Kas eeldate, et vanavanemad peaksid teie lapsi hoidma?

[Külaline]

Noor veel, 21 saab - aga ta pole isegi selles kindel, kas ta on hetero, bi või meeldivad talle naised.

Sul on 21 aastane poeg, nagu ma aru saan. Kas sa kahtlustad, et ta võib olla omasooihar? See võib olla raske löök lapsevanema jaos, ma saan sinust aru. Ootad, et poeg tooks kena minia majasse, aga tema toob hoopis selle asemel ....ei tahaks sinu nahas olla.

[Külaline]

Noor veel, 21 saab - aga ta pole isegi selles kindel, kas ta on hetero, bi või meeldivad talle naised.

Sul on 21 aastane poeg, nagu ma aru saan. Kas sa kahtlustad, et ta võib olla omasooihar? See võib olla raske löök lapsevanema jaos, ma saan sinust aru. Ootad, et poeg tooks kena minia majasse, aga tema toob hoopis selle asemel ....ei tahaks sinu nahas olla.

Väga imelik jutt ikka. Oma laps on ikka oma laps, mistahes orientatsioon tal ka poleks.

[Külaline]

Minu meelest ei saa seda kuidagi eeldada, on tore, kui õnnestub. aga tänapäeval pigem haruldus. Vanavanemad regelina käivad ise tööl ja puhkusel tahavad puhata, mis on ka normaalne.
Meil polnud kedagi piisavalt lähedal ja vanaema suri ka siis, kui laps oli paari aastane. Seega otsisime lapsehoidja, kes õppis ühtlasi kunstiteraapiat. Oli väga tore ja tegid lapsega palju arendavaid tegevusi. Vahel kutsusin ühe tädi, aga maksin talle ekstra.
Kui laps nüüd peaks ise lapsed saama, oleme mehega arutanud, et võime vaadata mõned tunnid või õhtu, kui vaja teatrisse vm minna, aga mingeid nädalaid küll ei plaani lapsehoidjaks hakata. Ei taha enam vastutust ja magamata öid. Kui lapsed juba suuremad st koolilapsed, siis on iseasi.

Reede õhtust pühapäeva õhtuni on iganädalaselt vaba. Kas teil võtaks tüki küljest, kui laps või lapsed oleks 24h järjest teiega? Novott, ei hoitud teie lapsi, ei hoia teie ka. Nõme.

Väga rumal märkus! Siin pole mitte midagi tegemist sellega, et meil vanematest lapsehoidjaid polnud. Me isegi ei eeldanud seda. Asi on vastutuses, mis on teatavasti väga väsitav just esimestel aastatel. Ma pole seda tüüpi, kes istub telefonis ja laps mängigu, kuidas oskab, vaid võtan vastutust väga tõsiselt.
Meil oli vahepeal üks lapsehoidja, kes töötas lastehaigla EMOs ja rääkis ikka fataalsetest õnnetusjuhtumitest, mis lastega juhtusid. See omakorda mõjutas meidki veel suuremale hoolsusele. On ikka uskumatuid juhtumeid, mis saavad alguse pisiasjast, aga millele mõelda ei oska.

[Külaline]

Väga rumal märkus! Siin pole mitte midagi tegemist sellega, et meil vanematest lapsehoidjaid polnud. Me isegi ei eeldanud seda. Asi on vastutuses, mis on teatavasti väga väsitav just esimestel aastatel. Ma pole seda tüüpi, kes istub telefonis ja laps mängigu, kuidas oskab, vaid võtan vastutust väga tõsiselt.
Meil oli vahepeal üks lapsehoidja, kes töötas lastehaigla EMOs ja rääkis ikka fataalsetest õnnetusjuhtumitest, mis lastega juhtusid. See omakorda mõjutas meidki veel suuremale hoolsusele. On ikka uskumatuid juhtumeid, mis saavad alguse pisiasjast, aga millele mõelda ei oska.

Kuidas see vanavanemate lastehoidmisega seotud on?
Nemad on ju teid ka üles kasvatanud ja teavad kõiki ohtusid sama hästi.

[Arutaja]

Vastan ka algsele küsimusele.
Ei, ma ei eelda, et vanavanemad peaksid lapsi hoidma. Mehega ise hoiame.
Aga samas oleks tore, kui vanavanemad oma lastelaste vastu huvi tunneksid, mitte poleks lihtsalt suvalised poolvõõrad onu ja tädi. See nagu ongi perekonna mõte, et ollakse üksteise jaoks olemas ja lastel on ka laiem usalduslik perering peale oma vanemate.

