Kuidas saada maal naabritest rahu?

[Külaline]

Omame ka ise mõningaid plärisevaid tööriistu. Ma lihtsalt elan oma elu ja ega küta ennast üles igast tegvusest, mida inimesed teevad. Pigem suhtun uudishimuga, kui keegi midagi mässab ja teeb (milline see maja/saun tal tuleb, kui see tal valmis saab?).

Aga see kirjeldatud olukord, et sõbrad tulevad just selleks õhtuks külla. No sel juhul ma pigem räägiks ja naeraks koos oma sõpradega. Võibolla paneks ka mingi muusika taustaks (jääb siis sellel õhtul see pühalikult linnulaulu kuulamine ära, nojah, aga sellest ei sure). Kui külalised tulid, ega me siis nukrutsema või/ja tagasi saatma ei hakkaks. Minu pärast, las see naaber siis rügab oma vaiadega.

Inimesed ongi erinevad.

Mind nt ei huvita absoluutselt, mida naabrid ehitavad või missugune see lõpptulemus tal on. Ja ma ei soovi õues muusikat lasta, eriti veel sellist, mis ehitusmürast üle käib, sest ma tean, et see levib õhus ja võib segada kedagi kolmandat.

Ma hindan oma privaatsust, ja austan teiste oma. Eestlane ei ole loomu poolest kollektiivne olend. Meile on sisse kodeeritud soov olla omaette. Kahjuks tundub, et see on kaduv väärtus.

Mulle on vanemad inimesed rääkinud, et enne sõda, esimesel eesti ajal (ja ka kolhoosiajal) olid eesti külainimesed just palju sotsiaalsemad kui praegu. Talupered käisid oamavahel palju läbi, kõik tundsid kõiki. Oli talgukorras tehtavaid töid (näiteks rehepeks), kus rehepeksumasin sõitis mööda küla ja koos tehti ühes talus töö ära ja sõideti siis järgmisse tallu koos sama tööd ära tegema, muidugi kuulus päevakavva ka ühised puhkepause, koos söömisi. Kui eesti ajal ühel perel jäi vilja puudu, siis teised laenasid (tood järgmise sügise saagist tagasi). Muidugi peeti koos pulmi, ristseid, matuseid, jaanipäevi. Et see uue aja külaelu, kus iga pere teeb tööd-tegemised omaette ja sõidab autoga edasi-tagasi, istub netis ega pruugi omada teiste samas külas elavate peredega mingeid seoseid ega suhtlemist ("jah, ma tean, elavad seal paar kilomeetrit meist mingid, aga ma ei tunne neid"), on just uue aja nähtus.

Õigem oleks öelda, et linnalik omaette hoidev elustiil on kaasajal jõudnud ka küladesse. Muidugi, kuni inimesed sellega ise rahul on (ei kurda), seni ehk polegi midagi valesti. Kui aga ka selle juures hakatakse kurtma, et õudne, siin on inimesed, nad segavad meid - jaa, mõttekoht. Kuhu siis välja jõutakse? Kas lõpuks muutuvad inimesed nii tundlikuks ja igast asjast ärrituvaks, et igaüks ostab enda majapidamisele mingi kapsli ümber, et jumala eest, teised ei häiriks?

Ajalooliselt oli eestlaste levinuim külatüüp hajaküla. See tähendab sellist asustust, kus talud paiknevad maastikul nii hajusalt, et nende vahele jäävad metsad, karjamaad, põllud. Keegi ei elanud teisel taluperel oma igapäevase eluga seljas ega kuulnud-näinud, mida või kuidas teises peres tehti.

[Külaline]

Nojah, ostsite keset loodust, aga ostiste liiga väikse koha.

No mis teha, arvasime tõesti, et 3 hektarit keset metsa kohas, kus mitme km raadiuses kedagi ei ela, bussid ka ei käi jne, on täiesti piisav selliseks kohakeseks, kus käia akusid laadimas ja hiljem kolida pensionipõlves elama.

