Suure-Lähtru lugu, kuidas võiks lõppeda?

[Külaline]

Su jutus ei ole mitte ühte õiget lauset !

mitte ühtegi

[Külaline]

Su jutus ei ole mitte ühte õiget lauset !

Hoopis kurvem on, et sinu jutus pole ühtegi konkreetset lauset. Käib ainult vihjamine, et perega on midagi lahti. Ei, mina ei soovi teada, mis kolekohutav asi see on, mida sa tead, aga ma soovin, et sa ära otsustaksid, kas sa räägid sellest asjast koos faktidega - või oled vait. See "nännännää, ma tean miskit, aga see on nii tähtis asi, et ma ei ütle, kuigi kõik naabrid seda koos minuga teavad" on absurdne ja ebameeldiv.

[Külaline]

Meie töö juures oli kunagi üks psühholoog, väga ebameeldiv inimene. Tema kasutas täpselt samasugust taktikat, ehk rääkis kohvilauas meie kolleegist, kes tema vastuvõtul oli käinud, umbes nõnda: "Oh, kui te vaid teaksite..." (Siin järgnes tal sügav ohe ja looritatud pilk,) "... aga kahjuks ei saa ma teile midagi lähemalt rääkida - konfidentsiaalsus, küllap mõistate ju isegi!" Pärast sihukest etteastet oli terve töökoht kihamas, igaüks oli pandud oletama sellest kolleegist ainult kõige halvemat. Pöörduti isegi Andmekaitseinspektsiooni poole, kes ütles, et seaduse järgi ei tohi niisuguseid oletusi toitvaid vihjeid üldse teha. Seega - kui sul midagi öelda on, siis ütle siin ja otse, ära tee lolle vihjeid! Ja kui midagi öelda pole, ole vait. Aga jää poolele teele kiibitsema ja inimesi oletama panema!

Ega te ise sellest psühholoogist ju kuigi palju paremad ei olnud, kui pärast töökoht kihas ja kõigil olid jubedad stsenaariumid valmis fantaseeritud. Milleks üldse midagi oletada - sedamoodi olite ise samasugused klatsimoorid ju. Normaalsed inimesed oleksid sellise intrigeerimise peale õlgu kehitanud ja öelnud 'ahahsiis'. Pigem tundub su viha olevat selles, et psühholoog ikkagi asju ära ei rääkinud ja teie uudishimu rahuldamata jättis.

Sa oled vist ise see psühholoog, et nii isiklikult võtad ja kaitsesse asud. Hea psühholoog peaks teadma, mida niisugune pooliku info meelega tilgutamine inimkollektiivis kaasa toob, ja oskama seda ennetada, jättes oma imelikud vihjed üldse tegemata. Hea psühholoog ei ütle oma kliendi kohta kolmandatele isikutele üldse midagi.

Loomulikult ei ütle, ma polegi ju psühholoogi sõnagagi kaitsnud. Ütlesin vaid, et teid ikka kangesti huvitas see asi, et lausa oletusi hakkasite tegema. Keda teiste inimeste isiklikud asjad ei huvita, ei tee mingeid oletusi ja mingid vihjed ei aja kihevile. Eks kollektiivil ja kollektiivil on ka vbl vahe sees. Rääkimata indiviidi tasandil - inimesed on väga erinevad, ei ole midagi nii, et psühholoog utsitab vihjetega ja siis kõik kohe oletavad. Mõni ei oleta midagi, sest teda ei huvita, ta elab enda elu.
[/quote]

Selles loos lasub vastutus siiski spetsialistil ehk psühholoogil, kes käitus ebaeetiliselt. Tema ametieetika ei luba kolmandatele isikutele üleüldse mitte midagi edasi laterdada, ka mitte stiilis "Kui te vaid teaksite, aga ma ei tohi ju rääkida..." Just sellepärast ongi olemas psühholoogi ametieetika nõuded, et nende mittetäitmine võib tuua kaasa ebameeldivad tagajärjed. Ja need tagajärjed on näiteks sellised, et inimesed pannakse midagi oletama ja see sunnib klatsima. Psühholoog peaks aitama kollektiivil sõbralikult toimida, mitte aga vastupidi - oma segaste negatiivsete sõnumitega kollektiivis ebakõlasid võimendama. Selleks ta kõrgharitud spetsialist ongi, mitte suvaline turueit.

