Uus raamat "Salajutud"

[Külaline]

Mumset, vauva.fi; keskustelu.suomi24.fi

No kuule. Need ju soome foorumid. Kui paljud eestlased päriselt nii palju keelt oskavad?

Ma oskan. Aga ma eelistan ikkagi oma emakeeles kirjutada.

Ma ei pakugi kõigile, ainult sulle, kuna konkreetselt küsisid. Ma ka oskan ja olen sundinud end kirjutamagi, et ka seda poolt arendada. Ei tule automaatselt, harjunud raamatuid lugema ja palju vähem kirjutama, peab mõnikord grammatikat kontrollima ja nii jääb meelde. Eelistan ka eesti keeles kirjutada, milles olen kõvasti parem, aga püüan areneda.

Mina ei küsinud.

[Külaline]

Kõik me tarbime vähemal või rohkemal määral teiste elu. Igapäevastes uudistes, kes lahku läks, kes reisile läks, kes mida tegi. Kas sulle tunduks põnevam, kui sinu mees sind petab või õppida teiste kogemusest?

Ei tarbi, inimesed õpivad ülikooli, õpetavad lapsi, ravivad patsiente, tegelevad enda arenguga ehk siis teevad tõeliselt kasulikke tegevusi. Neid ei huvita selline meelelahutus. Ma saan aru, küll, et paljude jaoks on see päeva tipphetk arutada kellegi teise abielu, aga väga paljusid see siiski ei huvita mitte kõige vähimalgi määral.
Minu mees ei peta, aga kui petaks, mida on mul õppida teiste kogemusest? Iga suhe on omanäoline, tuleks õppida enda kogemustest ja kogu elu ongi õppimine. Inimesed ei loe neid nn saladusi seetõttu, et nad sellest midagi õpiksid, ikka üksnes uudishimust,et mis juhtus ja mis edasi sai. Kui inimesed oleksid suutelised õppima teiste kogemustest, ei kordaks nad neid.

Kui ülikool läbi, lapsed õpetatud ja iseseisvana kodust ära saadetud, elu paigas, kõik on olemas, miks mitte korra nädalas kroonikale pilk peale visata? Suhteteemad on alati huvitavad, see on ju igapäevane elu, ühel ühtmoodi, teisel teistmoodi.
Kui oleksid teiste kogemustest lugenud, äkki hoopis vaataksid asjale teistmoodi, tunneksid red flage ja poleks nii sinisilmne. Kõige sinisilmsemad on need, kes elavad oma mullis, sest nad kujutavad oma elu ette sellisena, nagu on peas nende poolt tekitatud visioon. Tegelikkus on tihti muu.

Riskides end korrata, mainin siiski, et inimesed ei õpi mitte kunagi teiste inimeste kogemustest. Reeglina inimesed mõtlevad alati, et MINUGA seda ei juhtu, ma olen targem, ettenägelikum, suudan mõjutada, muuta. Teate ju kõiki neid naisi, kes hordide kaupa kirjutavad vangidele (vabandust, aga kui kord siin vangid jutuks tulid ) ja koguni abielluvad nendega, isegi sarimõrtsukatega. Nii et selles mõttes pole küll mõtet lehvitada versiooniga, et õpib red flage tundma. Ei õpi, pigem ütle ausalt, et elu on muutunud igavaks, midagi erilist enam ei juhtu, ei leia motivatsiooni suuremaks muutuseks, aga vähemalt lood teistest inimestest toovad natukenegi põnevust argiellu.
Mul elujärg täpselt sama kaugel, aga pole ikka leidnud huvi teiste inimeste seikluste vastu. Sellega vist on nagu spordiga, ühed vaatavad tugitoolist ja teised lehvivad tenniseväljakul.

[Külaline]

Kas klatšiks ei kvalifitseeru konkreetsete inimeste elude lahkamine? See raamat on ju kokku pandud värvikatest anonüümsetest lugudest, seega mis klatš see siis ikka on. Pigem jah, erinevate inimeste ja suhete ja juhtumiste teemad, mis sobivad nii meelelahutuseks kui ka isegi silmaringi avardamiseks, sest ega me ju tegelikult ei oska ettegi kujutada, kui erinevad on inimeste elud ja suhted ja kogemised.

