Lapsed ja järelvalve

[Külaline]

Imelik on see, et kirjutakse et õnnetusi on alati juhtunud ja juhtub ka edaspidi.
Kui aga juhtub õnnetus, siis algab küsimuste jada - kuidas see sai juhtuda, kes vastutab, kes on süüdi, kellegi tegemata töö jne. Ei suhtuta üldse nii, et see oli õnnetus ja õnnetusi juhtub.

[Külaline]

Imelik on see, et kirjutakse et õnnetusi on alati juhtunud ja juhtub ka edaspidi.
Kui aga juhtub õnnetus, siis algab küsimuste jada - kuidas see sai juhtuda, kes vastutab, kes on süüdi, kellegi tegemata töö jne. Ei suhtuta üldse nii, et see oli õnnetus ja õnnetusi juhtub.

Lumehelbekesed ei oskagi mõelda realistlikult- et õnnetus on õnnetus ja vahet pole, kes süüdi on (no kui on süüdlane ilmne- nt joobes autojuht või vägivallatseja- siis ju ei toimu ka mingit arutelu üldiselt).

[kana]

Kuidas siis vanasti oli? Kui lasti õues kolada, vanemad ei teadnud kus oled, oli see tore? Tundub et oli.
Aga kas siis vanemad ei muretsenud, kus lapsed on?

mina olein lapsena suurema aja maal vanaema juures. tohtisin kõike teha. paterdasin paljajalu kiviaedadel koos usiidega, käisin jões solberdamas, hulkusin Kõrvemaa põhjatutes metsades. mäletan, kuidas karu põllu servas nisu näksis ja mind nähes kahele jalale tõusis. aga ju tal oli kõht täis. elus olen siiani ja vanaemale taevani tänulik, et ta mind enda juures vabapidamisel hoidis.

[Külaline]

kuidas karu põllu servas nisu näksis ja mind nähes kahele jalale tõusis. aga ju tal oli kõht täis

Eestis on lapsel 1000 korda tõenäolisem surra koerarünnaku (vahel isegi pere oma koera) kui hundi või karu rünnaku tagajärjel. Viimati oli see aastal1705 kui jahi käigus ründas haavatud karu fataalselt inimesi. Marutaudi kaotamisega on ka hundirünnakud inimeste suunas tunduvalt vähenenud. Viimane mitte marutaudis hundi rünnak oli väidetavalt 1873 aastal.

[Külaline]

Kuidas siis vanasti oli? Kui lasti õues kolada, vanemad ei teadnud kus oled, oli see tore? Tundub et oli.
Aga kas siis vanemad ei muretsenud, kus lapsed on?

mina olein lapsena suurema aja maal vanaema juures. tohtisin kõike teha. paterdasin paljajalu kiviaedadel koos usiidega, käisin jões solberdamas, hulkusin Kõrvemaa põhjatutes metsades. mäletan, kuidas karu põllu servas nisu näksis ja mind nähes kahele jalale tõusis. aga ju tal oli kõht täis. elus olen siiani ja vanaemale taevani tänulik, et ta mind enda juures vabapidamisel hoidis.

Need kes ellu jäid, on kindlasti targad ja tublid. Kui sinuga mingi õnnetus oleks juhtunud, siis su vanemad vanaemale vist nii tänulikud poleks olnud ka. Võiks ju praegu lapsed näiteks tänavale elama saata. Kes ellu jäävad ja toime tulevad, on kindlasti palju paremate ellujäämisoskustega kui need, kes praegu siin kodus järelvalve all kasvavad.

[Külaline]

Loomad ei ole Eestis muidugi arvestatav oht, ikka veekogud ja inimtegevus, näit. liiklus. Kui uuriti, et mis õnnetusi juhtus ajaloos lastega, siis kõige levinum õnnetussurm, mis on raamatutes kirja pandud, oli Eesti taludes uppumine (laps uppus järve/ jõkke, ojja, tiiki).

