Foorumikülaliste välimääraja

[Külaline]

Nõukogude aja taga igatsemist tulebki halvustada!

Jah, väiksele inimputukale oli nõukaaeg turvaline aeg, olid joodikud, aga narkareid ei olnud (ok, mõni ehk oli), keegi ei olnud kodutu, ei olnud tööpuudust, ei pidanud kartma kas sõda algab 2 või 3 aasta pärast, kurjategijaid ei hellitatud, nende teod/nimed olid avalikud, ei olnud nii tohutut elatustaseme vahet nagu nüüd (kõik ei ole rikkust oma tublidusega saavutanud), valimised on suht samad nagu nõukaajal - võid ju tuttava külamehe valida, aga valituks osutub ikka mõni nimekirja esinumber, jne.
Kui arvate, et keegi nõukaaega tagasi igatseb, siis olete tobud. Seda aega ei saa me enam mingi valemiga, ka venemaal on juba ammu kapitalism.

Oligi turvaline. See, mis praegu maailmas toimub pole mitte kuskilt otsast parem ega inimväärsem. Kinnisvara hinnad on kunstlikult lakke aetud, näiteks 30 aasta taguse ajaga võrreldes on hinnatõus mitmekümnekordne. ÜRO hinnangul puuduvad umbes 1,6 miljardil inimesel normaalsed elamistingimused. Jätkuva röövkapitalismi laines eeldatakse, et see number tõuseb aastaks 2030 kuni 3 miljardini. Arvata, et see Eestit ei puuduta on naiivsus. Lääne-Euroopa ägab juba aastaid kinnisvara- ja eluaseme kriisi käes.

Loomulikult esines narkomaaniat ka tol ajal. Mäletan oma lapsepõlvest, et ka meie piirkonnas oli paar liiminuusutajat. Praeguse narkolainega ei anna seda aga võrreldagi. Sõltuvusest on saanud pea et moehaigus.

Mina ei igatse taga ei N-Liitu, kommunismi ega Venemaa alla kuulumist. Küll aga taban end aegajalt igatsemast tolleaegset korda ja elustiili. Inimestel oli töö ja katus peakohal.

Küsiksin - aga kes käskis seda biomassi toota? Eestis on see 1.3 miljardit või millles küsimus? Aafrikas, Aasias sigivad nagu küülikud, saaks aga lapsi 5-12 last per perekond.

[Külaline]

Nõukaajal oli biomass Aafrikas, nüüd mõne inimpõlve pärast on eestlased sellised

[Külaline]

Nõuka-ihalejatele meeldetuletuseks:

Nõukogude ühiskond jagunes kaheks klassiks: valitsev klass, mida tuntakse nomen­klatuurina, ja valitsetav tavainimeste klass. Kui me räägime ebavõrdsusest, siis esiteks olid valitseval klassil olulised majanduslikud eelised.

Kõigepealt oli muidugi juba nende ametlik palk palju kõrgem tavainimese omast, aga see oli vaid üks privileeg paljude teiste kõrval: laia tootevalikuga eripoed (samal ajal kui tavakodanik oli silmitsi tühjade lettidega), erisööklad ja -restoranid, (nõukogude mõistes) head autod, suured korterid (kui tavakodanikud elasid kitsikuses üksteise kukil), tasustatud puhkused nomenklatuuri sanatooriumides, välismaavisiidid (kuhu minemisest tavakodanik võis vaid unistada), teenijad, kokad, autojuhid ja muu abipersonal (riigis, kus nendesamade tunnuste alusel kunagi inimesi maha lasti või Siberisse viidi) ja palju muud. Ütelda, et nomenklatuur oli teistega võrdne, tähendab üllatavat ajaloolist naiivsust.