No kui ikka segab, siis valesti arvaite. 3 hektatit ruudukujulise maatüki korral tähendaks umbes 175 meetri küljepikkusega maad. Nii et lähimad naabrid oleksid 70-80 meetri kaugusel, kui krundi keskel elamine oleks- seda ei ole tõesti palju. Ja vaevalt, et te tegelikult täpselt ruudukujulise maatüki keskel olete, ilmselt mõnes kohas on krundi piir tunduvalt lähemal. Eks oleksite pidanud jah ostma suurema, sellise, kus krundi piirini kõige lähemast kohast teile sobiv maa oleks. Minul on selle spordirajatiseni mingi 60-70 meetrit, meie krundi ja spordirajatise vahel on rivi kõrgeid kuuski Jah, kostab meieni sealt vahel hääli ja tegevust, no mis teha. Selline on elu, kui oleksin tahtnud kindlalt vaiksemat kohta, oleksin pidanud lihtsalt rohkem maad ostma.
Istutage mingid tihedamad puud ja laske neil suureks kasvada oma krundi servadesse, see mingil määral aitab. Ja lõpeks ei ole mõtet selle pärast põdeda, muuta te seda ei saa.

[Külaline]

Nojah, ostsite keset loodust, aga ostiste liiga väikse koha.

No mis teha, arvasime tõesti, et 3 hektarit keset metsa kohas, kus mitme km raadiuses kedagi ei ela, bussid ka ei käi jne, on täiesti piisav selliseks kohakeseks, kus käia akusid laadimas ja hiljem kolida pensionipõlves elama.

No kui ikka segab, siis valesti arvaite. 3 hektatit ruudukujulise maatüki korral tähendaks umbes 175 meetri küljepikkusega maad. Nii et lähimad naabrid oleksid 70-80 meetri kaugusel, kui krundi keskel elamine oleks- seda ei ole tõesti palju. Ja vaevalt, et te tegelikult täpselt ruudukujulise maatüki keskel olete, ilmselt mõnes kohas on krundi piir tunduvalt lähemal. Eks oleksite pidanud jah ostma suurema, sellise, kus krundi piirini kõige lähemast kohast teile sobiv maa oleks.

Enamik meie maast on mets ja enamik naabermaadest oli/on seda samuti, või siis oli lihtsalt hiigelsuur aas (endine põld). Mõnel maatükil polnudki midagi peale metsa ja poollagunenud talumaja. Lisaks on see osaliselt looduskaitsealune piirkond. Me tõesti ei tulnud aastakümneid tagasi seda poolmahajäetud külanurka vaadates selle peale, et ühel päeval ei ole me enam mitte keset metsa, vaid keset ehitusplatsi. Oleks selle peale varem tulnud, oleks ilmselt tõesti ise ümberkaudsed maad ära ostnud (kui raha oleks suutnud leida). Aga see tundus tollal mõttetu raharaiskamine ja noore linnainimese vaatevinklist oli juba see, mille ostsime, vägagi suur maalahmakas.

[Külaline]

Omame ka ise mõningaid plärisevaid tööriistu. Ma lihtsalt elan oma elu ja ega küta ennast üles igast tegvusest, mida inimesed teevad. Pigem suhtun uudishimuga, kui keegi midagi mässab ja teeb (milline see maja/saun tal tuleb, kui see tal valmis saab?).

Aga see kirjeldatud olukord, et sõbrad tulevad just selleks õhtuks külla. No sel juhul ma pigem räägiks ja naeraks koos oma sõpradega. Võibolla paneks ka mingi muusika taustaks (jääb siis sellel õhtul see pühalikult linnulaulu kuulamine ära, nojah, aga sellest ei sure). Kui külalised tulid, ega me siis nukrutsema või/ja tagasi saatma ei hakkaks. Minu pärast, las see naaber siis rügab oma vaiadega.

Inimesed ongi erinevad.
Mind nt ei huvita absoluutselt, mida naabrid ehitavad või missugune see lõpptulemus tal on. Ja ma ei soovi õues muusikat lasta, eriti veel sellist, mis ehitusmürast üle käib, sest ma tean, et see levib õhus ja võib segada kedagi kolmandat.

Ma hindan oma privaatsust, ja austan teiste oma. Eestlane ei ole loomu poolest kollektiivne olend. Meile on sisse kodeeritud soov olla omaette. Kahjuks tundub, et see on kaduv väärtus.

Mul on suur vahe, kas ma pean olema kellegagi võõrama inimesega (kes ei ole oma perest, näiteks naabriga) oma kodus (sund)suhtluses ja pilkkontaktis olema või siis elan nii, et need võõramad inimesed on olemas, aga suhtluses ega pilkkontaktis olema ei pea.