Mis aga puutub kollektiivsesse klatsimisse ja oletamisse, siis parim näide sellest on kasvõi seesama teema siin arutle.ee foorumis. Riidle parem siinsete inimestega, et miks neil oma elu ei ole? Sina ise oled ju samasugune - selmet oma elu elada, mõnuled siin Suure-Lähtru imikutapu teemas, ise täiega kihevil.

[Külaline]

Su jutus ei ole mitte ühte õiget lauset !

Hoopis kurvem on, et sinu jutus pole ühtegi konkreetset lauset. Käib ainult vihjamine, et perega on midagi lahti. Ei, mina ei soovi teada, mis kolekohutav asi see on, mida sa tead, aga ma soovin, et sa ära otsustaksid, kas sa räägid sellest asjast koos faktidega - või oled vait. See "nännännää, ma tean miskit, aga see on nii tähtis asi, et ma ei ütle, kuigi kõik naabrid seda koos minuga teavad" on absurdne ja ebameeldiv.

Kuule, vaata, ma ei tea mingit kolekohutavat asja seni ja ei ole seda ka kordagi öelnud. See on sinu peas. Te mõtlete endale ise need vihjed kolekohutavalt suureks. Ebameeldivaid, tülikaid, kummalise auraga ja riiakaid inimesi on paljudes kogukondades, see ei tee neist kurjategijaid. Mis "fakte" sa tahad? Need saavadki olla ainult igapäevased väiksed asjad, mida sa jahid ja mis ükshaaval mitte midagi ei näita, vaid ainult aastakümnetetepikkuses kogumis teatud suhtumise ja tunnetuse tekitavad. Haige uudishimu pereliikmete elulugude vastu ja seda ma sul rahuldama ei hakka, kindlasti mitte. Kõgile teada faktid on ajakirjandusest läbi käinud. Kui need sind ei veena, ega siis ei veenagi miski. Rahune nüüd maha. Nuta lapsetapjale osaks saanud ülekohtu pärast, mina sind lohutada tõesti ei oska. Mul on kahju, et su pisike uudishimu üles jääb, soovin, et sul see üle läheks. Su kurbust vaese õnnetu "ema" pärast, kes oli sunnitud "vabanema" pealetükkivast titest, ei ravi nagunii miski.

[Külaline]

Selles loos lasub vastutus siiski spetsialistil ehk psühholoogil, kes käitus ebaeetiliselt. Tema ametieetika ei luba kolmandatele isikutele üleüldse mitte midagi edasi laterdada, ka mitte stiilis "Kui te vaid teaksite, aga ma ei tohi ju rääkida..." Just sellepärast ongi olemas psühholoogi ametieetika nõuded, et nende mittetäitmine võib tuua kaasa ebameeldivad tagajärjed. Ja need tagajärjed on näiteks sellised, et inimesed pannakse midagi oletama ja see sunnib klatsima. Psühholoog peaks aitama kollektiivil sõbralikult toimida, mitte aga vastupidi - oma segaste negatiivsete sõnumitega kollektiivis ebakõlasid võimendama. Selleks ta kõrgharitud spetsialist ongi, mitte suvaline turueit.

Mis aga puutub kollektiivsesse klatsimisse ja oletamisse, siis parim näide sellest on kasvõi seesama teema siin arutle.ee foorumis. Riidle parem siinsete inimestega, et miks neil oma elu ei ole? Sina ise oled ju samasugune - selmet oma elu elada, mõnuled siin Suure-Lähtru imikutapu teemas, ise täiega kihevil.

Täiskasvanud inimesel lasub siiski ka endal mingi vastutus. Nii nagu siin selles teemas on endale hirmsaid varjavaid vihjeid seinale maalitud ja koledasti sügelema mindud omaenda kujutluspildi peale, nii arvan ma, et selle psühholoogi puhul võib sama lugu olla. Ütles midagi poolsüütut, eks kõik on inimesed, aga klatšimoorid ei saanud enam rahu. Veeretasid igast sõnast vägeva lumepalli, värvisid mustaks ja läksid lõpuks vihaseks, et neile midagi ei räägita. Ei suutnud andestada, et nende klatšihimu ei rahuldatud, kogu lugu. Tegelikult võib olla, et ei olnudki midagi.

