Elu läbi laste - alatiseks?

[Külaline]

Millele kulub nö. pere eest hoolitsemisest ülejääv aeg?

Kui lapsed ei ela kodus, siis mis hoolitsemisega peab üldse lakkamatult tegelema?

sa pead arvestama, et mingit suurt energiapahvakut, et ohhh- vohh, kus ma hakkan nüüd ette võtma ja kus ma hakkan nüüd ringi lehvima ja oma elu muutma - seda ei tarvitse kõik keskealised üldsegi tunda.

Lapsed ei kasva suureks ega koli välja ometi üleöö ja päevapealt. Nad saavad järk-järgult suuremaks ja iseseisvamaks ja sellega võrdseliselt tekib ka vanematel rohkem vaba aega pidevalt juurde. Mul on noorem laps teismeline, mul on küll päris rohkelt aega, mida kulutada trennile, teatrile, reisimisele, uue võõrkeele õppele jne.

[Külaline]

Minu vaba aeg ja vaba energiaressurss tekkis siiski alles peale kõigi laste oma elu peale minekut, ülikooli minek teise linna polnud piisav, siis ikka oli kontakt koduga tihe. Peale ülikooli lõppu ja omaette elamise hankimist tekkis minul vaba aeg, mitte enne.

[Külaline]

Meil on peretuttavad, kes suhtlevad oma kahe täiskasvanud lapsega igapäevaselt. Nad on uhkelt teatanud, et vahel helistavad isegi mitu korda päevas. Minu jaoks on see täielik müstika. Kui see teema meil jutuks tuli ja mehega uurisime, et millest te oma lastega iga jumala päev räägite, siis vastati, kõigest. Absoluutselt kõik päevasündmused hekseldatakse läbi ja sekka muud juttu ka.

Minu jaoks oleks selline suhe ahistav. Igapäevane kohustus vanemate kõnedele vastata ja nendega kõik oma supitegemised ja majavärvimised läbi arutada.

Siin peab olema mingi konks. A ma pole sellest ise aru saanud.
Mul sama. Ei helista. Aga miks ei helista.
Mu õel on ka suured lapsed ja neil omakorda lapsed. Nad helistavad päevas mitu korda. Olen ka nende kõnede juures olnud. Millest nad siis räägivad. Ei millestki ja kõigest. Kuidas magasid, mida lapsed tegid, kuidas vannis beebile meeldis, mis toitu beebi sai. Ja ema, st minu õde siis räägib mida ta tööl tegi, kus käis, mis aias kasvab jne.
Miks mul oma lastega nii pole. Hakkan ma rääkima, mida tegin, kus käisin- nad ei huvitu. Ja minu lapsed hoiavad oma eraelu ja käimised endale. Lihtsalt fakt öeldakse- käisin kontserdil. Rohkem ei viitsi? rääkida.

[Külaline]

Minu jaoks on pigem müstika siin see, et keegi igapäevaselt helistab, mitte ei kirjuta? Kui vanadest inimestest me räägime? Kui üks osapool on 80+, siis ehk küll.
Oma lastega vahetan messengeris samuti iga päev sõnumeid, vahel ka helistame.

Nad on 50+ mõlemad. Helistavad ja vahel teevad ka Watsappiga videokõnesid. Mina, kes ma räägin oma täiskasvanud lastega heal juhul korra nädalas, olen nende arvates ilmselt täielik rongaema.

Kes "nad" on üle 50? Lapsed ka?

Jutt käis siiski vanematest. Lapsed on neil 30ne ringis.

Minu meelest on põhjus selles, et vanemad ei oska lahti lasta. Varasemalt käiski kogu elu vaid laste ümber ja nende vajadusi täites, ning vanemad ei ole end siiani sellest ringist välja murdnud. Tütar helistab, et vannitoas on vaja remonti teha ja isa pakib juba samal õhtul tööriistakohvri ning järgmisel hommikul piltlikult öeldes juba toimetab tütre juures.

[Külaline]

Nad on 50+ mõlemad. Helistavad ja vahel teevad ka Watsappiga videokõnesid. Mina, kes ma räägin oma täiskasvanud lastega heal juhul korra nädalas, olen nende arvates ilmselt täielik rongaema.

Kes "nad" on üle 50? Lapsed ka?

Jutt käis siiski vanematest. Lapsed on neil 30ne ringis.