Kuna nomenklatuur kontrollis kogu poliitilist elu, siis polnudki neil tarvis oma hoiukassa arvele hiigelsummasid korjata, kui nad said niisamagi kasutada riiklikke hüvesid – s.t hüvesid, mis olid toodetud töörahva lisaväärtusega ja mille eliidiklass omastas. Lisaks ei tule Nõukogude süsteemis vaadata ainult ebavõrdsust palkades, vaid ka tarbimises – mis kapitalismiga harjunud inimesele tundub kummaline, sest seal langevad need kaks kokku: ma saan tarbida nii palju, kui mul on raha (või krediiti). Nõukogude süsteemis aga kontrolliti inimesi ka tarbimise kaudu: isegi kui sul oli raha, siis ei tähendanud see, et sa võisid osta auto, süüa kalamarja ja käia Vahemere ääres suvitamas, vaid kõik see oli riiklikult reguleeritud: autoostuload, tavapoodide alavarustatus, väljasõiduload jne.

Mis aga teeb Nõukogude süsteemi eriti ebavõrdsuslikuks, on muidugi toosama poliitiline kontroll, mida eliit oma struktuuride, eeskätt NLKP kaudu teostas. Kõige äärmuslikum oli see muidugi Stalini ajal. Majanduslikus plaanis oli kolhoosnike, kellele ei olnud pikka aega üldse palka ette nähtud, ebavõrdsus mis tahes palgasaajaga (ammugi siis nomenklatuuriga) võrreldes matemaatiliselt võttes lõpmatu (nõnda nagu nulli ja mis tahes arvu vaheline erinevus on lõpmatus). Ja veel enam, eksistentsiaalses plaanis võib samamoodi ütelda, et NKVD-lane või talle korraldusi andev parteilane, kes su maha laseb, on sinuga lõpmatu ebavõrdsuse positsioonis (elu ja surma erinevus).

Kuigi pärast Stalinit see ebavõrdsus muidugi kahanes, kolhoosnikud hakkasid palka saama ja inimesi enam hulgakaupa ei hukatud, siis see lõhe jäi püsima. Nomenklatuur kontrollis ühiskonda sõjaväe ja salateenistusega, külvates hirmu nendesse, kes iganes nende võimu küsimuse alla tahtsid seada või sellele vastu astusid. See asjaolu tõttu annab pelgalt majandusliku ebavõrdsuse kirjeldamine toonasest koguebavõrdsusest moonutatud pildi.

Kui räägitakse sellest, et Nõukogude ajal vägivaldselt võrdsustati, siis see väide tuleb lõpuni mõtelda: vägivaldne võrdsustaja ise on ju ilmselgelt vägagi ebavõrdsel positsioonil võrreldes oma tegevuse objektiga. Seepärast ei ole ka tõsi, et Nõukogude ajal tehti kõik ühesuguseks – sest need, kes teisi „ühesuguseks“ tegid, s.t need, kelle käes oli poliitiline võim, olid ühesugustatud lihtrahvaga võrreldes hoopis teistsugused: nagu irooniliselt üteldi, et „kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad“. Ja „võrdsem“ ei tähendanud muidugi seda, et nad eriti hoolikalt võrdsust järginuksid, vaid risti vastupidi, need võrdsematest võrdsemad olid lihtsalt ebavõrdsed, teistega võrreldes igas mõttes palju paremas positsioonis.

Nõukogude Liidu üleüldise mahajäämuse tõttu ei olnud absoluutsetes terminites nomenklatuuri heaolu nii suur kui kapitalismimaade miljardäridel, kuid ometi on kaugel tõest see, et Nõukogude ajal olid „kõik võrdselt vaesed“ ning pealegi oli nomenklatuuri suhteline ebavõrdsus tavainimesega võrreldes Nõukogude Liidus palju suurem just nimelt nomenklatuuri poliitilise võimu monopoli tõttu. Kuid, nagu öeldud, nomenklatuur elas tavainimesele suuresti nähtamatult. Seetõttu nägi tavainimene enda ümber peaasjalikult inimesi, kelle elujärg oli tõepoolest enam-vähem samasugune nagu tal endal.

Võrdsusetaju võimendas ka Nõukogude rasketööstusele orienteeritud plaanimajanduslik süsteem, mistõttu tarbekaupu toodeti väikeses sortimendis ja suures mahus, nii et inimeste materiaalne ümbrus (riided, mööbel jne) olid väga sarnased (millel põhineb ka kuulus komöödia „Saatuse iroonia“, mida ikka vana-aasta õhtul näidati, kuidas üks nõukogude inimene eksikombel läheb teises linnas korterisse, mida ta peab enda omaks, ega pane erinevust tähele, sest maja on samasugune, interjöör on peaaegu sama jne).

