Kaubad on viletsaks läinud

[Külaline]

Oh, kuidas ma ei salli seda nuttu, kuidas "asjad pole enam sellised kui vanasti". Minu arust on see kindlaim tunnus, et inimene on hakanud kiirelt vananema. Selline "vanasti" järele õhkamine on tunnus ebaadekvaatsuse kasvust. Maitset ei ole võimalik meelde jätta, su mälus on meeles see tunne, mida kunagi toredal hetkel või meeldivas seltskonnas söödud värske leib tekitas, aga mitte leiva maitse. Seega sa võid rääkida, et leib ei tekita enam emotsioone (mis ongi viide vananemisele ja tunnete nüristumisele), aga mitte, et leib ei ole enam sama maitsega.

Ah ära seleta. Muidugi on ka maitset võimalik mäletada.
Mingi aeg Kalev solkis ära kamashokolaadi. Ma olen hetkel 37 ja kui see jama shokolaad tuli, ei olnud mul mingit kiiret vananemist. Ei ole hetkelgi veel.
Lapsepõlve nostalgiamaitsed on küll enamvähem pooleks emotsioonidega seotud. Ma mäletan ema lihapirukaid. Neid enam saada ei ole, sest ema enam pole ja mitte üks lihapirukas ei assnda seda juurdekäivat emotsiooni pigem.

Ei ole võimalik maitset mäletada, ära ise vaidle. Samamoodi, muide, pole võimalik lõhna mäletada, sa mäletad selle lõhna tajumist endas, mitte lõhna. Ja see pole üldse seesama. Nõrgeneb su taju, siis muutub ka lõhn, mida sa tajud - aga sulle tundub, et "kogu maailm on haisema hakanud" ... Pildi ja heli meelde jätmiseks on inimene loonud märgisüsteeme, maitse ja lõhna jaoks mitte. Mis sa arvad, miks? Ei ole viitsinud?

[Külaline]

Seal satun mõnikord ka Grossi poodi, kus erinevalt Tallinnast on puhas ja korralik ostelda ning liha ja rupskivalik (maks, keel jms) värske ja ostma kutsuv.
Eks kokku hoida soovivad kõik. Suurketid müüvad tarbijatele kaupa, aga tarnijatele riiuleid. See tarbijale tundmatu süsteem omakorda on tootja jaoks nii vildakas, et nad lihtsalt peavad suht suvalisi kulusid, mille kett esitab, kinni maksma ning olema keti sisseostja erinevaid nõudeid valmis täitma. Selleks peab olema suur laovaru ja tagasivõtu võimekus, mis omakorda suurendab hüppeliselt kulusid. Meedias aga näidatakse tootjale näpuga ja süüdistatakse neid hinnatõusu vedamises.

Minu kodukandis Grossi poodi ei ole. Läksin jõulude ajal spetsiaalselt siis seda kiidetud rõngasverivorsti ostma Mustamäe Grossi. Ja ma pidin šoki saama. Täiesti kohutav pood! Nii väljapanekult kui ka miljöö poolest. Kehv valgustus, olematu teenindus - pidin lihaleti kella vajutama mitu korda enne, kui keegi kuskilt tuli. Ma tõesti imestan, kuidas inimesed soovivad sellises poes oma oste teha. Täiesti nagu urgas. Kaubavalik ei ole seal ju ka kiita ja asjad on suht kaootiliselt läbisegi.

Samas, olen ringi reisides sattunud paar korda Türi Grossi. Eks kontseptsioon on seal sama kui teistes selle keti poodides, aga ei jäänud kuidagi nii kehva tunnet kui seal Mustamäe omas.

[Külaline]

Üks siis tavaline, teine viker. Sõltub vist, mis kasvandusest forell tuleb, millega neid toidetakse, öeldakse ju, et kana muneb nokast, nii ka selle forelliga..

No müüakse ikka vikerforelli. Aga ka sellel on erinevad tõud, neid on päris mitmeid.
Loomulikult sõltub söödast, aga ka aastaajast, millal püütud. Ja kas on sulatatud või jahutatud. Aga tõug on samuti väga oluline.
Ilmselt meie poed ei osta sisse kõige kvaliteetsemat materjali, hind määrab.
Mulle hea forell meeldib tunduvalt rohkem kui lõhe. Ikka tugevam maitse.
Lõhe on nagu on, kord liiga rasvaseks nuumatud, kord kuiv ja mahlad väljas.

[Külaline]

Ka originaaljuhtmed(kasutan koguaeg orig adabtereid).