[Külaline]

Need kes ellu jäid, on kindlasti targad ja tublid. Kui sinuga mingi õnnetus oleks juhtunud, siis su vanemad vanaemale vist nii tänulikud poleks olnud ka. Võiks ju praegu lapsed näiteks tänavale elama saata. Kes ellu jäävad ja toime tulevad, on kindlasti palju paremate ellujäämisoskustega kui need, kes praegu siin kodus järelvalve all kasvavad.

Eks siis oleks tulnud vanematel peeglisse vaadata, mitte vanaema süüdistada. Vanaema vaevalt päevad otsa diivani peal istus ja telekat vaatas, nõuka ajal polnud see kuidagi võimalik. Üks töö ajas teist taga, polnud siis aega päevad läbi last kantseldada.

[Külaline]

Need kes ellu jäid, on kindlasti targad ja tublid. Kui sinuga mingi õnnetus oleks juhtunud, siis su vanemad vanaemale vist nii tänulikud poleks olnud ka. Võiks ju praegu lapsed näiteks tänavale elama saata. Kes ellu jäävad ja toime tulevad, on kindlasti palju paremate ellujäämisoskustega kui need, kes praegu siin kodus järelvalve all kasvavad.

Eks siis oleks tulnud vanematel peeglisse vaadata, mitte vanaema süüdistada. Vanaema vaevalt päevad otsa diivani peal istus ja telekat vaatas, nõuka ajal polnud see kuidagi võimalik. Üks töö ajas teist taga, polnud siis aega päevad läbi last kantseldada.

Eks ta nii oli. Kui mõni räägib heldimusega, et näe, mina olin lapsena suved otsa vanaema juures, aga nüüd minu ema võtab lapselapsi vaid korra nädalas ja puhkuse ajal mitte terve suve, vaid nädalakese, küll on halb vanaema. Aga ega nad ise sellise hoidmisega tänapäeval ikka rahul poleks, kus lapselaps on täiesti omapead. Ise olin ka Lõuna-Eestis vanaema juures talus kõik suvevaheajad ja koolivaheajad. Minuga ei tegelenud vanema vähimalgi määral, hommikul magasin kaua ja võtsin ise külmkapist süüa, päev otsa uitasin ringi, päeval sõin midagi aiast ja õhtul sai siis lauas süüa. See oli ainuke kord päevas, kui vanaema üldse nägin. Mina toimetasin oma asju, ka ohtlikke, vanaema tegi oma asju. Kui tänapäeval keegi nii laste eest hoolitseks, tuleks kohe lastekaise kohale.

[Külaline]

Ei, minu vanaema lapselapsi niimoodi ei hoidnud.Ta tegi hommikul hommikusöögi ja ajas lapselapsed üles ning seejärel võisime meie hakata majas,/aias mängima ja vanaema hakkas majas/ aias omi toimetusi tegema. Aga ta ikka jälgis, kus lapsed on. Ta võis käskia lastel peenralt tilli, salatit vms. kööki tuua või kompostinõu kompostihunnikule viia. Kaugele ei tohtinud minna, vanaema võis iga hetk hüüda ja kui vastust poleks tulnud, oleks ta väga murelikuks muutunud. Veekogude äärde minek oli lastel üksi keelatud (keelust üle astumisel oleks tulnud perekonnas selline pahandus, et ilmselt mitte vanaema ise, aga mõni meessoost täiskasvanu oleks lastele vitsa andnud või/ja meid oleks linnakoju tagasi saadetud - mida me muidugi ei tahtnud). Teismelisena tohtisime kaugemale minna ja poodi, ujuma - aga pidime selle vanaemaga enne kokku leppima. Kui liiga kauaks jäime, seisis vanaema õuel ja vaatas teele ning ütles, et hakkasin juba muretsema.

[Külaline]

Mina olen 1973 Tallinnas sündinud. Ei lubatud mind kusagile hulkuma. Oma õuestki tohtisin alles pärast algklasse välja minna. Kooli viis vanaema. Pikalt loeti sõnu peale, et mida kõike ei tohi teha. Ilmselt selle taga oli see, et ükskord olin otsustanud lasteaiast ise koju jalutada. Enne koju jõudmist oli juba miilits kohale kutsutud. Ema alati rääkis, et ei saa aru, kuidas lastel lastakse (eriti maal) niimoodi omapäi ringi hulkuda, et õnnetusi juhtuvat nii palju. See teadmine jäi minusse sisse ja nt 90ndatel, kui ma olin juba 20ndates, siis ma ei käinud ka kusagil kahtlastel pidudel, ei hääletanud üksinda, ei tuianud üksinda öösel ringi vmt.