Minul tekitaks pinget olukord, kus, nagu nüüd mõnedes uutes ehitistes, on pikk ühine rõdu või terrass. Kui seal istud ja raamatut loed, võib alati avaneda teine uks ja keegi tulla istuma paari meetri kaugusele. Võid ju teretada ja edasi lugeda - aga päris lõõgastunud olekut sellises olukorras ikkagi enam nagu pole. Siin lööb ilmselt eestlane välja - liiga palju võimalikke sunnitud suhtluse ja pilkkontakti olukordi, privaatsust pole.

Samas, naaber hajakülas ehitamas või muruniidukiga suristamas, nii et õuedel on vahe vahel ja pilkkontakti pole - üldse ei häiri. Kui naabrid on oma elu ja tegevustega hõivatud - suurepärane, ma registreerin ära, et ahah, ehitab või niidab, teen oma kodus oma asju ja tunnen ennast vabalt. Samas tekitab teadmine, et ümbruses on naabrid olemas ja kes nad on, ikkagi mingi turvatunde. Üksi keset suurt laant, nii et kümnete kilomeetrite kauguses inimesi polegi (ja pealegi kaasneks sellega see, et seal poleks mingit infrat, poodi), ausalt öeldes elada ei tahakski. Vahel on mingi saade olnud kellestki, kes elab üksi kuskil saare peal ja ma olen alati mõelnud, et tore, et talle seal meeldib, aga mina sinna vabatahtlikult elama ei läheks, sest niisugune äralõigatus tsivilisatsioonist oleks mulle liiga palju.

[Külaline]

Inimesed ongi erinevad.

Mind nt ei huvita absoluutselt, mida naabrid ehitavad või missugune see lõpptulemus tal on. Ja ma ei soovi õues muusikat lasta, eriti veel sellist, mis ehitusmürast üle käib, sest ma tean, et see levib õhus ja võib segada kedagi kolmandat.

Ma hindan oma privaatsust, ja austan teiste oma. Eestlane ei ole loomu poolest kollektiivne olend. Meile on sisse kodeeritud soov olla omaette. Kahjuks tundub, et see on kaduv väärtus.

Mulle on vanemad inimesed rääkinud, et enne sõda, esimesel eesti ajal (ja ka kolhoosiajal) olid eesti külainimesed just palju sotsiaalsemad kui praegu. Talupered käisid oamavahel palju läbi, kõik tundsid kõiki. Oli talgukorras tehtavaid töid (näiteks rehepeks), kus rehepeksumasin sõitis mööda küla ja koos tehti ühes talus töö ära ja sõideti siis järgmisse tallu koos sama tööd ära tegema, muidugi kuulus päevakavva ka ühised puhkepause, koos söömisi. Kui eesti ajal ühel perel jäi vilja puudu, siis teised laenasid (tood järgmise sügise saagist tagasi). Muidugi peeti koos pulmi, ristseid, matuseid, jaanipäevi. Et see uue aja külaelu, kus iga pere teeb tööd-tegemised omaette ja sõidab autoga edasi-tagasi, istub netis ega pruugi omada teiste samas külas elavate peredega mingeid seoseid ega suhtlemist ("jah, ma tean, elavad seal paar kilomeetrit meist mingid, aga ma ei tunne neid"), on just uue aja nähtus.

Õigem oleks öelda, et linnalik omaette hoidev elustiil on kaasajal jõudnud ka küladesse. Muidugi, kuni inimesed sellega ise rahul on (ei kurda), seni ehk polegi midagi valesti. Kui aga ka selle juures hakatakse kurtma, et õudne, siin on inimesed, nad segavad meid - jaa, mõttekoht. Kuhu siis välja jõutakse? Kas lõpuks muutuvad inimesed nii tundlikuks ja igast asjast ärrituvaks, et igaüks ostab enda majapidamisele mingi kapsli ümber, et jumala eest, teised ei häiriks?

Ajalooliselt oli eestlaste levinuim külatüüp hajaküla. See tähendab sellist asustust, kus talud paiknevad maastikul nii hajusalt, et nende vahele jäävad metsad, karjamaad, põllud. Keegi ei elanud teisel taluperel oma igapäevase eluga seljas ega kuulnud-näinud, mida või kuidas teises peres tehti.