Oma panuse võrdsusetajusse annab seegi, et stagnaajal seati sisse Nõukogude heaoluühiskonna versioon, kus igaühele oli garanteeritud töö- ja elukoht ning väike sortiment odavaid põhitoiduaineid (leib, sai, piim). Nälga ei pidanud keegi surema ja stress oma töö- ja elukoha pärast oli tunduvalt väiksem. Ja kas selle ühiskondliku ideaali vastu, et keegi poleks näljas ega külmas, saabki kellelgi midagi olla? Muidugi on selge, et praeguses ühiskonnas ei ole võimalik neid sotsiaalseid garantiisid saavutada samade vahenditega nagu Nõukogude Liidus, kus lõviosa elamufondist kuulus riigile, samuti nagu kõik ettevõtted, nii et põhimõtteliselt võidi lihtsalt anda korraldus kellegi töölevõtmiseks ja majutamiseks.

Kuigi stagnaajal ei olnud enam stalinistlikke ebavõrdsuse äärmusi ning oli loodud mingisugune majanduslik turvavõrk, siis eespool käsitletud nomen­klatuuri majanduslik ja eeskätt poliitiline üleolek ülejäänud elanikkonnast tegi Nõukogude ühiskonna ikkagi väga ebavõrdseks. Seetõttu võib kokkuvõttes kinnitada, et praegune Eesti on palju võrdsem kui Nõukogude Eesti.

Siinse jutuga tahtsin näidata seda, mis peaks olema ilmselge: et Nõukogude kord ei olnud võrdne ega võrdõiguslik ning tema sellisena tajumine tuleneb suuresti tajumoonutusest (ebavõrdsuse varjatus; tavainimeste suhteline võrdsus omavahel; ametlik ideoloogia).

https://communistcrimes.org/et/noukogud ... ebavordsus

[Külaline]

Kogu 50 aastase okupatsiooni ajal ei laastatud nii palju Eesti metsi kui nüüd. Sügiseti on FB täis nuttu: sõitsin seenele ja metsa enam ei olnudki, kuhu nüüd minna? Hundid ei viinud koduõuedest koeri ära ja karu nähti ehk Alutagusel, mujal küll mitte. Vanad inimesed rääkisid, et ainult sõja ajal olevat hunte olnud.

Metsi laastas sõda. Peale sõda istutati Eestis palju metsa. Mets küpseb 60-70-80 aastat ja siis ongi aeg ta maha võtta (ning uus istutada). Ärge halage kogu aeg.

[Külaline]

Mina ei igatse taga ei N-Liitu, kommunismi ega Venemaa alla kuulumist. Küll aga taban end aegajalt igatsemast tolleaegset korda ja elustiili. Inimestel oli töö ja katus peakohal.

Mhmh, kellel tööd ei olnud, sellele mõeldi see välja, sest kõigil pidi ju töö olema. Saad ikka aru, et see on nukuteater, mida pärismaailmas ei saa olemas olla? Sa igatsed väljamõeldises elamist.
Ja no tollase korra igatsemine on üle mõistuse. Saad ikka aru, et tollal polnud kord, vaid režiim? Iga vale mõte viis vangi või vähemalt tühistamiseni - kaotasid ameti, õigused, jätkasid madalaimal astmel, lootuseta kuhugi elu jooksul tõusta.

[Külaline]

olin perekoolikas mitu head aastat, ja jube kahju et sinna jäi maha tohutu hulk asjalikku teavet. Pmt oli see tolle aja AI - küsi ja sulle vastati.
Muidugi oli ka Kägude vahelist ärapanemist, sai isegi mõnega vaieldud.
Soome "beebifoorumis" ärbeldakse täpipealt samamoodi, teemad on poliitikast seksi ja klatsini. On mõned persoonid, kellest tohutult juttu - üks nt Helena Koivu. Beebidest pole seal ühtegi teemat... On trolle, on opakaid, palju siiski tavaliste inimeste kogemusi. Anonüümsus enamasti.