[Külaline]

Mina olen 1973 Tallinnas sündinud. Ei lubatud mind kusagile hulkuma. Oma õuestki tohtisin alles pärast algklasse välja minna. Kooli viis vanaema. Pikalt loeti sõnu peale, et mida kõike ei tohi teha. Ilmselt selle taga oli see, et ükskord olin otsustanud lasteaiast ise koju jalutada. Enne koju jõudmist oli juba miilits kohale kutsutud. Ema alati rääkis, et ei saa aru, kuidas lastel lastakse (eriti maal) niimoodi omapäi ringi hulkuda, et õnnetusi juhtuvat nii palju. See teadmine jäi minusse sisse ja nt 90ndatel, kui ma olin juba 20ndates, siis ma ei käinud ka kusagil kahtlastel pidudel, ei hääletanud üksinda, ei tuianud üksinda öösel ringi vmt.

Mina sündisin 1971 Tallinnas, elasin kesklinnas ja koolis käisin Westholmis. Kõndisin kilomeetri trolli peale ja sõitsin kooli. Keegi mind kuhugi ei vedanud, kuigi auto oli peres olemas. Pärast kooli tulin koju, käisin õues, käisin sõbrannade juures või nemad meil. Kool lõppes kell 2 ja vanemad tulid koju 16.15.

[Külaline]

Tegelikult ei ole ainult need kaks varianti olemas, et kas hulgud üksi ringi või istud kodus arvuti taga ja ei käi kuskil. On ka variant oma lastega koos seal looduses hängida ja palju põnevat ette võtta, mitte neid omapäi hulkuma saata. Imelik, et selline asi pähe ei karga.

TA olen. Ei, kindlasti on variante rohkem, kui kas need olid kaks äärmust, mille välja tõin. Tegelikult on tänapäeval veel kolmas variant, mis täitsa arvestatv on. lapsed "tegeletakse surnuks". Vudilad, mudilad, lõbustuspargid, reisid, lademetes mänguasju, mängutosd, mänguväljakud ja mis peamine - laps ei tohi hetkekski üksi jääda ega silmist kaduda ja jumal hoidku, kui tal peaks igav hakkama.

See on ikka täiesti vanema kasvatuse viga, kui ta mingi vingatsi kasvatab. Väga hästi võib lapsega koos teha tavalisi koduseid toimetusi. See algab kaheselt pihta, kui laps väga tahab kõike koos teha. Aga vanem ei lase, sest endal läheb kiiremini ja paremini. Aga kui sa väikese lapse kaasad kõigesse, siis ta teeb seda ka suuremana hea meelega. Ei ole mingit vajadust ainult mööda lõbustusasutusi hängida, vaid võib vabalt käia matkamas, telkimas, viibida looduses. See on kõik vanema enda viitsimatus ja siis pärast virisetakse, et laps ei taha midagi teha. Aga see algab sellest, et vanem ei viitsi ise midagi teha. Paneb lapse liivakasti mängima või ekraani ette, et ise saaks nutikas istuda. Tegelikult võiks lapsega rääkida, koos liivakooke ehitada, kodus toimetada. Lapsed õpivad eeskuju kaudu ja vanemad on need lapsed ise ära rikkunud, sest ise ei viitsi midagi teha.

Vaata kui paljud naised ei lase meestel midagi lapsega teha. Selle asemel, et pärast sündi panna pool koormust mehele, tehaks kõik üksi ja pärast imestatakse, et mees ei tegelegi.