ADABTEREID

[Tolmukübe]

Oh, kuidas ma ei salli seda nuttu, kuidas "asjad pole enam sellised kui vanasti". Minu arust on see kindlaim tunnus, et inimene on hakanud kiirelt vananema. Selline "vanasti" järele õhkamine on tunnus ebaadekvaatsuse kasvust. Maitset ei ole võimalik meelde jätta, su mälus on meeles see tunne, mida kunagi toredal hetkel või meeldivas seltskonnas söödud värske leib tekitas, aga mitte leiva maitse. Seega sa võid rääkida, et leib ei tekita enam emotsioone (mis ongi viide vananemisele ja tunnete nüristumisele), aga mitte, et leib ei ole enam sama maitsega.

Ah ära seleta. Muidugi on ka maitset võimalik mäletada.
Mingi aeg Kalev solkis ära kamashokolaadi. Ma olen hetkel 37 ja kui see jama shokolaad tuli, ei olnud mul mingit kiiret vananemist. Ei ole hetkelgi veel.
Lapsepõlve nostalgiamaitsed on küll enamvähem pooleks emotsioonidega seotud. Ma mäletan ema lihapirukaid. Neid enam saada ei ole, sest ema enam pole ja mitte üks lihapirukas ei assnda seda juurdekäivat emotsiooni pigem.

Ei ole võimalik maitset mäletada, ära ise vaidle. Samamoodi, muide, pole võimalik lõhna mäletada, sa mäletad selle lõhna tajumist endas, mitte lõhna. Ja see pole üldse seesama. Nõrgeneb su taju, siis muutub ka lõhn, mida sa tajud - aga sulle tundub, et "kogu maailm on haisema hakanud" ... Pildi ja heli meelde jätmiseks on inimene loonud märgisüsteeme, maitse ja lõhna jaoks mitte. Mis sa arvad, miks? Ei ole viitsinud?

Ei maksa jah seletada. Ikka on võimalik maitset mäletada, ma mäletan vene ajast Eskimo jäätise, majoneesi, kohukese, banaani, forellikonservi, osade Kalevi kommide maitset.. Osade toitude maitset ma ei mäleta, aga mäletan, et olid hea maitsega. Nii et osad ununevad, aga osad mitte. Kust sa üldse võtad seda, et ei ole võimalik maitset mäletada? Pane link. See saab siis küll üks imelik link olema.

[Külaline]

Oh, kuidas ma ei salli seda nuttu, kuidas "asjad pole enam sellised kui vanasti". Minu arust on see kindlaim tunnus, et inimene on hakanud kiirelt vananema. Selline "vanasti" järele õhkamine on tunnus ebaadekvaatsuse kasvust. Maitset ei ole võimalik meelde jätta, su mälus on meeles see tunne, mida kunagi toredal hetkel või meeldivas seltskonnas söödud värske leib tekitas, aga mitte leiva maitse. Seega sa võid rääkida, et leib ei tekita enam emotsioone (mis ongi viide vananemisele ja tunnete nüristumisele), aga mitte, et leib ei ole enam sama maitsega.

Sa oled mõni tootja, kes usub, et kui koostist muuta, ei saa inimesed aru, "sest maitset pole võimalik mäletada" või? Suurem osa inimesi paneb ikkagi tähele, kui toidu maitse on teine ja ei osta rohkem seda jama.

[Tolmukübe]

Siin kirjutati, et hakkliha on viletsaks läinud. On küll, ma enam ei osta. Ennem ka spetsialiseerusin Delikatessi peale, aga viimane kord, kui seda ostsin, oli ikka maitsetu küll.. Pole mõtet sisse ajada, muid toiduaineid on ka. Ja kes teab, millest see hakkliha üldse koosnebki, on tervislikum toorest liha osta.

[Külaline]

Oli vanasti toit parem või oli süües kõht rohkem tühi kui sööma hakkasid?
Äkki on siin see matka tunne oluline? Kui head olid need lastevorsti võileivad, kui sööma hakkasid.
Aga nüüd pole enam nii. Sest vahepeal oled söönud juba mõne energiabatooni enne võilleiba sööma hakkamist

[Külaline]

Kui lest on palju suitsu saanud, siis on ta ju väga hea. Ja praetud lest on hea, peabki poest ostma, hea, et meenutasid. Mudil tuli meelde, see ka vist rasvane kala, vähemalt konserv on rasvane, kui seda enam üldse müüaksegi. Mudilat vist peetakse prügikalaks.. ?