Minu meelest on põhjus selles, et vanemad ei oska lahti lasta. Varasemalt käiski kogu elu vaid laste ümber ja nende vajadusi täites, ning vanemad ei ole end siiani sellest ringist välja murdnud. Tütar helistab, et vannitoas on vaja remonti teha ja isa pakib juba samal õhtul tööriistakohvri ning järgmisel hommikul piltlikult öeldes juba toimetab tütre juures.

Ja kui nii ongi, miks sina seda siin siis sellises halvustavas toonis lahkad? Kas see iga inimese enda asi pole või? Osadel peredel ongi väga tihe kontakt eluaeg, ma pole märganud, et nad kohutavalt õnnetud oleks. Pigem on õnnetumad siiski need inimesed, kes on jäänud üksi ja ka lastega pole erilist sidet.

[Külaline]

Minu meelest on põhjus selles, et vanemad ei oska lahti lasta. Varasemalt käiski kogu elu vaid laste ümber ja nende vajadusi täites, ning vanemad ei ole end siiani sellest ringist välja murdnud.

Minu arust see algab tegelikult juba laste saamisega. Mõne inimese elu ei tiirle kunagi ainult laste ümber. Minu jaoks oli hädavajalik, et mul imikute ja väikelaste kõrvalt ka mingi oma level oleks, mis mu aju käimas hoiaks. Ma oleks hulluks läinud, kui mu maailm oleks ainult laste ümber tiirelnud. See ei tähenda muidugi seda, et mu lapsed poleks mulle kõige tähtsamad, vaid seda, et ma ei suuda elada nii, et ma midagi muud üldse ei tee. Tänaseks on lapsed täiskasvanud mehed, kirjutavad messengeris pidevalt ja helistavad ka. Aga pigem suhtleme sellisel tasandil, et kas sa seda filmi nägid või seda lavastust või lugesid seda raamatut või mis sa nendest arengutest maailmas arvad või kas sinna võiks reisida ja mida seal põnevat vaadata vmt. Me ei räägi sellest, et mis sa süüa teed või maha istutad, sel poleks ka vähimatki tähtsust.

[Külaline]

Meil on peretuttavad, kes suhtlevad oma kahe täiskasvanud lapsega igapäevaselt. Nad on uhkelt teatanud, et vahel helistavad isegi mitu korda päevas. Minu jaoks on see täielik müstika. Kui see teema meil jutuks tuli ja mehega uurisime, et millest te oma lastega iga jumala päev räägite, siis vastati, kõigest. Absoluutselt kõik päevasündmused hekseldatakse läbi ja sekka muud juttu ka.

Minu jaoks oleks selline suhe ahistav. Igapäevane kohustus vanemate kõnedele vastata ja nendega kõik oma supitegemised ja majavärvimised läbi arutada.

Siin peab olema mingi konks. A ma pole sellest ise aru saanud.
Mul sama. Ei helista. Aga miks ei helista.
Mu õel on ka suured lapsed ja neil omakorda lapsed. Nad helistavad päevas mitu korda. Olen ka nende kõnede juures olnud. Millest nad siis räägivad. Ei millestki ja kõigest. Kuidas magasid, mida lapsed tegid, kuidas vannis beebile meeldis, mis toitu beebi sai. Ja ema, st minu õde siis räägib mida ta tööl tegi, kus käis, mis aias kasvab jne.
Miks mul oma lastega nii pole. Hakkan ma rääkima, mida tegin, kus käisin- nad ei huvitu. Ja minu lapsed hoiavad oma eraelu ja käimised endale. Lihtsalt fakt öeldakse- käisin kontserdil. Rohkem ei viitsi? rääkida.

Mina ( olen ise 50) räägin ka oma emaga "kõigest ja ei millestki".
Ja omainimeste vahel justnimelt eelistame helistada, et ikka häält ka kuuleb, mitte kirjutada. Messengeri kasutan selleks, kui on vaja näit. klassi lastevanemate vahel mingi info edasi anda, kui olen midagi ostnud ja müüja annab teada, et saatis arve vms. juhtudel, kui on vaja kellegi võõra/ põgusalt tuttava inimesega mingi asi ajada. Aga omainimesega lobisedes mitte.

[Külaline]

Meil on peretuttavad, kes suhtlevad oma kahe täiskasvanud lapsega igapäevaselt. Nad on uhkelt teatanud, et vahel helistavad isegi mitu korda päevas. Minu jaoks on see täielik müstika. Kui see teema meil jutuks tuli ja mehega uurisime, et millest te oma lastega iga jumala päev räägite, siis vastati, kõigest. Absoluutselt kõik päevasündmused hekseldatakse läbi ja sekka muud juttu ka.