Oi, kui vanemate inimeste jutte kuulata, siis eesti külas teati ikka üsnagi kõike, mis ühes või teises peres toimus. Tänapäeval tean kaaskülaelanikest üksikuid fakte (töötab seal, on kolm last, panid kaks aastat tagasi majale uue katuse). Kuid vanemad inimesed oskasid (ja oskavad) ette vuristada iga omaaegse külaelaniku kõik elu pisiasjad ja iseloomu süvaanalüüsi Tühi lootus puha, et see maastikul hajusalt paiknemine tähandas, et keegi midagi ei teadnud.

[Külaline]

Samas, naaber hajakülas ehitamas või muruniidukiga suristamas, nii et õuedel on vahe vahel ja pilkkontakti pole - üldse ei häiri. Kui naabrid on oma elu ja tegevustega hõivatud - suurepärane, ma registreerin ära, et ahah, ehitab või niidab, teen oma kodus oma asju ja tunnen ennast vabalt. Samas tekitab teadmine, et ümbruses on naabrid olemas ja kes nad on, ikkagi mingi turvatunde. Üksi keset suurt laant, nii et kümnete kilomeetrite kauguses inimesi polegi (ja pealegi kaasneks sellega see, et seal poleks mingit infrat, poodi), ausalt öeldes elada ei tahakski. Vahel on mingi saade olnud kellestki, kes elab üksi kuskil saare peal ja ma olen alati mõelnud, et tore, et talle seal meeldib, aga mina sinna vabatahtlikult elama ei läheks, sest niisugune äralõigatus tsivilisatsioonist oleks mulle liiga palju.

Teemaalgataja puhul vist ei ole see küla enam nii hajali, kui ta küsib võimalusi, kuidas heli summutada. Kui ta naabrid oleks kusagil metsatuka taga, siis ilmselt ei olekski probleemi.

[Külaline]

No mis teha, arvasime tõesti, et 3 hektarit keset metsa kohas, kus mitme km raadiuses kedagi ei ela, bussid ka ei käi jne, on täiesti piisav selliseks kohakeseks, kus käia akusid laadimas ja hiljem kolida pensionipõlves elama.

No kui ikka segab, siis valesti arvaite. 3 hektatit ruudukujulise maatüki korral tähendaks umbes 175 meetri küljepikkusega maad. Nii et lähimad naabrid oleksid 70-80 meetri kaugusel, kui krundi keskel elamine oleks- seda ei ole tõesti palju. Ja vaevalt, et te tegelikult täpselt ruudukujulise maatüki keskel olete, ilmselt mõnes kohas on krundi piir tunduvalt lähemal. Eks oleksite pidanud jah ostma suurema, sellise, kus krundi piirini kõige lähemast kohast teile sobiv maa oleks.

Enamik meie maast on mets ja enamik naabermaadest oli/on seda samuti, või siis oli lihtsalt hiigelsuur aas (endine põld). Mõnel maatükil polnudki midagi peale metsa ja poollagunenud talumaja. Lisaks on see osaliselt looduskaitsealune piirkond. Me tõesti ei tulnud aastakümneid tagasi seda poolmahajäetud külanurka vaadates selle peale, et ühel päeval ei ole me enam mitte keset metsa, vaid keset ehitusplatsi. Oleks selle peale varem tulnud, oleks ilmselt tõesti ise ümberkaudsed maad ära ostnud (kui raha oleks suutnud leida). Aga see tundus tollal mõttetu raharaiskamine ja noore linnainimese vaatevinklist oli juba see, mille ostsime, vägagi suur maalahmakas.

Mis vald see on? Või ok, kui ei taha valla tasemel "reeta", siis mis maakond? Harjumaast käib jutt või? Seal paljud piirkonnad pole enam ammu väga maa, äärelinna moodi asi rohkem.

Me ise Viljandimaal. Maatükid ikka mitukümmend ha ja põldude all. Talusüdamed ei ole keskel, vaid maatükkide ühte nurka (mitte küll päris külg külje kõrvale) kobarassse paigustatud või nii, tulenevalt teedest ilmselt. Suurtest linnadest oleme kaugel, aga ka siin võib keegi saagida ja täielikele üksinduseihalejatele ilmselt ei sobiks.