[Külaline]

Jah, väiksele inimputukale oli nõukaaeg turvaline aeg, olid joodikud, aga narkareid ei olnud (ok, mõni ehk oli), keegi ei olnud kodutu, ei olnud tööpuudust, ei pidanud kartma kas sõda algab 2 või 3 aasta pärast, kurjategijaid ei hellitatud, nende teod/nimed olid avalikud, ei olnud nii tohutut elatustaseme vahet nagu nüüd (kõik ei ole rikkust oma tublidusega saavutanud), valimised on suht samad nagu nõukaajal - võid ju tuttava külamehe valida, aga valituks osutub ikka mõni nimekirja esinumber, jne.
Kui arvate, et keegi nõukaaega tagasi igatseb, siis olete tobud. Seda aega ei saa me enam mingi valemiga, ka venemaal on juba ammu kapitalism.

Samamoodi võin ma siia üleslugeda kordi pikema nimekirja headest asjadest, mis täna on olemas, aga vene ajal mõeldamatud. Alustades võimalusega reisida kuhu iganes ning sellega, et poeletid (eriti toit) on lookas - ainult vali! Ja ma kahtlustan, et oled nõus, et tegelikult on praegu ikka võrreldamatult parem elu.

Kolm esimest sõna, selline väga ei reisinud ei nõukaajal ega suuda ka nüüd, vaevalt ka austreid ostab.

Võimalik, aga paremini elab ikka kui toona.

[Külaline]

Mina ei igatse taga ei N-Liitu, kommunismi ega Venemaa alla kuulumist. Küll aga taban end aegajalt igatsemast tolleaegset korda ja elustiili. Inimestel oli töö ja katus peakohal.

Mhmh, kellel tööd ei olnud, sellele mõeldi see välja, sest kõigil pidi ju töö olema. Saad ikka aru, et see on nukuteater, mida pärismaailmas ei saa olemas olla? Sa igatsed väljamõeldises elamist.
Ja no tollase korra igatsemine on üle mõistuse. Saad ikka aru, et tollal polnud kord, vaid režiim? Iga vale mõte viis vangi või vähemalt tühistamiseni - kaotasid ameti, õigused, jätkasid madalaimal astmel, lootuseta kuhugi elu jooksul tõusta.

Pole see, kellele vastasid, aga
ja mis siis, kui töö oli väljamõeldud
ja mis siis, kui jätkasid madalaimal astmel
inimesel oli töö ja katus ikkagi pea kohal. - selles on postitajal õigus.

[Külaline]

Vaene sai pigem nõukaajal reisida, sõit oli odav ja töökohad korraldasid tasuta ekskursioone. Ok, seda küll ainult ida suunas.
Isegi minu lihtsast kolhoosinaisest vanaema sai kõik imelikud turkmeeni-tadžiki-kirgiisi-usbeki-jne maad ära nähtud koos töökaaslastega.

Kas su vanaema käis ka Ameerikas, Balil ja Austraalias?

Tänapäeval võid sa samamoodi minna turkmeeni-tadžiki-kirgiisi-usbekisse. Aga lisaks on veel kogu ülejäänud maailm valla. Tee, mis tahad - mine lihtsalt reisile või koli lausa elama välismaale. Oma vaba voli!

[Külaline]

Samamoodi võin ma siia üleslugeda kordi pikema nimekirja headest asjadest, mis täna on olemas, aga vene ajal mõeldamatud. Alustades võimalusega reisida kuhu iganes ning sellega, et poeletid (eriti toit) on lookas - ainult vali! Ja ma kahtlustan, et oled nõus, et tegelikult on praegu ikka võrreldamatult parem elu.

Kolm esimest sõna, selline väga ei reisinud ei nõukaajal ega suuda ka nüüd, vaevalt ka austreid ostab.

Võimalik, aga paremini elab ikka kui toona.

See paremini elamine tuleb lihtsalt sellest, et aastanumber suurem, mitte otseselt režiimivahetusest.

[Külaline]

Loomulikult esines narkomaaniat ka tol ajal. Mäletan oma lapsepõlvest, et ka meie piirkonnas oli paar liiminuusutajat. Praeguse narkolainega ei anna seda aga võrreldagi. Sõltuvusest on saanud pea et moehaigus.

Nuusutajad, punkarid-kalkarid olid siis kui juba vabaduse tuuled puhusid.

