Elu läbi laste - alatiseks?

[Külaline]

Ja mina olen sageli mõelnud miks mõni inimene sõidab koju ja siis istub ja istub maja ees autos

Ma pole see, keda tsiteerid, aga olen ka vahel teisi teadlikult vältinud.

Töötan inimestega. Mu töö on väga intensiivne, nõuab palju suhtlemist ja 100% kohalolu. Annan endast tööl maksimumi ja tihti juhtub, et tööpäeva lõpus olen tühi kui sidrun. Sellistel päevadel väldin suhtlust ja hoian pigem omaette. Naabrile ütlen loomulikult sõbralikult tere ja vajalikele telefonikõnedele vastan samuti, aga kuhugile seltskonda ei kipu ja isegi poodi minekut väldin.

Need on ju kaks erineva taseme asja, et kas see päev ei soovi rahvarohkele üritusele minna või istud maja ees autos, et äkki peab muidu tere ütlema.

[Külaline]

Ja mina olen sageli mõelnud miks mõni inimene sõidab koju ja siis istub ja istub maja ees autos

Vb on telefonikõne pooleli. Või tead, et toas ootab lärm või virin ees ja kogud jõudu. Olen mõlemal põhjusel autos istunud

[Külaline]

Ja mina olen sageli mõelnud miks mõni inimene sõidab koju ja siis istub ja istub maja ees autos

Ma kuulan näiteks podcasti lõpuni, kui on vähe jäänud. Mõni huvitav raadiosaade pooleli. Messengeri vestlus pooleli jne.

[Külaline]

Mina istusin autos, kui olin depressioonis või lihtsalt väga õnnetu. See oli selline konutamine, sõitsin koju, kuid ei olnud ni palju pealehakkamist, et koos oma asjadega autost välja kobida ja tuppa minna. Konutasin. Sama tegin poeparklates. Õppisin ennast ses osas tundma ja nüüd saan kohe aru, et kui ma ei hüppa krapsti autost välja, siis on mul mingid muremõtted või stressiolukord. Väga suure õnnetuse (lein) korral kippusin ühel perioodil ka autos nutma, kui kodu ees ära parkisin. Auto on turvatsoon nagu kodugi.
Teretamisega ja üldse võõraste inimeste kartusega pole sellel midagi pistmist.

[Külaline]

Messengeri vestlus pooleli jne.

Sõidu ajal on messengeri vestlus pooleli?

[Külaline]

Ma ka istun autos. Meeldib. Kuulan raadiot edasi nt. Või loen. Mul on raamat autos.

[Külaline]

Mina istusin autos siis, kui mul hirmus kehva suhe oli. Ma lihtsalt ei tahtnud koju minna. Ma pidin vaimselt ennast ette valmistama, et uksest sisse astuda. Ja see ei ole õige. Absoluutselt mitte.

Nüüd kui ma sellest suhtest väljas olen, ma lausa jooksen koju patareid laadima igal võimalikul momendil.

Paljud jaa ütlevad, et oi ma pean mentaalselt maandama ennast jne. Järelikult oma kodus ei ole neil hea olla. Olgu selleks naine/mees/lapsed jne.

[Külaline]

Messengeri vestlus pooleli jne.

Sõidu ajal on messengeri vestlus pooleli?

Loomulikult. Ma ei passi ummikutes käed rüpes.

[Külaline]

Messengeri vestlus pooleli jne.

Sõidu ajal on messengeri vestlus pooleli?

Loomulikult. Ma ei passi ummikutes käed rüpes.

Nii naeruväärne, ausalt. Ma autoaknast kogu aeg vaatan neid autojuhte, kes igal võimalikul hetkel telefoni krabavad ja mõtlen, et mis neil viga on. Selgub, et nad ei istu lihtsalt käed rüpes!
Tegelikult on sul kas netisõltuvus või paged sa oma mõtete eest.

[Külaline]

Messengeri vestlus pooleli jne.

Sõidu ajal on messengeri vestlus pooleli?

Loomulikult. Ma ei passi ummikutes käed rüpes.

Sellepärast mõni sõidab nii, et vahepeal kaldub teisele autole peaaegu otsa ja midagi tähele ei pane, mis sünnib. Trahvi võiks saada sellised.

[Külaline]

Ma ka istun autos. Meeldib. Kuulan raadiot edasi nt. Või loen. Mul on raamat autos.

Ma lähen koju neid tegevusi tegema, raamatuid lugema ja raadiot kuulama.

[Külaline]

Sõidu ajal on messengeri vestlus pooleli?

Loomulikult. Ma ei passi ummikutes käed rüpes.

Nii naeruväärne, ausalt. Ma autoaknast kogu aeg vaatan neid autojuhte, kes igal võimalikul hetkel telefoni krabavad ja mõtlen, et mis neil viga on. Selgub, et nad ei istu lihtsalt käed rüpes!
Tegelikult on sul kas netisõltuvus või paged sa oma mõtete eest.