[Külaline]

meie soetasime oma maja lähimast naabrist 7 km kaugusele. toimib. kuulame linnulaulu. kui tellime rasketehnikat, on see ainult meie otsus.

Vat seda mina ei usu, et 7 km raadiuses ei ole ühtegi majapidamist. Kesk-Eestis on mõnes kohas tõesti hõre asustatus, aga kindlasti mitte nii hõre.

parem usu. Tallinn on muide 50 km kaugusel

[Külaline]

Loogiline, et peale kolimist hakkavad inimesed elamist korda tegema ja see võtab aega. Te ise olete ju oma elamise juba valmis ehitanud ja nüüd naudite rahu. Egas nemadki igavesti ehitama ja müdistama jää. Mingil hetkel saab valmis. Jah mulle ka meeldiks, kui oleks kehtestatud mingid ajad, kus müra ei tohi teha nagu Lääne-Euroopas a la pühapäeviti. Aga samas nad seal elavad väga tihkelt koos.

Väike vastuolu. Kord halame, et näe inimesed kõik maalt ära kolinud ja siin ei ole enam kedagi. Ja kui siis inimesed hakkavad maale koolima, siis jälle hala lahti - oh häda, uued naabrid ehitavad, niidavad, saevad ja lõikavad. Mingu nad kõik linna, mina tahan siin üksi olla.

[Külaline]

Mulle on vanemad inimesed rääkinud, et enne sõda, esimesel eesti ajal (ja ka kolhoosiajal) olid eesti külainimesed just palju sotsiaalsemad kui praegu. Talupered käisid oamavahel palju läbi, kõik tundsid kõiki. Oli talgukorras tehtavaid töid (näiteks rehepeks), kus rehepeksumasin sõitis mööda küla ja koos tehti ühes talus töö ära ja sõideti siis järgmisse tallu koos sama tööd ära tegema, muidugi kuulus päevakavva ka ühised puhkepause, koos söömisi. Kui eesti ajal ühel perel jäi vilja puudu, siis teised laenasid (tood järgmise sügise saagist tagasi). Muidugi peeti koos pulmi, ristseid, matuseid, jaanipäevi. Et see uue aja külaelu, kus iga pere teeb tööd-tegemised omaette ja sõidab autoga edasi-tagasi, istub netis ega pruugi omada teiste samas külas elavate peredega mingeid seoseid ega suhtlemist ("jah, ma tean, elavad seal paar kilomeetrit meist mingid, aga ma ei tunne neid"), on just uue aja nähtus.

Õigem oleks öelda, et linnalik omaette hoidev elustiil on kaasajal jõudnud ka küladesse. Muidugi, kuni inimesed sellega ise rahul on (ei kurda), seni ehk polegi midagi valesti. Kui aga ka selle juures hakatakse kurtma, et õudne, siin on inimesed, nad segavad meid - jaa, mõttekoht. Kuhu siis välja jõutakse? Kas lõpuks muutuvad inimesed nii tundlikuks ja igast asjast ärrituvaks, et igaüks ostab enda majapidamisele mingi kapsli ümber, et jumala eest, teised ei häiriks?

Ajalooliselt oli eestlaste levinuim külatüüp hajaküla. See tähendab sellist asustust, kus talud paiknevad maastikul nii hajusalt, et nende vahele jäävad metsad, karjamaad, põllud. Keegi ei elanud teisel taluperel oma igapäevase eluga seljas ega kuulnud-näinud, mida või kuidas teises peres tehti.

Oi, kui vanemate inimeste jutte kuulata, siis eesti külas teati ikka üsnagi kõike, mis ühes või teises peres toimus. Tänapäeval tean kaaskülaelanikest üksikuid fakte (töötab seal, on kolm last, panid kaks aastat tagasi majale uue katuse). Kuid vanemad inimesed oskasid (ja oskavad) ette vuristada iga omaaegse külaelaniku kõik elu pisiasjad ja iseloomu süvaanalüüsi Tühi lootus puha, et see maastikul hajusalt paiknemine tähandas, et keegi midagi ei teadnud.