[Külaline]

Ei tarbi, inimesed õpivad ülikooli, õpetavad lapsi, ravivad patsiente, tegelevad enda arenguga ehk siis teevad tõeliselt kasulikke tegevusi. Neid ei huvita selline meelelahutus. Ma saan aru, küll, et paljude jaoks on see päeva tipphetk arutada kellegi teise abielu, aga väga paljusid see siiski ei huvita mitte kõige vähimalgi määral.
Minu mees ei peta, aga kui petaks, mida on mul õppida teiste kogemusest? Iga suhe on omanäoline, tuleks õppida enda kogemustest ja kogu elu ongi õppimine. Inimesed ei loe neid nn saladusi seetõttu, et nad sellest midagi õpiksid, ikka üksnes uudishimust,et mis juhtus ja mis edasi sai. Kui inimesed oleksid suutelised õppima teiste kogemustest, ei kordaks nad neid.

Kui ülikool läbi, lapsed õpetatud ja iseseisvana kodust ära saadetud, elu paigas, kõik on olemas, miks mitte korra nädalas kroonikale pilk peale visata? Suhteteemad on alati huvitavad, see on ju igapäevane elu, ühel ühtmoodi, teisel teistmoodi.
Kui oleksid teiste kogemustest lugenud, äkki hoopis vaataksid asjale teistmoodi, tunneksid red flage ja poleks nii sinisilmne. Kõige sinisilmsemad on need, kes elavad oma mullis, sest nad kujutavad oma elu ette sellisena, nagu on peas nende poolt tekitatud visioon. Tegelikkus on tihti muu.

Riskides end korrata, mainin siiski, et inimesed ei õpi mitte kunagi teiste inimeste kogemustest. Reeglina inimesed mõtlevad alati, et MINUGA seda ei juhtu, ma olen targem, ettenägelikum, suudan mõjutada, muuta. Teate ju kõiki neid naisi, kes hordide kaupa kirjutavad vangidele (vabandust, aga kui kord siin vangid jutuks tulid ) ja koguni abielluvad nendega, isegi sarimõrtsukatega. Nii et selles mõttes pole küll mõtet lehvitada versiooniga, et õpib red flage tundma. Ei õpi, pigem ütle ausalt, et elu on muutunud igavaks, midagi erilist enam ei juhtu, ei leia motivatsiooni suuremaks muutuseks, aga vähemalt lood teistest inimestest toovad natukenegi põnevust argiellu.
Mul elujärg täpselt sama kaugel, aga pole ikka leidnud huvi teiste inimeste seikluste vastu. Sellega vist on nagu spordiga, ühed vaatavad tugitoolist ja teised lehvivad tenniseväljakul.

Kindlasti mitte ei ole elu muutunud igavamaks, vastupidi, aega ringi leekida on palju rohkem. No ma ei tea, mõni ei loe Delfit ka, loeb ainult uudiseid, mida fb feed ette toob. Mina loen delfit ja klõpsan ka Kroonika peauudistele. Harjunud. Tahaks Eesti eluga kursis olla.

[Külaline]

Kas klatšiks ei kvalifitseeru konkreetsete inimeste elude lahkamine? See raamat on ju kokku pandud värvikatest anonüümsetest lugudest, seega mis klatš see siis ikka on. Pigem jah, erinevate inimeste ja suhete ja juhtumiste teemad, mis sobivad nii meelelahutuseks kui ka isegi silmaringi avardamiseks, sest ega me ju tegelikult ei oska ettegi kujutada, kui erinevad on inimeste elud ja suhted ja kogemised.