Kas sa psühholoogiks pole tahtnud minna? Sarkasm.
Ei, mule ei ole netisõltuvust, kodus ma pole üldse telos, kui just pole vaja vastata. Ja miks ma oma mõtete eest peaks põgenema? Ilus elu ja ilusad mõtted, loodan, et elupäevi on veel kaua!
Ja ei, ma ei viitsi niisama passida, kui keegi on kirjutanud, siis võimalusel vastan, tavaliselt valgusfoori taga passides.

[Külaline]

Loomulikult. Ma ei passi ummikutes käed rüpes.

Nii naeruväärne, ausalt. Ma autoaknast kogu aeg vaatan neid autojuhte, kes igal võimalikul hetkel telefoni krabavad ja mõtlen, et mis neil viga on. Selgub, et nad ei istu lihtsalt käed rüpes!
Tegelikult on sul kas netisõltuvus või paged sa oma mõtete eest.

Kas sa psühholoogiks pole tahtnud minna? Sarkasm.
Ei, mule ei ole netisõltuvust, kodus ma pole üldse telos, kui just pole vaja vastata. Ja miks ma oma mõtete eest peaks põgenema? Ilus elu ja ilusad mõtted, loodan, et elupäevi on veel kaua!
Ja ei, ma ei viitsi niisama passida, kui keegi on kirjutanud, siis võimalusel vastan, tavaliselt valgusfoori taga passides.

Naudi siis ometi neid ilusaid mõtteid seal rooli taga, miks sa tõmbled kellelegi kirju kirjutada, riskides kas liiklust takistada (kui ei märka, kui autode voog liikuma hakkab) või kellelegi otsa sõita (kui üritad korraga nii edasi liikuda kui ka sõnumit lõpetada). Ei usu, et sul kogu aeg nii pakilised kirjad on. Elementaarne viisakus kaasliiklejate vastu.

[Külaline]

Nii naeruväärne, ausalt. Ma autoaknast kogu aeg vaatan neid autojuhte, kes igal võimalikul hetkel telefoni krabavad ja mõtlen, et mis neil viga on. Selgub, et nad ei istu lihtsalt käed rüpes!
Tegelikult on sul kas netisõltuvus või paged sa oma mõtete eest.

Kas sa psühholoogiks pole tahtnud minna? Sarkasm.
Ei, mule ei ole netisõltuvust, kodus ma pole üldse telos, kui just pole vaja vastata. Ja miks ma oma mõtete eest peaks põgenema? Ilus elu ja ilusad mõtted, loodan, et elupäevi on veel kaua!
Ja ei, ma ei viitsi niisama passida, kui keegi on kirjutanud, siis võimalusel vastan, tavaliselt valgusfoori taga passides.

Naudi siis ometi neid ilusaid mõtteid seal rooli taga, miks sa tõmbled kellelegi kirju kirjutada, riskides kas liiklust takistada (kui ei märka, kui autode voog liikuma hakkab) või kellelegi otsa sõita (kui üritad korraga nii edasi liikuda kui ka sõnumit lõpetada). Ei usu, et sul kogu aeg nii pakilised kirjad on. Elementaarne viisakus kaasliiklejate vastu.

Ma ei takista kedagi, ma ei kirjuta liikudes ja kedagi ei sega. Kirjutan edasi, kui saan. Mõtlen oma ilusaid mõtteid kõndimas käies ja magama minnes, muul ajal olen asjalik.

[Külaline]

On ju ka nii, et kui mõelda, et millest sobib üldse rääkida, siis ikka vaid endast.
Mitte teistest. See oleks klatsh.
Ja ka mitte oma laste isiklikust elust, see oleks ka klatsh.
Aga laste neist tegemistest, mis on nagunii nö avalik teave. Koolid. Ametid. Saavutused. Nende laste sünd.
See võiks olla ju sobiv jutt?
Ma näen ikka fb mingeid nalju, kuidas eestlane kohtub teise eestlasega. St väldib kohtumist. Poeb peitu. Ootab et teine läheks mööda. Selkeks et ei peaks rääkima. Miks ei taheta omavahel rääkida? Kas selle kriitika pärast, mida tead et teine hakkab mõtlema? Mis põhjusel see kohtumise mittesoovimine tekib, mis on me rahvusele omane?

See on tegelikult hea tähelepanek - teatud inimesi eemalt märgates eelistame pigem kaarega mööda hiilimist. Olen ise ekstravert ja suhtlen meelsasti, aga jah, kaugemate või kunagiste tuttavatega/kolleegidega on see probleem, et see vestlus nõuaks pingutavat esitust, viisakusest tuleks esitada küsimusi ja kuulata vastuseid, samas kui puudub igasugune huvi ja reeglina see huvipuudus ju vastastikune. Ülevaade laste elust ja tegemistest oleks sealjuures täpselt sama kohatu ja kaua sa ilmast ikka räägid. Ilmselgelt me valime inimesi, kellega soovime vestelda, aga isegi nendega peaks piirduma isiklikku elu, tööd või harrastust puudutavate teemadega.

[Külaline]

Ma ka istun autos. Meeldib. Kuulan raadiot edasi nt. Või loen. Mul on raamat autos.

Ma lähen koju neid tegevusi tegema, raamatuid lugema ja raadiot kuulama.

Jah. Sellest pole midagi. Võid seda teha ka kodus kui meeldib, see on ok