Ümarmudil on võõrliik, mitte prügikala. Lase hea maitsta. Minu jaoks on kummalised need saareelanikud, kes teevad maha kilu ja räime, aga ise vitsutavad sekka mudase maitsega prügikala lesta.

[Tolmukübe]

Oli vanasti toit parem või oli süües kõht rohkem tühi kui sööma hakkasid?
Äkki on siin see matka tunne oluline? Kui head olid need lastevorsti võileivad, kui sööma hakkasid.
Aga nüüd pole enam nii. Sest vahepeal oled söönud juba mõne energiabatooni enne võilleiba sööma hakkamist

Toidu kvaliteet on ikka kõvasti langenud. Vansti oli parem, olid kvaliteedi nõuded, kuidas toota, praegu toodab eraomanik, mitte riik, see aga vaatab, kuidas äriliselt kasumlik on, ehk et odavamad koostisosad lähevad sisse. Ma kunagi kuskilt lugesin, et toota keeduvorsti, nagu see vene ajal oli, tuleks liiga kallis, seal oli kirjas, et retseptid on ju säilunud, aga keegi neid ei kasuta.

[Külaline]

Siin kirjutati, et hakkliha on viletsaks läinud. On küll, ma enam ei osta. Ennem ka spetsialiseerusin Delikatessi peale, aga viimane kord, kui seda ostsin, oli ikka maitsetu küll.. Pole mõtet sisse ajada, muid toiduaineid on ka. Ja kes teab, millest see hakkliha üldse koosnebki, on tervislikum toorest liha osta.

Sul on kõik maitsetu. Ma kahtlustan ka, et sul on maitsemeelega miskit nihu juba.
Delikatess hakkliha pole mitte maitsetu vaid veidra kõrvalmaitsega ja vahel lausa haiseb praadides pahasti.

[Külaline]

Oh, kuidas ma ei salli seda nuttu, kuidas "asjad pole enam sellised kui vanasti". Minu arust on see kindlaim tunnus, et inimene on hakanud kiirelt vananema. Selline "vanasti" järele õhkamine on tunnus ebaadekvaatsuse kasvust. Maitset ei ole võimalik meelde jätta, su mälus on meeles see tunne, mida kunagi toredal hetkel või meeldivas seltskonnas söödud värske leib tekitas, aga mitte leiva maitse. Seega sa võid rääkida, et leib ei tekita enam emotsioone (mis ongi viide vananemisele ja tunnete nüristumisele), aga mitte, et leib ei ole enam sama maitsega.

Ah ära seleta. Muidugi on ka maitset võimalik mäletada.
Mingi aeg Kalev solkis ära kamashokolaadi. Ma olen hetkel 37 ja kui see jama shokolaad tuli, ei olnud mul mingit kiiret vananemist. Ei ole hetkelgi veel.
Lapsepõlve nostalgiamaitsed on küll enamvähem pooleks emotsioonidega seotud. Ma mäletan ema lihapirukaid. Neid enam saada ei ole, sest ema enam pole ja mitte üks lihapirukas ei assnda seda juurdekäivat emotsiooni pigem.

Ei ole võimalik maitset mäletada, ära ise vaidle. Samamoodi, muide, pole võimalik lõhna mäletada, sa mäletad selle lõhna tajumist endas, mitte lõhna. Ja see pole üldse seesama. Nõrgeneb su taju, siis muutub ka lõhn, mida sa tajud - aga sulle tundub, et "kogu maailm on haisema hakanud" ... Pildi ja heli meelde jätmiseks on inimene loonud märgisüsteeme, maitse ja lõhna jaoks mitte. Mis sa arvad, miks? Ei ole viitsinud?

Huvitav fenomen jah. Mina küll suudan mäletada näiteks ema lõhna(puidu peensaepuru, sest oli tisler) ja oma laste beebilõhna mäletan ka täpselt.

[Külaline]

Ei maksa jah seletada. Ikka on võimalik maitset mäletada, ma mäletan vene ajast Eskimo jäätise, majoneesi, kohukese, banaani, forellikonservi, osade Kalevi kommide maitset.. Osade toitude maitset ma ei mäleta, aga mäletan, et olid hea maitsega. Nii et osad ununevad, aga osad mitte. Kust sa üldse võtad seda, et ei ole võimalik maitset mäletada? Pane link. See saab siis küll üks imelik link olema.