Kas me ikka ei oska? Need, kes loevad raamatuid, vaatavad telerit ja käivad kinod, on kõiki võimalikke versioone suhetest juba tuhandeid kordi näinud. Eri inimesed, erineva nurga alt, erinev ajastus, aga kõik muu jääb samaks. Täpselt, nagu romantiliste filmidegagi. Tegijad teavad täpselt, mis nupule vajutada, sest reaktsioon on ALATI kindel. Sellel samal põhjusel on näiteks ka Bridgerton üks Netflixi menukamaid sarju, esimest osa vaatas 625 (!) miljonit vaatajat. Ma ütleksin isegi, et see on üks ehtsamaid romansse, mida ma vaadanud olen. Pool ööd läks selle peale....

[Külaline]

Tahaks Eesti eluga kursis olla.

Mina tahan ka Eesti eluga kursis olla. Aga mitte näha iga päev pealkirjades, kes kellest lahku läks! Kaalusin Delfi paketi lõpetamist, aga samas mind huvitavad EE ja PLi artiklid, milles ka sisu on. Ja paljude teiste väljaannete artiklid. Postimehe paketist ma neid kõiki ei saa. Isegi ei tea enam, kummast mulle Maalehe lood tulevad.
Ja ega Delfi lõpetamisest ka suurt tulu ei tõuse - pealkirjad jäävad ju ikka.
Mu jaoks pole oluline, kes kellega elab või kellega lapse sai - kui on huvitav inimene, tahan teda näha tema selles keskkonnas, kus ta on parim. Näitlejaid teatris või filmis, lauljaid ekraanil või laval, muid tegelasi oma asju ajamas.
Siis ma tean Eesti elust piisavalt.
Mida peaks mulle juurde andma teadmine, et Randvere kolis eraldi elama või et Ines on rase?

[Külaline]

Loen praegu seda "Salajuttude" raamatut. Lubati, et sinna lähevad sellised kirjad, mida ei ole podcastis ette loetud, aga lugu nr 116 on podcastis kõlanud tegelikult. Meelelahutuseks OK raamat, aga kirjad on tsenseerimata nagu lubatud ja igasugused roppused on esindatud.

[Külaline]

Loen praegu seda "Salajuttude" raamatut. Lubati, et sinna lähevad sellised kirjad, mida ei ole podcastis ette loetud, aga lugu nr 116 on podcastis kõlanud tegelikult. Meelelahutuseks OK raamat, aga kirjad on tsenseerimata nagu lubatud ja igasugused roppused on esindatud.

Ja sellise asja eest on inimesed nõus raha maksma? Inimkond on tõesti mandumas.

[Külaline]

Kas klatšiks ei kvalifitseeru konkreetsete inimeste elude lahkamine? See raamat on ju kokku pandud värvikatest anonüümsetest lugudest, seega mis klatš see siis ikka on. Pigem jah, erinevate inimeste ja suhete ja juhtumiste teemad, mis sobivad nii meelelahutuseks kui ka isegi silmaringi avardamiseks, sest ega me ju tegelikult ei oska ettegi kujutada, kui erinevad on inimeste elud ja suhted ja kogemised.

Kas me ikka ei oska? Need, kes loevad raamatuid, vaatavad telerit ja käivad kinod, on kõiki võimalikke versioone suhetest juba tuhandeid kordi näinud. Eri inimesed, erineva nurga alt, erinev ajastus, aga kõik muu jääb samaks. Täpselt, nagu romantiliste filmidegagi. Tegijad teavad täpselt, mis nupule vajutada, sest reaktsioon on ALATI kindel. Sellel samal põhjusel on näiteks ka Bridgerton üks Netflixi menukamaid sarju, esimest osa vaatas 625 (!) miljonit vaatajat. Ma ütleksin isegi, et see on üks ehtsamaid romansse, mida ma vaadanud olen. Pool ööd läks selle peale....

Olen aastaid igapäevane Netflixi vaataja, sellist sarja pole vaadanud ega sellest kuulnudki.

