Milline on elu ilma depressiooni ja ärevuseta

[Külaline]

algul olid peavalud, siis muutus nägemine uduseks ja pea hakkas ringi käima.

Kas peavalud olid sellised tugevad migreenilaadsed ja varem elu jooksul eriti pea ei valutanud? Ma olen hetkel jõudnud uduse nägemise faasi, seega peaks ehk kontrolli minema, et kas vanusest või on tõsisem terviseprobleem.

kindlasti mine. mul jah varem ei valutanud, aga hakkas valutama paaril kolmel päeval nädalas ja ikka üpris tugevasti. kasvaja, mis minul oli, mõjutas nägemisnärve. edasi oleks tekkinud tunnelnägemine - näed, nagu läbi toru ja siis pimedaks jäämine. ma niikaua ei oodanud.

[mestekke]

Ma võtan nüüd üldse loodulikku vahendit (Restilen - https://restilen.com ) depressiooni vastu ja sellest on siiani suur abi olnud. Aitab mulle kallitest tablettidest ja jubedatest kõrvalmõjudest, sest ma tahan elada mitte hädapärast funktsioneerida.

[Külaline]

Elu ilma depressiooni ja ärevuseta tähendab vaimset ja füüsilist tasakaalu, kus inimene suudab igapäevaste väljakutsetega toime tulla ilma halvava hirmu või sügava elurõõmu kadumiseta.

Aga kuidas see on võimalik? Kas selline inimene ei tea siis, et elu lõppeb kunagi?

[Lenaa]

Haigla ei võta ju vananemise ja suremise fakti ära.

Ei võta. Absoluutselt mitte miski ei võta ära seda fakti, et kui sündisid juba, siis kunagi sured ka. Nagu me kõik, ilma ühegi erandita. Kas sured iga päev juba ette nagu sina või oskad vahepeal elada ka, selles on vahe.

[Külaline]

Haigla ei võta ju vananemise ja suremise fakti ära.

Ei võta. Absoluutselt mitte miski ei võta ära seda fakti, et kui sündisid juba, siis kunagi sured ka. Nagu me kõik, ilma ühegi erandita. Kas sured iga päev juba ette nagu sina või oskad vahepeal elada ka, selles on vahe.

Mis kasu siis haiglasse minekust on nende mõtete puhul?

[Külaline]

Vist isegi mõistan teemaalgatajat. Mõtlen ka päris tihti kurbi ning masendavaid mõtteid. Ka mõneti, et "mis on elu mõte, kui me kõik niikuinii surene ning milleks see kõik?"... Peamiselt aga mõtlen enda lähedaste surmale. Et mis siis saab, kui nad (ema-isa) ära surevad, kuidas ma selle küll üle elan? Kuidas üks vanem üksi edasi hakkama saab? Kui pole emaga paar päeva rääkinud või kui ta mõne tunniga mu sõnumitele ei reageeri - mõtlen kohe kõige hullemat. Kui neil talvel pikalt köha oli, mis üle ei tahtnud minna - mõtlen kõige hullemat. On korra kellelgi korra paha, okse või kõht lahti - mõtlen kõige hullemat.

Saan aru, et see on elu paratamatu osa ning juhtub see nii või naa, kuid need mõtted tulevad paratamatult pähe. Samuti just hilja õhtul, öösel, üksi olles. Ei teagi, mis teha.. Sedasi vahelduva eduga mõelnud juba oma paar aastat. Vaimsed mured pole ka võõrad: ärevushäire on digiloos.

[Külaline]

Vist isegi mõistan teemaalgatajat. Mõtlen ka päris tihti kurbi ning masendavaid mõtteid. Ka mõneti, et "mis on elu mõte, kui me kõik niikuinii surene ning milleks see kõik?"... Peamiselt aga mõtlen enda lähedaste surmale. Et mis siis saab, kui nad (ema-isa) ära surevad, kuidas ma selle küll üle elan? Kuidas üks vanem üksi edasi hakkama saab? Kui pole emaga paar päeva rääkinud või kui ta mõne tunniga mu sõnumitele ei reageeri - mõtlen kohe kõige hullemat. Kui neil talvel pikalt köha oli, mis üle ei tahtnud minna - mõtlen kõige hullemat. On korra kellelgi korra paha, okse või kõht lahti - mõtlen kõige hullemat.

Saan aru, et see on elu paratamatu osa ning juhtub see nii või naa, kuid need mõtted tulevad paratamatult pähe. Samuti just hilja õhtul, öösel, üksi olles. Ei teagi, mis teha.. Sedasi vahelduva eduga mõelnud juba oma paar aastat. Vaimsed mured pole ka võõrad: ärevushäire on digiloos.

Kas sa oma laste ja lastelaste peale ei mõtle?

