Antidepressandid - kas on abi olnud?

[Külaline]

Mina soovin küsida, kas need tabletid tulid alles siis, kui olite lähedaste, st pereliikmete ja sõpradega saanud probleemseid asju nämmutada ja nämmutada, aga tõdesite ikka, et sellest pole abi?

Su küsimus on segane, aga tundub, et vihje annab su sõnakasutus "nämmutamine" - kui probleemi lahendamise asemel sellest lihtsalt kogu aeg räägitakse, siis võib asi olla hoopis otsustamatuses, mille puhul AD ilmselt midagi ei aita, otsustama peab inimene ikka ise, tablett seda sinu eest ei tee. Soovitan psühholoogiga vestelda sellel teemal, tema vast oskab ära tunda, kas on ravimi vajadust või pigem on vaja inimesel vaimset tõuget ja tuge.

Vat mina ei tea, kas saab otsustada, kui pole saanud nämmutada. Peab saama ka nämmutada, aga kellele sa seda teed? Kelle peale sa selle koorma paned? On hea, kui sul on keegi, kes kuulab, kelle juures kogu selle sodi välja saad lasta ( see võib olla täiesti seosetu jutt, mis rääkijat aitaks, kuulata on ehk raske). Kas leiad psühholoogi, kelle juures tahaksid seda teha nii, et on tehtud ja oled valmis otsustavaks hakkama? See on minu arust üsna raske koht depressiivsusesse langedes. Ega oma lähedasi ei tohi piinata. Oled depressiivne on jama, tahaksid nämmutada on jama.
Õnnelik on see, kellel see õige inimene olemas on.

Miks see peab inimene olema? Pane lihtsalt mõtted kirja. Või räägi AI-le. Täpselt sama tulemus.

[Külaline]

Heh, nii veider on, kui keegi paneb sinu vastusele, mille kohta ei peaks kellegi asi olema midagi arvata, miinuse ... Kirjeldasin oma kogemust, nagu küsiti, aga miski tüüp arvab, et "ei meeldi!"? Imelik.

Esimest korda juhtus siin selline asi, et lihtsalt isklikule kogemusele paneb keegi miinuse? Tavaline praktika minu kogemuse põhjal.

[Külaline]

Miks see peab inimene olema? Pane lihtsalt mõtted kirja. Või räägi AI-le. Täpselt sama tulemus.

Nõus. Füüsise parandamisel pole kasvõi Youtube sugugi kehvem, kui lihast ja luust treener, pigem vastupidi. Skisofreenia, anoreksia jm ohtlikumate juhtudega peaks kindlasti arstile pöörduma, aga lihtsalt “raskest hetkest elus ülesaamiseks” ja “meeleolu parandamiseks” võib mõtete väja kirjutamine või AI täiesti pädev vahend olla. Lihtsalt tühjaks rääkimiseks (või nämmutamiseks nagu keegi siin ütles) on ka AI kindlasti parem ja ka tunduvalt diskreetsem. Sest olgem ausad, milline inimene (eriti naine) suudab kõik info 100% enda teada jätta. Kättesaadavusest rääkimata ning kõik inimesed ka ei klapi omavahel, kui suure hädaga saabki aja, võib selguda et spetsialist on lihtsalt ebasümpaatne.

[Külaline]

Heh, nii veider on, kui keegi paneb sinu vastusele, mille kohta ei peaks kellegi asi olema midagi arvata, miinuse ... Kirjeldasin oma kogemust, nagu küsiti, aga miski tüüp arvab, et "ei meeldi!"? Imelik.

Esimest korda juhtus siin selline asi, et lihtsalt isklikule kogemusele paneb keegi miinuse? Tavaline praktika minu kogemuse põhjal.

Ei, kindlasti ei olnud see üldiselt esimene kord, kuid minu jaoks küll.

[kepolle]

Ma võtan nüüd üldse loodulikku vahendit (Restilen - https://restilen.com ) depressiooni vastu ja sellest on siiani suur abi olnud. Aitab mulle kallitest tablettidest ja jubedatest kõrvalmõjudest, sest ma tahan elada mitte hädapärast funktsioneerida.

[Külaline]

Kontrollige vereprooviga Hgb ja Fe ka igaks juhuks üle, kui need madalad, võib ka depressioon olla.