Sa võid väita mida iganes, miinustada ja itsitada, aga teadus ütleb teisiti. Lasin AI-l kokkuvõtte teha sulle. Googelda uurimusi ise, kui ei usu. AI kordab täpselt seda, mida ütlesin - maitsemälu ei taasta maitset, vaid emotsiooni, on väga muutuv sõltuvalt sinu suhtumisest ning erineb näiteks nägemismälust, mis taastab täpse pildi.
________________________________________
Maitse-“mälu” eksisteerib, kuid see ei ole sensoorse kogemuse täpne salvestus
Neuroteadus eristab maitse äratundmise mälu (taste recognition memory) ja sensoorse kogemuse taastamise. Uuringud näitavad, et aju salvestab info selle kohta, et maitse on tuttav ja millise väärtusega see oli (meeldiv / vastik), mitte keemilist tajuprofiili.
Allikas:
Bermúdez-Rattoni, F. (2014). Molecular mechanisms of taste-recognition memory.
“Taste memories encode the biological significance of a taste stimulus rather than its precise sensory qualities.”
________________________________________
Maitsemälu on rekonstruktsioon, mitte taasesitus
Maitsemälestused läbivad konsolideerumise ja rekonsolideerumise, mis tähendab, et iga meenutamine muudab mälestust. Lapsepõlve maitse meenutus on rekonstrueeritud praeguse teadmise ja ootuse põhjal.
Allikas:
Dudai, Y. (2012). The restless engram: consolidations never end.
Spetsiifiliselt maitse kohta:
Guzmán-Ramos et al. (2010). Taste memory formation in the insular cortex.
________________________________________
Insulaarkorteks ja amügdala seovad maitse emotsiooni ja tähendusega, mitte sensoorse detailiga
Maitse töötlemise keskne ala (insulaarkorteks) on anatoomiliselt ja funktsionaalselt tihedalt seotud emotsioonikeskustega, mitte piirkondadega, mis kodeeriksid täpseid sensoorseid mustreid (nagu nägemises).
Allikas:
Rolls, E. T. (2015). Taste, olfactory, and food reward value processing in the brain.
Ülevaade:
Herz, R. S. (2016). The role of odor-evoked memory in psychological and physiological health.
See seletab, miks “maitse meenutamine” aktiveerib tugevaid tundeid, kuid mitte täpset maitsekogemust.
________________________________________
Lühiajaline maitsemälu (sekundid–minutid) on olemas ja mõõdetav
Eksperimentaalselt on näidatud, et inimesed suudavad lühikese aja jooksul maitset meeles hoida ja võrrelda. See on aktiivne töömälu, mitte pikaajaline “maitse arhiiv”.
Allikas:
Li et al. (2013). A neural substrate for short-term taste memory.
Oluline: see mälu kaob kiiresti ja ei ole mõeldud aastakümnete pikkuseks säilitamiseks.
________________________________________
Pikaajaline maitsemälu = õppimine ja väärtushinnang, mitte maitse rekonstrueerimine
Pikaajalised maitsega seotud mälestused põhinevad assotsiatsioonidel (nt maitse → turvaline / ohtlik). Klassikaline näide on conditioned taste aversion.
Allikas:
Yamamoto et al. (1994). Neural substrates for conditioned taste aversion.
Ülevaade:
Bures et al. (1998). Conditioned taste aversion: memory of a special kind.
See on väga tugev mälu, kuid selle sisu ei ole “kuidas see täpselt maitses”, vaid “mida see tähendas”.

[Külaline]

Ah ära seleta. Muidugi on ka maitset võimalik mäletada.
Mingi aeg Kalev solkis ära kamashokolaadi. Ma olen hetkel 37 ja kui see jama shokolaad tuli, ei olnud mul mingit kiiret vananemist. Ei ole hetkelgi veel.
Lapsepõlve nostalgiamaitsed on küll enamvähem pooleks emotsioonidega seotud. Ma mäletan ema lihapirukaid. Neid enam saada ei ole, sest ema enam pole ja mitte üks lihapirukas ei assnda seda juurdekäivat emotsiooni pigem.

Ei ole võimalik maitset mäletada, ära ise vaidle. Samamoodi, muide, pole võimalik lõhna mäletada, sa mäletad selle lõhna tajumist endas, mitte lõhna. Ja see pole üldse seesama. Nõrgeneb su taju, siis muutub ka lõhn, mida sa tajud - aga sulle tundub, et "kogu maailm on haisema hakanud" ... Pildi ja heli meelde jätmiseks on inimene loonud märgisüsteeme, maitse ja lõhna jaoks mitte. Mis sa arvad, miks? Ei ole viitsinud?

