Petmine ei ole mingi "vääratus", vaid täiesti teadlikult vastu võetud otsus, et tühja sinust. Oluline pole sina ega pere, vaid minu vajadused. Sina kasi kodus last, kuniks mina teistega voodirõõme naudin.Näiteks mina talun kindlalt enne mehe seksivääratust kui seda, kui kuulen, et ta tööl kolleegidele minust halvasti on rääkinud. Või oma sõpradele. Esimesel juhul annan andeks, kui motivatsiooni mõistan, teisel juhul ... ei tea.
Ma usun, et enamiku jaoks lõikab see, kui kaaslane teistega seksib, sügavamalt kui see, et ta oma partnerist teistele halvasti räägib. Esimesel juhul puudutab see väga isiklikult ja sa saad aru, et midagi on nüüd elus pöördumatult muutunud, kindlus- ja turvatunne on hetkega lõhutud ning valdab hirm ja ärevus tuleviku ees (nagu teemaalgatajatki, kes ei tea enam, mis ja kuidas edasi). Igasuguste emotsioonide karusselli hulgas tõstab tugevalt pead alaväärsustunne, sest petmine kui üks suuremaid alandusi annab enesehinnangule suure hoobi. Ilmselt seetõttu jääb osa naisi/mehi petva kaaslasega ka kokku, et alateadlikult tuntakse, et ma ei väärigi paremat. Kui ma oleks hea ja väärtuslik, siis ta poleks ju mulle nii teinud. Isegi kui sa saad aru, et tegelikult oli kaaslane mölakas, kes peaks silmad peast häbenema, siis enesesüüdistamisest ei pääse (taaskord, nagu postituse autorgi).
See, mida küll nüüd suvaline Mati töölt või sõber minust arvab, kõlab üsna tühise probleemina selle kõrval. Mul isiklikult oleks kama kaks, kui selline intsident juhtuks, ainult mehe osas tekiks küsimusi. Aga ausalt öeldes pole ma kunagi isegi kokku puutunud selliste inimestega, kes selja taga teistele kirumas käiks ja pole ka ise niisugune kaaslane, kellest halvasti rääkida. Kui ise selleks päriselt põhjust annad, siis tuleks muidugi endale ka otsa vaadata. Lisaks võiks kaaslaseks olla ikka keegi omasugune, kellega on klapp. Ma ei kujutaks ette, et ma oma partnerist taga räägiks, polegi midagi halba ka parima tahtmise juures leida.