[Külaline]

Vist isegi mõistan teemaalgatajat. Mõtlen ka päris tihti kurbi ning masendavaid mõtteid. Ka mõneti, et "mis on elu mõte, kui me kõik niikuinii surene ning milleks see kõik?"... Peamiselt aga mõtlen enda lähedaste surmale. Et mis siis saab, kui nad (ema-isa) ära surevad, kuidas ma selle küll üle elan? Kuidas üks vanem üksi edasi hakkama saab? Kui pole emaga paar päeva rääkinud või kui ta mõne tunniga mu sõnumitele ei reageeri - mõtlen kohe kõige hullemat. Kui neil talvel pikalt köha oli, mis üle ei tahtnud minna - mõtlen kõige hullemat. On korra kellelgi korra paha, okse või kõht lahti - mõtlen kõige hullemat.

Saan aru, et see on elu paratamatu osa ning juhtub see nii või naa, kuid need mõtted tulevad paratamatult pähe. Samuti just hilja õhtul, öösel, üksi olles. Ei teagi, mis teha.. Sedasi vahelduva eduga mõelnud juba oma paar aastat. Vaimsed mured pole ka võõrad: ärevushäire on digiloos.

Kas sa oma laste ja lastelaste peale ei mõtle?

Lapsed väikesed ning neil veel pikk elu ees. Jah, õnnetus või haigus ei hüüa tulles, kuid siiski vanemate (60-70 a) lahkumine suurema tõenäosusega.

[Külaline]

Lapsed väikesed ning neil veel pikk elu ees. Jah, õnnetus või haigus ei hüüa tulles, kuid siiski vanemate (60-70 a) lahkumine suurema tõenäosusega.

A kui lapsel on köha või kõht lahti, siis võib ju samuti kohe ära surra? Ja mõtle, kui laps lausa mitu tundi telefonile ei vasta, mis siis saab.

[Külaline]

Vist isegi mõistan teemaalgatajat. Mõtlen ka päris tihti kurbi ning masendavaid mõtteid. Ka mõneti, et "mis on elu mõte, kui me kõik niikuinii surene ning milleks see kõik?"... Peamiselt aga mõtlen enda lähedaste surmale. Et mis siis saab, kui nad (ema-isa) ära surevad, kuidas ma selle küll üle elan? Kuidas üks vanem üksi edasi hakkama saab? Kui pole emaga paar päeva rääkinud või kui ta mõne tunniga mu sõnumitele ei reageeri - mõtlen kohe kõige hullemat. Kui neil talvel pikalt köha oli, mis üle ei tahtnud minna - mõtlen kõige hullemat. On korra kellelgi korra paha, okse või kõht lahti - mõtlen kõige hullemat.

Saan aru, et see on elu paratamatu osa ning juhtub see nii või naa, kuid need mõtted tulevad paratamatult pähe. Samuti just hilja õhtul, öösel, üksi olles. Ei teagi, mis teha.. Sedasi vahelduva eduga mõelnud juba oma paar aastat. Vaimsed mured pole ka võõrad: ärevushäire on digiloos.

Kuidas on võimalik ainult mõneti mõelda? Kuidas saab selliseid mõtteid mitte mõelda kogu aeg? Iga päev, kogu aeg.

[Külaline]

Vist isegi mõistan teemaalgatajat. Mõtlen ka päris tihti kurbi ning masendavaid mõtteid. Ka mõneti, et "mis on elu mõte, kui me kõik niikuinii surene ning milleks see kõik?"... Peamiselt aga mõtlen enda lähedaste surmale. Et mis siis saab, kui nad (ema-isa) ära surevad, kuidas ma selle küll üle elan? Kuidas üks vanem üksi edasi hakkama saab? Kui pole emaga paar päeva rääkinud või kui ta mõne tunniga mu sõnumitele ei reageeri - mõtlen kohe kõige hullemat. Kui neil talvel pikalt köha oli, mis üle ei tahtnud minna - mõtlen kõige hullemat. On korra kellelgi korra paha, okse või kõht lahti - mõtlen kõige hullemat.

Saan aru, et see on elu paratamatu osa ning juhtub see nii või naa, kuid need mõtted tulevad paratamatult pähe. Samuti just hilja õhtul, öösel, üksi olles. Ei teagi, mis teha.. Sedasi vahelduva eduga mõelnud juba oma paar aastat. Vaimsed mured pole ka võõrad: ärevushäire on digiloos.

Kuidas on võimalik ainult mõneti mõelda? Kuidas saab selliseid mõtteid mitte mõelda kogu aeg? Iga päev, kogu aeg.

Sest tegemist on tavaliste inimestega, mitte vaimselt haigetega, kes on võtnud ohvrirolli, muudkui halisevad, võib-olla võtavad ka antidepressante, aga ei võta mitte midagi ette, et ise oma suhtumist muuta. Jubedad energiavampiirid, loodan, et sellised kellegagi koos ei ela ja neid ei mürgita. Kui elada ei taha, siis ära ela.