[Külaline]

Kuule, vaata, ma ei tea mingit kolekohutavat asja seni ja ei ole seda ka kordagi öelnud. See on sinu peas. Te mõtlete endale ise need vihjed kolekohutavalt suureks. Ebameeldivaid, tülikaid, kummalise auraga ja riiakaid inimesi on paljudes kogukondades, see ei tee neist kurjategijaid. Mis "fakte" sa tahad? Need saavadki olla ainult igapäevased väiksed asjad, mida sa jahid ja mis ükshaaval mitte midagi ei näita, vaid ainult aastakümnetetepikkuses kogumis teatud suhtumise ja tunnetuse tekitavad. Haige uudishimu pereliikmete elulugude vastu ja seda ma sul rahuldama ei hakka, kindlasti mitte. Kõgile teada faktid on ajakirjandusest läbi käinud. Kui need sind ei veena, ega siis ei veenagi miski. Rahune nüüd maha. Nuta lapsetapjale osaks saanud ülekohtu pärast, mina sind lohutada tõesti ei oska. Mul on kahju, et su pisike uudishimu üles jääb, soovin, et sul see üle läheks. Su kurbust vaese õnnetu "ema" pärast, kes oli sunnitud "vabanema" pealetükkivast titest, ei ravi nagunii miski.

Klassikaline gaslighting. Kõigepealt visata vihjeid õhku ja kui teised hakkavad täpsustavaid küsimusi esitama, siis hakata karjuma, et pole ju midagi öeldud, mõtlete siin asju välja.

[Külaline]

No siin on kõlanud lausa mitu korda, et ollakse teadlikud, mis seal peres toimub ja et vaimseid häired esineb seal teistelgi. Nii mitmel korral rõhutatuna jääb mulje, et inimene (või inimesed) teavad, mida räägivad. Andke siis teada, mis seal toimub! Selleks ei pea ju arst olema.

Jah. Ja huvitav on see, et väidetavalt on neid teadjaid seal palju, aga politseile keegi infot ei suvatsenud anda ja surnud vastsündinud lapse ema sai rahulikult väljamaale põgeneda. See teeb need teadjad ju ka kuritöö kaasosalisteks.

[Külaline]

No siin on kõlanud lausa mitu korda, et ollakse teadlikud, mis seal peres toimub ja et vaimseid häired esineb seal teistelgi. Nii mitmel korral rõhutatuna jääb mulje, et inimene (või inimesed) teavad, mida räägivad. Andke siis teada, mis seal toimub! Selleks ei pea ju arst olema.

Jah. Ja huvitav on see, et väidetavalt on neid teadjaid seal palju, aga politseile keegi infot ei suvatsenud anda ja surnud vastsündinud lapse ema sai rahulikult väljamaale põgeneda. See teeb need teadjad ju ka kuritöö kaasosalisteks.

Loomulikult anti. Mis sa mõtled, kust siis politsei info sai, kui terve pere eitas, et keegi rase?

[Külaline]

No siin on kõlanud lausa mitu korda, et ollakse teadlikud, mis seal peres toimub ja et vaimseid häired esineb seal teistelgi. Nii mitmel korral rõhutatuna jääb mulje, et inimene (või inimesed) teavad, mida räägivad. Andke siis teada, mis seal toimub! Selleks ei pea ju arst olema.

Jah. Ja huvitav on see, et väidetavalt on neid teadjaid seal palju, aga politseile keegi infot ei suvatsenud anda ja surnud vastsündinud lapse ema sai rahulikult väljamaale põgeneda. See teeb need teadjad ju ka kuritöö kaasosalisteks.

Loomulikult anti. Mis sa mõtled, kust siis politsei info sai, kui terve pere eitas, et keegi rase?

