Guest kirjutas: ↑11 Dets 2025 19:09
Külaline kirjutas: ↑11 Dets 2025 16:59
Lapse sünnist on tehtud mingi ülimuslik sündmus. Et kui raske ja kui kallis ja kui aeganõudev ja kuidas küll elu muutub ja mis kõik peab enne olemas olema. Tegelikult kasvavad lapsed elu osana ja pere kõrval, mitte miski ei jää tegemata ja ei pea nii tohutult planeerima.
Mõnesmõttes olen nõus.
Lapse/laste saamine on tänapäeva ühiskonnas ausaltöeldes nõmedaks tehtud.
Fakt on see, et kallis see on. Raskus oleneb peremudelist ja 110 st erinevast asjast.
Päris-päris ideaalset ilmselt maa peal ei olegi, on ainult paradiisis (kui see olemas on). Kas nõme või mitte, sõltub väga palju inimese subjektivsest tunnetusest, see vana hea: "klaas on pooltühi" või "klaas on pooltäis".
Minul on lihtsam mõista boheemlikumaid vanemaid, kes saavad lapse(d), arvestavad üldjoontes, kui suur nende pere rahakott on (et mitte lõhki kulutada) - aga muidu, juba nende käest kellegi teise kätte liikunud raha iial taga ei nuta. Et kui öeldakse, et mõtle, aga sa oled pidanud ju pidanud ka lastele ju asju ka ostma ja lasteaiad maksma, siis kehitab inimene lihtsalt õlgu, et nojah, eks ma siis ostsin ja maksin. St. inimene ei arvuta pingsalt, kui palju talle oleks kätte jäänud, kui lapsi poleks olnud või või kui palju muid asju/hüvesid oleks osta saanud.
Ma ise olen ka sellist muretumat tüüpi. Üle oma varju (oma sissetuleku) ei saa hüpata, aga muidu "oi-oi, raha läheb" muretseda mul pole kombeks.