[Külaline]

Ei tarbi, inimesed õpivad ülikooli, õpetavad lapsi, ravivad patsiente, tegelevad enda arenguga ehk siis teevad tõeliselt kasulikke tegevusi. Neid ei huvita selline meelelahutus. Ma saan aru, küll, et paljude jaoks on see päeva tipphetk arutada kellegi teise abielu, aga väga paljusid see siiski ei huvita mitte kõige vähimalgi määral.
Minu mees ei peta, aga kui petaks, mida on mul õppida teiste kogemusest? Iga suhe on omanäoline, tuleks õppida enda kogemustest ja kogu elu ongi õppimine. Inimesed ei loe neid nn saladusi seetõttu, et nad sellest midagi õpiksid, ikka üksnes uudishimust,et mis juhtus ja mis edasi sai. Kui inimesed oleksid suutelised õppima teiste kogemustest, ei kordaks nad neid.

Kui ülikool läbi, lapsed õpetatud ja iseseisvana kodust ära saadetud, elu paigas, kõik on olemas, miks mitte korra nädalas kroonikale pilk peale visata? Suhteteemad on alati huvitavad, see on ju igapäevane elu, ühel ühtmoodi, teisel teistmoodi.
Kui oleksid teiste kogemustest lugenud, äkki hoopis vaataksid asjale teistmoodi, tunneksid red flage ja poleks nii sinisilmne. Kõige sinisilmsemad on need, kes elavad oma mullis, sest nad kujutavad oma elu ette sellisena, nagu on peas nende poolt tekitatud visioon. Tegelikkus on tihti muu.

Riskides end korrata, mainin siiski, et inimesed ei õpi mitte kunagi teiste inimeste kogemustest. Reeglina inimesed mõtlevad alati, et MINUGA seda ei juhtu, ma olen targem, ettenägelikum, suudan mõjutada, muuta. Teate ju kõiki neid naisi, kes hordide kaupa kirjutavad vangidele (vabandust, aga kui kord siin vangid jutuks tulid ) ja koguni abielluvad nendega, isegi sarimõrtsukatega. Nii et selles mõttes pole küll mõtet lehvitada versiooniga, et õpib red flage tundma. Ei õpi, pigem ütle ausalt, et elu on muutunud igavaks, midagi erilist enam ei juhtu, ei leia motivatsiooni suuremaks muutuseks, aga vähemalt lood teistest inimestest toovad natukenegi põnevust argiellu.
Mul elujärg täpselt sama kaugel, aga pole ikka leidnud huvi teiste inimeste seikluste vastu. Sellega vist on nagu spordiga, ühed vaatavad tugitoolist ja teised lehvivad tenniseväljakul.

Sa päris elus ka mitte ühegi teise inimese elust ei huvitu?

[Külaline]

Kas klatšiks ei kvalifitseeru konkreetsete inimeste elude lahkamine? See raamat on ju kokku pandud värvikatest anonüümsetest lugudest, seega mis klatš see siis ikka on. Pigem jah, erinevate inimeste ja suhete ja juhtumiste teemad, mis sobivad nii meelelahutuseks kui ka isegi silmaringi avardamiseks, sest ega me ju tegelikult ei oska ettegi kujutada, kui erinevad on inimeste elud ja suhted ja kogemised.

Kas me ikka ei oska? Need, kes loevad raamatuid, vaatavad telerit ja käivad kinod, on kõiki võimalikke versioone suhetest juba tuhandeid kordi näinud. Eri inimesed, erineva nurga alt, erinev ajastus, aga kõik muu jääb samaks. Täpselt, nagu romantiliste filmidegagi. Tegijad teavad täpselt, mis nupule vajutada, sest reaktsioon on ALATI kindel. Sellel samal põhjusel on näiteks ka Bridgerton üks Netflixi menukamaid sarju, esimest osa vaatas 625 (!) miljonit vaatajat. Ma ütleksin isegi, et see on üks ehtsamaid romansse, mida ma vaadanud olen. Pool ööd läks selle peale....

Olen aastaid igapäevane Netflixi vaataja, sellist sarja pole vaadanud ega sellest kuulnudki.

Aga palun. https://www.netflix.com/ee/title/80232398
Kohe on järgmine hooaeg tulemas, kõik on head, aga esimene on kõige ägedam.