Nõukogude Eestis olid narkootikumide tarvitajad täiesti olemas. Info ja statistika oli tolle aja kombekohaselt puudulik või moonutatud. Sellepärast arvataksegi, et siis toimus ainult kummiliimi nuusutamine.

Narkootikume tarvitati, kuid seda tehti suletud ringis - loomeinimesed, med töötaja, meremehed... Vene aja narkootikumid olid oopium, kanep ja mõned ravimid.

[Külaline]

Vaene sai pigem nõukaajal reisida, sõit oli odav ja töökohad korraldasid tasuta ekskursioone. Ok, seda küll ainult ida suunas.
Isegi minu lihtsast kolhoosinaisest vanaema sai kõik imelikud turkmeeni-tadžiki-kirgiisi-usbeki-jne maad ära nähtud koos töökaaslastega.

Kas su vanaema käis ka Ameerikas, Balil ja Austraalias?

Tänapäeval võid sa samamoodi minna turkmeeni-tadžiki-kirgiisi-usbekisse. Aga lisaks on veel kogu ülejäänud maailm valla. Tee, mis tahad - mine lihtsalt reisile või koli lausa elama välismaale. Oma vaba voli!

Tänapäeval saad sa minna ainult turkmeeni-tadžiki-kirgiisi-usbeki linnatuuridele, turismipaikadesse. Vene ajal sai lihtrahvas ikka tõelisi ekspeditsioon-reise, läbi usbeki külade jne. Praegu käiakse ainult ekstra turistidele mõeldud kohtades.

[Külaline]

Kas su vanaema käis ka Ameerikas, Balil ja Austraalias?

Balil tohib sellest aastast alates käia ainult oma seadusliku abikaasaga. Litutamine keelati ära. Üheaastane vabadusekaotus seaduse rikkumise eest kehtib ka turistidele.

[Külaline]

Pole see, kellele vastasid, aga
ja mis siis, kui töö oli väljamõeldud
ja mis siis, kui jätkasid madalaimal astmel
inimesel oli töö ja katus ikkagi pea kohal. - selles on postitajal õigus.

Vangis olles on sul samamoodi katus pea kohal ja võid vanglatsehhis harju treida. Loodetavasti sa saad aru vahest selle elu ja päris elu vahel.

[Külaline]

Praegu käiakse ainult ekstra turistidele mõeldud kohtades.

Mine kuhu tahad, kes keelab. Või peab sind kuskile käekõrvale võtma ja kohale talutama. Ei saa aru, mis sellega öelda tahad.

[Külaline]

Nõuka-ihalejatele meeldetuletuseks:

Nõukogude ühiskond jagunes kaheks klassiks: valitsev klass, mida tuntakse nomen­klatuurina, ja valitsetav tavainimeste klass. Kui me räägime ebavõrdsusest, siis esiteks olid valitseval klassil olulised majanduslikud eelised.

Kõigepealt oli muidugi juba nende ametlik palk palju kõrgem tavainimese omast, aga see oli vaid üks privileeg paljude teiste kõrval: laia tootevalikuga eripoed (samal ajal kui tavakodanik oli silmitsi tühjade lettidega), erisööklad ja -restoranid, (nõukogude mõistes) head autod, suured korterid (kui tavakodanikud elasid kitsikuses üksteise kukil), tasustatud puhkused nomenklatuuri sanatooriumides, välismaavisiidid (kuhu minemisest tavakodanik võis vaid unistada), teenijad, kokad, autojuhid ja muu abipersonal (riigis, kus nendesamade tunnuste alusel kunagi inimesi maha lasti või Siberisse viidi) ja palju muud. Ütelda, et nomenklatuur oli teistega võrdne, tähendab üllatavat ajaloolist naiivsust.