Kodune meelelahutus oli ju vanasti väga piiratud. Telekast ei tulnud suurt midagi, raadiost lasti klassikalist muusikat. Uusi raamatuid ka nii palju peale ei tulnud nagu tänapäeval. Ajalehed olid tsenseeritud igav jura. Muidugi jätkus juttu kauemaks, kui naabriga kokku juhtusid ja millest muust neil rääkida oli kui igapäevane eraelu ja tegemised.

[Külaline]

Loogiline, et peale kolimist hakkavad inimesed elamist korda tegema ja see võtab aega. Te ise olete ju oma elamise juba valmis ehitanud ja nüüd naudite rahu. Egas nemadki igavesti ehitama ja müdistama jää. Mingil hetkel saab valmis. Jah mulle ka meeldiks, kui oleks kehtestatud mingid ajad, kus müra ei tohi teha nagu Lääne-Euroopas a la pühapäeviti. Aga samas nad seal elavad väga tihkelt koos.

Väike vastuolu. Kord halame, et näe inimesed kõik maalt ära kolinud ja siin ei ole enam kedagi. Ja kui siis inimesed hakkavad maale koolima, siis jälle hala lahti - oh häda, uued naabrid ehitavad, niidavad, saevad ja lõikavad. Mingu nad kõik linna, mina tahan siin üksi olla.

Teemaalgataja siin.

Meie ei ole seal kunagi niimoodi möllanud. Olemegi elanud vaikselt ja rahulikult.
Naabrid ei ole maale kolinud - nende jaoks on tegemist maakodudega. Kohalikud ei mölla keegi niimoodi.

[Külaline]

Teemaalgataja siin.

Meie ei ole seal kunagi niimoodi möllanud. Olemegi elanud vaikselt ja rahulikult.
Naabrid ei ole maale kolinud - nende jaoks on tegemist maakodudega. Kohalikud ei mölla keegi niimoodi.

Küsisid mingit imenippi. No pole ju sellist peale üüratu müratõkke ehitamist, nagu suurte maanteede ääres on tehtud.
Vahet ju pole, kas kohalik elanik või oma maakodu rajaja, kõigil on võimalik ja õigus oma krundil ehitada.
Kui plaanid mingit üritust või sõprade kokkutulekut, räägi oma naabriga.
Me lähim naaber on 300 m kaugusel, aga kuusik on vahel. Mõnikord kuuleme trimmerdamist või saagimist, summutatult. Ei sega.
Kirjutasid, et su krunt on 3 ha, kui kaugel see naaber siis on?

[Külaline]

Minul on lasteaed akna all. Sellega harjub ära. Laps väike oli, siis isegi magas mõnusat und rõdul selle kisa sees.
Kunagi elasin suure maantee ääres. Ka nende liiklushäältega harjus ära.

Miks sa lasteaeda siin müranäiteks töid? Lasteaed on ju ideaalne naaber. Seal on väga kindel päevakava. Kindlal kellaajal tullakse lasteaeda, siis on autosid palju, kindlal kellaajal ollakse väljas, siis on paar tundi naabri jaoks lastekisa, kindlal kellaajal on unetunnid, siis on naabril kindlapeale vaikus, õhtul kella 18-ks on vaikus.

[Külaline]

meie soetasime oma maja lähimast naabrist 7 km kaugusele. toimib. kuulame linnulaulu. kui tellime rasketehnikat, on see ainult meie otsus.

Vat seda mina ei usu, et 7 km raadiuses ei ole ühtegi majapidamist. Kesk-Eestis on mõnes kohas tõesti hõre asustatus, aga kindlasti mitte nii hõre.

parem usu. Tallinn on muide 50 km kaugusel

no kui Tallinna lähiümbrus, siis on ette näha, et seal asustus kogu aeg tiheneb.

[Külaline]

Vat seda mina ei usu, et 7 km raadiuses ei ole ühtegi majapidamist. Kesk-Eestis on mõnes kohas tõesti hõre asustatus, aga kindlasti mitte nii hõre.

parem usu. Tallinn on muide 50 km kaugusel

no kui Tallinna lähiümbrus, siis on ette näha, et seal asustus kogu aeg tiheneb.

no ega välistada ei saa, aga õnneks pole siin elektriliine (7 km kaugusel on) ja ümberringi on looduskaitsealad. elamumaad ka ei ole. meil on vana metsavahimaja ja päikeseelekter. lähedalasuvasse mahajäetud (praeguseks juba maapealt pühitud) külla isegi kolisid ühed naabrid, aga nemad pidasid vastu aastakese. eesti energia esitas neile miljonipakkumise ja vald ei andnud ehitusluba.