Täpselt nii. Klatšimooridel on ainus häda, et NEMAD ei tea, NEILE pole öeldud. Lisaks ikka veel see kategoorilisus, et "teadjad" ja kuritöö kaasosalised.
Klatšimoor ei saa aru sõnast "teadja" ega erista seda sõnast "arvaja". Mitte keegi ei näinud seda kuritegu pealt, püüa nüüd aru saada, rumal kägu. Et saaks ennast teadjaks nimetada, peakski teadma. Aga sina karjud siin kõhutunded, kahtlused ja arvamused teadmiseks, mis on puhas õelus või rumalus või mõlemad. Arvan, et mõlemad. Mida rumalam inimene, seda õelam harilikult. Käo meelest on karjakaupa TEADJAID, kes pole politseisse asitõendeid viinud ja varjavad kuritegu. Kui loll või kui õel võib inimene veel olla. Ainus, keda selline ei vihka, on lapsetapja. Kuriteo jaoks tal mõistmist jätkub, aga lihtsast eesti keelest aru ei saa.
Sul, kägu, on kas või siinsed käod kurjategijad, aga lapsetapja - teda tuleb mõista ...

[Külaline]

Jah. Ja huvitav on see, et väidetavalt on neid teadjaid seal palju, aga politseile keegi infot ei suvatsenud anda ja surnud vastsündinud lapse ema sai rahulikult väljamaale põgeneda. See teeb need teadjad ju ka kuritöö kaasosalisteks.

Loomulikult anti. Mis sa mõtled, kust siis politsei info sai, kui terve pere eitas, et keegi rase?

Täpselt nii. Klatšimooridel on ainus häda, et NEMAD ei tea, NEILE pole öeldud. Lisaks ikka veel see kategoorilisus, et "teadjad" ja kuritöö kaasosalised.
Klatšimoor ei saa aru sõnast "teadja" ega erista seda sõnast "arvaja". Mitte keegi ei näinud seda kuritegu pealt, püüa nüüd aru saada, rumal kägu. Et saaks ennast teadjaks nimetada, peakski teadma. Aga sina karjud siin kõhutunded, kahtlused ja arvamused teadmiseks, mis on puhas õelus või rumalus või mõlemad. Arvan, et mõlemad. Mida rumalam inimene, seda õelam harilikult. Käo meelest on karjakaupa TEADJAID, kes pole politseisse asitõendeid viinud ja varjavad kuritegu. Kui loll või kui õel võib inimene veel olla. Ainus, keda selline ei vihka, on lapsetapja. Kuriteo jaoks tal mõistmist jätkub, aga lihtsast eesti keelest aru ei saa.
Sul, kägu, on kas või siinsed käod kurjategijad, aga lapsetapja - teda tuleb mõista ...

Küll aga jaksab mõni vahutada.

[Külaline]

Kuule, vaata, ma ei tea mingit kolekohutavat asja seni ja ei ole seda ka kordagi öelnud. See on sinu peas. Te mõtlete endale ise need vihjed kolekohutavalt suureks. Ebameeldivaid, tülikaid, kummalise auraga ja riiakaid inimesi on paljudes kogukondades, see ei tee neist kurjategijaid. Mis "fakte" sa tahad? Need saavadki olla ainult igapäevased väiksed asjad, mida sa jahid ja mis ükshaaval mitte midagi ei näita, vaid ainult aastakümnetetepikkuses kogumis teatud suhtumise ja tunnetuse tekitavad.

No just! Aga palun selgita, miks oli siis siia teemasse vaja see sisse tuua, et "no ärge arvake, et see beebi tapnud ema on hetkeks hulluks läinud, meie, kohalikud, tunneme seda peret küll"? Ja nüüd tulebki välja, et on tegu lihtsalt ebameeldivate ja riiakate inimestega, kuid mulje sai jäetud, nagu oleks tegu tahtlike mõrtsukate suguvõsaga, kelle kohta kõik kohalikud teavad palju fakte.

Mul on kahju, et su pisike uudishimu üles jääb, soovin, et sul see üle läheks. Su kurbust vaese õnnetu "ema" pärast, kes oli sunnitud "vabanema" pealetükkivast titest, ei ravi nagunii miski.

Minul puudub selles asjas igasugune uudishimu. Kuna ma piisavalt vaimsete häiretega inimestega kokku olen puutunud, siis on minu jaoks kõik loogiline ja minus pole eriti küsimusigi. Küll aga ajavad sinusugused vihale ja sunnivad sõna võtma.

