Uneprobleemid - kas psühhiaater või psühholoog?

[Külaline]

Ja sealt edasi - ikka ise pead püüdma ennast aidata, ega spetsialistid imesid ei tee. Pidev pingetunne päeval on kindel uneröövija. Nt kui oled kehvas suhtes või on kodus mingi muu pingeallikas, nii et sul on pidevalt adrenaliin sees - see tekitab unetust. Samuti ka töökollektiiviga. Kui inimesel ei ole seda sisemist rahu, siis tekib unetus.

Kollektiividega kodus ja tööl on mul hästi, aga pidev pinge on sees viimasel ajal küll, tööl on kiired ja keerukad ajad, olen ka ise aru saanud, et just seepärast ma ei magagi. Õhtul magama jään, aga ärkan kolmveerand tunni kuni kolme tunni pärast ja siis on mitmed tunnid unetust. Hommikul kell 5-6 jään uuesti magama, arusaadav, et järgmine päev on nii tore olla. Töö on mul õnneks vähemalt kindla ajaraamita, saan hommikul veidi kauem magada, aga kümnest ikka juba pean tegutsema hakkama, et asjad tehtud saaks.

Õppida pead mõtetest puhastama ongi mu eesmärk tegelikult, aga siin tekibki küsimus, et kumba spetsialisti mul vaja on. Psühhiaater ju ei tee teraapiat, aga samas ega ma kaua sellises tempos ja taktis vastu ei pea, mul on mingit kiiremat sekkumist vaja kui oodata teraapia toimimahakkamist. Puhkust oleks mul vaja, aga pole mingit mõtet seda hetkel võtta, seda hullemini mul teha olevad asjad kuhjuvad ja stress ainult suureneb sellest.

Et ühesõnaga - ma ei tea, kuhu poole jooksma peaks. Kuna nii psühhiaatritele kui psühholoogidele on nagunii pikad järjekorrad, isegi tasulistele (just vaatasin, aprillikuusse saaks, ega igaühele ei taha ju ka), siis vist ikkagi pean perearstiga leppima, äkki kirjutab mingit kergemat unerohtu või miskit. Õhtul jalutama.

Ahjah, jama on veel see, et öösel ma kipun siis sööma kui und ei tule. See kuidagi nagu aitab, ma ei tea, miks. Kord juustuga sai, kord viinamarjad, kord mustade päevade šokolaad.

Pead saab õppida mõtetest puhastama sama edukalt ka ise, selleks ei ole kõrvalist abi vaja. Psühholoog räägib sulle sedasama, mida isegi juba tead. Treenima aga pead ennast ikkagi ainult ise. Ja lihtsalt treenidki ennast nii, et paned pea padjale, hingad sügavalt sisse ja välja ning ütled endale mõttes sõbralikult, aga konkreetselt: Nüüd jään magama! Kujutlen end vajumas mõnusa tumeda vati sisse, mis on lõputu. Kui piisavalt suudad keskenduda ja rahulikult võtta, siis tihti ka aitab. Või teine variant, mida ennist juba kirjeldasin - valida välja mingi tegevus, millele mõtlemine sind närvi ei aja (minul siis ilusa aia kujundamine) ja hakata mõttes sellega tegelema.

[Külaline]

Ja sealt edasi - ikka ise pead püüdma ennast aidata, ega spetsialistid imesid ei tee. Pidev pingetunne päeval on kindel uneröövija. Nt kui oled kehvas suhtes või on kodus mingi muu pingeallikas, nii et sul on pidevalt adrenaliin sees - see tekitab unetust. Samuti ka töökollektiiviga. Kui inimesel ei ole seda sisemist rahu, siis tekib unetus.

Kollektiividega kodus ja tööl on mul hästi, aga pidev pinge on sees viimasel ajal küll, tööl on kiired ja keerukad ajad, olen ka ise aru saanud, et just seepärast ma ei magagi. Õhtul magama jään, aga ärkan kolmveerand tunni kuni kolme tunni pärast ja siis on mitmed tunnid unetust. Hommikul kell 5-6 jään uuesti magama, arusaadav, et järgmine päev on nii tore olla. Töö on mul õnneks vähemalt kindla ajaraamita, saan hommikul veidi kauem magada, aga kümnest ikka juba pean tegutsema hakkama, et asjad tehtud saaks.

Õppida pead mõtetest puhastama ongi mu eesmärk tegelikult, aga siin tekibki küsimus, et kumba spetsialisti mul vaja on. Psühhiaater ju ei tee teraapiat, aga samas ega ma kaua sellises tempos ja taktis vastu ei pea, mul on mingit kiiremat sekkumist vaja kui oodata teraapia toimimahakkamist. Puhkust oleks mul vaja, aga pole mingit mõtet seda hetkel võtta, seda hullemini mul teha olevad asjad kuhjuvad ja stress ainult suureneb sellest.

Et ühesõnaga - ma ei tea, kuhu poole jooksma peaks. Kuna nii psühhiaatritele kui psühholoogidele on nagunii pikad järjekorrad, isegi tasulistele (just vaatasin, aprillikuusse saaks, ega igaühele ei taha ju ka), siis vist ikkagi pean perearstiga leppima, äkki kirjutab mingit kergemat unerohtu või miskit. Õhtul jalutama.

Ahjah, jama on veel see, et öösel ma kipun siis sööma kui und ei tule. See kuidagi nagu aitab, ma ei tea, miks. Kord juustuga sai, kord viinamarjad, kord mustade päevade šokolaad.

Pead saab õppida mõtetest puhastama sama edukalt ka ise, selleks ei ole kõrvalist abi vaja. Psühholoog räägib sulle sedasama, mida isegi juba tead. Treenima aga pead ennast ikkagi ainult ise. Ja lihtsalt treenidki ennast nii, et paned pea padjale, hingad sügavalt sisse ja välja ning ütled endale mõttes sõbralikult, aga konkreetselt: Nüüd jään magama! Kujutlen end vajumas mõnusa tumeda vati sisse, mis on lõputu. Kui piisavalt suudad keskenduda ja rahulikult võtta, siis tihti ka aitab. Või teine variant, mida ennist juba kirjeldasin - valida välja mingi tegevus, millele mõtlemine sind närvi ei aja (minul siis ilusa aia kujundamine) ja hakata mõttes sellega tegelema.

Neid nippe, kuidas aju ära petta on väga palju. Ma kasutan tagurpidi numbrite lugemist.

[Külaline]

Ma võtan ka kvetiapiini kui vaja, väga hästi aitab. Mul hakkasid need unejamad menopausiga, käivad periooditi kui on pingelised ajad ja stress. Kui siis veel magamata oleks, siis oleks päris põrgu lahti. HARi võtan ka, aga ikka on need unejama perioodid. Nooremana olin kuldmagaja.

[Külaline]

Soovitan perearsti poole pöörduda, kui on asjalik arst. Unetus on kompleksne probleem, seal võib mitu tegurit ükstest mõjutada: Minul oli selge psühholoogiline põhjus (lein), mis vallandas pool aastat hiljem unehäired, aga samas selgus perearstil, et ka rauatase oli väga madal ja seda seostatakse ka unetusega. Midagi oli veel paigast ära, enam nii täpselt ei mäleta. Igatahes võtsin 2 kuud melatoniini, sain mingeid vitamiine/toidulisandeid ja läks tasapisi muudkui paremaks olukord mõne kuuga.

[elemaskaee]

Sageli tekivad unehäired mõne kindla haiguse kaasnähuna, nii et esmajoones tuleks tegeleda selle haiguse ravimisega ja alles hiljem, kui uni ei taastu, alustada unehäire ravimisega