[Külaline]

Loogiline, et peale kolimist hakkavad inimesed elamist korda tegema ja see võtab aega. Te ise olete ju oma elamise juba valmis ehitanud ja nüüd naudite rahu. Egas nemadki igavesti ehitama ja müdistama jää. Mingil hetkel saab valmis. Jah mulle ka meeldiks, kui oleks kehtestatud mingid ajad, kus müra ei tohi teha nagu Lääne-Euroopas a la pühapäeviti. Aga samas nad seal elavad väga tihkelt koos.

Väike vastuolu. Kord halame, et näe inimesed kõik maalt ära kolinud ja siin ei ole enam kedagi. Ja kui siis inimesed hakkavad maale koolima, siis jälle hala lahti - oh häda, uued naabrid ehitavad, niidavad, saevad ja lõikavad. Mingu nad kõik linna, mina tahan siin üksi olla.

Teemaalgataja siin.

Meie ei ole seal kunagi niimoodi möllanud. Olemegi elanud vaikselt ja rahulikult.
Naabrid ei ole maale kolinud - nende jaoks on tegemist maakodudega. Kohalikud ei mölla keegi niimoodi.

Siis on ju veelgi parem-üle poole aastast on vaikus.

[Külaline]

Loogiline, et peale kolimist hakkavad inimesed elamist korda tegema ja see võtab aega. Te ise olete ju oma elamise juba valmis ehitanud ja nüüd naudite rahu. Egas nemadki igavesti ehitama ja müdistama jää. Mingil hetkel saab valmis. Jah mulle ka meeldiks, kui oleks kehtestatud mingid ajad, kus müra ei tohi teha nagu Lääne-Euroopas a la pühapäeviti. Aga samas nad seal elavad väga tihkelt koos.

Väike vastuolu. Kord halame, et näe inimesed kõik maalt ära kolinud ja siin ei ole enam kedagi. Ja kui siis inimesed hakkavad maale koolima, siis jälle hala lahti - oh häda, uued naabrid ehitavad, niidavad, saevad ja lõikavad. Mingu nad kõik linna, mina tahan siin üksi olla.

Teemaalgataja siin.

Meie ei ole seal kunagi niimoodi möllanud. Olemegi elanud vaikselt ja rahulikult.
Naabrid ei ole maale kolinud - nende jaoks on tegemist maakodudega. Kohalikud ei mölla keegi niimoodi.

Kui sa ostad renoveerimist vajava ja võssa kasvanud maja, siis on seal ju palju tegemist, et elatavaks saaks. Muidugi need, kelle jaoks see on suvekodu, peavad ju korraga palju töid ära tegema. Püsielanikud toimetavad iga päev midagi natuke.

[Külaline]

Maakodu tehaksegi tublide ja asjalike inimeste poolt kiirelt ja intensiivselt korda, kui tekib vastav finants või töötegija, talvel ilmselt suht vaikne sealt poolt teie jaoks.
Mul endal samamoodi maakoht ja ikka väga tapvad ning pikad suvised tööpäevad on seal olles.
Pole selle pealegi tulnud, et peaksin hakkama naabreid teavitama oma tööde nimekirjast ja detsibellidest. Ja pean tunnistama, et olen kohati leidnud end mõtlemast, et lähimate naabrite poolt pole tulnud ühtegi tervitust ega sõbraliku liigutust, pigem jõllitatakse kaugelt....uskumatu seltskond. Kui minu võpsikuna krunt on nende jaoks senini vaikust ja rahu pakkunud, siis milles mina süüdi olen, et selle korda teen?
Kui keegi tuleks sõbralikult ennast tutvustama ja uuriks rahulikult, kuidas mul läheb, mis plaanid suve jooksul on, siis teeksin kindlasti viisaka kerge ülevaate ja vajadusel arvestaksin ka naabrite reaalsete erisoovidega. Kui tõesti on pulmad või suur sünnipäev kodu õuel, siis sellele päevale planeeritud niitmised/trimmerdamised/"vaiamised" jätaksin ära. Ja eriti tore on kui naabrid pakuksid abi ja koostööd, nagu vanasti.
Aga teemaalagatajale lohutuseks, olen hingelt täielik maakas, ka mina hindan väga vaikust rahu, linnulaulu ja annan oma parima, et seda ükspäev ka sealses maakodus 24/7 nautida saan (tegelikult saangi, sest ei ela linnas). Lihtsalt minu standardid maal elamiseks on ilmselt teised kui Sul!