Minu jaoks oleks selline suhe ahistav. Igapäevane kohustus vanemate kõnedele vastata ja nendega kõik oma supitegemised ja majavärvimised läbi arutada.

Siin peab olema mingi konks. A ma pole sellest ise aru saanud.
Mul sama. Ei helista. Aga miks ei helista.
Mu õel on ka suured lapsed ja neil omakorda lapsed. Nad helistavad päevas mitu korda. Olen ka nende kõnede juures olnud. Millest nad siis räägivad. Ei millestki ja kõigest. Kuidas magasid, mida lapsed tegid, kuidas vannis beebile meeldis, mis toitu beebi sai. Ja ema, st minu õde siis räägib mida ta tööl tegi, kus käis, mis aias kasvab jne.
Miks mul oma lastega nii pole. Hakkan ma rääkima, mida tegin, kus käisin- nad ei huvitu. Ja minu lapsed hoiavad oma eraelu ja käimised endale. Lihtsalt fakt öeldakse- käisin kontserdil. Rohkem ei viitsi? rääkida.

Mul on ühe lapsega (tütar) selline side, oleme väga lähedased, kirjutame-helistame pidevalt. Pojaga ei ole sellist kontakti aga see ongi vist hea, pole ema vs naine konflikti hiljem.

[Külaline]

Ja kui nii ongi, miks sina seda siin siis sellises halvustavas toonis lahkad? Kas see iga inimese enda asi pole või? Osadel peredel ongi väga tihe kontakt eluaeg, ma pole märganud, et nad kohutavalt õnnetud oleks. Pigem on õnnetumad siiski need inimesed, kes on jäänud üksi ja ka lastega pole erilist sidet.

Selle "halvustava tooni" mõtlesid sa nüüd küll ise juurde. Ma lihtsalt kirjutasin, kuidas nende peres lood on. Minu jaoks oleks selline igapäevane suhtlus liiga palju ja see ei tähenda sugugi, et meil on kehv suhe oma lastega. Vastupidi- anname üksteisele ruumi, samas oleme alati teineteise jaoks olemas.

[Külaline]

Ja kui nii ongi, miks sina seda siin siis sellises halvustavas toonis lahkad? Kas see iga inimese enda asi pole või? Osadel peredel ongi väga tihe kontakt eluaeg, ma pole märganud, et nad kohutavalt õnnetud oleks. Pigem on õnnetumad siiski need inimesed, kes on jäänud üksi ja ka lastega pole erilist sidet.

Selle "halvustava tooni" mõtlesid sa nüüd küll ise juurde. Ma lihtsalt kirjutasin, kuidas nende peres lood on. Minu jaoks oleks selline igapäevane suhtlus liiga palju ja see ei tähenda sugugi, et meil on kehv suhe oma lastega. Vastupidi- anname üksteisele ruumi, samas oleme alati teineteise jaoks olemas.

Aga see, et sinu jaoks on see mingi teema, mida peab eraldi arutama ja mainima, et mina olen ikka hoopis teistsugune, ongi juba halvustav. Iga pere elab omamoodi. Sinu jaoks on ahistav, teistele meeldib. Ja see pole ju kuidagi sinu asi. Sinu viis pole parem kui teiste viis elamiseks. Minu arust on armas, kui lapsed ja vanemad palju suhtlevad. Elasin kunagi Itaalias, seal mindi koos arsti juurde ja mööblit valima, neile meeldib nii. Ja need inimesed tundusid mulle õnnelikumad kui eestlased, kes omavahel väga vähe suhtlevad ja üksindus on väga suur probleem. Üks tõi siin näite, et tütar ütleb, et vaja vannitoas remonti teha, isa kohe jookseb. Mis selles halba siis on? Tean ka mitut perekonda, kus täiskasvanud lapsed käivad praktiliselt igal nädalavahetusel vanemate juures, aitavad seal midagi teha, pere on koos, neile meeldib nii. Miks seda peab eraldi arutama ja mainima, et aga minu arust on see küll väga ahistav ja jube. Sinu arust on, teisele meeldib.

[Külaline]

Üks tõi siin näite, et tütar ütleb, et vaja vannitoas remonti teha, isa kohe jookseb. Mis selles halba siis on? Tean ka mitut perekonda, kus täiskasvanud lapsed käivad praktiliselt igal nädalavahetusel vanemate juures, aitavad seal midagi teha, pere on koos, neile meeldib nii. Miks seda peab eraldi arutama ja mainima, et aga minu arust on see küll väga ahistav ja jube. Sinu arust on, teisele meeldib.

