimalused iseseisvalt hakkama saada probleemide korral. Aga, püüdlused kumbagi hästi teha, võivad tuua pingeid ja üleväsimust. Kui enne lapsed, oled muretum ja 40-ndates oled vaba uut elu, meest, karjääri hankima. Aga, oled kaitsetum ootamatuste vastu, stressioht suurem ning sõltuvalt sellest, kuidas elu on kujunenud ehk hiljeks jäänud selle uue algusega.

[Külaline]

90ndatel siis? Sel ajal tõesti, sest nõuka ajal ei saanud väga paljud ülikooli ja polnud eriti midagi teha. Kui ma ennast ja vanemate generatsiooni vaatan, said nad minu jaoks ülivara lapsi. Mind ajasid sel ajal veel suudlusstseenid itsitama.

90-ndad polnud nõuka aeg. Ülikooli sissesaamine polnud probleemiks, lisaks oli veel mitmeid erakõrgkoole. Vanuses 18-20 omandasin kutsehariduse(diplom kiitusega) 20-24 tegelesin ettevõtluse ja lapse saamisega, 24-aastaselt,kui laps oli 2-aastane, läksin ülikooli, magister. Noorelt laps saada on super!

Jah, on kaks võimalust, kas lapsed varakult ja siis karjäär või vastupidi. Kummalgi juhul on plussid ja miinused. Kui enne karjäär, oled kindlustatud, sul on aega ja raha lastele ja võimalused iseseisvalt hakkama saada probleemide korral. Aga, püüdlused kumbagi hästi teha, võivad tuua pingeid ja üleväsimust. Kui enne lapsed, oled muretum ja 40-ndates oled vaba uut elu, meest, karjääri hankima. Aga, oled kaitsetum ootamatuste vastu, stressioht suurem ning sõltuvalt sellest, kuidas elu on kujunenud ehk hiljeks jäänud selle uue algusega.

Mind see karjäär üldse ei huvita. 22-selt last saades oli piisavalt raha, et endale kõike lubada, oma kodu, palgaline lapsehoidja.

[Külaline]

Mind see karjäär üldse ei huvita. 22-selt last saades oli piisavalt raha, et endale kõike lubada, oma kodu, palgaline lapsehoidja.

Ainult? Aga aednik, ülemteener, kokk jne??

[Külaline]

90-ndad polnud nõuka aeg. Ülikooli sissesaamine polnud probleemiks, lisaks oli veel mitmeid erakõrgkoole. Vanuses 18-20 omandasin kutsehariduse(diplom kiitusega) 20-24 tegelesin ettevõtluse ja lapse saamisega, 24-aastaselt,kui laps oli 2-aastane, läksin ülikooli, magister. Noorelt laps saada on super!

Jah, on kaks võimalust, kas lapsed varakult ja siis karjäär või vastupidi. Kummalgi juhul on plussid ja miinused. Kui enne karjäär, oled kindlustatud, sul on aega ja raha lastele ja võimalused iseseisvalt hakkama saada probleemide korral. Aga, püüdlused kumbagi hästi teha, võivad tuua pingeid ja üleväsimust. Kui enne lapsed, oled muretum ja 40-ndates oled vaba uut elu, meest, karjääri hankima. Aga, oled kaitsetum ootamatuste vastu, stressioht suurem ning sõltuvalt sellest, kuidas elu on kujunenud ehk hiljeks jäänud selle uue algusega.

Mind see karjäär üldse ei huvita. 22-selt last saades oli piisavalt raha, et endale kõike lubada, oma kodu, palgaline lapsehoidja.

Muidugi, selles vanuses võib küll nii olla, kui on rikkad vanemad või rikas mees. Paljud siiski mõtlevad isiklikule varale ja sõltumatusele, karäärigi all ei pea silmas pidama suures firmas ülepoole rühkimist, vaid just selle isikliku vaimse ja materiaalse kindlustatuse tagamist.