Loogiline, et peale kolimist hakkavad inimesed elamist korda tegema ja see võtab aega. Te ise olete ju oma elamise juba valmis ehitanud ja nüüd naudite rahu. Egas nemadki igavesti ehitama ja müdistama jää. Mingil hetkel saab valmis. Jah mulle ka meeldiks, kui oleks kehtestatud mingid ajad, kus müra ei tohi teha nagu Lääne-Euroopas a la pühapäeviti. Aga samas nad seal elavad väga tihkelt koos.

Väike vastuolu. Kord halame, et näe inimesed kõik maalt ära kolinud ja siin ei ole enam kedagi. Ja kui siis inimesed hakkavad maale koolima, siis jälle hala lahti - oh häda, uued naabrid ehitavad, niidavad, saevad ja lõikavad. Mingu nad kõik linna, mina tahan siin üksi olla.

Teemaalgataja siin.

Meie ei ole seal kunagi niimoodi möllanud. Olemegi elanud vaikselt ja rahulikult.
Naabrid ei ole maale kolinud - nende jaoks on tegemist maakodudega. Kohalikud ei mölla keegi niimoodi.

[Külaline]

Loogiline, et peale kolimist hakkavad inimesed elamist korda tegema ja see võtab aega. Te ise olete ju oma elamise juba valmis ehitanud ja nüüd naudite rahu. Egas nemadki igavesti ehitama ja müdistama jää. Mingil hetkel saab valmis. Jah mulle ka meeldiks, kui oleks kehtestatud mingid ajad, kus müra ei tohi teha nagu Lääne-Euroopas a la pühapäeviti. Aga samas nad seal elavad väga tihkelt koos.

Väike vastuolu. Kord halame, et näe inimesed kõik maalt ära kolinud ja siin ei ole enam kedagi. Ja kui siis inimesed hakkavad maale koolima, siis jälle hala lahti - oh häda, uued naabrid ehitavad, niidavad, saevad ja lõikavad. Mingu nad kõik linna, mina tahan siin üksi olla.

Teemaalgataja siin.

Meie ei ole seal kunagi niimoodi möllanud. Olemegi elanud vaikselt ja rahulikult.
Naabrid ei ole maale kolinud - nende jaoks on tegemist maakodudega. Kohalikud ei mölla keegi niimoodi.

Kui sa ostad renoveerimist vajava ja võssa kasvanud maja, siis on seal ju palju tegemist, et elatavaks saaks. Muidugi need, kelle jaoks see on suvekodu, peavad ju korraga palju töid ära tegema. Püsielanikud toimetavad iga päev midagi natuke.

Kuna TA on seal 30 aastat elanud ja midagi teinud ega möllanud, siis suure tõenäosusega vajaks see maja ka korralikku kõpitsemist, kui keegi selle ära ostaks. 30 aasta jooksul oleks vaja mingeidki remonttöid teha maja väljaspool ja hoovis. Ei usu, et ainult värvimisega saab maja püsivana hoida.
Kas tõesti pole nende aastate jooksul ühtegi puud murdunud või tulnud maha võtta ja jupitada?
Mis aed on selline, mis üle 30 aasta vastu peab ja pole vaja uusi vaiasid või lippe panna?

[Külaline]

Kodune meelelahutus oli ju vanasti väga piiratud. Telekast ei tulnud suurt midagi, raadiost lasti klassikalist muusikat. Uusi raamatuid ka nii palju peale ei tulnud nagu tänapäeval. Ajalehed olid tsenseeritud igav jura. Muidugi jätkus juttu kauemaks, kui naabriga kokku juhtusid ja millest muust neil rääkida oli kui igapäevane eraelu ja tegemised.

Kui see vanasti on nõukaaega mõeldud, siis inimesed töötasid oma kodukohas, suurtes ettevõtetes, majandites. Loomulikult seal räägiti ja tunti kõiki. Töötamine oli ka vabam, ei passinud omanik kirvega kukil.