[Külaline]

Kui ülikool läbi, lapsed õpetatud ja iseseisvana kodust ära saadetud, elu paigas, kõik on olemas, miks mitte korra nädalas kroonikale pilk peale visata? Suhteteemad on alati huvitavad, see on ju igapäevane elu, ühel ühtmoodi, teisel teistmoodi.
Kui oleksid teiste kogemustest lugenud, äkki hoopis vaataksid asjale teistmoodi, tunneksid red flage ja poleks nii sinisilmne. Kõige sinisilmsemad on need, kes elavad oma mullis, sest nad kujutavad oma elu ette sellisena, nagu on peas nende poolt tekitatud visioon. Tegelikkus on tihti muu.

Riskides end korrata, mainin siiski, et inimesed ei õpi mitte kunagi teiste inimeste kogemustest. Reeglina inimesed mõtlevad alati, et MINUGA seda ei juhtu, ma olen targem, ettenägelikum, suudan mõjutada, muuta. Teate ju kõiki neid naisi, kes hordide kaupa kirjutavad vangidele (vabandust, aga kui kord siin vangid jutuks tulid ) ja koguni abielluvad nendega, isegi sarimõrtsukatega. Nii et selles mõttes pole küll mõtet lehvitada versiooniga, et õpib red flage tundma. Ei õpi, pigem ütle ausalt, et elu on muutunud igavaks, midagi erilist enam ei juhtu, ei leia motivatsiooni suuremaks muutuseks, aga vähemalt lood teistest inimestest toovad natukenegi põnevust argiellu.
Mul elujärg täpselt sama kaugel, aga pole ikka leidnud huvi teiste inimeste seikluste vastu. Sellega vist on nagu spordiga, ühed vaatavad tugitoolist ja teised lehvivad tenniseväljakul.

Sa päris elus ka mitte ühegi teise inimese elust ei huvitu?

Loomulikult huvitun, aga ainult oma perekonnast, suguvõsast ja sõpruskonnast. Kui kellelgi on mure või terviseprobleem, võib minu peale alati loota. Aga mida peaksin peale hakkama minule tarbetu infoga mingi laulja või mudija eraelust. Nende eesmärk on saada tuntust, misiganes viisil, tuntus on aga valuuta. Näiteks seesama raamat, mõelge kui lihtne on raha teha, inimesed kirjutavad, sa võtad lihtsalt kätte ja trükid need ära, kõmujanulised ostavad tänu sinu tuntusele. Seda võib nimetada osavaks turunduseks või ärimeeleks. Kõik ei oska võimalustest kinni haarata, ega isegi näe neid, seetõttu ongi ühed inimesed rikkad ja teised mitte.

[Külaline]

Riskides end korrata, mainin siiski, et inimesed ei õpi mitte kunagi teiste inimeste kogemustest. Reeglina inimesed mõtlevad alati, et MINUGA seda ei juhtu, ma olen targem, ettenägelikum, suudan mõjutada, muuta. Teate ju kõiki neid naisi, kes hordide kaupa kirjutavad vangidele (vabandust, aga kui kord siin vangid jutuks tulid ) ja koguni abielluvad nendega, isegi sarimõrtsukatega. Nii et selles mõttes pole küll mõtet lehvitada versiooniga, et õpib red flage tundma. Ei õpi, pigem ütle ausalt, et elu on muutunud igavaks, midagi erilist enam ei juhtu, ei leia motivatsiooni suuremaks muutuseks, aga vähemalt lood teistest inimestest toovad natukenegi põnevust argiellu.
Mul elujärg täpselt sama kaugel, aga pole ikka leidnud huvi teiste inimeste seikluste vastu. Sellega vist on nagu spordiga, ühed vaatavad tugitoolist ja teised lehvivad tenniseväljakul.

Sa päris elus ka mitte ühegi teise inimese elust ei huvitu?