[Külaline]

Minu meelest ei saa seda kuidagi eeldada, on tore, kui õnnestub. aga tänapäeval pigem haruldus. Vanavanemad regelina käivad ise tööl ja puhkusel tahavad puhata, mis on ka normaalne.
Meil polnud kedagi piisavalt lähedal ja vanaema suri ka siis, kui laps oli paari aastane. Seega otsisime lapsehoidja, kes õppis ühtlasi kunstiteraapiat. Oli väga tore ja tegid lapsega palju arendavaid tegevusi. Vahel kutsusin ühe tädi, aga maksin talle ekstra.
Kui laps nüüd peaks ise lapsed saama, oleme mehega arutanud, et võime vaadata mõned tunnid või õhtu, kui vaja teatrisse vm minna, aga mingeid nädalaid küll ei plaani lapsehoidjaks hakata. Ei taha enam vastutust ja magamata öid. Kui lapsed juba suuremad st koolilapsed, siis on iseasi.

Reede õhtust pühapäeva õhtuni on iganädalaselt vaba. Kas teil võtaks tüki küljest, kui laps või lapsed oleks 24h järjest teiega? Novott, ei hoitud teie lapsi, ei hoia teie ka. Nõme.

Väga rumal märkus! Siin pole mitte midagi tegemist sellega, et meil vanematest lapsehoidjaid polnud. Me isegi ei eeldanud seda. Asi on vastutuses, mis on teatavasti väga väsitav just esimestel aastatel. Ma pole seda tüüpi, kes istub telefonis ja laps mängigu, kuidas oskab, vaid võtan vastutust väga tõsiselt.
Meil oli vahepeal üks lapsehoidja, kes töötas lastehaigla EMOs ja rääkis ikka fataalsetest õnnetusjuhtumitest, mis lastega juhtusid. See omakorda mõjutas meidki veel suuremale hoolsusele. On ikka uskumatuid juhtumeid, mis saavad alguse pisiasjast, aga millele mõelda ei oska.

Ühesõnaga teie oma lapselapsi ei hoia, sest see on vastutus ja seda te võtta ei taha. Sain õigesti aru? Teie olete suvakad vanavanemad, kellega kohtutakse heal juhul tähtpäevadel.

[Tõutäkk]

Reede õhtust pühapäeva õhtuni on iganädalaselt vaba. Kas teil võtaks tüki küljest, kui laps või lapsed oleks 24h järjest teiega? Novott, ei hoitud teie lapsi, ei hoia teie ka. Nõme.

Väga rumal märkus! Siin pole mitte midagi tegemist sellega, et meil vanematest lapsehoidjaid polnud. Me isegi ei eeldanud seda. Asi on vastutuses, mis on teatavasti väga väsitav just esimestel aastatel. Ma pole seda tüüpi, kes istub telefonis ja laps mängigu, kuidas oskab, vaid võtan vastutust väga tõsiselt.
Meil oli vahepeal üks lapsehoidja, kes töötas lastehaigla EMOs ja rääkis ikka fataalsetest õnnetusjuhtumitest, mis lastega juhtusid. See omakorda mõjutas meidki veel suuremale hoolsusele. On ikka uskumatuid juhtumeid, mis saavad alguse pisiasjast, aga millele mõelda ei oska.

Ühesõnaga teie oma lapselapsi ei hoia, sest see on vastutus ja seda te võtta ei taha. Sain õigesti aru? Teie olete suvakad vanavanemad, kellega kohtutakse heal juhul tähtpäevadel.

Siis tuleks nn vanaema teenus sisse osta.

[Külaline]

Ülejäänud 8-l puhkepäeval kuus, näiteks. Sul vist endal lapsi ei ole, sest ükski lapse saanud inimene nii ei räägiks. Mis on sinu arust raskem, sinul tööl käia või lapsel tööl käia ja kõik ülejäänud aja lapsega veeta? Mõttetu ema, kes oma lapsele puhkust ei võimalda.