Lisaks on sellistel ühtehoidvatel inimestel alati teadmine, et misiganes raskustesse nad satuvad, neil on kellelt abi ja toetust saada. Juba see annab meelerahu ja tekitab heaolutunnet. Nemad ei tee kunagi foorumisse teemasid, raha ei ole ja kusagile minna ei ole, aidake. Nemad pöörduvad oma lähedaste poole ja neid aidatakse ka.

[Külaline]

Aga see, et sinu jaoks on see mingi teema, mida peab eraldi arutama ja mainima, et mina olen ikka hoopis teistsugune, ongi juba halvustav.

Ss paned jälle mulle sõnu suhu. Ei ole mu toon halvustavana mõeldud, lihtsalt kirjutasin, kuidas on ja et minu jaoks oleks see ahistav. Nemad elagu nagu soovivad.

See teema ongi ju tehtud arutlemisena, et kuidas teised olukorda näevad. Või peab sinu meelest vastama ainult lühilausetaga stiilis "meil on ka nii" ja kogu lugu?

[Külaline]

Ss paned jälle mulle sõnu suhu. Ei ole mu toon halvustavana mõeldud, lihtsalt kirjutasin, kuidas on ja et minu jaoks oleks see ahistav. Nemad elagu nagu soovivad.

See teema ongi ju tehtud arutlemisena, et kuidas teised olukorda näevad. Või peab sinu meelest vastama ainult lühilausetaga stiilis "meil on ka nii" ja kogu lugu?

Mina olen hoopis teine vastaja ja väidan ka, et oled halvustav ja üsna ebameeldiv inimene. Arutlemiseks ei saa kuidagi pidada sinu selliseid lauseid teiste inimeste pereelu kohta:
"Minu meelest on põhjus selles, et vanemad ei oska lahti lasta. Varasemalt käiski kogu elu vaid laste ümber ja nende vajadusi täites, ning vanemad ei ole end siiani sellest ringist välja murdnud."

[Külaline]

Ss paned jälle mulle sõnu suhu. Ei ole mu toon halvustavana mõeldud, lihtsalt kirjutasin, kuidas on ja et minu jaoks oleks see ahistav. Nemad elagu nagu soovivad.

See teema ongi ju tehtud arutlemisena, et kuidas teised olukorda näevad. Või peab sinu meelest vastama ainult lühilausetaga stiilis "meil on ka nii" ja kogu lugu?

Mina olen hoopis teine vastaja ja väidan ka, et oled halvustav ja üsna ebameeldiv inimene. Arutlemiseks ei saa kuidagi pidada sinu selliseid lauseid teiste inimeste pereelu kohta:

Stop-stop-stop nüüd. Mida sina temast kui inimesest tead? Selle ühe teema põhjal teed järeldusi? Pea nüüd hoogu ja kes siin õige halvustav on, oled ikka kindel, et tema?
Mina ka ei taju teemas mingit halvustamist, seega vastab ikka küll tõele, et selle lisab lugeja ise mõttes juurde.
Aga läheks nüüd teemasse äkki tagasi või sai kõik juba öeldud ja igavusest tuleb teema tegijat klohmima hakata?

[Külaline]

Mina ka ei taju teemas mingit halvustamist,

Tundub, et osad ongi sellised, kes ei saagi üldse aru, kui on tegemist halvustamisega. Tegelikult on kõik sellised "imestamised" mingil teemal, et näe, tema on selline, aga mina olen hoopis teistsugune, halvustava alatooniga. Sest sellised inimesed ju arvavad, et nende viis elada on ikkagi kuidagi natuke õigem kui selle teise. Aga tegelikult pole see ju tõsi. See pole kuidagi tema asi, kui palju keegi oma lastega suhtleb.

[Külaline]

Mina ka ei taju teemas mingit halvustamist,

Tundub, et osad ongi sellised, kes ei saagi üldse aru, kui on tegemist halvustamisega. Tegelikult on kõik sellised "imestamised" mingil teemal, et näe, tema on selline, aga mina olen hoopis teistsugune, halvustava alatooniga. Sest sellised inimesed ju arvavad, et nende viis elada on ikkagi kuidagi natuke õigem kui selle teise. Aga tegelikult pole see ju tõsi. See pole kuidagi tema asi, kui palju keegi oma lastega suhtleb.

Või siis on osad sellised, kes ei oskagi ühtegi teemat neutraalsena võtta - alati peab tingimata mingi suhtumine küljes olema ja kui seda pole, siis tuleb ise välja mõelda.