Loomulikult huvitun, aga ainult oma perekonnast, suguvõsast ja sõpruskonnast. Kui kellelgi on mure või terviseprobleem, võib minu peale alati loota. Aga mida peaksin peale hakkama minule tarbetu infoga mingi laulja või mudija eraelust. Nende eesmärk on saada tuntust, misiganes viisil, tuntus on aga valuuta. Näiteks seesama raamat, mõelge kui lihtne on raha teha, inimesed kirjutavad, sa võtad lihtsalt kätte ja trükid need ära, kõmujanulised ostavad tänu sinu tuntusele. Seda võib nimetada osavaks turunduseks või ärimeeleks. Kõik ei oska võimalustest kinni haarata, ega isegi näe neid, seetõttu ongi ühed inimesed rikkad ja teised mitte.

Mallukast on saanud või kohe saamas miljonär. Väga, väga tubli.

[Külaline]

Aga palun. https://www.netflix.com/ee/title/80232398
Kohe on järgmine hooaeg tulemas, kõik on head, aga esimene on kõige ägedam.

Mingi kostüümidraama või?

[Külaline]

Kas me ikka ei oska? Need, kes loevad raamatuid, vaatavad telerit ja käivad kinod, on kõiki võimalikke versioone suhetest juba tuhandeid kordi näinud. Eri inimesed, erineva nurga alt, erinev ajastus, aga kõik muu jääb samaks. Täpselt, nagu romantiliste filmidegagi. Tegijad teavad täpselt, mis nupule vajutada, sest reaktsioon on ALATI kindel. Sellel samal põhjusel on näiteks ka Bridgerton üks Netflixi menukamaid sarju, esimest osa vaatas 625 (!) miljonit vaatajat. Ma ütleksin isegi, et see on üks ehtsamaid romansse, mida ma vaadanud olen. Pool ööd läks selle peale....

Totu. Mitte 625 miljonit vaatajat ja esimest osa, vaid 625 miljonit tundi esimest hooaega ja esimese 28 päeva jooksul

[Külaline]

Riskides end korrata, mainin siiski, et inimesed ei õpi mitte kunagi teiste inimeste kogemustest. Reeglina inimesed mõtlevad alati, et MINUGA seda ei juhtu, ma olen targem, ettenägelikum, suudan mõjutada, muuta. Teate ju kõiki neid naisi, kes hordide kaupa kirjutavad vangidele (vabandust, aga kui kord siin vangid jutuks tulid ) ja koguni abielluvad nendega, isegi sarimõrtsukatega. Nii et selles mõttes pole küll mõtet lehvitada versiooniga, et õpib red flage tundma. Ei õpi, pigem ütle ausalt, et elu on muutunud igavaks, midagi erilist enam ei juhtu, ei leia motivatsiooni suuremaks muutuseks, aga vähemalt lood teistest inimestest toovad natukenegi põnevust argiellu.
Mul elujärg täpselt sama kaugel, aga pole ikka leidnud huvi teiste inimeste seikluste vastu. Sellega vist on nagu spordiga, ühed vaatavad tugitoolist ja teised lehvivad tenniseväljakul.

Sa päris elus ka mitte ühegi teise inimese elust ei huvitu?

Loomulikult huvitun, aga ainult oma perekonnast, suguvõsast ja sõpruskonnast. Kui kellelgi on mure või terviseprobleem, võib minu peale alati loota. Aga mida peaksin peale hakkama minule tarbetu infoga mingi laulja või mudija eraelust. Nende eesmärk on saada tuntust, misiganes viisil, tuntus on aga valuuta. Näiteks seesama raamat, mõelge kui lihtne on raha teha, inimesed kirjutavad, sa võtad lihtsalt kätte ja trükid need ära, kõmujanulised ostavad tänu sinu tuntusele. Seda võib nimetada osavaks turunduseks või ärimeeleks. Kõik ei oska võimalustest kinni haarata, ega isegi näe neid, seetõttu ongi ühed inimesed rikkad ja teised mitte.

Et siis on ainult sinu lähedased ja lollid? Ükski kirjanik, näitleja, laulja, poliitik, õpetaja, kaevur, ehitaja, akadeemik, mitte keegi ei ütle mitte kunagi midagi huvitavat, mõtlemapanevat või üllatavat?