Aitäh, mul on 2 last, käin nende kõrvalt tööl, laste vanavanemad on osalt juba lahkunud, osalt eakad ja elavad kaugel. Saame ise rõõmsalt oma lastega hakkama, ei sünnitanud neid vanavanematele.

Nii võib juhtuda küll, kui vana naine hakkab lapsi saama.

Sain lapsed 25- ja 38-aastaselt.

[Külaline]

Ah, see koik on peresuhetes kinni. Ma olen 1970ndate laps ja kasvasin ema ja vanaemaga. Ema käis tööl ja koolist tulles ootas vanaema, soe toit ja selts.
Kui ma emaks sain, oli vanaema lahkunud. Minust sai peatselt ka üksikvanem ja ema ning ristiemata oleks mu elu olnud palju raskem. Nemad hoidsid mu last kui pidin ohtul tooasjus mingil üritusel kaima ja ka suvel sain ma oma hobiga kodust kaugel kolm nadalat jarjest tegeleda.
Ema on nuud 80+ ja mu laps 25 saamas. Neil on väga tugev suhe - noor helistab vanaemale mitu korda nädalas, käib omal initsiatiivil paar korda kuus külas kui kodulinnas, aitab lisaks kus eakal vaja jne. Päris kindlasti poleks suhe selline kui alust poleks laotud väikelapseeas. (Mul on veel lapsi ja nendega mu ema nii lahedane ei ole, sest abielus vanemana polnud nooremate laste kasvatamiseks tervet küla vaja)
Kui mu lapsed ise lapsevanemateks saavad, aitan ma meeleldi - igal ohtul ma teatris-kinos-restoranis ei kai ja õhtute kaupa diivanil ka ei lama.

[Nõiamoor]

Noor veel, 21 saab - aga ta pole isegi selles kindel, kas ta on hetero, bi või meeldivad talle naised.

Sul on 21 aastane poeg, nagu ma aru saan. Kas sa kahtlustad, et ta võib olla omasooihar? See võib olla raske löök lapsevanema jaos, ma saan sinust aru. Ootad, et poeg tooks kena minia majasse, aga tema toob hoopis selle asemel ....ei tahaks sinu nahas olla.

Mul on tütar hoopis.

[Külaline]

Mul on tütar hoopis.

Ma oleksin pigem mures, kui ta 21-aastaselt juba lapsi tahaks. Tänapäeval on see vara mis vara, ilmselt pole endalgi veel haridust ja elupinda, kindlast kaaslasest rääkimata.

[Nõiamoor]

Ta ei peagi neid ometi kohe tahtma, aga ta on kogu aeg rääkinud, et ta ei tahagi üldse lapsi ja isegi elukaaslast vist mitte.
Edit: korter on olemas, ma ostsin talle pisikese kolmese.

[Külaline]

Ta ei peagi neid ometi kohe tahtma, aga ta on kogu aeg rääkinud, et ta ei tahagi üldse lapsi ja isegi elukaaslast vist mitte.
Edit: korter on olemas, ma ostsin talle pisikese kolmese.

Ta veel nii noor, alles otsib ennast.

[Nõiamoor]

Ah, eks elu läheb nagu läheb - ega lapselapsi omada ei ole ka mingi inimõigus. Eks ma oleksin isegi meelsasti teise lapse saanud, aga vahepeal ei olnud selleks õiget suhte osapoolt ja hiljem.... enam ei oleks rasedust kandnud, mu sigimisorgan ei olnud enam funktsionaalne ses osas.

[Külaline]

Ta ei peagi neid ometi kohe tahtma, aga ta on kogu aeg rääkinud, et ta ei tahagi üldse lapsi ja isegi elukaaslast vist mitte.
Edit: korter on olemas, ma ostsin talle pisikese kolmese.

Mina ei soovinud samuti terve noorusaja kumbagi. Korterit ei ostnud mulle kahjuks (või äkki hoopis õnneks) ka keegi. Nüüd on nii ühed kui teised. See, et sina otsutasid talle elamise muretsema, oli mõnes mõttes viga, sest ise saavutatud asi on seotud palju pikema rahuloluga ja muutub ka osaks identiteedist - olen inimene, kes saab asjadega hakkama. Just see teadmine, mida sellises vanuses kõge rohkem vaja on, igas valdkonnas.
Kui mingi väga oluline verstapost noore eest ära teha, siis kas see ikka on nii hea talle. Kes neid teisi suuri otsuseid tema elus siis tegema hakkab? Oma kodu on teoreetiliselt hea stardipauk elu alguses, aga kas just selle noore omas, kes isegi ei tea, mis soost inimesed talle meeldivad.