[Külaline]

Vist isegi mõistan teemaalgatajat. Mõtlen ka päris tihti kurbi ning masendavaid mõtteid. Ka mõneti, et "mis on elu mõte, kui me kõik niikuinii surene ning milleks see kõik?"... Peamiselt aga mõtlen enda lähedaste surmale. Et mis siis saab, kui nad (ema-isa) ära surevad, kuidas ma selle küll üle elan? Kuidas üks vanem üksi edasi hakkama saab? Kui pole emaga paar päeva rääkinud või kui ta mõne tunniga mu sõnumitele ei reageeri - mõtlen kohe kõige hullemat. Kui neil talvel pikalt köha oli, mis üle ei tahtnud minna - mõtlen kõige hullemat. On korra kellelgi korra paha, okse või kõht lahti - mõtlen kõige hullemat.

Saan aru, et see on elu paratamatu osa ning juhtub see nii või naa, kuid need mõtted tulevad paratamatult pähe. Samuti just hilja õhtul, öösel, üksi olles. Ei teagi, mis teha.. Sedasi vahelduva eduga mõelnud juba oma paar aastat. Vaimsed mured pole ka võõrad: ärevushäire on digiloos.

Kuidas on võimalik ainult mõneti mõelda? Kuidas saab selliseid mõtteid mitte mõelda kogu aeg? Iga päev, kogu aeg.

Sest tegemist on tavaliste inimestega, mitte vaimselt haigetega, kes on võtnud ohvrirolli, muudkui halisevad, võib-olla võtavad ka antidepressante, aga ei võta mitte midagi ette, et ise oma suhtumist muuta. Jubedad energiavampiirid, loodan, et sellised kellegagi koos ei ela ja neid ei mürgita. Kui elada ei taha, siis ära ela.

Nii tark inimene peaks sügisel Eesti presidendiks kandideerima. Eesti vajab tarku ja haritud naisi.

[Külaline]

Kuna teema on depressioonist, siis olla deoressiooni sümptomiks et naudingut pakkuvad tegevused enam ei huvita.
Aga need naudingut pakkuvad tegevused peavad olema ikka üldteada tunnustatud tegevused. Mitte shoppamine, skrollimine, arvutimängud, tv vaatamine või foorumite külastamine, sõpradega alko tarbimine.
Inimene peab tahtma lugeda, looduses käia, aias tegutseda, lastelastega tegeleda, kokata, sportida, muuseume külastada. Aga ma ei taha . Mulle meeldivad rohkem need esimed

[Külaline]

Kuna teema on depressioonist, siis olla deoressiooni sümptomiks et naudingut pakkuvad tegevused enam ei huvita.
Aga need naudingut pakkuvad tegevused peavad olema ikka üldteada tunnustatud tegevused. Mitte shoppamine, skrollimine, arvutimängud, tv vaatamine või foorumite külastamine, sõpradega alko tarbimine.
Inimene peab tahtma lugeda, looduses käia, aias tegutseda, lastelastega tegeleda, kokata, sportida, muuseume külastada. Aga ma ei taha . Mulle meeldivad rohkem need esimed

Olen teemaalgataja: kõik tundub eksistentsiaalselt mõttetu, ka need esimesed tegevused, mis siin välja toodi.

[Külaline]

Haigla ei võta ju vananemise ja suremise fakti ära.

Okei, ei võta jah. Aga palun selgita nüüd, et mida halba neis on? Miks sa ei soovi vananeda? Väärikas vananemine on täitsa tore! Lapsed juba suured, saad vahetevahel lapselastega mängida, elad oma elu, saad oma hobidega tegeleda ja reisida. Ma ise keskealisena oravarattas olles täitsa ootan seda aega...

Halba on neis see, et olematus/kaduvus tekitab paanikat. Vanadus tähendab surma lähenemist, see on hirmus. Nii hirmus, et ma ei saa näiteks kellagi vaadata, ilma et tekiks paanika ja ahastus, kuna see näitab aja möödumist ja see omakorda surma lähenemist. Seetõttu on tekkinud ka foobia kellade suhtes.

Sa saad ju aru, et kõik teised surevad korra, sina aga tuhandeid ja kümneid tuhandeid kordi. Sadist. Miks sa seda endale teed? Intelligentne inimene oskab oma mõtteid suunata ja juhtida. Vastus sinu probleemile on mitte see, et sa kardad surra, vaid see, et sa kardad elada. Sa ei taha elada, muidu naudiksid oma elu.