[Külaline]

Mina olen 1973 Tallinnas sündinud. Ei lubatud mind kusagile hulkuma. Oma õuestki tohtisin alles pärast algklasse välja minna. Kooli viis vanaema. Pikalt loeti sõnu peale, et mida kõike ei tohi teha. Ilmselt selle taga oli see, et ükskord olin otsustanud lasteaiast ise koju jalutada. Enne koju jõudmist oli juba miilits kohale kutsutud. Ema alati rääkis, et ei saa aru, kuidas lastel lastakse (eriti maal) niimoodi omapäi ringi hulkuda, et õnnetusi juhtuvat nii palju. See teadmine jäi minusse sisse ja nt 90ndatel, kui ma olin juba 20ndates, siis ma ei käinud ka kusagil kahtlastel pidudel, ei hääletanud üksinda, ei tuianud üksinda öösel ringi vmt.

Mina 1974 Tartus sündinuna. Üksinda välja mind enne kooli üldse ei lubatud- lasteaias ei käinud, kuna ema töötas kodus käsitöölisena. Kooligi tahtis mind kes teab kaua saata ja vastu tulla (käisin esimeses klassis õhtuses vahetuses) , aga ma tegin selle küll karjumise, küll kavalusega selgeks, üsna ruttu, et see on ülinõme. Ja ega siis peale kooli koju ei jooksnud alati.. Esimene vitsasaamine on ülihästi meeles- jooksime klassiõega sireenidega kihutava tuletõrjeauto järgi ja jõudsimegi sündmuskohale- mingi poe tagaruum vist oli- aga vahtisime lõpuni ja siis oli kottpime. Klassiõde ei julgend üksi üle Toomemäe koju minna, ma läksin saatma. Mina ei kartnud sealt üksi tagasi tulla. Aga noh koju jõudsin ehk kell 21-22 ajal (yunnid õhtuses vahetuses kestsid kuueni umbes) . Meie peres oli vits olemas kogu aeg ja eks ma sain ka mõne sahmaka vastu sääri, ega see kor on esimesena meeles. Tolku sellest polnud loomulikult mingisugust, sest mina olen mina ja kui vähegi võimalik, siis teen mis tahan. Absurdseid keeldusid ei tunnistanud juba lapsena ja ei olnud vanematel muud teha, kui leppida, et ma tulen koolist mingi kell 20-21 sest enne on vaja käia linnas ÜKSINDA või vahel pinginaabriga kolamas.

[Külaline]

Vanasti karjatas küla koos lapsi, ka võõrale lapsele julgeti midagi öelda kui ta ohtu sattus või paha tegi. Nüüd oleksid kohe ahistaja.

Jaa, vanasti oli kõik palju parem. Nüüd on mingid nutikas istuvad lumehelbekesed, kes neelavad rahusteid. Ilmselgelt inimesed lihtsalt ei mäleta, mis oli või lustavad oma noorust. Lastega juhtus väga palju õnnetusi, nuusutati liimi, joodi, hulguti ringi. Lastega seonduv on läinud ikka palju tsiviliseeritumks, aga ikka on mingi ving, kuidas vanasti oli kõik parem.

No liimi ikka enamuses ei nuusutanud, see oli mõnes ringkonnas kombeks ja no muidugi võis igaüks sellisesse punti sattuda oma tuttavate kaudu. Ja suuresti sõltub see ikka ka lapse isikupärast, kas ta hakkab sama tegema, või mitte. Mul nt olid ka teismelisena sõbrad ,kes olid liiminuusutajad, asula suurimad pätid ja vargad jne. Mina aga ei käinud nendega koos mingeid seaduserikkumisi tegemas, liimi isegi ei proovinud, alkost vahel mõne õlle võtsin, ainus mis külge jäi, oli suitsetamine. Joomist tuleb praegu mitte vähem ette alaealiste hulgas, aga väga palju vist eelistatakse juba teisi aineid selle asemel. Ja õnnetusi on alati juhtunud ja juhtub ka edaspidi!

Tallinna koolides oli liiminuusutamine väga levinud. Käisin heas koolis ja ikka paljud proovisid, ma ise ka, küll oli hea. Muid aineid ma proovinud pole. Vahetundides oli kombeks ka nn magama panna, kolmnurka vajutada,et ära kukuks. Nende asjade tegemiseks polnud mingeid halbu seltskondi vaja. Sinu arust on sellised pätid, ei ole.