[Külaline]

Ta ei peagi neid ometi kohe tahtma, aga ta on kogu aeg rääkinud, et ta ei tahagi üldse lapsi ja isegi elukaaslast vist mitte.
Edit: korter on olemas, ma ostsin talle pisikese kolmese.

Mina ei soovinud samuti terve noorusaja kumbagi. Korterit ei ostnud mulle kahjuks (või äkki hoopis õnneks) ka keegi. Nüüd on nii ühed kui teised. See, et sina otsutasid talle elamise muretsema, oli mõnes mõttes viga, sest ise saavutatud asi on seotud palju pikema rahuloluga ja muutub ka osaks identiteedist - olen inimene, kes saab asjadega hakkama. Just see teadmine, mida sellises vanuses kõge rohkem vaja on, igas valdkonnas.
Kui mingi väga oluline verstapost noore eest ära teha, siis kas see ikka on nii hea talle. Kes neid teisi suuri otsuseid tema elus siis tegema hakkab? Oma kodu on teoreetiliselt hea stardipauk elu alguses, aga kas just selle noore omas, kes isegi ei tea, mis soost inimesed talle meeldivad.

Olemasolevast elamisest saab alati edasi minna, laps saab selle müüa ja maja osta. Minu arust on väga tänuväärne, kui vanemad aitavad. Päris jube oleks 30 aastat mingit laenu maksta, kirves pea kohal.

[Külaline]

Ta ei peagi neid ometi kohe tahtma, aga ta on kogu aeg rääkinud, et ta ei tahagi üldse lapsi ja isegi elukaaslast vist mitte.
Edit: korter on olemas, ma ostsin talle pisikese kolmese.

Mina ei soovinud samuti terve noorusaja kumbagi. Korterit ei ostnud mulle kahjuks (või äkki hoopis õnneks) ka keegi. Nüüd on nii ühed kui teised. See, et sina otsutasid talle elamise muretsema, oli mõnes mõttes viga, sest ise saavutatud asi on seotud palju pikema rahuloluga ja muutub ka osaks identiteedist - olen inimene, kes saab asjadega hakkama. Just see teadmine, mida sellises vanuses kõge rohkem vaja on, igas valdkonnas.
Kui mingi väga oluline verstapost noore eest ära teha, siis kas see ikka on nii hea talle. Kes neid teisi suuri otsuseid tema elus siis tegema hakkab? Oma kodu on teoreetiliselt hea stardipauk elu alguses, aga kas just selle noore omas, kes isegi ei tea, mis soost inimesed talle meeldivad.

Olemasolevast elamisest saab alati edasi minna, laps saab selle müüa ja maja osta. Minu arust on väga tänuväärne, kui vanemad aitavad. Päris jube oleks 30 aastat mingit laenu maksta, kirves pea kohal.

Minu arust see küll nii tore pole, et vanemad ostavad korteri. Näiteks mu sõbranna ostis ka korteri pojale, aga poeg oli koos siis ühe naisega, praktiliselt kohe müüsid selle korteri maha ja ostsid mingi teise, mis ei olnud väga palju turuväärtuselt parem, aga omanikuks sai ka naine. Aasta pärast juba läksid lahku ja müüsid selle korteri maha. Sõbranna kogus aastaid raha, et pojale korter osta, aga mingi suvaline naine sai sellest pool endale. Mina luban oma korteris pojal ja ta naisel elada, nad saavad üüri maksmata raha kõrvale panna ja ostku ise endale korter. Ma ei anna seda poja nimele, et saaks siis ka korterist lahti pärast.

[Külaline]

Mina ei soovinud samuti terve noorusaja kumbagi. Korterit ei ostnud mulle kahjuks (või äkki hoopis õnneks) ka keegi. Nüüd on nii ühed kui teised. See, et sina otsutasid talle elamise muretsema, oli mõnes mõttes viga, sest ise saavutatud asi on seotud palju pikema rahuloluga ja muutub ka osaks identiteedist - olen inimene, kes saab asjadega hakkama. Just see teadmine, mida sellises vanuses kõge rohkem vaja on, igas valdkonnas.
Kui mingi väga oluline verstapost noore eest ära teha, siis kas see ikka on nii hea talle. Kes neid teisi suuri otsuseid tema elus siis tegema hakkab? Oma kodu on teoreetiliselt hea stardipauk elu alguses, aga kas just selle noore omas, kes isegi ei tea, mis soost inimesed talle meeldivad.