[Külaline]

Jah, on kaks võimalust, kas lapsed varakult ja siis karjäär või vastupidi. Kummalgi juhul on plussid ja miinused. Kui enne karjäär, oled kindlustatud, sul on aega ja raha lastele ja võimalused iseseisvalt hakkama saada probleemide korral. Aga, püüdlused kumbagi hästi teha, võivad tuua pingeid ja üleväsimust. Kui enne lapsed, oled muretum ja 40-ndates oled vaba uut elu, meest, karjääri hankima. Aga, oled kaitsetum ootamatuste vastu, stressioht suurem ning sõltuvalt sellest, kuidas elu on kujunenud ehk hiljeks jäänud selle uue algusega.

Mind see karjäär üldse ei huvita. 22-selt last saades oli piisavalt raha, et endale kõike lubada, oma kodu, palgaline lapsehoidja.

Muidugi, selles vanuses võib küll nii olla, kui on rikkad vanemad või rikas mees. Paljud siiski mõtlevad isiklikule varale ja sõltumatusele, karäärigi all ei pea silmas pidama suures firmas ülepoole rühkimist, vaid just selle isikliku vaimse ja materiaalse kindlustatuse tagamist.

Jeerum, mul pole kunagi rikast meest olnud ja ka vanemad polnud toona rikkad. Ikka oma vara otseloomulikult, elasin isiklikus kodus ja nii on see terve elu ka olnud. Isiklik vaimne ja materiaalne kindlustus on tagatud, kui sul on oma kodu, haridus ja teenid umbes paar keskmist palka. Nii ka toona oli.

[Külaline]

Jeerum, mul pole kunagi rikast meest olnud ja ka vanemad polnud toona rikkad. Ikka oma vara otseloomulikult, elasin isiklikus kodus ja nii on see terve elu ka olnud. Isiklik vaimne ja materiaalne kindlustus on tagatud, kui sul on oma kodu, haridus ja teenid umbes paar keskmist palka. Nii ka toona oli.

Kust 22-aastane siis isikliku kodu saab, mis on tal "terve elu olnud"? Kui sa just Kelly Sildaru ei ole.

[Külaline]

Ah see on Perekooli muinasjutuvestja!

[Külaline]

Ah see on Perekooli muinasjutuvestja!

Jälle see Perekooli troll, kes arvab, et kui temal pole nii olnud, siis ei ole võimalik.

[Külaline]

Ah see on Perekooli muinasjutuvestja!

Jälle see Perekooli troll, kes arvab, et kui temal pole nii olnud, siis ei ole võimalik.

Muidugi me kahtleme, sest kui keegi saab 22-aastaselt lapse, siis parimal juhul on tal veel ülikool lõpetamisel. Või gümnaasium + ametikool äsja lõpetatud. Tööd pole väga aega teha olnud, rasedus lisaks. Korteri ostmine seega vähetõenäoline.
Aga siiski, tuleb tunnistada, et on "ettevõtlusalasid", mida on võimalik alustada juba varakult ja parimad neist kuuldavasti teenivad vägagi hästi. Nõuab ainult investeerimist välimusse ja kallitesse riietesse.

[Külaline]

Jeerum, mul pole kunagi rikast meest olnud ja ka vanemad polnud toona rikkad. Ikka oma vara otseloomulikult, elasin isiklikus kodus ja nii on see terve elu ka olnud. Isiklik vaimne ja materiaalne kindlustus on tagatud, kui sul on oma kodu, haridus ja teenid umbes paar keskmist palka. Nii ka toona oli.

Kust 22-aastane siis isikliku kodu saab, mis on tal "terve elu olnud"? Kui sa just Kelly Sildaru ei ole.

Ju sai päranduse/võitis lotoga/vanemad aitasid esimese kodu ostuga. Mis siin imelikku on? Ise aitad ju ka oma lapsi vähemalt kinnisvara sissemakse rahaga, kui mitte kogu ostuga, eks?