[Külaline]

Minul ei ole AD-d mõjunud, arst katsetas viit. Esimene natuke selles mõttes aitas, et kui arsti poole pöördusin, siis oli probleemiks pidev nutmine, ei saanud tööl käia ega midagi, suva ajal jälle hakkasin nutma. See ikka lõppes ravimite tagajärjel ära. Aga head tuju kasvõi üks kord kuus ei ole siiamaani. Elukvaliteet on äärmiselt halb. Aga pärast viit aastat pidevat ravi ma loobusin ja ei ole muutunud midagi. Oli halb enne ja on ka nüüd. Aga see on ikka äärmiselt harv juhus, tavaliselt ikkagi aitavad ravimid küll. Mina peaks siis veel midagi kraad kangemat proovima, elektriravi, ketamiini vms, aga ei ole soovi olnud. Eks vegeteerin edasi.

[Külaline]

Minul ei ole AD-d mõjunud, arst katsetas viit. Esimene natuke selles mõttes aitas, et kui arsti poole pöördusin, siis oli probleemiks pidev nutmine, ei saanud tööl käia ega midagi, suva ajal jälle hakkasin nutma. See ikka lõppes ravimite tagajärjel ära. Aga head tuju kasvõi üks kord kuus ei ole siiamaani. Elukvaliteet on äärmiselt halb. Aga pärast viit aastat pidevat ravi ma loobusin ja ei ole muutunud midagi. Oli halb enne ja on ka nüüd. Aga see on ikka äärmiselt harv juhus, tavaliselt ikkagi aitavad ravimid küll. Mina peaks siis veel midagi kraad kangemat proovima, elektriravi, ketamiini vms, aga ei ole soovi olnud. Eks vegeteerin edasi.

Kas sa koos raviga ka psühholoogil käinud oled? Minul aitas ootamatult hoopis psühholoogil käik, olin ise üsna skeptiline, aga umbes kolmandal visiidil äkki käis peas mingi klõps.

[Külaline]

Minul ei ole AD-d mõjunud, arst katsetas viit. Esimene natuke selles mõttes aitas, et kui arsti poole pöördusin, siis oli probleemiks pidev nutmine, ei saanud tööl käia ega midagi, suva ajal jälle hakkasin nutma. See ikka lõppes ravimite tagajärjel ära. Aga head tuju kasvõi üks kord kuus ei ole siiamaani. Elukvaliteet on äärmiselt halb. Aga pärast viit aastat pidevat ravi ma loobusin ja ei ole muutunud midagi. Oli halb enne ja on ka nüüd. Aga see on ikka äärmiselt harv juhus, tavaliselt ikkagi aitavad ravimid küll. Mina peaks siis veel midagi kraad kangemat proovima, elektriravi, ketamiini vms, aga ei ole soovi olnud. Eks vegeteerin edasi.

Kas sa koos raviga ka psühholoogil käinud oled? Minul aitas ootamatult hoopis psühholoogil käik, olin ise üsna skeptiline, aga umbes kolmandal visiidil äkki käis peas mingi klõps.

Olen väga palju käinud, ikka ootan seda klõpsu. Enne sai jaks otsa, kui selle õige leidsin.

[Külaline]

Minul ei ole AD-d mõjunud, arst katsetas viit. Esimene natuke selles mõttes aitas, et kui arsti poole pöördusin, siis oli probleemiks pidev nutmine, ei saanud tööl käia ega midagi, suva ajal jälle hakkasin nutma. See ikka lõppes ravimite tagajärjel ära. Aga head tuju kasvõi üks kord kuus ei ole siiamaani. Elukvaliteet on äärmiselt halb. Aga pärast viit aastat pidevat ravi ma loobusin ja ei ole muutunud midagi. Oli halb enne ja on ka nüüd. Aga see on ikka äärmiselt harv juhus, tavaliselt ikkagi aitavad ravimid küll. Mina peaks siis veel midagi kraad kangemat proovima, elektriravi, ketamiini vms, aga ei ole soovi olnud. Eks vegeteerin edasi.

Saan aru, et tervis on halb, aga kas elu ise on korras? Kui jätta tervis välja? Kodu, töö, pere, liikumine, sotsiaalne suhtlemine?