[Külaline]

Riskides end korrata, mainin siiski, et inimesed ei õpi mitte kunagi teiste inimeste kogemustest. Reeglina inimesed mõtlevad alati, et MINUGA seda ei juhtu, ma olen targem, ettenägelikum, suudan mõjutada, muuta. Teate ju kõiki neid naisi, kes hordide kaupa kirjutavad vangidele (vabandust, aga kui kord siin vangid jutuks tulid ) ja koguni abielluvad nendega, isegi sarimõrtsukatega. Nii et selles mõttes pole küll mõtet lehvitada versiooniga, et õpib red flage tundma. Ei õpi, pigem ütle ausalt, et elu on muutunud igavaks, midagi erilist enam ei juhtu, ei leia motivatsiooni suuremaks muutuseks, aga vähemalt lood teistest inimestest toovad natukenegi põnevust argiellu.
Mul elujärg täpselt sama kaugel, aga pole ikka leidnud huvi teiste inimeste seikluste vastu. Sellega vist on nagu spordiga, ühed vaatavad tugitoolist ja teised lehvivad tenniseväljakul.

Sa päris elus ka mitte ühegi teise inimese elust ei huvitu?

Loomulikult huvitun, aga ainult oma perekonnast, suguvõsast ja sõpruskonnast. Kui kellelgi on mure või terviseprobleem, võib minu peale alati loota. Aga mida peaksin peale hakkama minule tarbetu infoga mingi laulja või mudija eraelust. Nende eesmärk on saada tuntust, misiganes viisil, tuntus on aga valuuta. Näiteks seesama raamat, mõelge kui lihtne on raha teha, inimesed kirjutavad, sa võtad lihtsalt kätte ja trükid need ära, kõmujanulised ostavad tänu sinu tuntusele. Seda võib nimetada osavaks turunduseks või ärimeeleks. Kõik ei oska võimalustest kinni haarata, ega isegi näe neid, seetõttu ongi ühed inimesed rikkad ja teised mitte.

Ahsoo! Aga lihtsalt küsin - miks sa siis selle labase teema praegu avasid, kui sind absoluuuuuutselt ei huvita? Võid otse küsimusele vastata!

[Külaline]

Ükski kirjanik, näitleja, laulja, poliitik, õpetaja, kaevur, ehitaja, akadeemik, mitte keegi ei ütle mitte kunagi midagi huvitavat, mõtlemapanevat või üllatavat?

Pole see, keda tsiteerisid.
Kindlasti paljud kirjutavad huvitavaid artikleid või annavad sisukaid intervjuusid.
Nende eraelu mind ei huvita.

[Külaline]

Ükski kirjanik, näitleja, laulja, poliitik, õpetaja, kaevur, ehitaja, akadeemik, mitte keegi ei ütle mitte kunagi midagi huvitavat, mõtlemapanevat või üllatavat?

Pole see, keda tsiteerisid.
Kindlasti paljud kirjutavad huvitavaid artikleid või annavad sisukaid intervjuusid.
Nende eraelu mind ei huvita.

Arusaadav, aga miks sa klatšihõngulise teema avasid? Sind ju tegelikult kohe üldse ei huvita?

[Külaline]

Ükski kirjanik, näitleja, laulja, poliitik, õpetaja, kaevur, ehitaja, akadeemik, mitte keegi ei ütle mitte kunagi midagi huvitavat, mõtlemapanevat või üllatavat?

Pole see, keda tsiteerisid.
Kindlasti paljud kirjutavad huvitavaid artikleid või annavad sisukaid intervjuusid.
Nende eraelu mind ei huvita.

Arusaadav, aga miks sa klatšihõngulise teema avasid? Sind ju tegelikult kohe üldse ei huvita?

Avasin, sest tahtsin lugeda, mida inimesed raamatust arvavad. Siin teemas kellegi eraelu tegemistest juttu pole ja klatšist on asi kaugel.
Nagu sa küsisid kaevurite ja ehitajate kohta - kas nad ei või midagi üllatavat öelda? Siinsed kommentaatorid ka tihti ütlevad. Ka raamatute kohta.