Olemasolevast elamisest saab alati edasi minna, laps saab selle müüa ja maja osta. Minu arust on väga tänuväärne, kui vanemad aitavad. Päris jube oleks 30 aastat mingit laenu maksta, kirves pea kohal.

Minu arust see küll nii tore pole, et vanemad ostavad korteri. Näiteks mu sõbranna ostis ka korteri pojale, aga poeg oli koos siis ühe naisega, praktiliselt kohe müüsid selle korteri maha ja ostsid mingi teise, mis ei olnud väga palju turuväärtuselt parem, aga omanikuks sai ka naine. Aasta pärast juba läksid lahku ja müüsid selle korteri maha. Sõbranna kogus aastaid raha, et pojale korter osta, aga mingi suvaline naine sai sellest pool endale. Mina luban oma korteris pojal ja ta naisel elada, nad saavad üüri maksmata raha kõrvale panna ja ostku ise endale korter. Ma ei anna seda poja nimele, et saaks siis ka korterist lahti pärast.

Jah, ma mõtlen ka täpselt samuti, mitte midagi ei kingi ega kirjuta poja nimele, pärib kogu vara. Aga mõistagi saavad kasutada meie kinnisvara nii kaua kui soovivad. Arvestades, kui paljud lahku lähevad, tuleb riske eos maandada.
Ma olen lisaks ka rääkinud sellest rahatarkusest, millised on ohud ja võimalused. Tegelikult peaks see olema koolis kasvõi valikaine.

[Külaline]

Mina ei soovinud samuti terve noorusaja kumbagi. Korterit ei ostnud mulle kahjuks (või äkki hoopis õnneks) ka keegi. Nüüd on nii ühed kui teised. See, et sina otsutasid talle elamise muretsema, oli mõnes mõttes viga, sest ise saavutatud asi on seotud palju pikema rahuloluga ja muutub ka osaks identiteedist - olen inimene, kes saab asjadega hakkama. Just see teadmine, mida sellises vanuses kõge rohkem vaja on, igas valdkonnas.
Kui mingi väga oluline verstapost noore eest ära teha, siis kas see ikka on nii hea talle. Kes neid teisi suuri otsuseid tema elus siis tegema hakkab? Oma kodu on teoreetiliselt hea stardipauk elu alguses, aga kas just selle noore omas, kes isegi ei tea, mis soost inimesed talle meeldivad.

Olemasolevast elamisest saab alati edasi minna, laps saab selle müüa ja maja osta. Minu arust on väga tänuväärne, kui vanemad aitavad. Päris jube oleks 30 aastat mingit laenu maksta, kirves pea kohal.

Minu arust see küll nii tore pole, et vanemad ostavad korteri. Näiteks mu sõbranna ostis ka korteri pojale, aga poeg oli koos siis ühe naisega, praktiliselt kohe müüsid selle korteri maha ja ostsid mingi teise, mis ei olnud väga palju turuväärtuselt parem, aga omanikuks sai ka naine. Aasta pärast juba läksid lahku ja müüsid selle korteri maha. Sõbranna kogus aastaid raha, et pojale korter osta, aga mingi suvaline naine sai sellest pool endale. Mina luban oma korteris pojal ja ta naisel elada, nad saavad üüri maksmata raha kõrvale panna ja ostku ise endale korter. Ma ei anna seda poja nimele, et saaks siis ka korterist lahti pärast.

See sõbranna poeg polnud loomulikult mingi kirgas kriit. Minu laps müüs minu kingitud korteri ja ostis maja. Ütlesin, et kui tahab kaasomandit, siis selle korteri ulatuses on omand tema ja ülejäänud pooleks, ma ei doteeri teisi inimesi.

[Külaline]

Ma olen lisaks ka rääkinud sellest rahatarkusest, millised on ohud ja võimalused. Tegelikult peaks see olema koolis kasvõi valikaine.

Minu arust on nii, et mille nimel pole ise pidanud vaeva nägema, siis see antakse ka kergemini käest.