[Külaline]

Meil on peretuttavad, kes suhtlevad oma kahe täiskasvanud lapsega igapäevaselt. Nad on uhkelt teatanud, et vahel helistavad isegi mitu korda päevas. Minu jaoks on see täielik müstika. Kui see teema meil jutuks tuli ja mehega uurisime, et millest te oma lastega iga jumala päev räägite, siis vastati, kõigest. Absoluutselt kõik päevasündmused hekseldatakse läbi ja sekka muud juttu ka.

Minu jaoks oleks selline suhe ahistav. Igapäevane kohustus vanemate kõnedele vastata ja nendega kõik oma supitegemised ja majavärvimised läbi arutada.

Minu jaoks on pigem müstika siin see, et keegi igapäevaselt helistab, mitte ei kirjuta? Kui vanadest inimestest me räägime? Kui üks osapool on 80+, siis ehk küll.
Oma lastega vahetan messengeris samuti iga päev sõnumeid, vahel ka helistame.

Kirjutada võib siis, kui on vaja midagi konkreetset küsida või teatada. Normaalsed inimesed suhtlevad rääkides.

[Külaline]

Meil on peretuttavad, kes suhtlevad oma kahe täiskasvanud lapsega igapäevaselt. Nad on uhkelt teatanud, et vahel helistavad isegi mitu korda päevas. Minu jaoks on see täielik müstika. Kui see teema meil jutuks tuli ja mehega uurisime, et millest te oma lastega iga jumala päev räägite, siis vastati, kõigest. Absoluutselt kõik päevasündmused hekseldatakse läbi ja sekka muud juttu ka.

Minu jaoks oleks selline suhe ahistav. Igapäevane kohustus vanemate kõnedele vastata ja nendega kõik oma supitegemised ja majavärvimised läbi arutada.

Minu jaoks on pigem müstika siin see, et keegi igapäevaselt helistab, mitte ei kirjuta? Kui vanadest inimestest me räägime? Kui üks osapool on 80+, siis ehk küll.
Oma lastega vahetan messengeris samuti iga päev sõnumeid, vahel ka helistame.

Kirjutada võib siis, kui on vaja midagi konkreetset küsida või teatada. Normaalsed inimesed suhtlevad rääkides.

On sul anda meile ehk täpne loetelu kõigest, mida teha tuleb, et normaalsena kvalifitseeruda? Tänan ette.

[Külaline]

Kirjutada võib siis, kui on vaja midagi konkreetset küsida või teatada. Normaalsed inimesed suhtlevad rääkides.

Jällegi, see pole sinu asi öelda, mis on normaalne või mis ei ole normaalne. See on kahe suhtluspartneri otsustada, mitte sinu. Ma ei saa aru, kust tuleb massiliselt inimesi, kes arvavad, et nendel on õigus öelda, kuidas ja kellega keegi suhelda võib ja siis nimetavad seda neutraalseks aruteluks.

[Külaline]

Ss paned jälle mulle sõnu suhu. Ei ole mu toon halvustavana mõeldud, lihtsalt kirjutasin, kuidas on ja et minu jaoks oleks see ahistav. Nemad elagu nagu soovivad.

See teema ongi ju tehtud arutlemisena, et kuidas teised olukorda näevad. Või peab sinu meelest vastama ainult lühilausetaga stiilis "meil on ka nii" ja kogu lugu?

Mina olen hoopis teine vastaja ja väidan ka, et oled halvustav ja üsna ebameeldiv inimene. Arutlemiseks ei saa kuidagi pidada sinu selliseid lauseid teiste inimeste pereelu kohta:
"Minu meelest on põhjus selles, et vanemad ei oska lahti lasta. Varasemalt käiski kogu elu vaid laste ümber ja nende vajadusi täites, ning vanemad ei ole end siiani sellest ringist välja murdnud."

TA. Need, kes ei suuda jätta teiste kohta ütlemata -oled halvustav ja ebameeldiv inimene - palun lahkelt mitte kirjutada. See teema polnud mõeldud sellele tasemele. Jäta meelde, et haritud inimene ei halvusta kunagi teist inimest, võid ütelda, et see lause TUNDUS mulle halvustav, sinu emotsioonid on lubatud, ka need ekslikud, aga sellega see peabki lõppema. Me siin keegi ei tunnen üksteist, seega on täiesti lubamatu hakata iseloomustama kellegi meeldivust või ebameeldivust.