[Külaline]

Selles loos lasub vastutus siiski spetsialistil ehk psühholoogil, kes käitus ebaeetiliselt. Tema ametieetika ei luba kolmandatele isikutele üleüldse mitte midagi edasi laterdada, ka mitte stiilis "Kui te vaid teaksite, aga ma ei tohi ju rääkida..." Just sellepärast ongi olemas psühholoogi ametieetika nõuded, et nende mittetäitmine võib tuua kaasa ebameeldivad tagajärjed. Ja need tagajärjed on näiteks sellised, et inimesed pannakse midagi oletama ja see sunnib klatsima. Psühholoog peaks aitama kollektiivil sõbralikult toimida, mitte aga vastupidi - oma segaste negatiivsete sõnumitega kollektiivis ebakõlasid võimendama. Selleks ta kõrgharitud spetsialist ongi, mitte suvaline turueit.

Mis aga puutub kollektiivsesse klatsimisse ja oletamisse, siis parim näide sellest on kasvõi seesama teema siin arutle.ee foorumis. Riidle parem siinsete inimestega, et miks neil oma elu ei ole? Sina ise oled ju samasugune - selmet oma elu elada, mõnuled siin Suure-Lähtru imikutapu teemas, ise täiega kihevil.

Täiskasvanud inimesel lasub siiski ka endal mingi vastutus. Nii nagu siin selles teemas on endale hirmsaid varjavaid vihjeid seinale maalitud ja koledasti sügelema mindud omaenda kujutluspildi peale, nii arvan ma, et selle psühholoogi puhul võib sama lugu olla. Ütles midagi poolsüütut, eks kõik on inimesed, aga klatšimoorid ei saanud enam rahu. Veeretasid igast sõnast vägeva lumepalli, värvisid mustaks ja läksid lõpuks vihaseks, et neile midagi ei räägita. Ei suutnud andestada, et nende klatšihimu ei rahuldatud, kogu lugu. Tegelikult võib olla, et ei olnudki midagi.

Jajah, jälle see tavainimeste süüdistamine - et neil lasuvat KA mingi vastutus, nemad ei tohi spetsialisti juttu tähelegi panna ega tema vigadele üldse reageerida. Küsimus on aga selles, kas spetsialistil üldse kunagi mingitki vastutust lasub? Tema teeb vea, aga süüdi jääb alati tavainimene. Niisugused dramaatilised laused nagu "Kui te vaid teaksite, mis neil toimub...!" ei ole kogemata pillatud, vaid meelega siiski. Kuidas saab psühholoog oma tööna teistele igapäevaselt õpetada oma emotsioonide ja sõnade kontrollimist, kui ta ise sellega üldsegi toime ei tule?

[Külaline]

Selles loos lasub vastutus siiski spetsialistil ehk psühholoogil, kes käitus ebaeetiliselt. Tema ametieetika ei luba kolmandatele isikutele üleüldse mitte midagi edasi laterdada, ka mitte stiilis "Kui te vaid teaksite, aga ma ei tohi ju rääkida..." Just sellepärast ongi olemas psühholoogi ametieetika nõuded, et nende mittetäitmine võib tuua kaasa ebameeldivad tagajärjed. Ja need tagajärjed on näiteks sellised, et inimesed pannakse midagi oletama ja see sunnib klatsima. Psühholoog peaks aitama kollektiivil sõbralikult toimida, mitte aga vastupidi - oma segaste negatiivsete sõnumitega kollektiivis ebakõlasid võimendama. Selleks ta kõrgharitud spetsialist ongi, mitte suvaline turueit.

Mis aga puutub kollektiivsesse klatsimisse ja oletamisse, siis parim näide sellest on kasvõi seesama teema siin arutle.ee foorumis. Riidle parem siinsete inimestega, et miks neil oma elu ei ole? Sina ise oled ju samasugune - selmet oma elu elada, mõnuled siin Suure-Lähtru imikutapu teemas, ise täiega kihevil.

Täiskasvanud inimesel lasub siiski ka endal mingi vastutus. Nii nagu siin selles teemas on endale hirmsaid varjavaid vihjeid seinale maalitud ja koledasti sügelema mindud omaenda kujutluspildi peale, nii arvan ma, et selle psühholoogi puhul võib sama lugu olla. Ütles midagi poolsüütut, eks kõik on inimesed, aga klatšimoorid ei saanud enam rahu. Veeretasid igast sõnast vägeva lumepalli, värvisid mustaks ja läksid lõpuks vihaseks, et neile midagi ei räägita. Ei suutnud andestada, et nende klatšihimu ei rahuldatud, kogu lugu. Tegelikult võib olla, et ei olnudki midagi.