[Külaline]

1974 sündsisin majja, kus oli kinnine hoov ja üüri maksti peremehele. Selliseid maju oli Tallinnas mõni. Olin “vanaema laps”, lasteaias ei käinud, ema laks hommikul tööle ja õhtul tuli.
Vanaema oli mu maailm. Üksi hoovi minna ma ei tohtinud, peremees ei tahtnud, tänavale mind ei lubatud teistega mängima. Vanaemaga kaisin koos koikide tema tegemistega - arstil, poes koos tuttavatega kohtumisel tehtud jututamispeatustega, tema sõbrannade pool (viks tüdruk tutt peas istus lauas kogu aja voi joonistas). Mul on siiani peas nii kalmistud kui ärasaatmise kabelid, sestbolen kainud kümnetel matustel. Olin kaasatud kõikidesse kodutoodesse, aga enne ema tulekut lugesime või mangisime lauamänge. Vahel jalutasime pargis. Nadalavahetustel jalutasime emaga Kadriorus, Toompeal või Pirital. Ma saan aru, et oma aja kohta oli mul erakordne lapsepõlv.
Varateismelisena saadeti mind suvel maale lastetute sugulaste juurde. Süüa anti kellaajaliselt - helistati kellukest. Aga see oli ka ainus rutiin. Enamasti kaasati mind töödesse - loomade talitamine, hiiglaslike marjapõõsaste tühjaks korjamine, keldris kartulite idutamine. Vabal ajal mängisin naabrilastega, aga midagi ohtlikku me ei teinud. See “maakoht” oli tegelikult vaikelinn ja tohtisin suure meesterattaga üksi linnas ringi soita. Ausalt oeldes ei osanud ma sellest eriti rõõmu tunda.

[Külaline]

Tallinna koolides oli liiminuusutamine väga levinud. Käisin heas koolis ja ikka paljud proovisid, ma ise ka, küll oli hea. Muid aineid ma proovinud pole. Vahetundides oli kombeks ka nn magama panna, kolmnurka vajutada,et ära kukuks. Nende asjade tegemiseks polnud mingeid halbu seltskondi vaja. Sinu arust on sellised pätid, ei ole.

Sünd 1973 siin - teadsin, et selliseid asju tehti ja seda kolmnurka vajutamist nägin pealt ka, aga ise selliseid asju ei teinud, tundus ikka kahtlane. Ma olen üldse eluaeg selline ettevaatlik olnud.

[Külaline]

Jaa, vanasti oli kõik palju parem. Nüüd on mingid nutikas istuvad lumehelbekesed, kes neelavad rahusteid. Ilmselgelt inimesed lihtsalt ei mäleta, mis oli või lustavad oma noorust. Lastega juhtus väga palju õnnetusi, nuusutati liimi, joodi, hulguti ringi. Lastega seonduv on läinud ikka palju tsiviliseeritumks, aga ikka on mingi ving, kuidas vanasti oli kõik parem.

No liimi ikka enamuses ei nuusutanud, see oli mõnes ringkonnas kombeks ja no muidugi võis igaüks sellisesse punti sattuda oma tuttavate kaudu. Ja suuresti sõltub see ikka ka lapse isikupärast, kas ta hakkab sama tegema, või mitte. Mul nt olid ka teismelisena sõbrad ,kes olid liiminuusutajad, asula suurimad pätid ja vargad jne. Mina aga ei käinud nendega koos mingeid seaduserikkumisi tegemas, liimi isegi ei proovinud, alkost vahel mõne õlle võtsin, ainus mis külge jäi, oli suitsetamine. Joomist tuleb praegu mitte vähem ette alaealiste hulgas, aga väga palju vist eelistatakse juba teisi aineid selle asemel. Ja õnnetusi on alati juhtunud ja juhtub ka edaspidi!

Tallinna koolides oli liiminuusutamine väga levinud. Käisin heas koolis ja ikka paljud proovisid, ma ise ka, küll oli hea. Muid aineid ma proovinud pole. Vahetundides oli kombeks ka nn magama panna, kolmnurka vajutada,et ära kukuks. Nende asjade tegemiseks polnud mingeid halbu seltskondi vaja. Sinu arust on sellised pätid, ei ole.