Kuna nomenklatuur kontrollis kogu poliitilist elu, siis polnudki neil tarvis oma hoiukassa arvele hiigelsummasid korjata, kui nad said niisamagi kasutada riiklikke hüvesid – s.t hüvesid, mis olid toodetud töörahva lisaväärtusega ja mille eliidiklass omastas. Lisaks ei tule Nõukogude süsteemis vaadata ainult ebavõrdsust palkades, vaid ka tarbimises – mis kapitalismiga harjunud inimesele tundub kummaline, sest seal langevad need kaks kokku: ma saan tarbida nii palju, kui mul on raha (või krediiti). Nõukogude süsteemis aga kontrolliti inimesi ka tarbimise kaudu: isegi kui sul oli raha, siis ei tähendanud see, et sa võisid osta auto, süüa kalamarja ja käia Vahemere ääres suvitamas, vaid kõik see oli riiklikult reguleeritud: autoostuload, tavapoodide alavarustatus, väljasõiduload jne.

Mis aga teeb Nõukogude süsteemi eriti ebavõrdsuslikuks, on muidugi toosama poliitiline kontroll, mida eliit oma struktuuride, eeskätt NLKP kaudu teostas. Kõige äärmuslikum oli see muidugi Stalini ajal. Majanduslikus plaanis oli kolhoosnike, kellele ei olnud pikka aega üldse palka ette nähtud, ebavõrdsus mis tahes palgasaajaga (ammugi siis nomenklatuuriga) võrreldes matemaatiliselt võttes lõpmatu (nõnda nagu nulli ja mis tahes arvu vaheline erinevus on lõpmatus). Ja veel enam, eksistentsiaalses plaanis võib samamoodi ütelda, et NKVD-lane või talle korraldusi andev parteilane, kes su maha laseb, on sinuga lõpmatu ebavõrdsuse positsioonis (elu ja surma erinevus).

Kuigi pärast Stalinit see ebavõrdsus muidugi kahanes, kolhoosnikud hakkasid palka saama ja inimesi enam hulgakaupa ei hukatud, siis see lõhe jäi püsima. Nomenklatuur kontrollis ühiskonda sõjaväe ja salateenistusega, külvates hirmu nendesse, kes iganes nende võimu küsimuse alla tahtsid seada või sellele vastu astusid. See asjaolu tõttu annab pelgalt majandusliku ebavõrdsuse kirjeldamine toonasest koguebavõrdsusest moonutatud pildi.

Kui räägitakse sellest, et Nõukogude ajal vägivaldselt võrdsustati, siis see väide tuleb lõpuni mõtelda: vägivaldne võrdsustaja ise on ju ilmselgelt vägagi ebavõrdsel positsioonil võrreldes oma tegevuse objektiga. Seepärast ei ole ka tõsi, et Nõukogude ajal tehti kõik ühesuguseks – sest need, kes teisi „ühesuguseks“ tegid, s.t need, kelle käes oli poliitiline võim, olid ühesugustatud lihtrahvaga võrreldes hoopis teistsugused: nagu irooniliselt üteldi, et „kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad“. Ja „võrdsem“ ei tähendanud muidugi seda, et nad eriti hoolikalt võrdsust järginuksid, vaid risti vastupidi, need võrdsematest võrdsemad olid lihtsalt ebavõrdsed, teistega võrreldes igas mõttes palju paremas positsioonis.

Nõukogude Liidu üleüldise mahajäämuse tõttu ei olnud absoluutsetes terminites nomenklatuuri heaolu nii suur kui kapitalismimaade miljardäridel, kuid ometi on kaugel tõest see, et Nõukogude ajal olid „kõik võrdselt vaesed“ ning pealegi oli nomenklatuuri suhteline ebavõrdsus tavainimesega võrreldes Nõukogude Liidus palju suurem just nimelt nomenklatuuri poliitilise võimu monopoli tõttu. Kuid, nagu öeldud, nomenklatuur elas tavainimesele suuresti nähtamatult. Seetõttu nägi tavainimene enda ümber peaasjalikult inimesi, kelle elujärg oli tõepoolest enam-vähem samasugune nagu tal endal.

Võrdsusetaju võimendas ka Nõukogude rasketööstusele orienteeritud plaanimajanduslik süsteem, mistõttu tarbekaupu toodeti väikeses sortimendis ja suures mahus, nii et inimeste materiaalne ümbrus (riided, mööbel jne) olid väga sarnased (millel põhineb ka kuulus komöödia „Saatuse iroonia“, mida ikka vana-aasta õhtul näidati, kuidas üks nõukogude inimene eksikombel läheb teises linnas korterisse, mida ta peab enda omaks, ega pane erinevust tähele, sest maja on samasugune, interjöör on peaaegu sama jne).