Jajah, jälle see tavainimeste süüdistamine - et neil lasuvat KA mingi vastutus, nemad ei tohi spetsialisti juttu tähelegi panna ega tema vigadele üldse reageerida. Küsimus on aga selles, kas spetsialistil üldse kunagi mingitki vastutust lasub? Tema teeb vea, aga süüdi jääb alati tavainimene. Niisugused dramaatilised laused nagu "Kui te vaid teaksite, mis neil toimub...!" ei ole kogemata pillatud, vaid meelega siiski. Kuidas saab psühholoog oma tööna teistele igapäevaselt õpetada oma emotsioonide ja sõnade kontrollimist, kui ta ise sellega üldsegi toime ei tule?

No sellel psühholoogil on ju ometi ülemus(ed), tuleb lihtsalt teada anda, et psühholoog rikub ametieetikat ja võtke abinõud tarvitusele. Kõik. Või öelda seda psühholoogile otse näkku, mitte tormata kuskile peldikusse asja arutama.

[Külaline]

Oh, olen nooruses mitme psühholoogi vastuvõtul käinud, sest probleemiks oli ärevus ja depressioon, aga abi ei saanud kusagilt. Suhteliselt kummaline kaader oli. Üks oli nagu külakell, kui keegi tema vastuvõtul käis, siis teadis hiljem enam-vähem kogu linn, kes ja mis probleemid olid. Ikka nii, et nimesid ei nimeta, aga järgnes inimese täpne kirjeldus, nii et kõik said aru, kellest jutt käib. Ühel näis minust suuremaidki probleeme olevat, kurtis oma abielumuresid ja mis tema voodielus toimub. Üks hakkas mu peale karjuma, kui ütlesin, et mu isa on alkohoolik. Kas niiviisi on oma isa kohta ilus öelda? Palju värvikaid kogemusi. Nüüdseks olen vanem, ärevusest ja depressioonist omal jõul välja kasvanud ja eluski ei usalda ühtegi psühholoogi. Arvan tõsimeeli, et kui soov oma muredest kellegagi rääkida, siis on kass ja koer palju mõttekamad seltsilised, kuulavad empaatiliselt ja ei latra su saladusi küla peal laiali.

[Külaline]

Täiskasvanud inimesel lasub siiski ka endal mingi vastutus. Nii nagu siin selles teemas on endale hirmsaid varjavaid vihjeid seinale maalitud ja koledasti sügelema mindud omaenda kujutluspildi peale, nii arvan ma, et selle psühholoogi puhul võib sama lugu olla. Ütles midagi poolsüütut, eks kõik on inimesed, aga klatšimoorid ei saanud enam rahu. Veeretasid igast sõnast vägeva lumepalli, värvisid mustaks ja läksid lõpuks vihaseks, et neile midagi ei räägita. Ei suutnud andestada, et nende klatšihimu ei rahuldatud, kogu lugu. Tegelikult võib olla, et ei olnudki midagi.

Jajah, jälle see tavainimeste süüdistamine - et neil lasuvat KA mingi vastutus, nemad ei tohi spetsialisti juttu tähelegi panna ega tema vigadele üldse reageerida. Küsimus on aga selles, kas spetsialistil üldse kunagi mingitki vastutust lasub? Tema teeb vea, aga süüdi jääb alati tavainimene. Niisugused dramaatilised laused nagu "Kui te vaid teaksite, mis neil toimub...!" ei ole kogemata pillatud, vaid meelega siiski. Kuidas saab psühholoog oma tööna teistele igapäevaselt õpetada oma emotsioonide ja sõnade kontrollimist, kui ta ise sellega üldsegi toime ei tule?

No sellel psühholoogil on ju ometi ülemus(ed), tuleb lihtsalt teada anda, et psühholoog rikub ametieetikat ja võtke abinõud tarvitusele. Kõik. Või öelda seda psühholoogile otse näkku, mitte tormata kuskile peldikusse asja arutama.