Oijah, unustasin et ei teatagi ju et teisi kohti peale Tallinna on ka olemas...

[Külaline]

Oijah, unustasin, et ei teatagi ju, et teisi kohti peale Tallinna on ka olemas...

Hakkab jälle peale. Miks on vaja alati halvustama hakata? Igaüks räägib ju lihtsalt enda kogemusest: tallinlased Tallinnast ja mujalt pärit inimesed nendest kohtadest, kus nemad lapsena elasid.

[Külaline]

Oijah, unustasin, et ei teatagi ju, et teisi kohti peale Tallinna on ka olemas...

Hakkab jälle peale. Miks on vaja alati halvustama hakata? Igaüks räägib ju lihtsalt enda kogemusest: tallinlased Tallinnast ja mujalt pärit inimesed nendest kohtadest, kus nemad lapsena elasid.

Mõnel on ikka jubedad kompleksid seoses sellega, et ei ela Tallnnas. Nii kui Tallinnat mainitakse, kohe käivitub.

[Külaline]

Mina olen 1973 Tallinnas sündinud. Ei lubatud mind kusagile hulkuma. Oma õuestki tohtisin alles pärast algklasse välja minna. Kooli viis vanaema. Pikalt loeti sõnu peale, et mida kõike ei tohi teha. Ilmselt selle taga oli see, et ükskord olin otsustanud lasteaiast ise koju jalutada. Enne koju jõudmist oli juba miilits kohale kutsutud. Ema alati rääkis, et ei saa aru, kuidas lastel lastakse (eriti maal) niimoodi omapäi ringi hulkuda, et õnnetusi juhtuvat nii palju. See teadmine jäi minusse sisse ja nt 90ndatel, kui ma olin juba 20ndates, siis ma ei käinud ka kusagil kahtlastel pidudel, ei hääletanud üksinda, ei tuianud üksinda öösel ringi vmt.

Mina 1974 Tartus sündinuna. Üksinda välja mind enne kooli üldse ei lubatud- lasteaias ei käinud, kuna ema töötas kodus käsitöölisena. Kooligi tahtis mind kes teab kaua saata ja vastu tulla (käisin esimeses klassis õhtuses vahetuses) , aga ma tegin selle küll karjumise, küll kavalusega selgeks, üsna ruttu, et see on ülinõme. Ja ega siis peale kooli koju ei jooksnud alati.. Esimene vitsasaamine on ülihästi meeles- jooksime klassiõega sireenidega kihutava tuletõrjeauto järgi ja jõudsimegi sündmuskohale- mingi poe tagaruum vist oli- aga vahtisime lõpuni ja siis oli kottpime. Klassiõde ei julgend üksi üle Toomemäe koju minna, ma läksin saatma. Mina ei kartnud sealt üksi tagasi tulla. Aga noh koju jõudsin ehk kell 21-22 ajal (yunnid õhtuses vahetuses kestsid kuueni umbes) . Meie peres oli vits olemas kogu aeg ja eks ma sain ka mõne sahmaka vastu sääri, ega see kor on esimesena meeles. Tolku sellest polnud loomulikult mingisugust, sest mina olen mina ja kui vähegi võimalik, siis teen mis tahan. Absurdseid keeldusid ei tunnistanud juba lapsena ja ei olnud vanematel muud teha, kui leppida, et ma tulen koolist mingi kell 20-21 sest enne on vaja käia linnas ÜKSINDA või vahel pinginaabriga kolamas.

Algklassides käisin samuti õhtuses vahetuses (Tallinnas). Läksin ise, aga õhtul tuli ema vastu, sest talvel kella 6 ajal oli pime ja I kl laps üksi pimedas tundus murettekitav. Ma olin vaiksem laps, ei olnud eriti bravuurikas ja ema vastutulek tundus ikka hea. Alates II klassist, kui oli tekkinud sõbranna, kes elas lähedal, läksime ja tulime koolist koos.