Huvitav fenomen jah. Mina küll suudan mäletada näiteks ema lõhna(puidu peensaepuru, sest oli tisler) ja oma laste beebilõhna mäletan ka täpselt.

Sa ei mäleta ei oma ema ega oma beebide lõhnu. Sa tunned nad ära, kui uuesti sama lõhna tunned, sest seos emotsiooniga on ajus olemas ja see käivitub, kui lõhna tunned. See, et sa tead, et su ema lõhnas saepuru moodi, pole lõhna mäletamine, vaid fakti teadmine. Lõhnavabas ruumis olles sa ei suuda taastada mõttes ei ema ega beebide lõhna, see tähendabki, et sa ei mäleta lõhnu.

[Külaline]

Ei ole võimalik maitset mäletada, ära ise vaidle. Samamoodi, muide, pole võimalik lõhna mäletada, sa mäletad selle lõhna tajumist endas, mitte lõhna. Ja see pole üldse seesama. Nõrgeneb su taju, siis muutub ka lõhn, mida sa tajud - aga sulle tundub, et "kogu maailm on haisema hakanud" ... Pildi ja heli meelde jätmiseks on inimene loonud märgisüsteeme, maitse ja lõhna jaoks mitte. Mis sa arvad, miks? Ei ole viitsinud?

Huvitav fenomen jah. Mina küll suudan mäletada näiteks ema lõhna(puidu peensaepuru, sest oli tisler) ja oma laste beebilõhna mäletan ka täpselt.

Sa ei mäleta ei oma ema ega oma beebide lõhnu. Sa tunned nad ära, kui uuesti sama lõhna tunned, sest seos emotsiooniga on ajus olemas ja see käivitub, kui lõhna tunned. See, et sa tead, et su ema lõhnas saepuru moodi, pole lõhna mäletamine, vaid fakti teadmine. Lõhnavabas ruumis olles sa ei suuda taastada mõttes ei ema ega beebide lõhna, see tähendabki, et sa ei mäleta lõhnu.

Ah käi kukele oma AI-ga. Suudan ka mõttes seda lõhna taastada, kui iatun praegu üksi kodus. Ema ammu surnud ja lapsed suured juba.

[Külaline]

Huvitav fenomen jah. Mina küll suudan mäletada näiteks ema lõhna(puidu peensaepuru, sest oli tisler) ja oma laste beebilõhna mäletan ka täpselt.

Sa ei mäleta ei oma ema ega oma beebide lõhnu. Sa tunned nad ära, kui uuesti sama lõhna tunned, sest seos emotsiooniga on ajus olemas ja see käivitub, kui lõhna tunned. See, et sa tead, et su ema lõhnas saepuru moodi, pole lõhna mäletamine, vaid fakti teadmine. Lõhnavabas ruumis olles sa ei suuda taastada mõttes ei ema ega beebide lõhna, see tähendabki, et sa ei mäleta lõhnu.

Ah käi kukele oma AI-ga. Suudan ka mõttes seda lõhna taastada, kui iatun praegu üksi kodus. Ema ammu surnud ja lapsed suured juba.

Mine paku end siis teadusele välja. Oled suur erand ja sinu aju on teistsugune kui teistel.

[Külaline]

Sa ei mäleta ei oma ema ega oma beebide lõhnu. Sa tunned nad ära, kui uuesti sama lõhna tunned, sest seos emotsiooniga on ajus olemas ja see käivitub, kui lõhna tunned. See, et sa tead, et su ema lõhnas saepuru moodi, pole lõhna mäletamine, vaid fakti teadmine. Lõhnavabas ruumis olles sa ei suuda taastada mõttes ei ema ega beebide lõhna, see tähendabki, et sa ei mäleta lõhnu.

Ah käi kukele oma AI-ga. Suudan ka mõttes seda lõhna taastada, kui iatun praegu üksi kodus. Ema ammu surnud ja lapsed suured juba.

Mine paku end siis teadusele välja. Oled suur erand ja sinu aju on teistsugune kui teistel.

Peaks jah tegema seda. Äkki saab head raha teenida, kui katsejänes olla

[Külaline]

Peaks jah tegema seda. Äkki saab head raha teenida, kui katsejänes olla

Äkki ei saa?

[Külaline]

Peaks jah tegema seda. Äkki saab head raha teenida, kui katsejänes olla

Äkki ei saa?

Võib-olla. Aga Äkki tuleb püksi, tavatses mu isa öelda.

[Külaline]

Lahe, kuidas miinused lendavad - midagi tarka vastu kosta ei ole, aga miinustada on vaja. Mis tal siis on õigus! Miinus!