Ei ole neil mingeid ülemusi. Või kui isegi on, siis ülemus lihtsalt küsib psühholoogilt, et kas oli nii? Ja psühholoog vastab silmagi pilgutamata: "Ei olnud nii, inimene valetab." Ja ongi kõik. Sõna sõna vastu olukorras usutakse ainult spetsialisti. Ka nende ametiühingud (näiteks koolipsühholoogide ühing) reeglina ei ole huvitatud ebaeetiliste psühholoogide korralekutsumisest ja seeläbi kvaliteedi tõstmisest, vaid ainult oma ühinguliikmetele tugeva ringkaitse loomisest.

[Külaline]

Su jutus ei ole mitte ühte õiget lauset !

Hoopis kurvem on, et sinu jutus pole ühtegi konkreetset lauset. Käib ainult vihjamine, et perega on midagi lahti. Ei, mina ei soovi teada, mis kolekohutav asi see on, mida sa tead, aga ma soovin, et sa ära otsustaksid, kas sa räägid sellest asjast koos faktidega - või oled vait. See "nännännää, ma tean miskit, aga see on nii tähtis asi, et ma ei ütle, kuigi kõik naabrid seda koos minuga teavad" on absurdne ja ebameeldiv.

Kuule, vaata, ma ei tea mingit kolekohutavat asja seni ja ei ole seda ka kordagi öelnud. See on sinu peas. Te mõtlete endale ise need vihjed kolekohutavalt suureks. Ebameeldivaid, tülikaid, kummalise auraga ja riiakaid inimesi on paljudes kogukondades, see ei tee neist kurjategijaid.

Et siis lihtsalt "ebameeldiv ja kummalise auraga"? Okei.

Muide, olen kindel, et juhul kui sellest perest keegi oleks juhtumisi sooritanud mingi positiivse teo (näiteks päästnud kellegi uppumast vms) ja sattunud sellega meediasse, siis oleksid sinusugused kirjutanud praegu ilmselt hoopis, et "oi, see pere on ammugi olnud tuntud hästi sõbralike ja toredate inimestena, me kõik oleme nende elu alati imetlenud!" Ehk siis, külarahva suhtumine ja hinnangud sõltuvad väga paljus konkreetsest olukorrast, mitte aga sellest, missugune "aura" perel varem tegelikult oli.

[Külaline]

Et perekond ei olnud külarahva seas populaarne, seda ma täitsa usun, sest inimesed on edukate suhtes alati kadedad. Mulle on nad jätnud väga tublide inimeste mulje. Suure talu üles ehitanud, müüvad oma tooteid, kasvatavad saadusi, elavad kenasti ära.

[Külaline]

Jah. Ja huvitav on see, et väidetavalt on neid teadjaid seal palju, aga politseile keegi infot ei suvatsenud anda ja surnud vastsündinud lapse ema sai rahulikult väljamaale põgeneda. See teeb need teadjad ju ka kuritöö kaasosalisteks.

Loomulikult anti. Mis sa mõtled, kust siis politsei info sai, kui terve pere eitas, et keegi rase?

Täpselt nii. Klatšimooridel on ainus häda, et NEMAD ei tea, NEILE pole öeldud. Lisaks ikka veel see kategoorilisus, et "teadjad" ja kuritöö kaasosalised.
Klatšimoor ei saa aru sõnast "teadja" ega erista seda sõnast "arvaja". Mitte keegi ei näinud seda kuritegu pealt, püüa nüüd aru saada, rumal kägu. Et saaks ennast teadjaks nimetada, peakski teadma. Aga sina karjud siin kõhutunded, kahtlused ja arvamused teadmiseks, mis on puhas õelus või rumalus või mõlemad. Arvan, et mõlemad. Mida rumalam inimene, seda õelam harilikult. Käo meelest on karjakaupa TEADJAID, kes pole politseisse asitõendeid viinud ja varjavad kuritegu. Kui loll või kui õel võib inimene veel olla. Ainus, keda selline ei vihka, on lapsetapja. Kuriteo jaoks tal mõistmist jätkub, aga lihtsast eesti keelest aru ei saa.
Sul, kägu, on kas või siinsed käod kurjategijad, aga lapsetapja - teda tuleb mõista ...