Oma panuse võrdsusetajusse annab seegi, et stagnaajal seati sisse Nõukogude heaoluühiskonna versioon, kus igaühele oli garanteeritud töö- ja elukoht ning väike sortiment odavaid põhitoiduaineid (leib, sai, piim). Nälga ei pidanud keegi surema ja stress oma töö- ja elukoha pärast oli tunduvalt väiksem. Ja kas selle ühiskondliku ideaali vastu, et keegi poleks näljas ega külmas, saabki kellelgi midagi olla? Muidugi on selge, et praeguses ühiskonnas ei ole võimalik neid sotsiaalseid garantiisid saavutada samade vahenditega nagu Nõukogude Liidus, kus lõviosa elamufondist kuulus riigile, samuti nagu kõik ettevõtted, nii et põhimõtteliselt võidi lihtsalt anda korraldus kellegi töölevõtmiseks ja majutamiseks.

Kuigi stagnaajal ei olnud enam stalinistlikke ebavõrdsuse äärmusi ning oli loodud mingisugune majanduslik turvavõrk, siis eespool käsitletud nomen­klatuuri majanduslik ja eeskätt poliitiline üleolek ülejäänud elanikkonnast tegi Nõukogude ühiskonna ikkagi väga ebavõrdseks. Seetõttu võib kokkuvõttes kinnitada, et praegune Eesti on palju võrdsem kui Nõukogude Eesti.

Siinse jutuga tahtsin näidata seda, mis peaks olema ilmselge: et Nõukogude kord ei olnud võrdne ega võrdõiguslik ning tema sellisena tajumine tuleneb suuresti tajumoonutusest (ebavõrdsuse varjatus; tavainimeste suhteline võrdsus omavahel; ametlik ideoloogia).

https://communistcrimes.org/et/noukogud ... ebavordsus

Ei saa aru selle pika jutu siia kopimisest. Kas keegi väitis, et nomeklatuur oli proletariaadiga võrdne? Kus ja kes niimoodi siin teemas väitis?

[Külaline]

Praegu käiakse ainult ekstra turistidele mõeldud kohtades.

Mine kuhu tahad, kes keelab. Või peab sind kuskile käekõrvale võtma ja kohale talutama. Ei saa aru, mis sellega öelda tahad.

Ta tahab öelda, et talle sobis nõukogude kord paremini, kuna siis öeldi talle ette, mida ta tegema peab ja kuidas elada tuleb. Nüüd tunneb sellest puudust, sest ise enda eest valikuid teha talle ei meeldi.

[Külaline]

Saad ikka aru, et tollal polnud kord, vaid režiim? Iga vale mõte viis vangi või vähemalt tühistamiseni - kaotasid ameti, õigused, jätkasid madalaimal astmel, lootuseta kuhugi elu jooksul tõusta.

Vale mõte viis vangi või tühistamiseni-räägiksid nagu tänapäevasest tühistamiskultuurist kuigi pidasid vist sõjajärgseid aastaid silmas. 70.-80. -datel pidi selleks ikka tohutult pingutama, palju neid poliitvange Eestis oligi, alla 10 vist.

[Külaline]

Ei saa aru selle pika jutu siia kopimisest. Kas keegi väitis, et nomeklatuur oli proletariaadiga võrdne? Kus ja kes niimoodi siin teemas väitis?

Väidetakse seda, et kõik oli parem, sest kõik oli olemas. Kui selle teksti läbi loed, siis saad aru, et olemas oli kõik ainult parteibossidel, lihtrahvas näris muru. Aga lollid ikka igatsevad seda taga.

[Külaline]

Praegu käiakse ainult ekstra turistidele mõeldud kohtades.

Mine kuhu tahad, kes keelab. Või peab sind kuskile käekõrvale võtma ja kohale talutama. Ei saa aru, mis sellega öelda tahad.

Praegu saavad kõrgtasemel reise osta vaid kõrge palgaga inimesed. Varem said teised ka, nagu keegi eespool mainis - isegi kolhoosinaisest vanaema.