[Külaline]

Kuna teema on depressioonist, siis olla deoressiooni sümptomiks et naudingut pakkuvad tegevused enam ei huvita.
Aga need naudingut pakkuvad tegevused peavad olema ikka üldteada tunnustatud tegevused. Mitte shoppamine, skrollimine, arvutimängud, tv vaatamine või foorumite külastamine, sõpradega alko tarbimine.
Inimene peab tahtma lugeda, looduses käia, aias tegutseda, lastelastega tegeleda, kokata, sportida, muuseume külastada. Aga ma ei taha . Mulle meeldivad rohkem need esimed

Olen teemaalgataja: kõik tundub eksistentsiaalselt mõttetu, ka need esimesed tegevused, mis siin välja toodi.

Kas sa trennis ja tööl käid? Sõbrad on olemas?

[Külaline]

Olen teemaalgataja: kõik tundub eksistentsiaalselt mõttetu, ka need esimesed tegevused, mis siin välja toodi.

Vaata YouTubest neid Dead 44 hours ja muid surmajärgse kogemuse videosid ja kui seal ka natuke on tõtt, saad aru, et mitte midagi ei ole karta!
https://youtu.be/FVLvRCVsKNU?is=ONzdv3suR2Z4jP5A

[Külaline]

Sa saad ju aru, et kõik teised surevad korra, sina aga tuhandeid ja kümneid tuhandeid kordi. Sadist. Miks sa seda endale teed? Intelligentne inimene oskab oma mõtteid suunata ja juhtida. Vastus sinu probleemile on mitte see, et sa kardad surra, vaid see, et sa kardad elada. Sa ei taha elada, muidu naudiksid oma elu.

Mis see intelligents siia puutub, inimesel on vaimse tervise häire. Selgemalt väljendudes HAIGUS.

[Külaline]

Sa saad ju aru, et kõik teised surevad korra, sina aga tuhandeid ja kümneid tuhandeid kordi. Sadist. Miks sa seda endale teed? Intelligentne inimene oskab oma mõtteid suunata ja juhtida. Vastus sinu probleemile on mitte see, et sa kardad surra, vaid see, et sa kardad elada. Sa ei taha elada, muidu naudiksid oma elu.

Mis see intelligents siia puutub, inimesel on vaimse tervise häire. Selgemalt väljendudes HAIGUS.

Kas sa arvad, et mingi tablett ja teraapia on võlurohi, kui inimene mitte kuidagi oma mõttemalli ei muuda? Ise tuleb endaga tööd teha, mitte keegi teine ei saa aidata, muu saab vaid toetada.

[Külaline]

Sul on peas valed mõtted. Muidugi võib igaüks küsida, et kuidas minu peas saavad olla valed mõtted, kui need on minu mõtted. Kelle mõtteid ma peaks siis mõtlema. Aga valed on nad seepärast, et nad ei lase sul elada, mureta. Nad on väga pealetükkivad. Nii ma saan aru su seisundist.
Ühtpidi ongi hea, et neist räägid. Samas ma küsiks nüüd teistelt, kuidas tundub, kui inimene millestki räägib, kas ta saab selle mure endast välja rääkida, või sõnastamine kinnitab endale seda veel rohkem, mida mõtled.
Ühtpdidi on hea, et sulle vaieldakse vastu. Oleks hea, kui sa hakkaks ise ka aru saama, et pead sellest häirivast mõttest vabanema. Aga seda sa ju tahadki, see häirib sind ennast ka.sa saad ise ka aru, et see on sul peas vale mõte.
Kas sa oled püüdnud teha midagi, et sellest mõttest puhata saada? Nt püüda oma aju koormata millegi muuga, lugemise, töö või spordiga. Ja võib olla ka nii, et võtadki end kätte ja loed nt tunni ja ei mõtle sellele. Aga siis tunni pärast tuleb see vastik mõte kuidagi eriti tugevalt tagasi, nagu puhanuna.
Kui pidevalt mõeldes ta ka juskui väsib ära.
Ma ei tea kas sa nii mõtled. Ehk panen täitsa puusse.
Aga ehk oskab keegi siit edasi aidata. Et on juba nii kaugel, et teeb küll enda heaks nt liikumist. Aga kui lõpetab selle tegevuse, siis mõtleb oma mõtetut mõtet jälle. Ei saa ju ka nii et vahel küll tugevad inimesed panevadki end rakkesse. Nt tööga, teevad veel ületunde, et mitte mõelda endale või oma peas olevatele mõtetele. Nii tekib jällegi ületöötamine või ülesportimine. Äkki aitaks mingi päevakava koostamine, mida pead järgima. Mingiks kellaks teatud asjad iga pöev tehtud, et jääks vähem aega olla nende mõtetega oma peas.
Võib olla nii et leiad oma päevakavast mõne meeldiva tegevuse, mis teeb rõõmu ja hakatagi rohkem keskenduma sellele, kuni su alusmõte enam esile ei tiku.