Minu arvates oled sina selle teema kõige suurem klatšimood ja külajutu levitaja.

Täitsa naljakas kohe, kuidas sa iseendale vastu räägid. Kõigepealt poetad infokillukesi - ootad reaktsiooni, lisaküsimusi, püüad uudishimu üles kütta, ja siis sõimad neid, kes reageerivad õelateks, rumalateks ja uudishimulikeks kägudeks. Ja sa ise ka ei saa täpselt aru - kord leiad, et uudishimulik kägu on lapsetapmise õigustaja. Siis jälle, et uudishimulik kägu hõõrub kahjurõõmsalt käsi ja ootab parastades naise karistamist. Muide, siin foorumis ei ole kägusid!

Kui sind see teema nii kõvasti ei paeluks, ei kirjutaks sa siin juba ei-tea-mitmendat "mina tean! teie ei tea!" kommentaari.

P S Mina isiklikult arvan, et oled üks selle küla naisterahvas, kes andis teles intervjuu, kui asi oli just toimunud. Mäletan, et üks selline "täpselt teadja" esines mingis saates. Pakun, et äkki mingi Lusti saade, aga võin ka eksida. See jutt ja käitumine vastab päris hästi sellele naisterahvale. Ja arvestades, et seal külas vast väga palju selleealisi naisi ei ole, kes oleksid selle foorumi kasutajaid, siis suht klapib.

[Külaline]

No sellel psühholoogil on ju ometi ülemus(ed), tuleb lihtsalt teada anda, et psühholoog rikub ametieetikat ja võtke abinõud tarvitusele. Kõik. Või öelda seda psühholoogile otse näkku, mitte tormata kuskile peldikusse asja arutama.

Ei ole neil mingeid ülemusi. Või kui isegi on, siis ülemus lihtsalt küsib psühholoogilt, et kas oli nii? Ja psühholoog vastab silmagi pilgutamata: "Ei olnud nii, inimene valetab." Ja ongi kõik. Sõna sõna vastu olukorras usutakse ainult spetsialisti. Ka nende ametiühingud (näiteks koolipsühholoogide ühing) reeglina ei ole huvitatud ebaeetiliste psühholoogide korralekutsumisest ja seeläbi kvaliteedi tõstmisest, vaid ainult oma ühinguliikmetele tugeva ringkaitse loomisest.

Ah et see psühholoog tegi neid vihjeid neljasilmavestlustes? Aga milleks käia sellise psühholoogi juures, kellel mölapidamisega probleeme?

[Külaline]

No sellel psühholoogil on ju ometi ülemus(ed), tuleb lihtsalt teada anda, et psühholoog rikub ametieetikat ja võtke abinõud tarvitusele. Kõik. Või öelda seda psühholoogile otse näkku, mitte tormata kuskile peldikusse asja arutama.

Ei ole neil mingeid ülemusi. Või kui isegi on, siis ülemus lihtsalt küsib psühholoogilt, et kas oli nii? Ja psühholoog vastab silmagi pilgutamata: "Ei olnud nii, inimene valetab." Ja ongi kõik. Sõna sõna vastu olukorras usutakse ainult spetsialisti. Ka nende ametiühingud (näiteks koolipsühholoogide ühing) reeglina ei ole huvitatud ebaeetiliste psühholoogide korralekutsumisest ja seeläbi kvaliteedi tõstmisest, vaid ainult oma ühinguliikmetele tugeva ringkaitse loomisest.

Ah et see psühholoog tegi neid vihjeid neljasilmavestlustes? Aga milleks käia sellise psühholoogi juures, kellel mölapidamisega probleeme?

Head "argumendid" sul ikka. Isegi kui terve kollektiiv kohal oli ja kuulis, ei tehta ikkagi mitte midagi. Sest ülemus ei ole huvitatud uue psühholoogi otsimisest ja psühholoogide kutseühing kaitseb alati omasid. Ning su teine küsimus on eriti naljakas, näidates, et nüüd omistad sa tavainimestele juba hiromandivõimeid. Kust peaks töötajad teadma, et see psühholoog on mölapidamatusega, ENNE kui ta ei ole seda demonstreerinud? Ja siis on juba hilja.