Külaline kirjutas: ↑28 Juun 2026 12:29
Külaline kirjutas: ↑28 Juun 2026 10:21
Ja kui nii ongi, miks sina seda siin siis sellises halvustavas toonis lahkad? Kas see iga inimese enda asi pole või? Osadel peredel ongi väga tihe kontakt eluaeg, ma pole märganud, et nad kohutavalt õnnetud oleks. Pigem on õnnetumad siiski need inimesed, kes on jäänud üksi ja ka lastega pole erilist sidet.
Selle "halvustava tooni" mõtlesid sa nüüd küll ise juurde. Ma lihtsalt kirjutasin, kuidas nende peres lood on. Minu jaoks oleks selline igapäevane suhtlus liiga palju ja see ei tähenda sugugi, et meil on kehv suhe oma lastega. Vastupidi- anname üksteisele ruumi, samas oleme alati teineteise jaoks olemas.
Aga see, et sinu jaoks on see mingi teema, mida peab eraldi arutama ja mainima, et mina olen ikka hoopis teistsugune, ongi juba halvustav. Iga pere elab omamoodi. Sinu jaoks on ahistav, teistele meeldib. Ja see pole ju kuidagi sinu asi. Sinu viis pole parem kui teiste viis elamiseks. Minu arust on armas, kui lapsed ja vanemad palju suhtlevad. Elasin kunagi Itaalias, seal mindi koos arsti juurde ja mööblit valima, neile meeldib nii. Ja need inimesed tundusid mulle õnnelikumad kui eestlased, kes omavahel väga vähe suhtlevad ja üksindus on väga suur probleem. Üks tõi siin näite, et tütar ütleb, et vaja vannitoas remonti teha, isa kohe jookseb. Mis selles halba siis on? Tean ka mitut perekonda, kus täiskasvanud lapsed käivad praktiliselt igal nädalavahetusel vanemate juures, aitavad seal midagi teha, pere on koos, neile meeldib nii. Miks seda peab eraldi arutama ja mainima, et aga minu arust on see küll väga ahistav ja jube. Sinu arust on, teisele meeldib.